Re: Kui kõik oleks teisiti...

[Alice21]

Edasi, edasi.
ja miks see jutt nii lühike oli..
Pikem peab ikka olema. Et oleks vähemalt pool tundi lugemist Ja ma loen üsna kiiresti.

[SikuftAlice]

Ma loen ka kiiresti,aga ei ole eriti lihtne kirjutada,kui ema käsib kogu aeg midagi teha ja olen teises arvutis,kus ei saa ma kopida,kui juttu muuta ei jõua.

[Alice21]

Seda küll.

[SikuftAlice]

Ootamatult käis mul judinaid seljale toov mõte peast läbi:kuidas ma siis elus olen?
"Mis juhtus?Su süda hakkas nii kiiresti taguma."sõnas kuskilt eemalt lähenev Esme.
Lõin plaksti oma silmalaud lahti ja vaatasin enda ette,Esme,Carslisle ja Edwardi pilgud jahmatasid mind,mis pani mind omakorda õhku ahmima
"Mis temaga on?"küsis Esme murelikult.
"Ma ei tea,ma ei suuda ta mõtteid enam lugeda."Pomises Edward tuimalt.
Üritasin püsti tõusta,kuid ei suutnud.
"Miks ma ei suuda ennast liigutada?"küsisin erge paanilise alatooniga Edwardilt.
TA vaatas nõutult Carlisle otsa,kes vastas:"Ma arvan,et räägime sulle siis,kui oled ennast piisavalt kogunud."
EGA TE OMETI...mind vampiiriks muutnud?"
"Oh ei,seda nüüd küll mitte.Õnneks läks asi palju õnnelikumalt."vastas Carlisle rõõmsamalt:"Ainult,et meid tegi murelikuks see,kui kaua sa teadvuseta olid."
Mu süda jättis löögi vahele,ehk isegi mitu lööki.Suurimaks hirmuks sel hetkel sai see,kui mulle nüüd öeldakse,et olen mitu kümnendit liikumatult lamanud,terve elu kaotsi läinud,ning näen välja nagu kortsus skelett.Halvatud ning hävinud ajurakkudega,hälvik.
Ma ei saanud kuidagi kindel olla,kuid tundus,et mu silmadest voolasid alla rasked pisarad,paanika oli haaranud mind,kogu südamest ahkkasin nutma.Ma ei suutnud enam vahepeal tahtmatult sulgunud laugusid ka avada.Ei saanud kindel olla,kas silmad on udused või mitte.Ma ei tundnud midagi.
"Palun,Carlisle,tõstame ta ehk istukile?"anus Esme.
Tore,ma olingi nüüd väärakas.Mul ei ole puudega inimeste vastu midagi,kkuid nüüd südamepõhjas põlgasin ennast.Siiski peale paarikümmet aastat koomas,ja ma ikka ei saa endaga läbi! Olen parandamatu.
Nad tõstsid mu istuma,mida isegi kergelt tundsin.Alates nüüdsest olen angu nukk,tõsta siia-tänna,tehke mis tahate,ma ei suuda ju enam enda eest hoolisteda.Seda teevad nüüd vampiirid,kes näevad iga jumala viletsuse päeva,mis mulle antud on,elu lõpuni.Ja nad ei või mind siis piinadest päästa vampiiriks muutes?
Äkki nad ei taha seda teha,sest siis läheksin Volturide poolele üle? Oleksin nende ainus salarelv,suudan ,või suutsin inimesena tervet vampiirikarja võita,veel natuke harjutamist ja...vampiirina oleksin veel võimsam.Äkki kardavad nad,et võtaksin ise vampiiride maailam valitsemise üle? Nad peavad mina ikka väga hulluks psühhopaadiks ja absolutistlikuks individualistiks.Kõige toredam selle asja juures on,et ma mõtlen omaette üksinda masendavaid mõtteid(enda peas) ja teen kohutavaid järeldusi,mis ei pruugi tõesed olla,ning see võib teisi haavata.
Suure vaevaga sain uuesti oma silmad lahti,ma ei näinud praktiliselt midagi,kõik oli udune.Miski külm asi liikus mööda mu põske,arvatavasti pühkides pisaraid ära:"Shh,rahune.Midagi hullu ei ole."tundsin ära Esme enda kõrva ääres sosistamas.
Kuidas ei ole hullu? Ma ei suuda ennast liigutada ega midagi.Olen kindlasti väga kohutava väljanägemisega.Kuidas siis ei ole hullu midagi? Miks nad ei teinud mulle hädatappu? ei,seda tehakse ju loomadele...Igatahes midagi sellesarnast.Carlisle on ju arst,tal on volitus seda teha.Mis neil viga on et nad mind niiviisi piinavad?
Tõin kuuldavale sügava ohke.Lõpuks hakkasin iga oma lihast tundma,pingutasin neid aegamööda,see tegi veidi haiget.Üritasin siis taaskord rääkida:"Mis ometi ...toimub?Miks..pean ma kannatama?"ütlesin samaaegselt hingeldades ja nuuksudes.
"Millest sa räägid?Sinuga on kõik korras."vuristas Esme.
"Ta on vist veel natuke omadega segamini."
"Kõik korras?!"hüüatasin.Tundsin enda võimeid,lõpetasin halamise,mis asendus vihaga,hoidsin ennast ise püsti.Kogu mu keha hakkas vihast ja võimete intensiivsest kasutamisest värisema.:" Midagi ei ole korras!"
"Tal ei ole vist olukorrast eriti aimu.Peaksime talle kiiresti ette rääkima,enne,kui ta taaskord totaalselt kontrolli kaotab.Ja nüüd on ta raevunud."rääkis suhteliselt rahulikult Carlisle.
Noogutasin kerge ohkega,kuid värisesin veel kergelt.Pilk oli nüüd täiesti klaar,pöörasin pead endast paremale,Esme naeratas mulle.See rahustas mind veidi maha.
"Sa olid teadvuseta praktiliselt kuu aega.Väga raske oli sind ravida.Sul oli peaaegu kogu aeg mingi jõuväli ümber,seega ei saanud me sulle enamuse ajast lähedale.Alice nägi nägemust,midagi meile teadmata jooksis ta sinu peidukohta,kus sa teatavasti peitsid ennast Maxi eest.Igatahes Alice tõi su siia,ja niiviisi oled sa meil siin olnud.Ja pöördudes tagasi Maxi juurde,on tema kuskile ära jooksnud.Ta peab ennast süüdlaseks,mis juhtunud on.Te olete mõlemad üsna imelikud selles suhtes,et mõlemad paistate ennast asjas süüdistavat.Kuigi jah,olete mõlemad selles süüdi.Ta ei suutnud sind siin näha.Veel nädal aega tagasi ta küsis,kuidas sinuga on,kuid enne,kui jõudsin lause lõpetada sinu teadvusekaotatavuse kohta,pani ta toru ära ja nii pole me temast rohkem midagi kuulnud,taaskord"
"Aga,te ennem rääkisite midagi Maxi võimest,ja et ma olin kontrolli kaotanud."küsisin rahunedes.Tõesti ei olnudki asi ehk kõige hullem.
"Temal on üks võime sellest saati,kui sina surid ja ta sind tundis.Sa olid talle ennast natuke peale enda surma ilmutanud ja kinkinud talle võime,millega ta ennast saaks kaitsta-ta suudab ükskõik mis olenedeid tappa.Isegi vampiirid võivad surra tema käe läbi ,nagu inimene.Mitte kunagi uuesti tõusta.Ta on seda vaid ühe korra tarvitanud,õnneks ei suuda ta seda kasutada,vaid tõesliselt raevununa.Ja mis puutub sinusse,sisi peale jõivälja saatsid sa pidevalt Edwardile päris ebameeldivaid mõtteid,või ehk helisid,nagu ultraheli,mis kurdistab ja haiget teeb.Ja veel hõljusid asjad pidevalt terves majas õhus.Nagu ei oleks enam meie majas gravitatsiooni.Ja siis veel Alice...Tema ei julge vist veel mõnda aega sinu lähedale tulla."
"Issand,mida ma talle tegin?"sõnasin ehmunult kätt suu ette pannes."
"Sa tegid talle nii,nagu ühel Volturidest on võime.teha sisemiselt haiget.Ta üritas sinuga ühendust võtta.Arvasime,et see on tal õnnestunud,kuna sa lasid ta enda jõuvälja sisse,kuid siis oli raskusi tema sealt väklja saamisega,ta siiski veetis seal mitu päeva,ja sa piinasid teda."
Olin kõigest kuuldust täiesti šokeeritud.
"Kuid me ei pane sulle seda pahaks.Keegi siiski püsivaid kahjustusi ei saanud.Ja see oli su alateadlik soov ennast kaitsta."üritas esme mind taaskord rahustada,olin hakanud uuesti värisema ja muutusin näost täiesti kaameks.
"Midagi ei oel juhtunud? Ma olen väga kohutav koletis..."pomisesin.

[HANNNA]

uuuh põnevv edasiii!!

[SikuftAlice]

Oled ikka kaine?

[SikuftAlice]

"Ei,sa ei ole koletis."ütles Esme ,nagu oleksin mingi pubekas,kes peab ennast liiga paksuks.
"Kas teile siis nendest tõenditest ei piisa,millega ma siin hakkama sain?Kas ma oleksin pidanud kellegi siis tapma?"sõnasin ning hüppasin jalule.
"Ei,seda küll mitte,kuid sa oled mulle ju praktiliselt tütar,kelle kaotasin..."üritas ta mind ümber veenda.
"Ei,ei,eii! Ma lihtsalt ei ole nõus sellega,teie väitega.Ma olen lihtsalt kohutav inimene..."ütlesin vaibudes."Ainuke võimalus on,et ma oleksin isoleeritud kõigest ja kõigist..."
"Mida sa sellega mõtled?"esme näost oli näha,et ta oleks soovinud veel midagi öelda,kuid ta tõmbus tagasi,üleüldse tõmbus must eemale,teise toa otsa:"Miks?"
Ma ei öelnud enam midagi,sest ma lihtsalt ei osanud midagi öelda.Sõnagi lausumata sädelesin minema...
Ainuke asi sel hetkel,mis mulle pähe tuli ,oli Daniel Defoe Robinson...Ja seega sai mu uueks koduks üksik saar...

Kui paari nädala eest siia tulin,panin esimese asjana saarele suure jõuvälja ümber ,et ükski olend seda kohta ei leiaks,ükski radar seda ei näitaks,ning ka ükski satelliit seda ei tuvastaks.Sellest sai minu maailm.
Mul oleks siin kõik mugavused olemas,kõik on minu jaoks vaid ühe sõrmeliigutuse jaoks olemas.Kuid olin otsustanud,et peale jõuvälja ei tarvita ma siin saarel enda jaoks mitte üht trikki ega võimet.Ma ei tundmud sellest ka suurt puudust.Raske töö ajas mu mõtteid muudest asjadest eemale.Arvasin,et selle aja peale,mis siin juba veetnud olen,oleks ehk viha ja põlglikkus enda vastu lahtunud,kuid ei.
Olin taaskord istumas rannal,kivimurrul,millest oli saanud mu lemmikpaik,kus mõtteid mõlgutada.
Mõtlesin,miks ma kardan tagasi minna? Ja avastasingi,et ma kardan tagasi minna! Ma olen kogu oma elu jooksul vaid probleemide eest põgenenud,vältinud.Ma kardan seda.Esimene kord oli see,kui mu vanemad said teada,milline ebard ma olen.Nad saatsid mu minema,kuid selle asemel,et neid asjaga lepitada,põgenesin.Forksi.Ja nii hakkas mu lolluste jada.Kõige suuremaks veaks pidasin seda,et ma ei kuulanud midagi,mida Cullenid ütlesid.See viis omakorda jamadeni Maxiga.Ja nüüd jõudsin ma siia,üksikule saarele.
Mul on läinud siiani hästi,kuid hiljuti tabas mind hullusehoog.Loopisin kõike,mis saarel leidus ,mööda merd laiali.Kardan,et võisin kuidagi jõuvälja vahepeal katestada,keegi võib mind leida.Ma hakkasin üksindusest lolliks minema.Kui inimesed peaksid avastama terve hektari jagu metsa merelt laialipuistatuna? Mida ma siis peaksin tegema? Aga kui ma tekitasin niiviisi mõne laevaõnnetuse?
Need mõtted tõid mu tagasi kivimurrule,taas ennast haletsema.Kas on see ehk minu eaga seotud probleem? Ma ei ole ju selline.
Kuid miks ma ei teinud seda saare hävitamise katset olematuks? Ma ei suutnud enam.Jõuväli võttis minust palju energiat,ning kui ma metsa hävitasin,kaotasin kõik oma toiduvarad.Mul olid kuskil ka kuivatatud viinamarjad,kuid ma ei mäleta millegipärast,kuhu ma nad panin.Mäluaugud tabasid mind nüüd pidevalt,peale seda,kui ma olin kuu aega teadvuseta olnud.Ma jõudsin järeldusele,et ma olin nagu omaette kookonis,et ennast kaitsta välismaailma eets,ja ehk kaitsta teisi enda eest.Jah,selles suhtes tegi saarel üksiolek minuga head.
Kui siia tulin,oli algul päris tore -tööga mõtteid mujale ajada ja asjade üle järgi mõelda.Ning ka mitte eriti suurtesse jamadesse sattuda,kuid eile oli mul taaskord mingi hullusehoog.Eelmisest nüüd kuu aega hiljem.Ja palju mu saarest alles on? Vaid kaks aakrit.MA peaaegu võtsin jõuvälja maha,kuid sain ennast kontrolli alla.Kujutage vaid ette hullumeelset naist keset liiva ja puude ning kividekeerist karjumas,nutmas ja üleüldiselt hüsteeritsedes.Ja mulle endale ei olnud see hea tunne.
Saarel on mul oldud nüüdseks kaks pikka kuud.Tegin veidi sohki- võlusin endale uued riided selga.Eelmised olid juba täielikud närud.
Kui see ei ole põhjus,miks ma jälle kivimurrul istun(nüüdsest hakkasin seda kutsuma Masenduseauguks)Nimelt nägin ma unes Maxi.Ta nägi kohutav välja,peaaegu sama hullus olukorras kui mina.Kuid siis taipasin mõned hetked tagasi,et ma jälgisin teda.Halb asi oli see,et osad võimed olid hakanud välja lööma intiktiivselt,halvemal juhul magamise ajal.Ja ma ei tundnud enam nende olemasolu või seda,kui am neid kasutasin.Peaksin ennast siiski arendama.
Kaks kuud ja üks päev-täna turgatas mulle hullumeelne mõte:minna sinna tagasi...Reaalsusesse.


(sorry et nii laialivalgunud jutt.Kopisin selle siia ja siis kirjutasin midagi vahele ja kustutasin,tegin selle lühemaks janii...Ei õnnestunud eriti:D)

[HANNNA]

veel veel veeel, tahaks teada jjuba mis edasi saab!!

[SikuftAlice]

Oi,seda pead ikka väga kaua sel juhul ootamaD: aga ma kardan,et ma ikka suht lühendan seda siin.

[Alice21]

Paluks edasi.

[SikuftAlice]

Rahu,ainult rahu.mul pole juttu siin arvutis.ja ei ole eriti mugav ise kirjutada ruumis,kus on vaid 5 kraadi sooja.Sõrmed külmunud ja lõdisen üleni:D
Aga hoidke sel juhul pöialt,et ma saaksin teise arvutisse.

[Alice21]

Hoian pöialt

[SikuftAlice]

aitähh:D

[SikuftAlice]

Ma just kirjutasin siia niiiiiiii pika ja ägeda jutu,aga foorum logis mu ise välja ja see ei tulnud läbi! lolllllllllll

[SikuftAlice]

No siin on igatahes poole lühem ja igavam ning nõmedam uusversioon...
Krt,ma olen lihtsalt niiiiii tige.


Nii uskumatu,kui see mulle endale ka ei tundunud,soovisin tõesti sinna tagasi,kuid seda ideed ja teostust blokeeris üks fakt: ma sisendasin endale pidevalt,et ma ei ole vajatud ja neil oleks minuta parem.Äkki see ei olegi nii? Kukil sisimas teadsin,et seda see tõesti ei ole,kuid olin aina rohkem ennast veennud sellesse.
Lähen? Ei lähe? Keerutasin rannal ,liivahunnikus istudes piklikku merikarpi.Mis teha,hetkel ainuke meelelahutus.
Merikarp jäi kogu aeg suunaga sinise kivikese poole.Arvasin,et selline ongi saatuse tahe,kuid kui veel viimase korra keerutades,et ikka kindel olla,keskendusin sügavalt,tunnetasin iseennast,ning taipasin,et tegin seda ise,alateadlikult ja soovimatult.See oli viimane asi mida ma oleksin tahtnud,mida oleks mu mõistus tahtnud,kuid nagu alati kõikidest romaanidest lugeda võib,vaidleb süda tihtilugu mõistusele vastu. Mu süda kutsus tagasi sinna. Kuid ma kartsin,ma kartsin tagasi minna. Mind kohutavalt hirmutas see,et olin paar korda mõistuse kaotanud. Teadsin,et see tuleneb tegelikult stressist,kuid ma ometigi sisendasin endale,et olen ohtlik ja taltsutamatu.
Ka praegu tundsin,et ega enam ei ole see järgmine hullusehoog kaugel.
„Ma vajan närvirahustust“ütlesin endale esimest korda üle nädala,olin vaid vaikinud.Üleüldse ime,kui veel rääkida oskasin,ma arvan...
Mulle meenus mõne päeva eest silma jäänud kanepitaim,üksik ja väetike,kergelt liiva alt piilumas. Ning just nüüd sammusin ma selle kuraditaime poole,noppisin ta seal,puhusin korra peale,et liivast puhtaks teha. Murdsin ühe lehe,uurisin seda umbusuga. Kui oleksin täie mõistuse juures,ei puudutaks ma midagi sellist elusees. Vaid ehk ravieesmärgil. Jah,ravieesmärgil... kui on stress,on vaja ravi,kui on vaja ravi,on ka ravim,ja see hetkel oligi minu ainsaks väljapääsuks,õnne valem.
Hingasin korra rahulikult sisse,ning asetasin selle endale suhu,neelasin alla.Tundsin süüd,sest ma ei oleks iialgi nii kergelt ahvatlusele ja kiusatusele alla andnud,kuid ometi ma seda just nüüd tegin.
Mõne aja pärast hakkas seest hea ja soe,ka tuju paranes vähehaaval.maailm tundus olevat palju parem ja rahulikum paik(kuigi see maailm tõesti piirdus vaid ühe saarega) Kuskil sügaval hullumeelsuse keskuses oma ajusopis tundus see sel hetkel väga hea ideena,seega neelasin veel ühe lehe,ja veel ühe ja veel ühe...
Nüüdseks karglesin ,hüplesin,laulsin ja olin niisama rõõmurull. Ent nüüd tekkis mul jõud ja tahtmine ideeks,mille eest ennast olin kuid tagasi hoidnud. Kuid ma ei olnud enam mina ise,ja ma tegin seda: sädelesin ennast Cullenite majja.
Keegi ei suudaks ealeski kujutada,milliste pilkudega Cullenid mind silmitsesid. Nende näod ajasid mind naerma. Vajusin põrandale,olles hõivatud kõht kõveras naermisega. Minu ette seisis pikk mees,keda ma enam ära ei tundnud,pilk oli juba nii udune ja värviline.Üritasin püsti tõusta,kui olin sellega hakkama saanud,tardusin hetkeks. Olin nii tardunud,kui üks pilves tuikuv teismeline olla saab.
„GEORGE CLOONEY!“ karjatasin. Ei,see ei olnud tegelikult George Clooney.
See oli Edward.Minu seest käis läbi imelik impulsss.Tundsin,kuidas mürk jõudis sügavale mu ajju,sest tõesti järgnevate sündmuste eest mina enam ei vastuta:edward vaid muigas selle peale,kuidas teda hüüdnud olin,kuigi see ei olnud ehk midagi naljakat.
Kindlasti oli Carlisle,suur kuulus arst,juba aru saanud,mis minuga lahti on.Tema kindlasti tundis kanepilõhna.(Olin ennast enne lahkumist veidike kanepijuurega võidinud,kuna pidasin seda higipulgaks)
Jäin Edwardit tardunud pilgul ja ammuli sui jõllitama:“Edward,tead sa ka,kui ilus sa oled.“ sädelesin ennast talle kaela,üritades teda metsikult suudelda. Ta pani tõsiselt vastu,kuid ega minagi nii lihtsalt alla ei andnud. Võlusin ta köidikutesse,käed-jalad kinni seotud,ning panin ta lühtri otsa rippuma. Järgmiseks võlusin talt riided seljast,nii ta oligi seal täiesti alasti.Kuid riided olid veidike kursilt kõrvale kaldunud:need olid nüüd minu seljas. Märkasin seda,kui mu pilk libises vaikselt viivuks peeglisse. Ja valed riided mu seljas ei olnud ainus asi,mida nägin. Peale selle oli seal peegelpilt Alicei jahmunud näost ,isegi ta suu oli lahti vajunud.
Hakkasin selle peale hüsteeriliselt naerma. Edward kasutas olukord ära,rebides ennast köidikutest lahti,ning kiiresti endale uued riided selga pannes. Lõpetasin uuesti naermise,jõllitasin tühja pilguga Edwardit. Kui mina astusin talle ühe sammu lähemale,taandus tema viis välkkiiret sammu. Jah,ta kartis mind,tema,Edward Cullen,kartis MIND. See on ikka päris saavutus. Kuid enam ei olnud Edward minu ihaldusobjekt. Alice-ainus mõte mis mul peast läbi käis. Olin kaotanud piisavalt enda üle kontrolli,et Edward suudaks mu mõtteid lugeda. Ta taandus minust piisavalt kaugele,kuigi nüüd oleks ehk temal olnud kord naerda,ometi ta seda ei teinud.
Mu keele hakkas suust välja rippuma,nagu koeral,kui Alicei poole sammusin. Ta kiljatas ,hakates mu eest inimese sammul eets ära jooksma,kuid nüüdseks olin narkootikumiga piisavalt harjunud,et olin taastanud oma tasakaalu,joostes talle sama graatsiliselt järgi-kui midagi väga tahad,teed ju kõik,et seda saada.Alice oli tõesti hirmul,ta ei olnud minu käitumise suhtes nii stoiline kui Edward oli piinlikus olukorras toime tulnud. Ehk oli see talle hirmsam,kuna ta oli seda kõrvalt pealt näinud,kui õudne see tegelikult oli?
Igatahes jooksis alice ära. Ma ei jõudnud reageeridagi,ainuke asi millele mõtlesin,oli see,et mul hakkab muidu külm,kui ma varsti pluusi selga tagasi ei pane. Jäin tühja pilguga tuimalt aknast välja passima,metsaserva,kus nüüd seisis kergelt šokeeritud Alice. Ja ka nüüd Edward taipas mu järgmist liigutust. Sellest momendist sai võistlus,kumb jõuab ennem Alicei juurde,kas mina teda ahistama,või edward- Aliceit kaitsma,minu eest.(naerukoht)Muidugi võitsin mina,sest ma suutsin ju viivuga sinna sädeleda,Alicei käte vahele. Püüdsin talt riideid seljast rebida,ta ei julgenud väga rabeleda,sest ta oleks võinud mind rängalt vigastada,ta oli sellest teadlik.
„Edward,aita mind!“ hüüdis Alice härdalt.
Edward püüdis mind temast eemale tõmmata,mis lõpuks ka õnnestus.See pahandas mind tõsiselt,ning nähvasin talle,tuikavalt ja mõmisedes,nagu vana purujoodik ise:“Minu omma! Sina telli ise endale pruut! Tahad soovitan ajakirja? MINU oma! Ja mina ütlen sulle et tema on li*hõk*tsalt minu ommmmmmmah!“
„Me ei ole sinust mitu kuud ei kippu ega kõppu kuulnud,ja sa lihtsalt sajad meile sellises olukorras sisse! Dramaatiline sisenemine tõepoolest. Isegi Hamlet ei suudaks sinuga selles võistelda,elusees.“
Edward vangutas pead,mina püüdsin tema haardest lahti rebida,mis ka mul õnnestus,sest tatõesti ei soovinud mind puudutada,eelnev oli liiga imelik ja suhteliselt piinlik olukord olnud.
"Aga siiski,isegi,kui MINU plikat endale sebid,oled sa siiski kuuu-uuum."ning panin käe hetkeks ta kubemele.Ei oleks iial arvanud,et ta niivõrd jahmunud näo teeks.Äkki ta erutus? Edward jooksis kohe paalju kaugemale minust.
Gravitatsioon ei olnud mu hea sõber nüüüd,kui keegi mind enam ei toestanud. Kukkussin põlvili,vähehaaval ,aeglaselt sellili vajudes. Ei möödunud viivugi,kui Carlisle minu kohale kummardus.
„Issand?“pomisesin pilukil silmadega.
„Ei,ma olen Carlisle.“
„Sa oled nii ilus...tahad teeme Aliceiga grupika?“ pahvatasin naerma,aeg ajalt norsatades.
„Ohe ei,kallis,seda küll mitte.“ vähemalt tema suutis ikka veel selle üle naerda! Ta ju teadis,et ma ei olnud päris mina ise.

[Alice21]

Kuule Fluffy, sul on ikka tõsiselt elav kujutlusvõime.
Tänu sinule ei saa ma enam naeru pidama. Aga jätka sellegipoolest. Hea jutt

[SikuftAlice]

Ma ise ka itsitasin seda kirjutades.Tegin pisikese vahepala,muidu kisub jutt liiga igavaks:D

[SikuftAlice]

Carlisle tõi mu ettevaatlikult diivanile istuma,ise minne soma kabinetti,arvata on,et vastumürgi järgi. Minu vastas istus tugitoolis Esme,kerge muie näol.
Ta pääras oma pilgu välja,metsa poole,kus mind ennist toodi:"Nad ei julge vist enam mõnda aega sinu lähedale tulla."tema suunast kostus kerge iitsatus,viisakalt pani ta käe ette,olles siiski mu 'ema',ei tohtinud ta välja näidata,et päevakohane probleem,miljonite elude hävitaja kasutamine oleks hea.Ta pidi eeskuju näitama,ideaalne ema...Kurb,et tal ei ole bioloogilist last,vaid minu hing pigem.Ent inimesed,kes on harjunud loobuma oma elus kõigest, lepivad ka kõige vähesemaga,peaasi,et olemas on.
"Oh,küll on neil lõbu laialt.Emmettile oleks see palju nalja pakkunud..." rääkis ta muheledes rohkem endaette,kui minuga,mina vahtisin lakke,tunne oli,et ma hakkasin ka lakke armuma.
"Emmetti naeru on väga kaugele kuulda.Isegi Rosalie naerab.Deliah võiks enda mälestusi hiljem neile näidata,kõik saaksime uuesti naerda.Seekord ka meie ohvrid,kui neid enam ei ahistata." ütles Carlisle trepist alla tulles Esmele.Jutu ära rääkinud,jõudis ta minu juurde,surudes üsna suure nõela otse mu veeni küünarvarrel.Võpatasin,jäädes tühjalt enda ette vaatama.
"Nad juba tulevad tagasi." tõusis Esme püsti,liikudes akna poole.
"Terekest kah! Kus on meie kallis päevakangelane?"küsis Emmett kõva häälega,nii et terve maja kajas ta võimsast häälest mis oli samas ka kuidagi poisilik. Rosalie vaatas talle silma,mõlemad naeratasid üksteisele laialt.
"Ta peaks varsti magama jääma." Ning Carlisle pani näpu oma suu ette,vaikuse märgiks.
"Oh ei,ta on ju täitsa pilves omadega,vaevalt et ma teda väga segaksin." hakkas Emmett minu poole sammuma.Tal oli ilmselgelt mingi plaan. Emmett võttis mu ümbert kergelt kinni,vaatas silma ja lausus:"Kas sa pead mind ilusaks?"
Pöörasin pea häbelikult teisele poole,suutmata midagi öelda,naersin norsatades.Piilusin teda silmanurgast,kergelt huult närides.
Sekundi murdosa jooksul istus ta minust teisel pool,laialt naeratades.
Hakkasin ennast juba üsna imelikult tundma,Jasper,keegi muu see ei saanud olla.
"Jaz,ehk sa ei peaks teda takka sundima? Ta suudab ka niisama hullu mängida." lausus edward väga tõsiselt,kuid Jasper vaid näitas talle keelt,jätmata mind rahule.
"JASPERRR!"urisesin:"Ma tahan magada!" olin üsna nutuse häälega.
Kuid ta ei lõpetanud,endalegi arusaamatult urisesin päris hullult edasi.Emmett lausa möirgas naerust,pidades mind niisama hullumeeelseks tibiks,kes üritab tiigrit mängida.
Hakkasin kaineks saama,aga nii palju oli veel kanepi mõju,et muutusin agressiivseks,olin väga närviline.Vajasin ehk uut doosi?
Lõpetasin silmapilkselt urisemise,selle asemel hüpates Jasperi poole.Ta ei liigutanud sõrmeotsagi,kuid seda vaid poole minu hüppamise jooksul.Õhus olles muutusin mustaks pantriks,karates hammastega koheselt Jasperi kõri kallale.
Seekordse teravama kuulmisega kostus naispere õhu ahmimist.Jasper ei suutnud rääkida,surusin niivõrd tugevasti ta kõri kinni.
Mõlemad,nii Emmett kui ka Edward püüdsid mind ära tirida,samal ajal kangutas Carlisle mu lõugu Jasperi kaelast lahti.Ka Esme pidi teda aitama.Nii pea,kui nad mu lõuad lahti said,muutusin tagasi inimeseks.
Vaatasin üks haaval iga ühe nende silmadesse. Mu sisemus hakkas keerama,taaskord tekitasin nendes õudu.Oot,ei,see oli mu toit.Oksendasin põrandale.
"Vabandust."üritasin öelda öökimise vahepeal.
"Oh ,pole midagi."Pomises esme mu kõrva,kui ta pead silitas,seejärel pilgu Carlisle poole pöörates:"Ega ta seda mäletama ei jää? Ma ei taha et ta uuesti ära läheks."
"Ma kardan,et ravim on juba piisavalt palju mõjunud..."
Esme ohkas sügavalt.
"Ei,ma ei lähe.Pean oma probleemid ise parandama,nendega hakkama saama."pomisesin:"Ja nüüd sooviksin ma magada." suutsin vaid öelda,kui jäin jalapealt magama.
"Whoa! Kanep teeb tõesti targaks,millised intelligentsed sõnad tema suust,ja see võime! Oh sa!" arutles Emmett.
Võpatasin selle peale üles,Emmett oli seda veidike ehk liiga valjult öelnud.Mulle meenus veel üks asi.
"Jasper,anna andeks."liikusin tema poole Esme najal.
Ta taganes paar sammu.
"Palun,sa ei pea mind kartma."sirutasin käe ta poole,ning selle tagajärjel sai ta kael uuesti terveks ja kõnevõime taastus.
"Aitäh,kuigi poleks vaja olnud."kogeles ta.
Esme tegi talle imeliku peakallutuse,märgiks,et ta siiski tänulik oleks.Kuid ei,ta ei lisanud enam midagi.See-eest esme parandas Jasperit:"Sinu abita oleks tal muidu veel mõnda aega läinud,enen kui paranema oleks hakanud."
Tema pingelisest kõneviisist võis oletada,et ta süda ei taluks seda ,kui peaksin uuesti ära minema.Kui ka läheksin,oleksid kogenenum,ja ei tuleks tõesti pikka aega veel tagasi.
Ma ei tea kuidas,kuid ometi olin varsti voodis,vajudes sügavasse unne...Värvilistesse,täis Bob Marleyt!

[Alice21]

Änksa.

[HANNNA]

hulll!! edasii

[SikuftAlice]

Homme on arvatavasti viimane päev,kui mõni osa ilmub.Sõidan paariks nädalaks ära.

[Alice21]

Hehh... Vaata, et sa siis liiga huvitava koha pealt pooleli ei jäta. Kaks nädalat piinelda poleks just eriti lõbus

[SikuftAlice]

Jo,mu sõber Deliah!" ütles Bob Marley.
Ma ei teadnud mida teha,vaatasin ainult talle jahmunud pilguga silmadesse.Usu või mitte,aga ta nägi nii elus välja,kui elus olla saab.
"Ma tean mida sa mõtled-Issand,sa peaksid ju surnud olema." sõnas ta sedaväga sarkastilise tooniga,nagu ütleks ta seda igale mööduvale inimesele.
Üritasin talle sama irooniliselt vastata:"Sa ei ole ju issand,sa oled Bob Marley."naersin enda sisutu nalja üle,kõõksudes. Bob vaatas mulle imeliku näoga otsa:"Mida?" ning vaikis siis hetke.Hõõrusin oma käega teist kätt,piinlikusest.
"Nagu näha,oled alles algaja."lõhkus ta mõne aja pärast piinliku vaikusehetke.
"Algaja? Milles?"
"Püha Taime kasutamises." ta hakkas tantsima mingit vodoo tantsu.
Vaatasin seda suurte silmadega,suu lahti.Kuid ei,mitte selle tantsu imepärasusest,vaid ma ei mõistnud mis loll unenägu see on.
"See ei ole unenägu."jäi ta ootamatult seisma,võttis kitarri ja hakkas aina korrutama seda lauset: see ei ole unenägu,ainult,et viisiga.
"Okei..."pomisesin,pööörates talle selja,ning kõndides nüüd palmialleel.Ma olin Jamaical.

Võpatasin üles.
"Huuu! Oli see vast uni."arutlesin ja isegi vaikselt lootsin,et sellel unel võiks olla elutähtis sõnum,peidetud pisinüansside taha.
Hõõrusin oma otsmikku,pea lõhkus kohutavalt,nagu keegi mängiks Bachi esimest laualu.Jube.
Aga see ei olnud midagi selle kõrval,mida ma nüüd avastasin.Ma olin Cullenite majas!
"Appi,mida ma siin teen? Kuidas ma siia sain? Mis asja? Ma pean kohe hakkama tagasi minema."seletasin endaette riideid selga pannes.
"Sa ei lähe kuhugile.Sa ju eile lubasid."ilmus Esme uksele.
Kiljatasin,ka võpatasin nii tugevalt,et kukkusin põrandale istukile.
Esme tuli minu juurde,aidates mind püsti.Ent mina jätkuvalt jõllitasin talle suurte silmadega otsa.
"Carlisle,ta ärkas üles."sosistas ta.
Olin eeldanud,et ta lausuks seda kõvemal häälel,aga ka see sosin ajas mu pea hullemini valutama.Tundus nagu oleks mul pohmakas,kuid...Millest?
"Peame talle siis rääkima,mis ta eile korda saatis."mõlemad nad naersid omaette hetkeks,siis hakates südamest naerma.
Ma polnud neid iialgi sellistena näinud.KAs ma tegin neile mingisugust ajupesu?
Nende rõkkavast naerust hakkas pea veel hullemini valutama,kuigi uskusin et enam hullemaks see minna ei saa.Carllisle,suur ja tuntud oskustega arst,sai aru mis mul viga,ning nii tema kui ka Esme jäi tasaseks.
"Ma tõin sulle peavalu vastu rohtu."ulatas Carlisle Esme kätte tabletikese.
Neelasin selle alla,endiselt vaikides.
"Mis juhtus? Kuidas sa teadsid,et mul peavalu on?"küsisin hääbuva häälega.
"Arvata on,et sa ei mäelta midagi.Nii juhtub kanepi esmatarvitamisel.Ja aru oli saada,et sa läksid liiga liiale."ta muigas,kergelt hambad välkudes.
Mul tuli meelde,kuidas liiva alt taime võtsin,veel natuke rannal tantsimisest ka...Aga mis edasi?
"MA sind praegu ei kurna väga pika jutuga,kuid lühidalt: meile tundus,et sa üritasid Edwardit ja Aliceit vägistada,Jasperit ära süüa,ning Emmett lõi sulle külge."üritas Carlisle rääkides naeru tagasi hoida,näida tõsine.
Mu silmad läksid suureks nigust tõllarattad,suu vajus tunduvalt, et maani lahti:"MIDA?!?" karjatasin."Oot,miks Emmett mulle külge lõi? Kas sa ütlesid kanep? Kas tema ka siis sõi või suitsetas seda?b Oh issand..."pomisesin viimaseks.
Esme ja Carlisle vahetasid tähendusrikkad pilgud,ning ütlesid siis korraga:"Ei,ma ei ole issand,olen Carlisle."sõnasid nad ,hakates naerma.
Mul hakkas pea järsku kohutavalt ringi käima,šokist vist.Olin olnud tõeline naljanumber.Kui see mulle meenuks,mida ma tegin.
Ootamatult see ka juhtus.Nagu jookseks terve elu silme eest läbi. Imelik võlur olemisele tuli see kasuks,sest tavalised inimesed ei mäletaks kunagi,mida nad tegid ebakaines olekus.
"oh...ooo."laususin hingeldavalt,ja mingi ebamäärase tooniga.
Järgmisel hetkel läks peapööristus nii tugevaks,et kartsin minestavalt. Siiski mingi refleks sundis mind püsti tõusma,vannituppa jooksma,ning oksendama.
Enesetunne läks kohe paremaks,lausa nii heaks,et jäin bidee äärele magama.

"<Deliah,ärka üles."kuulsin jälle kaugusest häält,kumana.
"MA tahan magada."mõmisesin teki ääre sisse.
"Sa pead üles ärkama.Ma ei tahaks sind äratada ,aga sa tõesti pead."




Häid pühi!

[Alice21]

Näh. Ikka hea koha pealt pooleli.
Ei tea kas kannatan 2 nädalat ära !

[HANNNA]

supper!! ma ei kannata kahte nädalat!!

[Sponsored content]