Re: Kui kõik oleks teisiti...

[SikuftAlice]

Ooota edasi:D

[Miss Swan]

AHHH?!
AH et OOTAN EDASI???

faaaaaain

ootangi..ja ma ootan et sa täidaksid su lubaduse .

[SikuftAlice]

SINA ENNEM TÄIDA OMA LUBADUS ET ABIELLUD ROBIGA JA ANNAD MULLE SUUREMAD LAPSEHOOLDUSÕIGUSED KUI ROBILE! vot!

[SikuftAlice]

MA arvan,et ma siiski jätan selle jutu siinkohal pooleli,kuna ei ole sellel närakal ju lugejaid!
ja sitt jutt kah veel.

[HANNNA]

mida mida?? ei ole ta mingi sitt jutt, ma lugesin kõik ned 3 lehekülge.. 25 minutiga läbi ja see jutt on SUPPERRR!! sa pead edasi tegema.. EDASI!! PALUN

[Alice21]

Ma olen HANNNA ga nõus. sa oskad kirjutamist väga hästi.

[Ruhnezmay]

suht sitt juu.

[Miss Swan]

ehk see vist ei lähe sinule peale,kui sa ainult kõmuajakirju loed

[Ruhnezmay]

ma loen NORMAALSET staffi.

[Miss Swan]

sa ise oled ka suht "normaalne",et usun jah

[Ruhnezmay]

ja mis maailmanaba,saan sust aru,kõik mida sina teed on ikka hea ja tore.


ja kas sa mitte ei pidanud seda väärakat vihkama? peaksid siis minu liitlane olema.

[Miss Swan]

Kes "väärakast" sa üldse räägid ?
Endast?

sinuga eluilmaski poleks liitlane.

[Ruhnezmay]

ma räägin sikust.
me mõlemad,oih sorry,sina eluhinna eest vihkad teda,jälestad teda,aga ma lihtsalt ei salli teda.

[HANNNA]

suhteliselt mõtekas on siukest teemat arutada mingi jutu teema all..

[Ruhnezmay]

seda ütleb jutu autor ise mitte sina.

[SikuftAlice]

Okei,birks ,rahune maha.sain juba su raportid kätte.
suht lapsikud olete,mõlemad.

[SikuftAlice]

Seisin näoga seina poole,vahtides seina peal olevat üksikut kärbest.Ma ei teadnud miks,kuid millegi pärast mu süda tagus kohutavalt,nagu üritaks rinnust välja hüpata.Näost väljendus mul vaid masendus.
Pöörasin pilgu peegli poole.Sammusin vaikselt ja jalgu lohistades peegi poole.Sirutasin käe ja puudutasin õrnalt peegli klaasi,silitades enda näokontuure.
"Ta armastas mind...?" ning sulgesin silmad,et keskenduda.Mu silme eest jooksid tundmatud,võõrad pildid.Ja seal oli üks hägune pilt,muserdatud näoga mees,noor.Max.Arvatavasti vaatamas mind sel hetkel,kui ma kunagi ammu surin.
Tõmbasin järsult oma käe peeglilt ning jooksin suure laia naeratusega trepimademele.Ma ei teadnud,miks,tundsin et hakkan lolliks minema,kuid see ei olnud veel kõik.Mõne sekundi pärast karjusin:"Ta ARMASTAS mind!" ning naeratasin totakalt.Hõljusin diivanile,istusin rätsepaistesse ning naersin ikka veel.
Mõne tunni pärast istusin ikka veel sealsamas,samamoodi omaette irvitades,vahepeal naerust kõõksudes.
Lõpuks taipasin et see on ikka midagi väga banaalset.
"Mis KURAT minuga lahti on?Mul on tõesti ühte külma kainestavat dušši vaja...ja väikest võime-trenni."
Hakkasin juba vannituppa minema,kui poole trepi peal olles kuuslin tasast koputust uksele.
Nägin kuidas Max mulle ukse tagant muigas ja kergelt viipas.See oli nii ilus,kuidas ta hämaras kumas,nagu isiklik kuu.
Mu süda hakkas lihtsalt kohutama viperdama,ise hakkasin hingeldama.Pöörasin pilgu kähku maha,kui tundsin,kuidas põsed õhetama hakkasid.
"Ma lähen..."ütlesin,viibates vannitoa ukse poole.Ta noogutas ukse tagant.
Astusin vannitoa uksest sisse,kuid enne,kui uks kinni vajus,hüppasin vannitoas üles-alla,kergelt kostis mu huulilt ka kilget,mida surusin tagasi.
Järsku jäin seisma ,jõllitasin endale suurte silmadega peeglist otsa.
"Issand,ei või olla."pomisesin endale.Hingasin sügavalt sisse ja välja,ning suundusin allakorrusele.
"Ega sa pahanda,kui ma ennast ise sisse lasin?"küsis ta mugavalt diivanil istudes,jalad kohvilaual.
"Ei...Vist."kogelesin.
"Ma tulin sinuga rääkima."jälgisin,kuidas ta oma jalad kohvilaualt tõstis ,istukile tõusis ja tõestas käed lamanguliselt enda põlvedele,sõrmed ristatult.:" Minu mälestustest sinust.Ma ei tea,kas sa seda mäletad,aga ma arvan,et sind huvitaks ka minu vaatenurk?"
Noogutasin ebamääraselt.
Võtsin ta kõrvale istet.
Minu üllatuseks ohkas ta väga sügavalt,mida vampiiri puhul ei oskaks arvata,et neil tunded on.Ma teadsin et Cullenitel on vägagi hoolitsevad südamed,või siis asjandus ,mis seal südame kohal veel alles on.
"Ma mäletan veel nii hästi sinu võimeid."ta võttis mu käest enda mõlema käega ümbert kinni:"sa oled täpselt selline,nagu ma mäletan."
"Ei,ma muutun iga kord."
"Kuidas sa seda tead?Sa ju ei mäelta kõigest kõike."
"Aga kuidas sina siis seda nii hästi tead?"
"ME...Me pidime abielluma.Olid mu parim sõber...Aga rääkimise asemel,ma näitan sulle."
Ta lasi mu parema käe lahti ja võttis kätte nüüd parema,pani selle enda põsele.
Tahtsin talt küsida,kuidas ta teab,et ma selle käega kedagi puudutades paremini mälestusi näen...
"17.sajand,Victoria aegne Inglismaa." kuulsin taustaks ta häält seletamas,mis tema mälestustes toimub.
Nägin metsaalust,südames tunnen hirmu,muret kellegi pärast.
"Siin sa oledki!"kuulsin väga tuttavat häält rõõmsalt hüüdmas.Pilk pööras hääle suunas,see olin mina! Imelikud vanaaegsed riided seljas.Kuigi see kleit oli väga ilus...
"Kus sa olid? Ma kartsin et sinuga võib midagi juhtuda."
"Ma käisin Volturide juures rääkimas.Nad olid nõus seda tegema."ütlesin naeratades ja viskusin endale,või sisi Maxile kaela.Nägin ju ikkagi vaid tema mäletsusi.
"Volturid?Teevad mida?See ei saa ju hea asi olla!"segasin vahele.
"Palun oota kannatlikult."sõnas Max pettunult.

Tundus olevat mõni aeg edasi.Oli lossi lähedus,kerge silmanurgast paistva silueti järgi öeldes võiksin vanduda,et see oli Edinburghi loss.
"Nad tulevad."Ütlesin.
Max pööras oma pilgu minu poole,tundsin enda närvides,mis stimuleerisid minus tema mälestusi,kuidas ta naeratas mulle.

"Sa oled juba nii kaua vampiir olnud?"
"Ei,sel mälestuse hetkel olin veel inimene.Ja palun,ole kannatlik.Nüüd näitan sulle aega,kui olin juba vampiir.Siin ehk räägin nüüd,mis juhtus.Sa olid käinud just Volturide juures.Nad saatsid su tagasi saadikuga,kindlustamaks,et sinuga sel ajal midagi ei juhtuks.Ma sattusin tolle saatjaga konflikti,ning ta hammustas mind.sa ohutasid ta muidugi,aga mind enam inimeseks ei saanud muuta.Nii,jätkame."


Volturid seisid meie vastas.Keskel seisev mees astus ette ,palus minul tulla tema juurde.Nägin Läbi Maxi silmade,kuidas ma seisin mehe,kelle nimi läbi Maxi mõtete kumas ,oli Aro.
Ka Max kutsuti lähemale.Aro alustas vestlust:"Milline au oli mul teid,noor preili ,võõrustada minu kodus,Volterras,eriti sellise palvega.Ma pean ütlema,et teie võimed on tõesti hämmastavad.Ja veel hämmastavam,et te olete palju tugevam kui ükski vampiir.Ja veel olete inimene!Suurepärane! Ja te tahate igavest elu?Et teie kaks saaksite igavesti koos olla?"
"Jah,"vastasin otsusekindlalt.
"me oleme otsustanud,et teie,preili, saate meie poolt igavese elu,kuid peate meid teenima.selles osas oleme muidugi juba kokkuleppele jõudnud."Aro muigas salakavalalt.:"Nii,alustame tingimisega,kus ja mil-"
Ootamatult kostis väga lähedalt ulgumine.
"Libahundid."sisistas Aro.
"Max,miks sa nad siia kutsusid?"küsisn härdalt:" sa tead,et nad ei salli vampiire."
"Nad ise tulid,ma ei ole neid kutsunud,ausalt."
Hakkasime jooksma vampiiridest eemale,et mitte jääda kahe liigi tulevahetuse tulejoonele.
"Ja kuhu teie lähete?"seisis meie ees sihvakas mees.
Olime vaikselt.Ootamatul ilmus selle mehe kõrvale teine,esimesele sarnanev mees.
"Me ei tohi tüdrukut vampiiridele anda.Me oleme sel juhul hukatusele määratud."arutlesid nad omaette.
Teine mees noogutas vaikuses,järgmisel hetkel haarates mu kõrist kinni ning paisates me mõnekümne meetri kaugusele vastu puud.
Seest käis läbi imelik võpatus.Kaugelt vampiiride ja libahuntide maadluse vahelt kostus kellegi kriiskav hääl."Ärge laske valdjatariga midagi juhtuda!"
Nägin ennast maas,puujuure najal,suust verd nirisemas.
"Ei,palun ,ei."halas Max,võttis minu ümbert kinni."Sa ei tohi surra."
Ta kadus ootamatul minust eemale.Kuu oli tulnud pilve tagant välja,ning kõik mehed,kes kuskil puude taga ennast peitnud olid,tulid välja üsna kohutava väljanägemisega libahuntidena.
Üks nendest tõmbas Maxi endaga võitlusse.Need libahundid ei olnud nii kiired ja tugevad,kuid visad olid siiski.Iga hoobi vahepeal silmitses max minu poole.Kui vastane võidetud,tuli ta võimalikult kiiresti minu juurde tagasi."

"Ma ei suuda seda sulle edasi näidata."ohkas ta ennist veel sügavamalt.
Vaatasin enda ette."Ma tahan et sa räägiksid mulle kõigest,mis juhtunud on vahe peal.Ma tahan kõike teada."
Hingasin katkendlikult sisse,ent ootamatult hakkasid mu oõskedelt langema krokodillipisarad.

[Alice21]

Väga hea ju
Ootan uut.

[SikuftAlice]

"See ei ole siiski hea idee,nagu ma näen."sõnas ta teeseldud kalkusega.Max silmitses mind ebalevalt,vahepeal käsi nagu kontrollimata ja otsustusvõimetult liigutades.
"Ma olen sellest kõik juba unustanud."muheles ta kergelt,võttes kergelt mu ümbert lohutuseks kinni.:"Ma olen inimtunded juba täiesti ära unustanud.Sellest on väga pikka aega juba möödas.Mina olen sellega edasi liikunud,sama peaksid sina seda tegema.See mis oli,see oli,aga enam ei ole."
"Aga sina ju oled veel.Ja mina ka.Mingi osa minevikust elab veel edasi."vastasin kergelt veel nuuksudes:"Vabanda selle pärast,mul tuli lihtsalt mingi heldusehetk peale." "Ahsoo,kas seda juhtub siis tihti?"
"Ei,kõigest viimase poole tunni jooksul."
Oli näha ta näost,kuidas ta hakkas endast välja minema:"Sa peaksid arsti juurde minema."
"Sa oled vist tõesti unustanud ära ühe fakti-inimestel on tundeid."naersin tema üle kergelt.
"Ja arvad et mul ei ole?!Sa veel naerad selle üle,kes ma olen,parastades,et minul ei ole tundeid!Ma olen elusolend,samamoodi nagu sina.Ma võiksin siis pigem sinu kohta sama öelda,kuna sina oled ju mingi üleloomulike võimetega ebard!"nii sõimas ta mu näo täis ning ma ei suutnud midagi muud teha kui ahhetada ja vaadata talle suu lahti järgi,kuidas ta uksest välja sammus.Tal on päris kena tagumik,avastasin.Itsitasin selle mõtte peale omaette:"Ma lihtsalt ei saa aru,mis minuga toimub...Oh ei,ei,ei,ei,ei,EI!"vaagisin mõtetes.
"Ei,see ei saa nii olla et ma olen tõesti armunud.Huh,sellisessse idiooti kah veel."
Tõusin püsti,üritasin tugevalt keskenduda,et tema juurde sädeleda ja natuke õpetust anda.Ja saada raudselt taaskord hakkama mingi jamaga,mille üle Cullenid ei rõõmustaks.Mitte mingil juhul.Eriti edward,kes on juba mitu korda lubanud mind karistada...Aga vaevalt ta seda suudaks.Ta võib olla füüsiliselt tugevam,kuid ma olen vaimselt tugevam.
Sädelesin ennast MAxist paar kilomeetrit ettepoole,edumaad.Kuna ta oleks mõndade sekundite jooksul seal.kui meie vahe oli 500 meetrit ja jätkas samas tempos minu poole jooksmist,sädelesin tema ette suure puu-mille vastu ta muidugi tohutu pauguga põrkas.Kuid siis avastasin kurva tõsiasja:ta oli puust läbi jooksnud,jätkates oma teekonda minu poole.Oli aru saada,et taaskord olin tema kiusamisega(mida ma eelistaksin öelda ümberkasvatamiseks)liiga kaugele läinud ja tema kergesti ärritatava loomu ,või looma tema sees,maruvihaseks ajanud.
Ta oleks ehk sekundi pärast mulle kallale tulnud,kui paiskasin ta mõttejõuga endast eemale.Peaaegu,et tagasi enda kodu juurde.
"Millega ma hakkama sain..."vangutasin endale pead,peaaegu et endalt juukseid peast tirides ,sädelesin Cullenite juurde.Enne veendumata,et keegi üldse mind näeb ja kuuleb,vajusin põlvili ja halasin:"Ma ei tahtnud seda teha.Ma ei tahtnud teda vihastada.Ta hakkab mind nüüd igavesti vihkama."
"Mida sa tegid?"päris Edward,Carlisle tema kõrval:"Ta on kohe siin.Ma kuulen ta mõtteid.Mida sa küll tegid,et teda niiviisi ärritasid?Sa pead kohe siit ära minema."
Jõllitasin talle tühja pilguga otsa.
"Mine!"hüüdis ta mulle,et ma ärkaksin ükskõiksusest:"Võimalikult kaugele.Ka tema võime võib igal hetkel välja lüüa.Ta võib meid kõiki tappa."
"Võime?" sõnasin ohates,kuid sädelesin siiski selgitusi nõudmata minema.Taaskord olin teinud midagi halba,ikka läksin Cullenite juurde.Oleksin võinud ju ise asja ära klaarida! Aga ei,ma ikka pean ära põgenema ja lastma teistel minu eest seista.Ma olen liiga hale.
Vaatasin end ümbritsevat koobast.Tekitasin kerge lööklaine,et koopasuu kinni vajuks:"Siia jään ma oma elu lõpuni.Istun siin igavesti kinni,ega tee enam kellegile haiget."istusin maha ja võtsin enda põlvede ümbert kinni.
:"mUlle täitsa meeldib pimedus.Jah,pimedus on nüüd mu parim sõber.Onju pimedus?"tegin ilme,nagu kuulataksin.:"Tore siis,et sa minu sõber ei taha olla!Vot ma näitan sulle!" vehkisin enda peopesas oleva tulekeraga.Visates selle vastu kiviseina,mis ennemalt oli olnud koopasuumsõnasin endale:"Ma võiksin hulluks minna,mitte enda tegude eest vastutada,siis kustutataks ehk automaatselt teiste silmist mu patud ja kuriteod ära.Põhjuseks-hullumeelene ja ei andnud endale aru,mida ta tegi.Jah,seda ma siin pimedas kohas teen.Olen isoleeritult nii kaua,kuni vaimuhaigeks jään,üksindusest.Paras Maxile,küll ta siis näeb,mida ta minuga tegi..."lõin endale vastu pead:"Ma pean ENNAST karistama,mitte teistele haiget tegema.Oh,ma lihtsalt loodan,et nad unustavad mu üsna pea,mida nad kindlasti ka teevad.Siin koopas on palju mõnusam kui Sahara kõrbes."
Süütasin vahepeal ühte nurka lõkke,kui nägin teravat kivi:"Ei tea,kas ma suudaksin ennast ise tervendada?Teisi suudan,aga kas ma ka ennast saan mõjutada?"haarasin selle kivi järgi,ja tõmbasin enda randmele kerge juti.Kuid verd hakkas voolama arvatust rohkem,olin lõiganud arvatust sügavamale.Sattusin paanikasse,ent enda parandamine ka ei õnnestunud.
"Ma pean siit välja saama.Ving hakkab juba siia kogunema."Ometi olin liiga nõrk et midagi teha.Olin tegutsemisega liiga hiljaks jäänud,ning kaotasin meelemärkuse.
Enne viimast ohet mõtlesin endamisi:"Kuidas ma võin nii loll olla..."

[Alice21]

ja jällegi...väga hea
Palun uut.

[SikuftAlice]

Tead,et kui sa nii palju valetad jäävad sinugi jalad nii lühikseks nagu mul ja nina kasvab ka määratult suureks:D

[HANNNA]

supper, edasii!!

[Alice21]

Ma ju ei valeta. Ausalt, mulle tõesti meeldib.

[SikuftAlice]

Olin varem arvanud,et surm on üks suur must tühjus,kus pead terve igaviku veetma üksinduses,või hoopiski põlema põrgutules oma pattude eest.Minu jaoks ei olnud olemas taevast.Ma ei olnud piisavalt hea inimene.Alati tegin midagi halvasti.Ja oma eelmistest surmadest ei mäleta ma midagi.Vaid hetk enne seda,kuid mis juhtub peale seda,kui hing on kehast väljunud? Kas minul üldse seda juhtub? Miks ma sünnin aina uuesti? Mulle on mingi ülesanne antud.Ja ma pääsen siit,ma ei ole sellega veel ühele poole saanud.
Ootamatult ilmus mu silme ette lillakas-roosakas-sinakas-rohekas valgus.
Kuid sügaval sisimas teadsin,et see ei ole see valgus,millest räägitakse,see ei ole see tunnel.Tundsin ennast sellele lähemale liikuvat,ma nägin,nägin oma eelmisi elusid.Kuid kas ma seda ka hiljem mäletan? Loodan seda.
Olin elanud üsna kirevat elu,või ehk siiski ,elusid.Ma nägin kõike.

"Deliah?Kas sa kuuled mind?"
"Mh."
Ta kuuleb meid.
Kuulsin kuskilt põhjatust kaugusest hääli.
"Oled kindel,et ta on nüüd kontrolli säilitanud?"
Häälesid hakkasid lähemale jõudma.
"Täiesti kindel."
Ma tean kes ta on! See Carlisle,ja Edward.Uskumatu,aga isegi Edwardit oli mul nüüd tore kuulda.Aga kuidas?Olen ma siis siiski elus?Olen! Olin selles kindel.Täiesti kindel,kuid ometi ei olnud mul oma keha üle kontrolli.
"Max?"Mida ma ütlesin?! MIDA,ma ütlesin?!? Olen ma lolliks läinud?Oh,ma olengi ju seda kogu aeg olnud.Miks ma tema järele küsisin? Ma võiksin vaid uuesti üles ärgata.GAAAD!
"Ma olen ka selles veendunud,et ta on nüüd totaalselt ärkvel."ütles Edward.
"Kuidas sa seda tead?"päris Carlisle.
"Tal on oma võimete ja keha üle vist võim kadunud.Ma kuulen ta mõtteid selgemalt kui eales varem."
"Tore,et sul siis hea päev on."vastasin talle mõtetes nii solvunult kui seda on võimalik oma peas teha.Lisaks veel näitasin talle oma peas pilti,kus olen 5-aastane,nägu mossis ja käed rüpes.
Ta vaid muheles kergelt selle peale.

[HANNNA]

edasii!!

[Sponsored content]