Re: Kui kõik oleks teisiti...

[nellu12]

edasi,edasi... palun:D

[SikuftAlice]

Mismõttes edasi?

[TwilightForeva-]

Mismõttes edasi?

Sellesmõttes , et kirjuta oma juttu edasi .

[SikuftAlice]

Emm...Sellesmõttes,et seal ei ole enam midagi
Finito.

[Alice21]

Kuidas nii??? Lihtsalt suri ja kõik.. aga ta on ju varemgi ellu jäänud juuuuu....

[nellu12]

kõik? rohkem osi ei tulegi? hähh see oli nii hea jutt:)

[SikuftAlice]

Haha tobujopskikesed.
see oli tüng.

Arvate,et ta tüesti annab nii lihtsalt alla ja sureb?:D:D


Lihtsalt kontrollisin,kas te üldse seda loete

[Alice21]

ei tohi niimoodi ehmatada... huuhh

[SikuftAlice]

Ma kirjutasins iia hetkel SUUREPÄRASE jutu,ja ma vihkan neid asjandusi,mis sela üleval on.

Ma tõesti vihkan seda.Nüüd ei ole siin grammigi alles.


Mul kadus nüüd isu mõnda aega kirjutada...

[Alice21]

mis asjandusi sa vihkad...

[nellu12]

ma oleks südamerabanduse saanud kui ütlesid et edasi ei lähe:D see ei ole ültse naljakas, aga muidugi ma loen seda. mega hea jutt ju:D:D:D

[HANNNA]

igasathes kui isu tagasi tuleb, i'm still here!!

[SikuftAlice]

Loodame,et tuleb kohetõsine vaim peale kuna kui see jutt siit ära kustus puhkesin ma nutma.Ütleks,et see oli elu parim kirjutis...Ei taha mõeldagi.

[TwilightForeva-]

Loodame,et tuleb kohetõsine vaim peale kuna kui see jutt siit ära kustus puhkesin ma nutma.Ütleks,et see oli elu parim kirjutis...Ei taha mõeldagi.

LOODAME !

[Bella&Edward]

Kui mul oleks selline anne, siis ma annaksin kõik sellele.
Ma lihtsalt ei suuda uskuda, kuidas inimesed saavad olla sellised 'ülitargad'.
Muidu see jutt on ülekõige, mida ma olen lugenud Videviku iseväljamõeldud juttudest.

[SikuftAlice]

Muusika.
Kaugusest kostub lapse naer.Valgus.See ei paista,aga tunned.Pimedus kõikjal.Nad on siin.Ümber sinu.Igal pool.Seljataga.Valgusetäpp.See kutsub,suureneb.Varsti ümbritseb kõike.Nii ere,kuid ometigi ei teinud silmadele haiget,see paitas neid.Kõiksus on vaid tajutav.
Ma ei tundnud ennast sellena,kes ma olema pidin.Nagu ähmane unenägu.
Ootamatult nägin enda ees hõbedast naist.Vaid tema pilgust sain aru,et ta kutsub mind.Järgnesin sammugi astumata.Kõikjal ümbritses vahune valge keskkond.
Too naine istus.Ta juuksed,silmad,nahk-kõik oli hõbedane.Ta hakkas rääkima,hääl kostus nagu kaja,mis paitab su kõrvu,kuid sõnad lendavad mööda.
"Veel ei ole sinu aeg.Mine.Tule tagasi,kuid hinge müümata.Sina oled see,kes on oodatud."
Kõik ümbritsev hakkas kaduma.Need sõnad olid juba ununenud.Ümbritsev paradiis koondus kaugele pimeduse taha.Tundsin ennast eemale tõmmatavat.

Õhku kopsudesse ahmides tõusin istukile.Mu käed värisesid kontrollimatult,võtsin nendega peast kinni.Hingeldasin,nagu oleksin aastaid hinge kinni hoidnud,samal ajal juukseid peast tirides ennast edasi-tagasi kõigutades.silme eest oli endiselt must,kuid aegamisi hakkas vaade heledamaks muutuma.
Rahune,kõik on korras,kõik on korras. kuulsin enda peas häält korrutamas.
Tundsin ennast kokku surutavat-õlgade ja selja juures kasvas rõhuv surve,aga see ei olnud hirmutav.Vastupidi,see veenis mind,et ma ei saa enam kuhugile tühjusesse ja pimedusse kaduda,vaid mind hoitakse kinni,siin.
Kõrvad lõpetasid kumisemise,samuti oli mu pilk nii terav.Kuulsin iga heli mis mind ümbritses.Vaikus oli hetkeline heli.Lõpetasin õõtsumise ja lasin käed peast lahti.
Istusin laua peal.
"Rahune,kõik on korras." kuulsin nüüd enda kõrva ääres.
Tõstsin pilgu oma jalgadelt otse ette.Sealt vaatas mulle otsa Carlisle.Esimese viie sekundi jooksul,mil teda vaatasin,ei tundnud ma teda ära.Mu pea alles kogus ennast.Ta vaatas mind nagu võõrast-kalkuleeriva ja hinnatleva pilguga,kogu aeg surmtõsise näoga.
Ma ei mäletanud mitte midagi peale praeguse hetke.Panin sõrme mõtlikult oma huulele ja kraapisin küünega hammast.Kallutasin pea küljele ja uurisin kerge naeratusega Carlisle'i .
Pöörasin pea oma parema õla suunas,tolle isiku poole,kes minu ümbert kinni hoidis,toosama,kes seda survet tekitas.
Naeratasin talle laialt.Mu huuled ütlesid talle tere.Suutsin vaid huuli liigutada,sest häält mu kõrist ei kostnud.
"Tere sullegi." vastas Max,vaadates mulle sügavalt silma,seejärel pannes oma käe mu südame juurde.
Sel hetkel hakkas süda lööma,seetõttu oligi nii vaikne.Või ei olnud ma seda tähele pannud?
Max ahhetas kergelt,vaadates küsivalt Carlisle'i poole.Sama tegin mina,aga mitte põhjusega,vaid sellepärast,et Max nii tegi.Tundsin,kuidas ma hakkasin lõkendama,kogu keha muutus nii kuumaks.Panin käe oma põsele-alguses oli põsk külm,kuid siis hakkas ta kõrvetama.
MAx võttis mu põskedest hellalt kinni:"Heida pikali." ning ta lükkas mind kergelt takka.Nad mõlemad vaatasid mulle ülalt otsa.Tundsin,kuidas mu keha muutus vaikselt jahedamaks.
"Kas ma tegin midagi valesti?"küsis Max Carlisle käest.
"Me tegime,kõik nii,nagu peab."
Seejärel muutus Max rõõmsamaks,kummardas mu kohale ning lausus:"Küllmul on hea meel,et ma teda püsivalt vampiiriks ei suutnud muuta."

[TwilightForeva-]

edasiii kirjuta pln .

[SikuftAlice]

Kuna oleme jõudnud jutuga täpselt poole peale,siis olen aldis vastama teie küsimustele.N-ö kergitan veidike saladuskatet,mis juhtuma hakkab.
KUi on küsimusi?

[SikuftAlice]

Olin endiselt vait.
Naeratasin neile mõlemale,nagu väike laps-süütult ja südamest.
"See ei ole lihtsalt võimalik." lausus Carlisle mu käsi katsudes.
Max ei vastanud talle,kuigi ta silmadest oli näha,et ta seda oleks soovinud öelda.Selle asemel kummardus ta mu näole lähemale,andes laubale kerge jaheda suudluse.
Tõusin välkkiirelt istukile ning võtsin ta kaela ümbert tugevasti kinni.Carlisle ilmus Maxi selja taha,seega minu ette.Ta hakkas mu silmi pingsalt uurima.
"Huvitav,ta silmad muutuvad roosakaks."ta pani oma käe mu kaelale:" Ja pulss muutub aina aeglasemaks."
"Ehk ei ole ta muundumine veel lõppenud?" vastas Max,endiselt mulle sügavalt silma vaadates.
Äkitselt olin väga unine ja viskasin uuesti pikali.
"Peame teda igaks juhuks veel süstima.Ma kardan,et sinu hammustuses olevast mürgist ei piisanud." Carlisle läks süstla järele.Tagasi tulles võttis mukäest kinni,enne süstla veeni torkamist lausus ta :" Ära muretse,kõik on varsti korras." samal ajal vöölas mööda nõela mu veeni hõbedane aine,mille voolamist oma naha all tundsin.Varsti valdas see ärritav tunne üle kogu mu keha,aina võimendudes.
Mõne minuti pärast hakkasin valust väänlema.Endiselt ei kostunud mu suust piiksugi,kuigi oleksin pidanud valust karjuma.
MIks nad midagi ei tee? Max ja Carlisle vaatasid käed rüpes pealt,kuidas ma valuga võitlesin.Ma ei teadnud mida teha,olin nagu eile...Või täna sündinud.Mitte ühtki eelnevat mälestust,ainult aimdus,mille järgi nood kaks ära tundsin.
Mida enam oli näha,et piinlesin,seda enam hakkas Maxi näost peegelduma kahetsus.See pilkäratas minus mingi sügava tunde,mida ma sel hetkel ära ei tundnud,kuid teadsin.Tolle pilgu vältimiseks sulgesin silmad.TUndsin sisimas,et pean seda tegema,et Max ei oleks nii kurb.
Üritasin nii tugevasti,et lõpuks viskas mul uuesti pildi tasku.

[SikuftAlice]

Avasin oma silmad.
Aga mitte päriselt,see oli unenägu.Üsna pea selgus,et see ei olnud tavaline unenägu.
Nägin Aliceit.Ta oli noor,vampiirina.Ta silmad olid rubiinpunased ja käitumine taltsutamatu ja metsik.Nägin stseeni,kuidas ta murdis pimedas põiktänavas maha noore naise.See vaatepilt jäi pooleli-järgmisena nägin,kuidas Cullenid kolisid Forksi.Alice puudutas nende uue maja uksepiita ning sai nägemuse.Ka mina sain näha-see oli minust.Ta nägi ette,et ma siia tulen ja seda aastakümneid ette.
Selle tõttu Jasper teadis minu võimetega arvestada! Jasper teadis,milleks ma võimeline olen.
Alicei nägemus läks edasi,see koosnes minu tulevikust,sellest,mis polnud veel praeguseks hetkeks juhtunud.Ma ei näinud sellest palju.Ehk ei olnud see nii mõeldud,et ma liiga palju ette teaksin.Kas ma üldse seda unenägu hiljem mäletan? Ainus,mida ma tulevikust nägin ,oli üks noor tüdruk ja väike poiss.
Mu silme ette tekkis pilt Maxist.Ta seisis keset lumist tühermaad.Tuule kiirus oli vähemalt sada kilomeetrit tunnis,ime,et ta seal üldse püsti seisis,aga ta oli juba vampiir.Ta seisis seal,nagu varitseks midagi.Seal eiolnud midagi näha,vaid valge maa,ühegi puu või taimeta.See oli arvatavasti pilt sellest,kui ta alustas oma taimetoitlase elu Antarktikas.
Arvamatult hüppas Max välkkiirelt lumehange taha ja alustas seal rüselemist jääkaruga.Max loomulikult võitis.
Samamoodi,nagu Aliceiga,nägin ka Maxi olukorras,kus tal on mingi seos minuga.See oli sellest ajast,kui mina sügavas masenduses olin ja ennast kõigi eest varjasin.
Max ujus meres,ühe tuttavliku saare lähistel.See on ju see saar,kus ma ennast peitsin! Kas see tähendab,et ta teadis? Ta teadis kus ma olin?Ja ometi ei andnud ta endast märku. Kuid see ei olnud veel kõik.Nägin teda seismas pooleldi merest väljas,selle koha peal,kus minu jõuväli hakkas.
Äkki ta ei saanud endast teada anda,sest ei saanud kilbist läbi tulla? Ma saan siin kindlasti millegist valesti aru.
Tahtsin vastuseid.Selle tõttu üritasin ennast üles tõusma sundida.
Avasin aegamööda silmi.Mulle vaatas otsa täpselt seelõust,keda ootasingi.
Tõusin tollelt läbivaatamislaualt püsti,surusin oma sõrme Maxi rindmikule ja nõudsin selgitust:" MIks sa mulle valetasid?! Sa teadsid,kus ma kõik need kuud olin!"
Ta naeratas:" Rahune maha.MIllest sa räägid?"
"Sa teadsid,et ma sellel saarel olin! Sa käisid seal!" muutsin oma hääletooni järk-järgult ähvardamavamaks.
Ent Maxi naeratus laienes veelgi:" Tore,et su kõnevõime tagasi on.Nii hea on su häält jälle kuulda."
" Ära muuda teemat! Sa oled mulle selgituse võlgu."
"Kas sa ei tahagi teada,mis sinu endaga vahepeal on juhtunud? Sa peaksid peeglisse vaatama." ta võttis mu käest kinni.
Tõmbasin enda ta haardest lahti:"Ei,enne räägid sina,mis sul viga oli?"
"Täiesti tüüpiline abielupaar." mõmises Emmett uksel.
"Ma kuulsin seda." sisistas Rosalie altkorruselt sõbralikult.
Aga kuidas ma tema sosinat kuulsin teisele korrusele?
"Max? Sul on mulle tõesti palju asju vaja selgitada." sõnasin ülbet nägu tehes ja selgitust nõudes.
MAx viipas peegli poole:" Kui sa mõnda aega tasa oleksid ja kuulaksid,mis mul sulle öelda on..." seejärel sõnades Emmettile huumoriga:" Nüüd tundub mulle,et ta meeldis mulle siis rohkem,kui ta rääkida ei saanud."
Toksasin talle küünarnukiga ribidesse.Ta huulilt kostus vaid vaikne 'ai'.

[TwilightForeva-]

edasiii palun .

[SikuftAlice]

Hingasin korraks sügavalt sisse.
Õhk tundus üllatavalt värske,nii värskeõhu lõhna polnud ma veel varem tundnud.
"Nii,mida sa mulle näidata tahtsid?" küsisin veidi maha rahunenuna.
Max astus mulle lähemale,võttis kätest kinni ning ütles:" Vaata oma käsi."
Silmasin neid: " Täiesti tavalised käed kui võib nii öelda.Veidi kahvatud küll aga..." Vajusin mõttesse.Mulle tuli meelde,mis oli ennist juhtunud.Kõik,millest mul enne aimugi ei olnud,tuli meelde-ka võitlus verinoortega.
"Ja nüüd tule peegli ette." talutas Max mind toa seina äärde.
Sealt vaatas mulle vastu...Mina.Pettumus missugune,sest olin eeldanud,et olen vampiiriks muudetud.
"Nii...Kas sellega üritad mulle näidata Carlisle suurepäraseid arstivõimeid,et ta ilma mind muutmata terveks tegi?" panin käed puusa ning jäin huuli pruntidades vastust ootama.
"Paraku sel hetkel ei olnud Carlisle arstivõimed nii head,et sind muutmisest sää-" ta jäi vait ning vaatas otsa ukse juures seisvatele Emmettile ja Carlislele.Seejärel vaatas ta mulle pingsamalt otsa ja pigistas tugevamalt käsivarsi:" Sa mäletad kõike eelnevat?"
"Ee...Jah.Miks ma ei peaks? Ja palun lase oma haaret veidi nõrgemaks,mul on valus."tõmbasin end tema haardest lahti.
Carlisle astus lähemale ja alustas seletamist:" Me muutsime sind.Aga paistab,et see ei õnnestunud.Või siiski õnnestus,sest sa oled kahvatum,lõhnad teistmoodi ja su silmad..." ta vaikis hetkeks:" Seda,mis su silmadega toimub,ei oska me seletada."
Jooksin peegli juurde,et oma silmi vaadata.Ma ei osanud arvata,et ma sinna nii kiiresti jõuan,panin käe ette,et mitte peegliga kokku põrgata,kuid arvatavasti oli mu käehoop niivõrd tugev,et peegel purunes.Vaatasin hetke segaduses ringi,kuid pidades seda kergeks õnnetuseks,võtsin nõuks sellest mitte välja teha.Selle asemel võtsin põrandalt ühe suurema peeglikillu ja vaatasin oma silmi.Täiesti tavalised nagu ennegi-sinakasrohelised.
"Mu silmadega on siis selline asi,et nad on täpselt samasugused nagu enne ja kuna nad ei ole punased,nagu nad seda olema peaksid,siis eeldate,et ma ei ole muundunud." vuristasin kiirelt oma järelduse.
Carlisle vastas:" Ja sa oled ka tugev! Sa lükkasid peeglikapi peaaegu läbi seina.Aga see ei ole see fakt,mida me sinu silmade erinevuse all mõtlesime.Kui sa vahepeal teadvuseta olles silmi avasid,siis need...Helendasid.Siniselt.Ja mitte selliselt,nagu metsloomade silmad seda pimedas teevad,vaid nagu lambid.Just mõni hetk tagasi oli sama lugu,kuio sa Maxi hurjutasid."
Vaatasin seina poole,kus oli peeglikildude hunnik.Hingasin uuesti sõõmu värsket õhku.Tundsin ennast üleüldse palju energilisemana,kui varemalt mäletasin.Muigasin veidi omaette:" Nüüd olen ma siis veel imelikum,kui ma seda inimesena olin.Inimesena,kellel on võimed.Kas see pole mitte omapärane? Olengi mõeldud teistsuguseks.Ma arvasin alati,kui ma oleksin vampiir,siis ei oleks ma nii teistsugune" ütlesin viimase sõna kerge põlastustooniga," Ka vampiiridel on võimed.Ja nüüd ei oska te isegi öelda,kas ma olen inimene või vampiir või mingi muud liiki olend!" Tundsin endas kasvavat kerget ärritust,üritasin seda sisimas alla suruda,kuid vaatamata mu pingutustele väjendus see siiski. Vaatasin ohtliku pilguga nii Maxi kui ka Carlislet:" Ma arvasin,et oled oma ala parim.Oled ju Suur Dr. Cullen ja nüüd ei saa sa hakkama ka ühe tühise moondamisega! Palju kordi sa seda teinud oled? Kümme? Kakskümmend? Sa peaksid olema oma ala ekspert,mida sa ka oled.Aga kuidas...Kuidas sa..." hingeldasin ärritusest.Panin ühe käe laubale,tundsin kuidas mu laup aina kuumenes.Rahunesin tasapisi maha:" Anna andeks Carlisle,ma ei tahtnud...Ma ei mõelnud seda nii."
"Pole midagi,see on loomulik,et sa nii käitud."sõnas ta kerge noogutusega.
"Jah." vastasin ennast parastava tooniga:;"Vähemalt midagigi,mis on loomulik."
Läksin Maxi juurde ja võtsin ta ümbert kinni.Kallistasin teda nii tugevalt kui suutsin,ise nutta tihkudes.Kuulsin,kuidas ta hingamine raskenes minu tugevast kallistusest,kuid siiski oli ta vapper ja kallistas mind lohutuseks tagasi,õrnemalt.
"Oh jah.Mul on emotsioonid nii laes.Nagu segaminipaisatud hormoonidega rase." pomisesin Maxi särki ja enda nalja üle naerdes.Ometigi teised selle üle mingil põhjusel ei naernud.Ainult Emmett,keda tundelised hetked eriti ei morjenda,ütles:Okei,päris kena hetk aga kas sa võiksid Esme..." ta hääl läks vaikseks,lausa pomisedes jätkas ta:" Ja ka minu meeleheaks,teha peegli korda." ta manas seda öeldes nii armsa poisiliku näo,ning jätkas:" Pole juba mitu päeva mõnda ägedat trikki näinud."
Itsitasin kergelt,sest Emmett oli seda nii teatraalselt esitanud ja sellist külge ei näe tema puhul just eriti tihti.
"Olgu,sinu meeleheaks." naeratasin talle.
Sirutasin käe enda ette,nagu mul tavaks oli,mõtlesin pingsalt peegli peale,jõllitasin seda,et selle tükid hakkaksid liikuma ja liituksid üheks tükiks,nagu ma olen seda varemgi esemete peal teinud.
Carlisle hüüatas:" Su silmad! Need muutuvad siis,kui sa oma võimeid kasutad!"
Võpatasin,avastasin endiselt enda käes oleva peeglitüki,mida ma polnudki maha asetanud.
Vaatasin sellesse,ning avastasin kaks kõhedalt helesiniselt hõõguvat silma.

[TwilightForeva-]

wow !


Kirjuta edasi ,

[Alice21]

Kohe kindlasti kirjuta edasi.

[SikuftAlice]

Pöörasin oma pilgu kõrvale,põrandale.
Käed lasin külgedele rippu,samal ajal haaret peeglitükile lõdvendades.Olin oodanud mõne hetke jooksul kostuvat klirinat,kuid seda ei tulnud.Max oli peeglitüki kinni püüdnud,üsna maapinna lähedalt,ise põlvitades selle järgi.
Ta tõusis ning võttis mu ümbert kinni:" Peegli lõhkumine pidi seitse aastat õnnetust tooma.Kuid mina tahan,et sul oleks vaid õnne," seejärel andis ta kerge suudluse põsele.
Samal hetkel libises peeglikild ta käest põrandale kildudeks.Vaatasime mõlemad imepisikest kildude hunnikut ükskõikselt hämmeldunud nägudega,kuniuks mina sõnasin:
" Tegelikult pidavat killud õnne tooma..." Mu hääl jäi üles,sest mu lause pidi tegelikult veel jätkuma.Silitasin kergelt oma kaela.
"Mis on?" küsis Max.
"Selline...Imelik tunne on kurgus." vastasin.
Max vaatas hetkeks otsa Carlislele,seejärel pööras oma imestunud pilgu taas mulle:
" Sul on janu." ta lausus seda toonil,misoli küll mõistev,kuid samas kostus see sisemise küsimusena talle endale.
"Heureka! Suurepärane avastus!" rebestas vaikuse-nagu arvata on-Emmett,kellele oli tasaste hetkede täitmine saanud vist hobiks :
" See on lausa väga hea,et sul on janu."
Max võttis oma käed mu piha ümbert ning astus paar julget sammu Emmettile lähemale:
" Miks sa arvad,et see on hea? Ma ei tahtnud,et temast saaks mõrvar,nagu nii mõnigi meie seast."
Emmett muigas ülbelt oma haimbaid kergelt välgutades ja pead vangutades pani ta käe puusa :
" Kas sa tõesti arvad,et suudad TEMASUGUST hoida muutumast mõrvariks? Kui Deliah ise seda ei suuda,ei suuda seda keegi. Ning miks sa arvad,et ta peaks veel eriti SIND kuulama?" sõnas Emmett endale ebakohaselt arukalt. Emmett näitas saja aasta jooksul viimaks arenemise märke...
" Sest ta kuulaks iga sõna,mida tema armastatu talle ütleks.Eriti,kui see on hea eesmärgi nimel." sõnas ta heldinult minu poole vaadates.
Seda ei saanud eitada-kogu vestlus kiskus väga seebiooperlikuks. Kui Emmett tundus üsna rahulik,siis Maxi poole pealt oli tunda kasvamas pinget ning metsikut tungi minu eest seista.
"Poisid,ärge vaigelge.Max,pole midagi,see ei ole arvatavasti janu.See võib midagi muud olla,tead ju küll,et ma olen üsna imelik." naeratasin talle tagasihoidlikult :" Pealegi ei ole mul seda tunnet enam," valetasin,sest tegelikult too kipitustunne kõris aina kasvav ja hakkas mu mõtlemist segama.
"Kui kahju!" urises Emmet,:" Ma lootsin,et sa tapaksid oma saaki hästi lahedalt enda võimetega.Mul kadus tahtmine oma elumõtte-jahtimise-vastu..." ta manas norus näo.
Samal aja oli Carlisle mind pidevalt jälginud: iga mu rasket neelatust ja valulikku grimassi.Lõpuks jõudis ta järeldusele:
"Deliah,sa ei pea Maxi pärast valetama,ma tean et tahad ta tundeid säästa.Kui sul on janu,pead sa seda leevendama,sest see läheb vaid hullemaks,see ei kao."
Pisarad valgusid mulle silma.MUlle tundus,nagu oleks Carlisle hääletoonis olnud kerge pahameele alatoon.Ma ei tea miks.Ja ka MAxile olin vast pettumuse valmistanud.Miks ma pidin valetama?
"Deliah,mis viga?" küsis Max murelikult mu pisarais silmi nähes.
"MUl on kõri valus," hammustasin koheselt endale huulde ning kortsutasin pahakspanevalt endale kulmusid.
"Nagu Emmett,nii tahan ka mina näha,kuida sa jahti pead," sõnas Carlisle.
"Wuhuu! Jahile minek! Koos Deliah'ga! " kriiskas Emmett.
Pühikisin üksikud pisarad ning naersin Emmetti etteaste peale.
Max võttis mu käest ning tiris endaga kaasa.Läksime allkorrusele,kus Carlisle meid esiukse juures seisatas :
"Oodake.Edward,suudad sa endiselt ta mõtteid lugeda?"
Edward noogutas.
"Sel juhul tuled sinagi kaasa," seejärel pöördus ta minu poole:" Me arvestame sinu ettearvamatusega igal juhul.Tead ju küll." pilgutas ta silma.
Astusime uksest välja.Edward,Emmett ja Carlisle läksid ees,Max jäi minuga.
"Ma arvan,et sa juba tead,kuidas jooksmine käib.naeratas ta julgustavalt.
Naeratasin vastu ning üritasin ta eest ära joosta.Kogu see ootamatu kiirus ehmatas mind,peale selle sattus mu trajektoori ette suur vana tamm.Jäin seisma,et puust läbi kihutades mitte lühendada(või lausa lõpetada) selle eluiga.Omaarust olin puud müksanud kergelt,kuid millegipärast hakkas see juurte juurest raksuma ning teisele poole vajuma kuni lõpuks kukkus maha.
"Oi,millega sa hakkama said." kostus selja tagant Maxi hääl.Kui ta ei manitsenud mind,vaid talle tegi see situatsioon pigem nalja.Ometigi ta ju naeris!
"Ups!" naeratasin kelmikalt ja süütukest mängivalt ning jooksin edasi.
Ma ei otsinud lõhnajälgi vaid lihtsalt nautisin jooksmist,ilma väsimata. Ilma ,et ma oleks otsinud,leidsin mind ootava neljaliikmelise meeskonna.Emmett pani oma raske musklis käe mulle õlale ning lausus,osutades hirvekarjale :" Vot ühe sellise lähed ja imed verest tühjaks.Näed ikka või? Selline karvane ja hüplev."
"Sa mõtled hirve?"
"Ah et sedasi inimesed seda kutsuvad? Meiekeeli on see lõunasöök."
Turtsatasin selle peale.Mõtlesin endamisi.et küll need vampiirinaljad on omapärased.Ja loomulikult naljakad.
"Mine nüüd.Ära neid ehmmata,saad lihtsamini kätte.Ma aitan sind kui vaja" julgustas Max mind takka.
Noogutasin ning hiilisin välkkiirelt hirvedele lähima puu taha.
Mida ma küll teen,mõtlesin endamisi.Mul ei ole kunagi olnud julgust tappa ühtegi looma,inimesest rääkimata.Nüüd pean olude sunnil seda tegema.
Kõri endiselt kipitas,kuid nende hirvede vastu polnud mil mingit isu.Mõtlesin korraldada näitemängu,nagu ei saaks ma neid kätte või ei oska püüda.Siis ei peaks ma neid ei tapma ega ka sööma.Küll ma olen üks hale simulandist vampiir!
Hiilisin veel hetke oma saaki ning siis hüppasin ühele hirvele turja.Oih! Mööda hüppasin,meelega loomulikult.Nad hakkasid tulisjalu minu eest ära põgenema.Hakkasin neilejärgi jooksma,kuid jäin maha.Viimaks vilksasminust mööda Max,kes ühe suure isashirve enda raudse haarde vahele surus ning ta kaela murdis.Looma suust kostis ahastav karjatus,mis mu seljakarvad turri ajas.See oli õhku lõhestav.Kuid loom nüüdseks vaikis loiult Maxi kätel.Ta heitis selle mulle jalge ette.
Põlvitasin hirve juurde ja silmitsesin seda segaduses pilguga.
"Arvasin,et ehk vajad veidi abi." ütles Max kalgilt :" Edward jõudis mile sinu väikesest mõttekäigust rääkida."
"Vabandust" pomisesin härda häälega.
Max ei teinud seda kuulmagi,vaid hammustas hirve kaelast.Ta suunurkadest nirises verd,see oli mulle test.Ta ootas koos teistega,kes olid meie kõrval,minu reaktsiooni.Sel hetkel,kui vere lõhn mulle ninna jõudis,muutus kõik.MU keha läbis soe impulss,ma tundsin seda sooja magusat lõhna.Ma kujutlesin kuidas siplevad verelibled mu suus keelt mõnusalt kõditavad.
Silmasin verist niret ohvri kaelal.Mm,kui meelitavalt see mööda karvu voolas.Ma ei suutnud ennast enam tagasi hoida,ega ka tahtnud.Ma tahtsin VERD.
Avasin aegamisi oma suu ja nõjatusin aeglaselt looma kaela poole.Panin oma suu Maxi tekitatud ava peale.Mu huuled ümbritsesid haava,tundsid pehmet karva.Olin valmis keelega verd maitsma,see oli ometigi mulle nii lähedal ja nii ahvatlev.See kutsus mind jooma.Mulle isegi tundus,et mingi hääl mu peas käsib seda tingivalt juua.
"EI!" hüüatasin nin tõmbasin enda keha soojhast saagist eemale.Hüppasin jalgele ja asusin koju tagasi jooksma.
Hea,et uks lahti oli,muidu oleksin sellest läbi põrutanud.
Haarasin Esme kaela ümbert kinni ning peitsin näo ta punakatesse juustesse.
"Ma ei taha seda teha,Esme! Ma ei taha! Ei taha!" kriiskasin ta õlal nuttes.
Esme silitas mu selga ja lohutas mind.Teised olid õige pea tagasi.
Max sammu närviliselt minu poole:" Ma ei tea mis juhtus.Äkki oli see talle liig." seletas ta Esmele,samal ajal tirides mind Esme küljest lahti:" Palun räägi,mis juhtus." palus ta mind.
Kriiskasin veelgi kõvemini Maxi käes rabeledes:"Ei! Lase mind mind lahti! Emme!" Ma ei tea,miks ma Esmet emaks hüüdsin sel hetkel,kuid tema võttis seda soovi kuulda ning tiris mu Maxi käest tagasi enda käte vahele,vaikselt urisedes MAxile hambaid näidates.Ju siis lõi emainstinkt välja.
"Temaga tuleb meil veel kõvasti vaeva näha..." sõnas Emmett ruumist lahkudes.
"Miks mina nüüd sulle ei kõlba? Ma ei tahtnud sulle halba teha." ütles MAx.
"Palun vaheta oma riided,sa lõhnad vere järgi."pomisesin Esme juustesse.
Max silmas oma varrukat,kuhu ta oli pühkinud oma verised suunurgad.Ta oli minu pärast nii mures,et ei kasutanud võimalust ise veidi maiustada.
"Ah sellepärast..."sõnas ta taiplikult.
Noogutasin nii tugevalt,kui seda piiratud liikumisruumis Esme kaelal seda teha sain.
Kuulatasin,kuidas MAx jooksis teisele korrusele,võttis oma jaki seljast,süütas selle põlema ning pani uue pluusi selga.Hetke pärast oli ta tagasi,käed avasüli mind ootamas.
Lasin Esmest aegamisi lahti ning pugesin MAxi käte vahele.Max ohkas sügavalt ja küsis:" MIs juhtus?"
"Ma ei tea.Ma ei tahtnud seda juua." rääkisin vaikselt,ise veel enda käitumist mõtetes kalkuleerides.
"Nii plaju kui ma aru sain...Tahtsid sa seda väga,kohutavalt.Meie puhul on see normaalne,et seda nii väga tahame.Ehk hirmutas see sind-kohutav iha?" aitas Edward mul valjult mõelda.
"Ehk tõesti." nõustusin:"Max,lähme magama." sõnasin väsinud toonil.
"Kallis,sa ei saa ju enam magada," ütles Max õpetlikul toonil,kuid siis taipas ta oma eksimust ja naeratas vabandavalt.
Sekundi pärast olime üleval korrusel.Kõndisime mööda Carlisle kodusest läbivaatusruumis,mille uks oli paokil.Max peatus selle juures.
"Sa ei olegi täna oma võimeid kasutanud.Pidid ju peegli terveks tegema."
"Õigus,olin juba unustanud."
Sirutasin oma käe ja üritasin peeglit korda teha.KUidas ma ka ei üritanud,seisid peeglitükid kangekaelselt liikumatult põrandal paigal.
Mõne minuti pärast küsis Max:" Sul läheb sellega kuidagi kaua..."
"Max.Ma ei oska oma võimeid enam kasutada.Mul vist ei ole neid enam." ütlesin ahastunult.

[Sponsored content]