Re: Kui kõik oleks teisiti...

[Miss Swan]

oootan huviga

[Twilightˇˇ]

*ootab*

[Miss Swan]

hmm .Oota ,sul on aimu ,kui pikk peaks nimi olema ,mis tähega hakkaks ?
Ja mis perekonna nimi ? (kui mainid) ja milline iseloom..kas talle meeldib ta nimi või mitte ja kuidas teda kutsutakse ja kas ta nimi on tavaline või väga eriline ? ... Siis kui sa mõned neist teaks ,ehk oskaks aidata

[Miss Swan]

nojah ,saan aru aga pole mingit eelistust ,mis tähega hakkab ? Oleks kergem mul aidata sind .

[Miss Swan]

Hmm ,siin sulle mõned nimed algatuseks .Ütle kui sul neist ei sobi ,ma mõtlen juurde :Adriannette ,Aphrodite ,Beatrice , Candelaria ,Chabelita ,Delilah , Dominique ,Esabeau ja Epiphania ...vot .(siin on mõned imelikud nimed,aga seda sa umbes soovisid?)Igatahes nüüd ma lähen magama ,sest hea on veel et mu ajud töötavad.Looan et leiad hea nime varsti
Head ööd

[SikuftAlice]

tere hommikust.võiks nati normaalsem nimi olla:D

[Miss Swan]

OHSA mine pekki

TÄIEGA heaa

[Miss Swan]

ohh ,vaga hea . Sulle siis kolbas see nimi ?

[SikuftAlice]

juhtus nii jah:D eile õhtul juba,kui ma und ootasin.

[Miss Swan]

Hah ,mõtlesid Delilah'le ja siis mõtlesid vasakule Jacobist ? Meil oli täna ka biloogia ja anatoomia veel teemaks ...*punastab*

[SikuftAlice]

suuht,jah,sa ikka tunned mind niii hästi:D

[Miss Swan]

nädala aja jooksul võib nii mõndagi õppida

[Miss Swan]

super

[SikuftAlice]

tõusin hommikul.olin kooli hiljaks jäämas.kähku tegin ühe võileiva,panin jope selga,haarasin oma koti ning autovõtmed ning jooksin auto poole.autot käivitades lõpetasin oma söögi.
jooksin kähku klassi.esimene tund oli hispaania keel.uksel juba küsis õpetaja:
"preili Knox,ehk võiksite esimestel koolipäevadel jõuda õigel ajal kooli?"
"vabandust."
"istu oma kohale."
istusin oma kohale.tänane tund oli koos vanemate õpilastega.seal tagapool istusid ka bella ja edward.tunni ajal kirjutasid nad midagi ja see huvitas mind:"...isegi must kast ei jääks ellu."
nad rääkisid mingist musta kasti värgist?!kas vampiirid on tõesti siis mingid nati imelikud?
paari tunni pärats oli lõunapaus.alice tuli minu juurde:"tere deliah!kas sa istuks meiega koos lõunalauas?"
"ma ei tea.ma ju peaksin pigem oma uute klassikaaslastega uusi sidemeid looma."
"ah,jah."ütles ta nördinult.
tundsin,et ei tahaks temasuguse toreda inimese tundeid riivata:"aga mul pole nädalavahetusel midagi teha.kas sa minuga shoppama tuleksid?"
ta nägu lõi kohe särama:"muidugi.ma tulen sulle sisi vastu!"ning ta läks kekseldes teiste juurde enda lauda.
seekord märkasin,et edward ei jõllitagi õnneks mind enam nii jubedalt.sain ka aru,et ta on hakanud mind natukenegi usaldama.ma pidavat kasulikuks osutama.lõpuks sai koolipäev läbi.läksin õnnelikult enda mersu juurde ja panin selle käima.sõitsin haiglasse ,teisele katsele esimese tööpäeva suhtes...

[SikuftAlice]

peagi jõudsin haigla töötajate parklasse.jõudsin vaevu töötajate riietusruumi uksest välja astuda,kui juba naeratas teisel pool ust carlisle.
"tere!kas alustame esimest tööpäeva?"küsis ta rõõmsalt.
"jah."üritasin naeratada,kuigi olin täielikult jahmunud.ma ei saanud aru,millest selline külalislahkus...
"sa ehk süsti oskad teha?"
"oskan"
"su töö on väga lihtne.iga patsiendi jalutsis on kaust.seal on graafikud,millal mida pead neile andma.ravimid on iga palati nurgas.selleks,et neid avada,on töötajatel võtme."ning ta ulatas mulle ühe võtme.
"ma siis alustan oma tööpäeva."võtsin võtme,ning läksin oma graafiku järgi esimese patsiendi juurde.

tööpäev möödus kiiresti.õige pea olin juba tagasi kodus,ning tegin oma koduseid töid.
mulle meenus eilne õhtu.ma olin avastanud,et olin terve õhtupooliku tollele mehele mõelnud.ehmatasin enda mõtetest üles,kui mu telefon helises.
"tere delli!"hüüdis alice rõõmsalt.uskumatu,et ta juba hüüdis mind hüüdnime järgi.
"tere,alice."
"äkki tuleksid meie juurde?meil on sulle üllatus."
"üllatus?oleneb,missugune..."
"ära muretse.see on positiivne üllatus."ning kõne lõppes.panin siis ennast riide,ning asusin cullenite maja poole sõitma.

ma ei jõudnudki oma näppu uksekelllale panna,kui alice juba avas ukse.
"oledki juba kohal!see on nii tore!"ta haaras mu käest ja tiris mind endaga elutuppa kaasa.varsti olid ka teised seal.ainuke,keda seal ei olnud,oli edward.selles suhtes oli mul isegi hea meel.
esme tuli minu juurde ja võttis mu kätest kinni,vaadates mulle otse silma.
"see uudis,mida ma eelnevalt teada sain,oli suurepärane uudis.ma olen alati tahtnud kasvatada oma last.nüüd,on see ehk isegi võimalik."
"ma tegelikult,isegi ei saanud aru,mida sa mõtlesid."küsisin.
"kas sa oleksid meie pereliige?"küsis esme.
"nagu...?selles mõttes...et?"küsisin kohmetult.
"jah.me ei pea mingeid pabereid vormistama,kui sa seda ei soovi."ütles nüüd carlisle,kes võttis esmelt ümbert kinni.
"see.oleks isegi tore.et mul on nüüd selline pere,kes on isegi minumoodi..."
"imelik ja teistmoodi?"ütles jasper.
"võib ka nii öelda."muigasin kergelt.
"kas sa kolid nüüd meie juurde?"küsis alice entusiastlikult.
"ma arvan,et veel mitte.pean ennem uue elukorraga harjuma."ütlesin kergelt kogeledes,sest kartsin alice tundeid riivata.
"aga kas me homme ikka shoppama läheme?"küsis ta uuesti.
"ikka.mulle see meeldiks."noogutasin talle.
ta kallistas mind,nii tugevasti,et mu ribid hakkasid raksuma.
"vabandust.ma olen lihtaslt kogu aeg tahtnud endale saada õde,kes siiski räägiks rohkem..."ta vaatas hetkeks rosalied:"...ja kelel oleks ka ehk mingid tunded."
rosalie vaatas teda tigedalt.
"palun,ärge minge tülli.ja ärge solvake üksteist."palusin neid.
"ma ei mõelnduki seda nii tõsiselt."märkasin ,et ka rosalie naeratas kergelt ja läks koos emmettiga ülemisele korrusele.
esme tuli ja embas mind:"sa võiskid täna ju siia jääda.homme on laupäev ja nii kuiniist lähed sa aliceiga shoppama."
"aga kus ma magaksin?"
"üleval toas on voodi."

varsti olin ma üleval.ma ei tundnud und.kuulsin taaskord kaugelt ulgumist...

[SikuftAlice]

seekord oli see palju vaiksem.otsustasin seda uurima minna.

olin varsti üsna lähedal sellele kohale,kus eelmine kord olin seda libahunti näinud.õige pea kuulsin enda lähedalt samme kostumas.mõtlesin,et peidaks ennast.peitmine seisnes selles,et võtsin ümber suure kuusepuu kinni,nagu kallistaksin seda.
sammud olid juba väga lähedal,lausa teisel pool puud.äkitselt tundsin midagi väga kuuma enda käe vastas.kes või mis iganes see ka ei olnud,tõmbas see mind enda juurde.
"olgu,ütle,kes sa oled!"ütles ta.
"ma olen lihtsalt siin uus!"
"ja kohe kindlasti satud sa kaks ööd järjest siia!ise lõhnates nagu vampiir."
"aga ma ei ole vampiir.ülla ülla!inimene olen!"hakkasin juba ärrituma.
"mh!"mühatas ta ainult.ta vaatas hetkeks mulle otsa,ning lasi siis lahti.ta vaatas nüüd ainiti põõsa poole,kust astusid välja kaks suurt hunti.
"kes see on,quil?"
"ta on mingi uus.tundub et vampiir.ta lõhna on siiamaani tunda.paistab et ta on jakeil pihus."
"see on hea.ainult,et miks ta inimese vormis on?see vampiir kisub ta tükkideks!"ning ta lõrises.
"saage aru!ma ei ole vampiir.ma olen inimene!jätke ükskord see teema."
kuigi nad olid hundiseisus,oli nende nägudest näha,et nad on nii imestunud,et nad kukuksid jalapealt pikali.isegi oli näha hämarikus,et nende silmad on suured ja suud lahti.hetke pärats jooksid need kaks juba minema.
"su nimi on siis jake?"küsisin võiduka häälega.mulle lihtsalt meeldis kõiki suht hirmutada ja nende kahe hundiga õnnestunu lõi mu ego liiga lakke.ma isegi ei sanaud aru,kuidas ma sellist asja nautisin.äkki,see on mulle nagu võitlus,mille ma võitsin?
"kuidas sa mu nime tead?"küsis ta rahulikult.
"sa ehk saad seda hiljem oma sõpradelt teada."ta hakkas mind väga kahtlaselt vaatama.
"lõpeta see lollitamine ja tõesti,ütle,kes sa selline oled."
"mina olen deliah."
"kuidas sa eelmine kord nii moodi ära kadusid?"ütles ta mulle lähenema hakates.
"las see jääda minu väikseks saladuseks."ning panin oma sõrme suu ette.
uskumatu küll,kuid ta naeratas selle peale.
"olgu.küll ma veel sinu kohta teada saan."ning ta pööras ümber,jooskis põõsasse,ning oligi kadunud.
läksin ise kähku tagasi alicei tuppa.lootsin,et ta polnud veel minu kadumist märganud.
kuid ma eksisin.ta istus seal voodi peal.
"oledki tagasi!kus sa käisid?ma juba saan aru,et sa oled libahuntidega kokku põrganud..."kirtsutas ta nina.
"ma kuulsin ulgumist...ja otsustasin vaatama minna."
"kallike,ma soovitan sul mitte libahuntidega kokku puutuda."
"mis neil siis viga on?"
"ma hetkel ei oska sulle seda seletada,aga küll sa ise sellest aru saad.sa peaksid nüüd magama.homme tuleb meil pikk päev!"ning ta plaksutas kergelt elevusest oma käsi.
"ma ka ootan homset päeva."ning haigutasin.jõudsin vaevu voodisse pikali visata,kui ta juba aitas mul tekki endale peale sättida.
"aitäh alice."tänasin teda taaskord haigutades.ta vaid kergelt noogutas ning muigas.
paari minuti pärast olin ma juba sügavas unes...

[loveuedward]

nii ägee(L)
ausalt kaa lihtsalt oooo...

[SikuftAlice]

sa ei usuks mind,et kui ma ütlen,et see läheb kohe sitaks põnevaks varsti...

[SikuftAlice]

hommikul ,veidi enne ärkamist nägin mingit ilusat und.mul oli nii kahju,et ma seda enam ei mäletanud.tundisn läbi laugude,et päike paistab eredalt.
tegin silmad lahti,ning:"ÄÄÄÄÄÄH!"kiljatasin.
alice vaatas mulle suurte silmadega otsa.
"kas ma ehmatasin sind?"küsis ta kergelt vapustatud häälel.
""natuke jah.ma lihtsalt olin unustanud,et ma ei ööbinud kodus."vuristasin kähku hingeldades.
"ma jätan su üksi,et sa saaksid riidesse panna."ning ta lahkus ruumist.
nööpide kinnipanemisega oli raske,sets mu käed veel värisesid ehmatusest.
"tal vedas,et ma talle tulenoolt veel ei saatnud."pomisesin omaette püksilukuga jamades.
läksin allakorrusele,kus trepijalamilootas alice juba mind.
"kas sa käekotti ei võtagi?"küsis ta.
"oih,unustasin."lõin käega otsaette.
"kas toon sulle?"küsisi ta äreva näoga,nagu laps tsirkuses,kes ootab mingit erilist trikki.
"ta tuleb ise."ning muigasin,kui alice suurte silmadega nägi mu käekotti trepist alla hõljumas.haarasin selle õhust kinni.
"olgu .lähme."ütlesin talle.
"edward oli nii lahke ja laenas oma autot.nad bellaga läksid välule."
noogutasin vaid kergelt.olin veel kergelt uimane.
"jõuame umbes kella kahe ajal kohale."ütles ja ta lõpuks märkas mu hajevil olekut.ma märkasin seda,et tema seda märkas.võtsin ennast kokku.pidin ennats kokku võtma.kasvõi endale kõrvakiilu andma,aga vampiiridega pahuksisse sattuda ei taha.kuigi cullenid ei tundunud seda tüüpi olevat...
"kuidas me juba kella kahe ajal jõuame?mis kell siis praegu on?"
"pool kaheksa.see oli nii tore,et sa ise tõusid.ma oleksin sind peaaegu üles hakanud äratama."vuristas ta nii kiiresti,et ma peaaegu ei jõudnud järgegi pidada.pidin kogu aeg tugevalt keskenduma,et tema helisev hääl ei kostaks mulle suminana.
istusime autosse.olin hetk tagasi lootnud,et saaksin magada autos terve tee,rahulikult välja puhata.aga sellest ei tulnud enam midagi välja,sest karge õhk õues oli juba oma töö teinud.

jõudsime suure poe ette.
"sellest tuleb tore päev!"ütles alice kõrgel toonil.
siiski ma märkasin ühte kergelt pisikest ebameeldivust:"päike ju särab taevas."ütlesin oma pilku päikselt tema poole pöörates.
ta naeratus haihtus koheselt.ta nägu muutus juba virilaks.kartsin,et äkki hakkab ta nutma.
"alice,äkki saame selle veel päästa..."ütlesin rahulolevalt irvitades.
"kuidas?kas sa oskad ilma valitseda?"küsis ta mõrkja sarkasmiga.
"oota korra."ütlesin autoust lahti tehes.jooksin ümber auto juhipoolse ukse juurde.avasin selle ukse.
"mida sa teed?sa veel paljastad niiviisi mind!"ning ta tõmbas ukse liiga järsult mu käest ära.üritasin ust lahti tirida,aga see ei õnnestunud.
"ise tead."ütlesin,astudes sammu tagasi ning sirutasin oma käed ette.vaatasin,et keegi parklas ei näeks,ning...pauh! uks oli auto eest ära.
haarasin kähku ta käest.
"palun,alice sa pead mind usaldama selles.keegi ehk ei näe ja ma loodan et see õnnestub.ma muidugi pole seda ennem proovinud..."
"se eon küll lohutav!kuskil rahvarohkes kohas esimest korda proovida!"
"palun,tule autost välja.ma tahan seda proovida."
hoidsin ikka veel ta jääkülmast käest kinni ja ta astus autost välja.ta astus piisavalt kaugele,et ma mõttejõul saaksin ukse tagasi oma kohale sättida.
"ma ei sädelegi!"hüüdis ta õnnelikult.
"jess."sosistasin rahulolevalt.lõpuks oskasin ka midagi hetkeliselt vajalikku.
"ära ainult mu käest nüüd lahti lase."ütlesin talle kergendatud häälel.
"ei kavatsegi."ning ta naeratas mulle.
läksime poodi ja see shoppamise päev kujunes üpriski pikaks...

kell oli umbes pool kaksteist,kui jõudsime tagasi cullenite maja ette.pooleldi magades taarusin majja.alice kõndis õnnelikult mu ees.niipea,kui tuppa astusin,sammusin kindlalt diivani juurde,ning jäin seal magama.
"tõuse üles...kas sa kuuled mind?deliah?esme ootab sind hommikusöögile."kuulsin alice häält.
"äh?"ütlesin uniselt istukile tõustes.
"esme ootab sind köögis.mida iganes ta ka sulle ei pakuks,kiida teda."sosistas ta mulle viimast lauset.
sammusin toa uksest välja.jäin hetkeks seisma.omaarust ma ju jäin eile diivanil magama.siiski am ei vaevanud selle mõttega enam oma pead.
köögis esme ootas mind naeratades.
"palun,istu."osutas ta toolile leti ääres.
istusin ja järgmisel hetkel oli ta mu kõrval ja pani mulle taldriku ette.
"ja mida sa täna kavatsed teha?"küsis ta minult.
hakkasin vaikselt toitu nokitsema.alicei hoiatuse järgi oletasin,et ma ei saa nii head toitu,kuid see oli vägagi söödav.
"ma arvan,et otsin metsas mõne vaikse koha,ning hakakn harjutama."
"harjutama mida?"küsis ta.
"ma pean oma võimeid arendama,et mõnel hetkel alt ei veaks..."
"aa."ning naeratas taaskord laialt.
varsti olin hommikusöögiga lõpetanud ja olin sekundi pärast metsas.
"nii,kus oleks parim koht?"küsisin endalt.üritasin endaga võimalikult palju rääkida.olin selline tavaline tänapäeva inimene,kes ei taha oma mõtetega üksi jääda.
"siin lähedal on jõgi.ja veel kärestikuga.suurepärane.veel parem,see on kaugel."arutlesin endaga."nii.ma pean keskenduma.jalg ette,käed külgedele jooksuasendisse.nii,üks,kaks,KOLM!"hüüdisn,ning sain mõned sekundid joosta kiiresti.paarisaja meetri pärast kadus kontroll.
"oeh.peab ikka tavalist viisi minema.ei mina hakka nii kiiresti jooksma."jah,ma tõesti olin inspiratsiooni vampiiridelt saanud.üritasin nende moodi joosta.ma olin ju nüüd nagu pereliige.üritasin seda uuesti,kui ka siis ei õnnestunud,pidin minema vanamoodi:teleportides.
seisin hetke puhates ühe kivi juures,mis oli natuke avaramal väljal.eemalt kuulsin vee langemise kohinat.tundsin,et mind jälgitakse.sulgesin silmad ja nägin,kuidas alice istub kodus,keskendunult tugitooli peal,ning vaatab,mida ma teen.alice tegi silmad lahti,sest ta sai aru,et ma vaatan,et tema mind vaatab.
avasin uuesti silmad.kuid,midagi oli siiski paigast ära.keegi veel jälgis mind.
"pean selle talle viima.tema lõhna.ta seisab seal.kes ta on?ei see ei ole tema.vahenäks kuluks ära."
nägin teda.ta hiilis sealsamas metsanukas.ta mõtted olid nii segased,et ma ei vaevunud enam neid uurimast.see oli mingi muu vampiir.silmad täiesti punased.ja ta käes olid mingid riided.
oma ettekuulutamise tundega tundsin,et paari sekundi pärast hakakb ta midn jahtima.üritasin taaskord vampiiri moodi joosta.muidugi,kui ma jooskin vampiirist palju aeglasemini.vahelduva eduga,sain peaaegu jõe äärde välja.kujunes mu jooksmine selliseks:paarkend meetrit kiirelt,mõned meetrid tavalise kiirusega.see oli väga raske,hakaksin juba väsima.pigem sellest,et ma jooksin päris palju tavalisel viisil.sel hetkel,kui tundsin,kuidas see vampiir oli peaaegu minu selja taga,suutsin hirmust ennast nii palju sundida,et jooksin kähku temast veel ette.kuid...ma ei arvestanud sellega,et kui ma põõsast läbi olen jooksnud,siis tuleb koheselt kalju.väga järsk kalju.jäin äkiliselt seisma.kui ümber pöörasin,oli see vampiir minu seljataga.kui ta mulle sammu lähemale astus,astusin ühe enda taha,kuid kaljusein lõppes,ning ma kukkusin kaljult alla.
kukkumine oli kõrge,ja mats vastu vett oli ka küllaltki valus.vesi oli jääkülm.tugev vool kiskus mind endaga kaasa.ma jõudsin ehk vaid minuti nendega võidelda...

üritasin oma silmi lahti teha.olin nii väsinud.nägin vaid pilukil silmade vahelt.et olen koopas.lõke põles ja mul oli nii soe olla.ma tundsin ennast millegi vastas olevat.kas ehk olin ma sooja seinaga koopas?tahtsin oma nägu sinnapoole pöörata,et ka oma külma ninaotsa soojendada.puudutades kergelt seda seina,võpatas see külmast.silmad läksid ehamtusest lahti,kargasin jalule,ning kes iganes see ka ei olnud,surusin ta vastu seina,ise taganesin vastasseina pole.sirutasin veel käsi enda ees,et teda hoida vastu seina.tundsin,et mu pea käib ringi.kindlalt oli mul palavik.
"hei!lase lahti!"hüüdis ta.see oli seesama libahunt!kas ta jälitab mind või mida?
vastu tahtmist pidin lahti lastma.ma ei kavatsenud seda teha,kuid palavik sai minu üle võitu ja ma vajusin põlvili.silmad hakkasid mul kinni vajuma.
"sul on kõrge palavik."ja ta võttis minust ümbert kinni.
"lase lahti."üritasin kõlada käskivalt,kuid oli kosta vaid hädist sosinat.
"ainult sel juhul,kui kavatsed ära surra."ütles ta.
vajusin magama.
ärgates tundsin,et olen tugevam.taaskord hüppasin ta sülest püsti ja hoidsin teda kinni.
"äkki sa lõpetaks selle!või et tavaline inimene..."ütles ta parastava tooniga.
"olgu!ma jätan su siis rahule.mina lahkun!"ning 'sädelesin' minema.
kui olin just jõudnud elutuppa,siis alice ja esme tulid kohe minu juurde:"kas sinuga on kõik korras?"küsis esme mu juukseid siludes.
"kõik on korras."ütlesin.nägin,et ka teised tulevad elutuppa.ka bella seisis seal.
"sul oli probleeme vampiiriga.see oli vist keegi,eks käiski bella toas..."ütles emmett...

[Bella&Edward]

Palun, kirjuta edasi see on nii super!

[SikuftAlice]

"bella toas käis mingi vampiir?"küsisin veel uuesti üle,juhuks,kui kuulsin midagi valesti.
"jah.paraku küll."ütles emmett bella poole kiigates.
mul hakaks pea veidi ringi käima ja haarasin sellest kinni,üritades toa keerlemist tagasi hoida.esme oleks nagu eemalt näinud et mul on palavik.
"sa oeld ju tulikuum!sa peaksid pikali viskama."
"jah.ma arvan ka."ning hakkasin ukse poole liikuma.
"kas sa siia ei jäägi?"küsis alice:"oled sa kindel,et juhid sellises olekus autot?"
"jah,ma olen kindel."ütlesin ja läksin välja.väljas sabistas uduvihma.natuke jamasin auto ukselukuga,sest at ei tahtnud kuidagi lahti tulla.lõpuks sain selle lahti.
varsti olin kodus.see oli hea,et toas oli küllaltki jahe.viskasin koheselt koos jopega magama.olin niivõrd kurnatud.
kuulen läbi une mingit ärritavat tirinat.tegin suure vaevaga silmad lahti.see oli eelmisest omanikust siia jäänud suur seinakell,mis keskpäeva kuulutades tirises.
"kuradi kell!"ütlesin,liigutades käega kella suunas,ning kell plahvatas tükkideks.üritasin uuesti magama jääda.see ei õnnestunud,sest toas oli kuidagi kuiv ja lämbe õhk.see võis mulle ka muidugi tunduda nii.vaatasin aknast välja.värske õhk,kergelt hall,keskmine tuul..jah,õue minek!
õues istusin vana suure aiakiigu peale.vaatsin uimaselt mõnda aega rääbakas aias ringi ja suutsin juba suurema töö ära planeerida,mida ma teha võiks.endalegi üllatusena mõne minuti pärast jäin ma selle kiigu peal magama.täielikult ma siiski ei maganud.ma kuulsin kogu aja tuule kohinat puudes ja eemalt...mingeid samme?ajasin ennast püsti,pea ei käinud enam nii jubedalt ringi.see on tore,et palavik alaneb.ma siiski ei näinud midagi,absoluutselt mitte midagi.
"tere."ütles hääl mu kõrval.
võpatasin selle peale üpris tugevasti.ma kõhklesin,et kas vaadata,kes see on,või mitte.
siiski otsustasin vaadata enda kõrvale.no tore!jälle tema!
"tere...?"tegin küsiva näo.
"jacob."ütles ta nüüd kuidagii kahtlaselt.:"kas ma võin istuda?"
ma ei suutnud seda uskuda,kes iganes ta ka ei oleks mulle,tuleb ta lihtsalt järsku minu koju!
võtsin ennast kokku,et keskenduda:"ja,muidugi."
ta tuli väga aeglaselt ja väga ettevaatlikult lähemale.
"mis on?kas kardad mind?ma ei hammusta."üritasin kõlada sarkastiliselt,aga väsinud hääl sellele eriti kaasa ei aidanud.
"ei,ma lihtsalt üritan valmis olla,kui sa peaksid mingit hookuspookust tegema hakkama."ütles tra kergelt muiates.
"hookus-pookust?ma ei ole mingi mustkunstnik!"ütlesin juba ärritudes.siis tuli mu näole võidukas ilme.kui mitte teda veidi hirmutada...ei,see ehk siiski pole eriti hea idee.ta istus mu kõrvale ja vaatas maha.mulle kõis vaikus närvidele.
"kas sa tahad midagi rääkida,või tulidkki sa siia vaid istuma?"vaatasin talle otsa.mul jäi isegi suu kergelt lahti.ta oli nii ilus ja mulle tundus,et ta hakkas mulle isegi meeldima.ta naeratas selle peale,et ma teda niiviisi vaatasin.
"tegelikult sattusin ma lihtsalt siit läbi."
"tõesti?see on vägagi usutav jutt."
ta ainult muigas kergelt selle peale.
ma toetasin ennast seljatoe vastu,sest uni hakkas jälle võimust võtma.
"ta on nii kena.ja õnneks mitte vampiir."nii mõtles ta enda ette vaadates.
"lõpuks oled aru saanud,et ma pole vampiir."
"kuidas...?"jäi ta mulle otsa vaatama.
"ma oskan ju 'hookuspokust'"ütlesin parastava tooniga.kuid millegi pärast naeratasin talle.mida ma omaarust tegin?olin täiesti kindel,et olin lolliks minemas.aga see võib vabalt olla ka palaviku tagajärg.
tõusin sõnagi lausumata püsti ja hakkasin tagaukse poole suunduma.
"sa lähed?"küsis ta samuti püsti tõustes.
pöörasin ümber,käsi rinnal risti hoides:"Mina lähen vaid tuppa.sa ehk peaksid koju minema,sind oodatakse."
"kes?"
"su tüdruksõber."ütlesin parastavalt,kuigi teadsin,et bella on tegelikult edwardi tüdruk.ma olin lihtsalt nii rahul enda üle,et ma olin saanud ta sõnatuks teha.
toas viskasin ennast taas voodile pikali,jopes.
taaskord ärgates oli kell neli.
"imeline tervenemine."pomisesin endale.palavik oli läinud,või vähemalt hea enesetunne andis seda mõista.nüüd juba paistis õues kergelt päike,säras kergelt pilvede vahelt piiludes...

[SikuftAlice]

kuna õues oli veel valge otsutasin oma eilset plaani lõpetada.ma pean siiski vampiiride moodi jooksmise selgeks saama.mind ennast ka siiski häirib see,et ma nii põikpäine olen.olin raudselt kindel,et see ei õnnestu mul.
varsti olin taas selle oja juures.ei,ma ei kartnud enam mingite kahjulike vampiiridega kokku saada.seekord ,kui peaksin nägema,otsustasin neile tuule alla teha.mu pea ümber lendas üks kärbes,ja ta käis mulle väga närvidele.kätega vehkimine ei ajanud teda paraku minema.sain juba päris vihaseks,kui järsult tõmbasin käega õhust läbi,et kärbest kuidagi surmata,süttis see kärbes põlema.
"mida?!kas seda tegin mina?"küsisin endalt.proovisin seda uuesti teha.sihtisin ühte oksaraagu eemalt.ja õnnestuski!see süttis põlema.
"kui ma nüüd oskaks seda kustutada..."pomisesin omaette.aga miks mitte.suurepärane päev ju.äkki õnnestub endale arendada mitu võimet.
pingutasin tugevalt,kuid see ei tahtnud õnnestuda.lõpuks tuli tugev tuuleiil ja puhus leegi ära.oks oli juba peaagu ära põlenud.istusin solvunud ilmel maha.hakkasin lõpuks igavusest sõrme taktirütmis vibutama.selle tagajärjel liikusid kuivanud rohulibled maas.muidugi liigutasin neid ise oma võimuga.ma pidin ennast kuidagi tegevuses hoidma,et ma ei mõtleks jacobi peale.millegipärast ma nüüd isegi kahtsesin,et olin temaga nii isekalt käitunud.
"mida ma oma arust teen?"küsisin taaskord enda käest.ärritusest enda peale kukutasin paar puud pikali.
"ma olen juba labane."raputasin pead ja otsustasin tavapärasest kojumineku viisist loobuda,ning täna hoopis see pikk tee jala käia.
"kas tal juhtus midagi?peaksin talle vist appi minema."kuulsin aliceit arutamas,kui ta mind jälgis.
"ei,ma tahan üksinda olla.midagi pole viga.ja sa ei pea minu järgi kogu aja nuhkima."
ta jättis koheselt järgi.mõneti kahetsesin,et neile endast liiga palju rääkisin.isegi vampiirid,kes harjunud võimetega,vaatavad mind nagu viieaastased lapsed mustkunstnikku.

umbes kahe tunni pärast olin tagasi koduaias.istusin taaskord tagasi selle suure aiakiigu peale.raske ohe tuli mu kurgust,mis üritas tagasi hoida klompi kõris.aga sellest ei olnud kasu ja ma puhkesin nutma.võtsin oma jope hõlmadest kinni ja jooksin tuppa,visates jope voodinurgale.peitsin oma näo padja sisse ja nuuksusin nii pikka aega.ma ei teadnud,miks,kuid see tuli südamest,midagi rasket,midagi,millest ise aru ei saanud.
mõne aja pärast vaatasin nutetud silmadega kella,mille olin varemalt õhku lastnud.tõstsin kergelt väriseva käe ja kõik tükid hakkasid hõljuma,moodustades kella silueti.varsti oli kell jälle terve.tundus,nagu oelksin mingi heateo teinud,kuigi omaarust ma seda ei teinud.heitsin järsult sellili pikali ja uinusin,raskesse ja sügavasse unne...

[SikuftAlice]

hommikul tõusin väga erksa ja valge valguse peale.õues oli lumi.mitte küll paks lumevaip aga siiski ,paar sentimeetrit lund ajas asja ära.
tõusin koheselt püsti ja läksin õue,et oma käega katsuda seda valget vaipa maas.
kui olin mõnda aega nii oma aega veetnud,tuli mulle meelde,et täna on esmaspäev.
"no kurat!"hüüdsin ja jooksin tuppa,et kähku riided vahetada ja oma kooliasjad võtta.ukse lukustamisega oli probleeme ja see ärritas mind.
istusin autosse,panin võtme süütesse,kuid ei suutnud võtit keerata,sest mu silme eest hakkasid jooksma pildid-nägemus.nägemus suurest hulgast vampiiridest,sõjast,ohust.raputasin pead,et pead selgeks saada.üritasin selle kähku unustada,et mitte ennast hirmutada ja,et mitte ka teisi hirmutada,hoian selle enda teada.
kooli ees parkisin kähku auto ja jooksin esimesse tundi.paistis ,et õpetaja oli hiljaks jäänud,sest klassis teda polnud.hiilisin kähku oma kohale kellegi tina kõrval.
"hei!"ütles ta kergelt viibates.
vaatasin talle vaid kergelt otsa ja vastasin:"tere jah."
"sa jäid juba jälle hiljaks."
"ja kas see häirib sind?"
"ei üldsegi mitte.sa ei tea,kui väga olen ma juba tahtnud sinuga kokku saada!mul ei ole siin nagu üldse sõpru.nüüd lõpuks tuli keegi uus!"ning ta naeris väga väärakalt.
"ma ei imesta midagi..."pomisesin omaette.
"mida?"
"ei midagi"ning üritasin talle naeratada.
"tahad,ma räägin sulle oma eluloo?"
"parem ehk mite."kuid siiski ei teinud ta mind kuulmagi ja alustas sellest hetkest,kui ta arvab,et mäletas oma sündi.
aga tundus,et mul oli hea päev,sest varsti tuli ukse peale mike kes hüüdis;"tulge kõik!läheb kakluseks."
olin üks esimesi,kes püsti kargas ja õue vaatama läks.aga siiki,kui varemalt arvasin,et täna võiks vedada,siis eksisin:hoovis seisis jacob ja tema ees bellat kaitstes edward.üritasin lähemale rahvasummast hiilida.
asi oli tõesti selline,et võiks vabalt kakluseks minna.aga arvestades šansse,ei olnud see jacobile hea.hakkasin just vahele segama,kui tuli direktor ja ajas jacobi ära.seega,sain teada,et siin koolis ta ei käi.
hiljem läskid bella ja edward minust küllaltki lähedalt mööda.vaid bella heitis mulle kergelt mureliku pilgu.
direktor hakkas kõiki neid,kes ei taha klassi minna ,ähvardama peale tunde jätmisega.naasin tundi.

hiljem,kui jõudsin cullenite juurde,oli seal veel üks auto.autot passides läksin majja.
"tere kõigile."ütlesin vaikselt.kõik olid kogunenud elutuppa.muidugi välja arvatud paar isikut.
"deliah,tore et sa jõudsid.ma tahan sulle kedagi tutvustada."ütles carlisle.
astusin edasi ja seal seisis üks suhteliselt kena mees.
"saa tuttavaks,see on maxwell.maxwell-deliah."tutvustas carlisle meid üksteisele.see uus tüüp vaid noogutas kergelt.
"kes ta on?"küsiisn.
"ta on meie osaline sugulane,inglismaalt."
"aga ma olen viimase kümnendi olnud gröönimaal."sõnas maxwell nüüd.:"ja võite mulle lühidalt max öelda."
"olgu."ütlesin veidi kahtlustaval toonil.
alice tuli nüüd minu kõrvale ja tiris endaga üles kaasa,carlsile kabinetti.
"carlisle tahtis,et ma sinuga räägiks."
"mille suhtes?"
"maxi pärast.ta on 'taimetoitlane' olnud alles veidi üle kümne aasta.palun,ära teda eriti ärrita.me ei taha,et keegi viga saaks."
"kas tal ka mingeid võimeid on?"küsisin.
"ma arvasingi,et sa seda küsid.minu teada mitte,kuid ta on väga tugev.veidi tugevam kui emmett."
tegin vaid küsiva näo pähe.kuidas sai see võimalik olla,et temasugune saaks olla emmettist tugevam.ta ei olnud nii väga lihaseline.raputasin taaskord omaette pead,et mitte talle niiviisi mõelda.
"aga miks ta siin on?"küsisin.
"ta on otseselt sugulane ühe tanja klanni liikmega,kateiga.võib öelda,et ta on meile sugulane.ja ta tuli lihtsalt külla."
"alice,ma ei usu sind eriti.sul on selline murelik toon."
"tegelikult,nägin ma ühte nägemust.ma ei tea,kas sa oled viimasel ajal uudiseid lugenud."
"ei ole tähelepanu pööranud..."
"seattles on tapatööd toimunud,ja see on ilmselgelt uussündinud vampiiride tegu.nägemuses nägin,et neid on väga palju."
"ja milles probleem on?"
"uussündinud vampiiridest räägin ma sulle ehk mõni teine kord.aga oluline punkt on see,et me peame nad kõrvaldama,enne kui volturid sellesse sekkuvad,sest siis tuleb meil probleeme sellega,et bella on veel inimene."
"ma ei saa midagi aru.palun,äkki sa selgitaksid?"
ning ta asus mulle selgitama kõike,mis puudutas volturisid,uussündinuid ja miks neil on vaja teiste vampiiride abi.
"saan aru."ütlesin talle jutu lõpus noogutades.
"tule,lähme teiste juurde tagasi."
noogutasin kergelt ja hakkasime minema allakorrusele.
kõik istusid,peale minu ja alicei.seisin üsna lähedal sellele diivani nurgale,kus istus max.omaette taipasin aegamisi,et ta jälgib mind,pidevalt.
olin lootnud midagi huvitavat kuulda,kuid tulutult,kuna ta oli oma jutu juba lõpetanud.
varsti tegutsesid kõik oma asjadega.mina vaid seisin elutoa suure akna juures,nõjatudes vastu seina ja vaatasin ainiti aknast välja.
"ilus,mis?"küsis max mu selja tagant.võpatasin selle peale ja pöörasin ümber.
"mis asi?"
"vaade."
heitsin korraks pilgu aknast välja:"on jah ilus."
"sa oeld siiis see pere imelik?"ütles ta omette naerdes,nagu oleks ta nüüd maailma suurima naljaga hakkama saanud.
"mida?imelik?"ning läksin solvunult minema...

[SikuftAlice]

Sorry,et nii on,aga ma jätkan alles sügisel,kuna olen väga pikka aega eemal.

[Miss Swan]

mulle väga meeldib see jutt, kuigi ma olen rohkem selline detailide-armastaja...saab paremini endale ette kujutada ja siis on kergem lugeda ka .
aga ikkagi ,
haa ,minu väike kirjanik

LOL ,aga jah .. aga kui sa tulevikus kirjanikuks ei saa ,siis ikkagi kirjutad mulle jutte ??

okei ,kokku lepitud

[Sponsored content]