Re: Kui kõik oleks teisiti...

[SikuftAlice]

Hah,kannatate ikka:D juba möödas need paar nädalat ju:D
Pean teile siis ühel päeval vist pikema seeria siia kopima...

[SikuftAlice]

Keerasin kõneleja poole selja.
Ent sellest ei olnud erilist kasu-kes iganes see ka ei olnud,istus ta nüüd teisel pool voodit,kergelt mind raputades.
"Ma tahan magada."mõmisesin taaskord.
"Kuula mind.Sa pead üles tõusma.Sulle on külaline."tundsin hääle järgi ära Esme.
Hüppasin jalule.Vaid hetkeks pilgu oma riietele visanud,avastasin endalt seljast hoopis uuemad riided,kui seda olid olnud eelmisel päeval.Õige pea leidsin enda seljast ka uue topi.See oli liiga ilus,et minu oma olla-must ,laiade õlapaeltega,ääristavate litritega.Ka uued püksid olid mustad:viigipüksid,neid mina iial ei kanna.Raudkindlalt Alicei deela.Kuid ta kartis mind.Vaevaltoleks ta mõne tunniga hirmust minu ees üle saanud.Või tegelt,vampiiridel on kõik võimalik.
"Kas me läheme matusele?"oli mu ainsaks küsimuseks minu musta riietuse kohta.
"Miks? Kas meil on põhjust?"suutsin ta ära ehmatada.
Kõik Cullenid teadsid,et kui vaid soovin tulevikku näha,näen seda nii detailselt,kui võimalik,seega arvas Esme,et nägin kellegi surma.
"Ega Maxiga pole ometi midagi juhtunud?"küsis ta lisaks mu segadust väljendavat näoilmet uurides.
"Mis Maxiga juhtus?Kas tema ei olegi siis see külaline?"kortsutasin kulmu,nagu oleks loogiline vastus ,et külaliseks on Max.
Astusin kiirel sammul allakorrusele,lootes diivanilt leida oma salajast külalist.
"Unustasin ehk öelda,et see külaline on sinu kodus."järgnes mulle Esme.
"Kuidas teie seda teate?"ent vastust ootamata sädelesin oma isiklikku koju,enda magamistuppa.
Külaline lasi kannatamatult kella.
"Ma tulen!" hüüdsin trepimademel,sörkisin ukse poole.
Ilma,et ma oleks seda härrat sisse kutsunud,astus ta koheselt uksest sisse,kõndides range hoiakuga läbi esiku otse elutuppa.
Ma vist poleks suutnudki teda sisse kutsuda,see oli minu direktor.Arvatavasti oleks mu tavaliseks reaktsiooniks olnud: põmm! uks kinni ja jookseksin voodi alla peitu.Aga seekord mitte,ma olen nüüd täiskasvanulikum,ma loodan...
"Tere preili Knox.Nagu te mind juba tunnete,olen meie kooli direktor Jebediah McDollur.Mulle teeb väga muret teie üsna pikka aega koolist puudumine,üle kahe kuu kui täpne olla.Mis teil selle peale kosta on? Sooviksin teie vanematega rääkida."
Vahtisin teda nagu poolearuline,midagi oskamata öelda.
Esiuks avanes.Olin kindel,et sealt astub sisse politseinik,kes eskordib mind alaealistekomisjoni ette.Aga kellele nad teatavad? Bioloogilised vanemad hülgasid mu,ning see,et Cullenid-mind-adopteeriksid-projekt ei jõudnud lõpule.
Ohkasin sügava kergustundega,kui sisenejaks oli Carlisle.
Ta sisenes ,nagu alati,ülima graatsilisusega,otsejoones meie poole.Kuid miks olid tal käes poekotid?
"Delly,kallis,kas sa aitaksid mind nendega?"küsis ta mult.
Näppisin oma kaelakeed,endiselt vaikides.Lõpuks jõudis mulle kohale,et ma peaksin teda aitama.Komberdasin Carlisle poole,võtsin tema käest paar toidukotti,ning asetasin köögiletile.Carlisle ei lausunud mulle sõnagi,vaid pilgutas mulle silma.
"Tere härra McDollur."sirutas ta direktorile käe.
"Tervist teilegi härra...?"
"Cullen,Deliah kasuisa.Aga palun,öelge mulle Carlisle."
Direktor noogutas rohmakalt.
"Te tulite kindlasti Deliah pika puudumise pärast?"
"Jah,ma tõesti loodan,et teil on väga hea põhjus."direktor tegi väga ootava näo,vahepeal ülbelt minu poole vaadates.Kindlasti oma sügavas ajusopis haudus ta minu jaosk piisavalt karmi karistust.
"Muidugi! Meie peres niisama juba koolist ei puuduta" vastas Carlisle.
"Kas see ei ole siis "niisama",kui päikeselisel päeval viite oma pere matkama?" segas direktor vahele.Iga tavaline inimene oleks peale sellist ebameeldivat vahelesegamist mõtlikuks jäänud,ent mitte Carlisle.Ta jätkas,nagu poleks mingit pausi olnudki:"Nii Edward,Rosalie,Emmett,Jasper ja Alice on suurepärased Õppurid.Nad suudavad koheselt kõik järgi õppida."
"Aga preili Knox?Tollel preilnal pole praktiliselt mitte ühtegi hinnet.Tema tema järgiõppimise suutlikkuses ei ole ma väga veendunud.Samuti on ta meil üsna uus õpilane"
"Ta jäi algul väga raskesti haigeks,kohe peale oma sugulase matustel käimist Jamaical.Ehk olete kuulnud Sudaani piraatide sõjaväest,kes saare okupeerisid?Ükski lennuk ei saanud saarelt väljuda,ning Deliah oli sellel ajal raskelt haige.Ja mis puutub järgi õppimisse,siis olen enamgi kui kindel,et teised aitavad teda järgi,Edward või Alice emb-kumb."
"ah,et teie olite ka tollal seal?Teil on vedanud,et seal veresaunas ellu jäita ,eriti nende kohutavate pommitamiste käigus."oli direktor ahastunud.
Jälgisin nende vestlust vaikides,kes oleks uskunud,et Carlisle valetas?Ja veel nii laiaulatuslikult...
"Mis mul muud üle jääb teha?Vaid loota,et Deliah selle kursuse lõpetaks.Kindlasti jõudsite alles tagasi.Ta võib kooli naasta alles nädala pärast,las taastub."lausus direktor,ise ähmi täis olles.
Carlisle noogutas.
Kuulasin direktori mõtteid:"Väga kahtlane mees.Tal tuleb silma peal hoida.Tal ja ta naisel on kindlasti mingi salajane bordell.Nii palju kasulapsi ei ole loogiline,ja kõik on veel nii ilusad.Vaene tüdruk oli kogu aja vait,teda kindlasti väärkoheldakse."
On idioot...Mõtlesin endamisi.
Mõni minut peale direktori lahkumist vaatasin juhmilt Carlisle poole:"MIda ma koolis räägin,kui minult midagi küsitakse?Jamaica okupeerimine? No tõesti..."
"Ütle lihtsalt,et sa ei soovi sellest rääkida.Ehk oled unustanud,et sa ei ole mitu kuud uudiseid jälginud.Jamaica oli tõesti vahepeal võõramaalaste käes.Ma soovin,et sa kodus meile räägiksid,mida sa selle aja jooksul korda oled saatnud.Või on Emmettil õigus,et sul pole meile midagi rääkida?"
"Ehk ei ole tõesti millestki erilisest lobiseda..."
"Nii,et Emmettil on õigus?"
"Mille kohalt?"
"Selles,et olid mitu kuud pilves ning ei mäleta midagi."
Vaatasime üksteisele ettevaatlikult otsa.Tajusin,et ta kartis mind solvanud olevat,mina aga vaatasin,kas see on ikka Carlisle? Tavaliselt oli ta palju diskreetsem.
Lõhestasime vaikuse samaaegselt naerma puhkedes.
"Oh ei.Ma olin enamiku ajast siiski kaine." kõkutasin kätt suu ees hoides,üritades naeru tagasi suruda.
"Sa oled kindlasti näljane.Esme jäi sulle hommikusööki tegema."
Söök! Ma polnud ammu saanud korralikku toitu.Kas sa üldse seda toiduks nimetada,neid imetillukesi palakesi,mida seal sõin.
"Sel juhul loodan,et ta on palju lihatoite teinud,nimelt otsustasin,et homsest hakkan taimetoitlaseks." ütlesin uhkelt käsi taskusse pannes.Oh,õigus,mul pole ju taskuid.Vöö värvel käis kah.
"Miks sa peaksid taimetoitlane olema?"küsis Carlisle hämmeldunult.
"Ma olen ometigi pereliige."
Ta naeratas mulle tagasi,südamest ilus naeratus oli.
Hakkasime minema,kuid takistasin Carlislet ukse lukustamise ajal:"Saad korra oodata?"jooksin üles korrusele,tuhnisin välja kõik oma raamatud ja muud õppematerjalid,surusin kõik ühte seljakorri kokku,ning jooksin uuesti välja.
"Õpikud!"sõnasin napilt selgituseks,ise õhinas olles.
Carlisle paistis rahulolev.
Hetke pärast sõitsime Cullenite juurde.



Mul on väga tore uudis:Kõik see plagiaadipõhine jutt lendas vastu taevast-268 lehekülge juttu on arvutist kadunud...Hea et paar lehekülge kuskil kotipõhjas väljaprindituna oli...

[TwilightForeva-]

Nii kahjuu
Aga püüa ikka edasi kirjutada ,, sa super kirjanik

[SikuftAlice]

Ma olen teda enam-vähem taastanud.

[SikuftAlice]

Carlisle aitas mind viisakalt autost välja.
„Seda poleks küll nüüd vaja olnud,“ütlesin maha vaadates kergelt punastades,ma polnud sellise viisakusega harjunud. Neile võis pereliikmete vaheline ülim eetik olla tavaline,igapäevane,ent minu jaoks (ja ka tavaelus) võis see tähendada midagi muud.
Lihtinimesed ei aita pereliiget autost välja,eriti kuueteistaastast. Kuigi seda nad võiksid teha-see säilitaks perekonnaliikmete vahelist viisakust ning austust.Ja seda oli Cullenitel küllaga:nad austasid kõiki,võrdselt.
Carlisle valmistus midagi ütlema,kuid taksitasin teda:“Oh,kui head lõhnad.“nuhutasin õhku. Märkasin ,et olin teda katkestanud:“Vabandust.“naeratasin tagasihoidlikult.
Ma ei tea,kas see oli mu tühi kõht või loll pea,kuid mulle tundus,et Carlisle andestav pilk ütles:mine sööma!(Ime,kui ma teda kanapraena ette ei kujutanud.[nahkhiirepraena?]) Seda ma ka tegin,jooksujalu.
„Tere Esme!“hüüatasin,kuid viisakalt ning erksalt.
„Oh,tore sind taas näha. Kuidas vestlus läks?“
„Las Carlisle räägib. Põhjus,miks mina ei räägi: esiteks- olen ma näljane ning teiseks ei mäleta ma enam suurt midagi,mis Carlisle direle kokku valetas.“ viskusin köögileti taha,kus ootas mind paras ports toitu. Pool taldrikut rämpstoitu ning teine pool kõiksugu häid salateid,igast pisike amps.
„Mm,toorsalatid.“pomisesin kerge muhelusega käsi hõõrudes.
„Mis on? Kas sulle ei meeldi?“ Küsis Esme,ent selle asemel,et talle täis suuga vastata(mis on täiesti kohutav komme!)samuti ei vaevunud ma suud tühjaks sööma-osutasin lihtsalt Carlislele.
„Ta hakkab homsest taimetoitlaseks.“vastas Carlisle,Esme talle küsivalt otsa vaadates.“Tule,ma räägin sulle.“võttis ta Esme piha ümbert kinni,teda elutuppa talutades.
Olnud mõne minuti söönud,kadus mul lihtsalt söögiisu ära.
„Midagi oleks nagu puudu...“mõtlesin valjult.
Aga see ei olnud miskit toiduga seotut,ei,ei olnud.
Panin taldriku ülejäänud toiduga külmikusse.
Hiilisin köögist tagauksest välja.
Hingasin väljas mõnda aega värsket õhku. Pikapeale hakkas aga igav,seega mõtlesin tõesti tuppa vanu ajalehti-uudiseid lugema minna.
Kui väga ma ka ei püüdnud vältida Esmet,sattusin ikka temaga elutoas kokku.
Järgnes ettearvatud küsimus:“Kas toit ei maitsenud?“
„Maitses küll,väga. Aga ma ei jõudnud rohkem süüa.“vastasinlühidalt ning otse,sellisele lausele ei järgne kunagi edasisi küsimusi. Keegi ju iial ei küsi: miks sulle rohkem süüa sisse ei mahu? See oleks barbaarne.
Esme pilgutas viivuks silma ning läks aeda.
Teel üles,poole trepi peal,kohtusin Aliceiga. Ta ehmatas,seda oli kuulda tema valjust võpatust reetvast ahmimisest.
„Ee...Tere Deliah.“sõnas ta mokaotsast kobisedes. Alice püüdis minust nii mööduda,et ta mind ei puudutaks.
„Kuule Alice...“ võtsin ta käsivarrest kinni. Tema aga tõmbus välkkiirelt minust eemale,tugevalt vastu seina.
„Palun,ära karda mind. Ma ´tahtsin küsida kus Edward on?“ jätkasin,teeseldes,et võpatust ei oleks nagu olnudki.
„Ta tuleb varsti. Minul ei ole niivõrd suurt põhjust sind karta,kui seda on Jasperil.“ ta hääl värises õrnalt.
„Ometi tegin ka sulle väga haiget. Palun,saa aru,ma ei olnud päris mina ise.“nõjatusin raskelt ja unelevalt käetoele.
„Me teame seda,kuid see ei põhjenda kõiki su tegusid. Võtame näiteks Esme. Tema ootas ja muretses sinu pärast kogu selle aja,rohkem kui keegi teine. Sina aga läksid kuskile peitu,puhkusele. Esme hoiab ning hoolib sinust,kui oma tütrest,mida sa ka oled...“
„Palun! Palun lõpeta...“ vajusin raskemalt oma kätele toetuma,mis hoidsid käsipuust tugevalt kinni. Toetusin küünarnukkidele,võtsin enda peast kinni:“ Ma enam-vähem tean,millega olen hakkama saanud ja ma väga,väga kahetsen seda. Kui saaksin,teeksin kõik uuesti,teisiti. Kui kõik oleks vaid teisiti,paremini,ent see ei ole nii ja ma ei saa sinna enam midagi parata. Kui mul just ei ole mingit võimet millega minna ajas tagasi ja muuta halb ja vale olematuks...“ohkasin,tõmbasin hinge,:“Anna andeks. Mul oleks veel paljugi öelda,veel palju mille eest vabandada,aga ma ei tunne ennast hetkel kõige paremini. Ma loodan teid kõiki kunagi kuulata kõige suhtes mis valesti tegin.“manasin lõpetuseks pingutatud naeratuse. Mu enesetunne muutus ootamatult väga suurepärasest iiveldustundeni sisimas.
Ometi teadsin,et see ei ole füüsiline,taaskord.
„Muidugi räägime!“ naeratas ta mulle. Alicei hea külg oligi see,et tema puhul möödusid viha ning solvumine väga kiirelt. Ehk sama kiirestigi,kui ta jookseb?
Võpatasin tema sõnavõtu peale,tõstsin pilgu põrandalt,vaatasin ta sügavkuldsesse pilku.
„Kallistame lepituseks?“ irvitasin kohe väga laialt ja kavalalt ning hoidsin käsi laiali.
„Eem...Olgu...“kadus kõhklus ta näolt sama kiiresti,kui see oli tekkinud.
Embasime üksteist kuniks ütlesin:“Aga vot nüüd rebin sult riided seljast.Mu-ha.ha“
Taaskordselt tõmbus Alice minust eemale,samuti läks tal tavalisest veidi kauem aega taipamaks,et see oli nali.Naersime kergelt.
Hakkasin midagi ütlema,ent Alice katkestas mind:“Ma tean mida sa öelda tahad!“ hüüatas ta võidukalt,:“ Carlisle juba rääkis,et me sind õppimisega järele aitaks. Näe,Edward just sõitis maja ette.“
„Kuidas sa mu tulevikku nägid? Sa ei tohiks ju näha,kui ma seda ei soovi...Olen ju täiesti immuunne ja puutumatu.“olin hämmeldunud.
„Kas sa ei ole kunagi kuulnud,et kui avad kellegile oma südame,avad ennast täielikult,...?“
„Oled nagu avatud raamat.“lõpetasin ta lause.
Jah,ma usaldasin Aliceit täielikult,oma õde tuleb usaldada ja hoida ning teda armastada.Keda huvitab ütlus vendade vendlusest ja õdede õelusest? Mitte mind...
„Ma lähen Edwardiga rääkima.“vabandas ta,ent jäi trepimademel seisma:“Muide,Jacob Black küsis su järgi paari nädala eest.“ning kadus mu silmist. Hetkel ma ei vaevunud mõtlema sellele,miks Jake mind otsiks,sest see ei huvitanud mind,mis see ka ei oleks.
Sammusin tuima ning tömbi sammuga üles Alicei tuppa.
Sisimas lootsin eest leida Jasperit,et ta ees vabandada,kuid teda ei olnud. Seda oligi arvata.
Jõudsin voodini,järsku tabas mind üle keha kohutav valusööst,jalustrabavalt valus. Karjatasin ning kukkusin põrandale kägarasse,küüntega südmae kohalt kinni hoides,seal oli kõige valusam,valukolle. Hakkasin valist nutma ja karjuma läbisegi. Silme ees nägin häguselt kellegi kujutist.
„Selline on siis kanepitarvitamise tagajärg? Ma saan infarkti?!“ mõtlesin endamisi paanitsedes.

[TwilightForeva-]

vägaa heaa ,, palun jätka ma ei suuda oodata

[Forever&Ever]

Mulle meeldib , täiega hea . Kindlasti jätka !

[SikuftAlice]

Appi...Carlisle,aita mind.“ägisesin kähiseva häälega. Iga sekund piinava valu käes tundus igavikuna. Miks ta juba ei tule?! Sel hetkel tundsin end kellegi teise nahas olevat-
„Carlisle astus tuppa,Esme ta kannul.
„Deliah?“ küsisid nad korraga,hoides mu ümbert kinni.
„Mul on nii valus.“ kõnelesin vaevatult,sest mul oli raske rääkida.
„Kus kohast sul valus on?“ küsis Carlisle,samal ajal kuivatas Esme mu üleujutatud põski. Esme nägu oli šokeeritud. Kui ennast kõrvalt näeksin,pidevalt,oleksin sama jahmunud,sest kuidas on võimalik,et ühe inimesega nii palju imelikke asju korraga juhtub. See on üle mõistuse paranormaalne nähtus,isegi vampiiride meelest,olevused kellel samuti on erinevalt tavainimestest võimed ning totaalselt teistsugune elu.
Haarasin ka teise käega südame piirkonnast:“Siit...Eelkõige,igalt poolt.“nägin suurt vaeva seda välja öeldes.
„Mis tal viga on? MIS TAL VIGA ON? „karjatas Esme Carlisle peale. Võpatasin märgatavalt ning ebaharilikult tõmmeldes. Igaüks oleks sellise emalõvi möirge peale võpatanud,kuid ma ei võpatanud selle pärast,vaid mulle tundus,et süda tõmbus krampi,nagu jalg,mille peal oled liiga kaua istunud.
Jätsin silmapilkselt nutmise ja karjumise,vaatasin tühjalt Rosalie silmadesse,kes oli vahepeal tuppa sisenenud ning nõutult pealt vaatas. Ometi vaatasin ma pealtnäha tühja pilguga,ent ma nägin seal midagi,midagi olulist. Seal pidi mingi vihje peituma,vastus.
Jõllitasin nüüd suurte silmadega Rosalie kuldpruune silmi,veel mõneks mõistusel olemise hetkel. Mingi tumm heli mu kõrvades,Carlisle ja Esme. Ma ei kuulnud neid,kuid kes need muud olla said.
Nüüdseks kuulsin neid teravamalt kui eales varem,ma nägin teravamalt kui eales varem.valu oli kadunud.
„Whoa...“ ütlesin,kui avastasin,et näen kroonlühtri iga viimsetki detaili.Silmitsesin enda ümbrust.
„Mis on Rosalie?“ küsis Emmet...minu kõrval seistes?
„Rosalie? Miks sa mind Rosalieks hüüd-“ mu pilk tardus Esmel ning Carlislel,eriti tuimal kehal nende vahel.
„Vau.“sosistasin endamisi ning kükitasin ,imestusest kätt oma suu ees hoides,mis nüüd naeratas,võidurikkalt.
„Rosalie,mis juhtus? Ära ütle,et Deliah ka sulle kanepit andis.“ naeris Emmett üksinda oma nalja üle. Kõik teised olid vait,ka ülejäänud Cullenid,kes olid sündmuskohale jõudnud.
„Nii äge! Ma olen nüüd ilus!“tõusin püsti,keerutades end nii,et kleidisaba lehvis mu ümber.
"Sa oled lolliks läinud...“ pomises Emmett Rosaliele...Või?
Nüüd hakkas pealtnäha elutu keha Carlisle ja Esme käte vahel liigutama.
„Leidsid ka lõpuks üles keha kuhu suudnuda,Rosalie.“ ütlesin...( kas peaksin ennast kutsuma enda nime järgi,või ehk hinge järgi,kes minu kehas on?) Rosaliele kes oli kinni Deliah,ehk minu kehas.Mul oli imelik tunne öelda ja mõelda iseendast,kui Deliahst.
„Rosalie,mis sul viga on?“küsis Esme pahaselt.
„Mina ei ole Rosalie,olen Deliah.“ naeratasin julgelt,mul oli nüüd maailma ilusaim naeratus.
Deliah(Rosalie) tõusis väga kiiresti püsti,isegi liiga kiiresti,kaotades tasakaalu.. nüüd pidin mina,Rosalie,ta kukkumisest päästma.
Olin liiga kiiresti kohal. Ma ei olnud nii kiiret reaktsiooni enda poolt oodanud,nii jooksin deliah-rosalie alt läbi,ilma,et ta oleks mu kätele jõudnud kukkuda. Sain enne pidama,kui seinast läbi oleksin põrutanud,ent minu keha sai Esme poolt kinni püütud.

(Selgitus: Deliah-Rosalie on Rosalie Deliah kehas ja vastupidi.)

„Esme,mis toimub? Miks ma olen siin,ent seisan seal?“ hüüatas Deliah- Rosalie.
Ta püüdis minu poole joosta. Olles harjunud jooksma kiiremini+nõrk inimkeha= viis tagajärjeni,kus ta kukkus minu kehaga peaga vastu põrandat.
„Hei! Ei lõhu minu keha!“karjusin talle vapustavalt kauni häälega kõrva,kui teda püsti tõstsin,vaid ühe sõrmega!
„Mi-mis toimub?“küsis Deliah-Rosalie.
„Ma kardan,et vahetasin kogemata meie kehad ära.“vastasin talle,“Issand kui kole sa,tähendab mina olen!“hüüatasin,kui silmitsesin ennast üliterava pilguga.
Cullenid silmitsesid meid nõutult.
Mul käis peast läbi idee,mida avalikustasin ka Edwardile,et tema teaks,kas see on ikka hea idee.
//„Olen nüüd maailma ilusaim inimene. Vampiiri kehas on suurepärane olla- mul on lõpmatu energia ja jõud,seega ei taksita mind minski kasutamaks oma võimeid täispööretel.“
Näitasin Edwardile enda ettekujutust,kuidas Rosalie kehas läheksin Volturide jutule:
„Ma ei ole iial täheldanud,et teil võimeid oleks,miss Hale.“ ütles Marcus.
Aro jätkas:“Te meenutate võimete poolest-“//
„Lõpeta!“hüüdis Edward:“Ma ei lase sul-“
//„Nüüd on minu kord sind katkestada“// ütlesin talle oma mõtetes.
„Ma ei kavatsegi nii teha. See oli vaid idee.“ suutsin sellise suure ja mahuka ajuga nii palju korraga teha! Kellegi mõtteid lugeda,telepaatia teel rääkida ning ise füüsiliselt rääkida.Äge.
„Ja enne,kui sa kallis Edwardikene //„või eelistad pigem Eddiet?“// midagi lisada jõuad,siis ma koheselt vahetan meie kehad tagasi.“
//„Kuid enne jooksen ühe tiiru ümber maja.“ //tuiskasin toast välja. Nii võimas ja piiramatu tunne,ent see kestis vaid sekundi...
„Vaheta meid juba tagasi!“ kiljatas Deliah-Rosalie.
„Olgu-olgu...“ pomisesin,sammudes tema poole. Vaatasin talle sama sügavalt silma nagu ennist. See ei tahtnud enam õnnestuda,ma ei tahtnud seda teistele öelda. Hingasin uuesti männipuu-rohuliblede-krüsanteemide-sekvoia-sinilillede lõhnasegust õhku sisse,proovisin uuesti.
Mu silmad olid suletud,tundsin aina kasvavat valu.
Jah,nüüd olin tagasi oma kehas.
Oot,ei. Kõik on pime. Silme eest jooksevad mälestused,mis pole minu omad.
Rosalie surmahetk,ma nägin tema mälestustes,mida ta oma surmahetkel nägi,tundsin muundumise valu.
Avasin kähku silmad,olin taas mina.
Emmett raputas Rosalid enda kätel,et ta ärkaks.
„Miks ta ei ärka? Küsis Emmett minult.
Võtsin ennast kokku,et nende juurde minna:“Tal läks ennemalt ka aega.Aega,et kohale jõuda...“
viskasin kiire pilgu end ümbritsevale seltskonnale:Cullenid vaatasid mind taaskord kokutatud ilmel. Ma vihkan seda,kui kõik mind nii vaatavad,eriti nendesugused olendid. Tundsin end niiviisi tapamasinana.
Üritasin kätt panna Rosalie laubale,kuid Emmett lükkas mu kogu jõust eemale. Mõned sentimeetrid puudusid sellest,kui oleksin vastu seina lennanud,peatasin ennast õhku seisma pidama jäädes.
Graatsiliselt hõljusin peaaegu,et lae alt maapinnale.
Lükkasin Emmetti jõuväljaga Rosaliest eemale,ning jooksin Rosalie juurde,olles koos temaga jõuvälja kaitsva kihi all. Panin käe ta laubale,lükates blondid kiharad kõrvale.
„Ta näeb und.“ naeratasin õndsalt.:“Ja ma teen kõik,mis mu võimuses,et ta elu ainus uni oleks kaunis,nii imeline kui võimalik.“
„See meenutab seda,kui me shoppamas käisime.“lisas Alice:“ Sa muutsid mind tookord sädelematuks.“
„Kahjuks ajutiselt.“ vaatasin Edwardi poole:“ Sa võid Bellale öelda,et vampiirid ei ole hingetud,praegune hetk oli selle tõestuseks. Ma vahetasin enda ja Rosalie hinge ära,kas pole nii?“ Rosalie kehas olles nägin juhuslikult Edwardi ja Bella tänase pärastlõuna vestlust. Bella oli Edwardile öelnud,et tahab vampiiriks saada.
Aga see ei ole midagi olulist.
Oluline oli see,et Rosalie naeratas und nähes,see pani ka Edwardi naeratama.
Ka see oli tähtis,et tundsin südames kriipimist,nagu tõmbaks keegi küüntega üle tahvli,seega sädelesin enda koju puhkama,et endas selgusele saada.

[TwilightForeva-]

väga hea ,, jätkaa palun

[nellu12]

supper;), ma tegelikult eriti ei viitsi eriti järjekaid ei lugeda aga sinu kirjutatud jutt on nii hea et ma lihtsalt pean lugema ja kannatama kuna tuleb uus osa tuleb. see on ÜLI HEA jutt

[SikuftAlice]

Ta tuleb varsti.Mul on nii palju asjaajamisi.
Ja uudiseks see,et paari aasta pärast tuleb ehk minu enda raamat välja.Pakkumisi on tulnud...
Kirjutamisest on kasu ka.

[TwilightForeva-]

Esimene ostja siis

[SikuftAlice]

MA hakkasin seda eelmise aasta suvel kirjutama,mustand saab mingi suveks valmis ja siis tuleb ta mul otsast lõpuni ümber teha.Kujundus ja kõik on olemas.Tuleb vaid seda oodata,et õige vanuse saavutaksin.
Ma ei tea,kas seda ostaksite,kindlasti olete minu selleks ajaks ära unustanud:D

[nellu12]

mina ei unusta kindlasti

[SikuftAlice]

Viskasin silmapilkselt voodisse pikali.Enesetunne ei olnud võrreldes endisega suurt paranenud. Siiski ei hõivanud tervet mu keha valu,vaid kõigest südamepiirkonda.
"Oih." pomisesin endamisi,endale patja sülle tõmmates. Mulle meenus,et ma ei oodanudki Carlisle diagnoosi selles suhtes,mis minuga viga on.Äkki on see eluohtlik.
Samal hetkel,sellele mõeldes... Ma ei teadnudki mis idee see õigemini oli. See tõesti ei olnud füüsiline,keegi tegi seda mulle ning mul käis vaid üks mõte peast läbi,kes see olla võiks.
"Ei,ma ei tohi talle mõelda." käsutasin ennast,tõustes kiirelt püsti.
Kõndisin oma voodi ees edasi-tagasi,jäin kord seisma,ning uuesti edasi kõndides.
"Ma tallun siia sedasi jätkates veel augu põrandasse." rääkisin endaga,peale paari tundi vaikides tammumist,jäin seisma. Juhtusin silmama kirjutuslaual olevat paberit,selle peal musta tindiga pastakas. Sellises asendis,nagu nad mõlemad ootaksid,et ma sinna midagi kirjutaksin.
Seisin laua juurde,võtsin pastaka kätte,panin tagasi lauale. Ja nii mitu korda. Lõpuks hõljutasin seda enda käe kohal keerutades. Hetkeks läksid mu mõtted eemale,selle tagajärjel ei keskendunud ma sellele,et mitte pastakat lõhkuda.See võis tingitud olla sisemisest allasurutusest ning vihast ja raevust.Ärkasin oma mõtetes alles siis,kui käsi ebamugavalt kleepuvaks muutus.Mu käsi oli üleni musta tindiga koos.Mõttejõul tõmbasin tindi enda käe pealt maha,nii,et see jäi nagu hõljumloiguna õhku rippuma. Vaikselt tilgutasin kogu tindi ajaviiteks puhtale,valgele paberile,mis laual oli,endal käed ristis.
Kui olin sellega ühele poole saanud,ahastasin: Ma ei pidanud praktiliselt üldse keskenduma,et kõike seda teha,see tähendas,et ma oskasin ennast ja enda võimed lõplikult kasutada,kontrollida.
Sügaval mõtetes tärkas minus uus lootusekiir jätkamaks oma eluga nii nagu poleks vahepeal midagi ebameeldivat juhtunud,mille pärast masendusse langeda. Peale selle tegin juba plaane uute võimete proovilepanemiseks.
Peale veel paari lisatundi istusin laua taha,haarates sahtlist uue paberi ja pastapliiatsi.
Enda teadmatagi leidsin üsna pea enda eest paberi luuletusega:

Kui kaua ma sind ootama pean,
igal õhtul sulle aseme sean,
sisimas teades,
et sa ei tule.
Ma siiski ootan,
ma siiski loodan,
ma siiski armastan,
hoolimata,mida oled mulle teinud,
hoolimata,kus ma olen käinud,
ei suuda ma sind leida.
Ma ei suuda sind leida,
seega ka mitte hoida,
hoida,mitte kunagi lahti lastes,
nagu jääks see viimaseks korraks.
Kas on sinuga kõik korras?
Seda ei saa ma eales teadma,
ma pean su leidma.


Viskasin pastaka teise toa nurka,tõusin laua tagant püsti ning viskasin uuesti voodile pikali,püüdes salaja pisaraid tagasi hoida.
"Ma lihtsalt ei suuda enam.Saad aru,ma ei suuda enam! MUl on kõrini,see ei meeldi mulle..." panin käe suu ette. Mulle oli vist vaim peale tulnud.
"Emotsionaalsest pingest tuleb vabaneda"kuulsin häält enda peas,see ei olnud keegi tuttav.
"Sa võid muutuda ohtlikuks" ütles hääl uuesti.
"K-kes sa oled? Ja mida sa tahad?" küsisin voodi peal pooleldi istukil olles tühjast ruumist kedagi otsides,kuigi olin seal üksinda.
"Sa ei saa meid näha.Keegi ei saa,aga sina saad.Sest sa oled üks meist.
"Üks,kellest?" pärisin edasi,ent vastust ei järgnenud.
Arvasin,et kõige parem hetkel oleks mul magama heita,võimalikult kiiresti,et ma veel millegi halvaga hakkama ei saaks.
KUi väga ma ei üritanud,und ei tulnud.Mul oli kohutav tahtmine minna allakorrusele,seal oli miski,mis mind tõmbas. Ma ei viitsinud alla kõndida,sädelesin end elutoa diivanile,olles samas asendis,nagu üleval magamistoas voodis.Ilma sõrmegi liigutamata panin suure lühtri tule põlema,ja seal oligi ahvatlus: mu valge klaver.
Kõndisin endamisi,mingil imelikul kombel ei mõelnud ma millellegi,lihtsalt astusin klaveri poole,istusin mustast nahast polstriga toolile,ning hakkasin klaverit mängima. Enda teades ma ei mänginud klaverit,ent nüüd sibasid mu sõrmed klahvidel nagu valkjas-roosakad taltsutatud rotid.Mängisin teadmata palasid,need olid mu enda mõeldud,käigupealt.
Nii mängisin klaverit terve öö.

[TwilightForeva-]

vääga hea ,, kirjuta edasi

[Bella&Edward]

Ennem oli selline jutt, et ma pole kunagi nii palju naernud.
Kohutavalt kangesti ootan uut osa, et ma hakkan juba hulluks minema.

[TwilightForeva-]

edasi kirjuta palun

[VäikeVampiir]

Edasiii !!! Palun , hullult tahan uut osa !!
Lemmik jutt !! ( peale koidukuma ) !!
Ootan ja loodan et varstu tuleb uus osa !!

[SikuftAlice]

Ärkasin,pea klaviatuuril.
Tõusin püsti ning vaatasin õue,päike paistis.Tundsin ennast üllatavalt hästi,nagu ei oleks kunagi mitte ühtegi probleemi olnud,ega ole ka praegu.
Muigasin enda ette,mu tuju tegi väga heaks ilus ilm,iga tavalist inimest see nii õnnelikuks ei teeks.
Läkasin kekseldes kööki,sõin ning tulin uuesti tagasi klaveri juurde.Proovisin avastatud uut võimet,klaveri mängimist.Olin kogu elu teadnud,et ma ei mängi klaverit,pole kunagi mänginudki,ent nüüd ei suutnud ma mitte üht viisijuppigi kombineerida.
See rikkus kergelt mu tuju ära,olin nii lootnud olla andekas. Ent ilus ilm õues oli ahvatlev,ka oli tavapärasest soojem,mis tähendas,et läksin ilma jopeta õue,omakorda oli see siinses kliimas haruldane-jopeta inimene.
Jalutasin vaikses ning rahulikus taigas,tundus,et kõikidel on ilusa ilma tõttu rahulik päev,mitte üht looma ei liikunud. Mõne aja pärast hakkas see vaikus lausa kurjakuulutav tunduma,sest isegi üksainsamgi lind ei laulnud.Uskusin,et see võis olla tingutud sellest,et linnud on rohkem mere ääres,soojemal alal.Silmitsesin niidul olles kaugeid Olümpia mäetippe,need olid sama ahvlatelavd,kui toosama ilm.Sädelesin ennast mägede lähistele.
Jäin seisma ühel lagendikul,tundsin ennast seal ohust ähvardatuna.Seal oli pingeline aura,nagu keset sõjatandrit.
Juhtus midagi sellist,mida juhtus väga harva,sain ootamatu nägemuse. Seal olid vampiirid,libahundid,leegid.
Mu kena päev oli rikutud.See tähendas midagi väga halba.Tundsin oma nägemusest põhiliselt ära Cullenid.See on midagi nendega seotut,pidin neid hoiatama.
Sädelesin Cullenite kööki,ent seal polnud kedagi.Silkasin elutuppa,nad kõik olid seal,ootusärevad.
"Kas midagi on juhtunud?" küsisin koheselt,"Ma nägin mingit väga imelikku nägemust..."jätsin enda jutu pooleli,sest tajusin ümbruse kaudu,et ka Alice oli näinud nägemust ning nad teavad sellest,mida ka mina olin näinud.
"Me teame,Alice nägi nägemust vastsündinud vampiiridest,nad on siia teel."ütles Carlisle.
"Bella järele..."vastasin talle vaikselt pomisedes.
"Bellale järgi? Mida sina sellest tead?"oli ootamatult Edward mu kõrval.

[TwilightForeva-]

Kirjutakirjutakirjuta edasiiii palun ..

[SikuftAlice]

"Ma ei teagi,ma ütlesin,et ma nägin lihtsalt nägemust."vastasin kerge kohkumusega.
"Miks nad Bellale järgi tulevad?"küsis ta uuesti.
Vaatasin talle silma,mõneti olid topaasikarva silmad jubedad,läbilõikavad ja Edwardi omad eriti veel,eriti kui ta oli vihane.
Sulgesin silmad,pöörasin pea kõrvale ning olin näoga suunatud põranda poole,pea norus.
Vampiir Bella toas.Punane sviiter.Punapäine naine.Terve kari punaseid silmapaare lagendikul,nende vastas Cullenid,metsas varjuvad libahundid.Näitasin seda kõike talle mõtetes ette.Üritasin aina rohkem süveneda nägemusse,otsides kellegi nägu.Kas Maxi ei olegi seal? Ta peaks ju ometi seal kuskil olema,ma tunnen,et ta on kuskil seal,peab olema.
"Ma usun,et see on meile piisav informatsioon."pööras Edward ära.
Ärkasin oma sügavatest mõtetes ning noogutasin toasviibijatele.Pöörasin neile selja,et minna välja,jõudu treenima,nagu seda võiks minu mõistes öelda.
Sel korral ei vaadanud keegi mu lahkumist,neil olid omad mured ja mõtted,plaanid arutada.Mul polnud mõtet seal sellisel hetkel olla.Mõtlesin hoopis esimest korda üle pika aja Maxi peale.Ta polnud end kuid ilmutanud.Sädelesin tagasi tollele lagendikule,lootes midagi täpsemat saada.Kõndisin rahutult mööda laia lagendikku ringi,kuskil oli mingi koht,kus oli väga tugev ning tuttavlik energia.
Leidsin selle koha,seisin täpselt selle keskele.Tundsin sisimas äratundmisrõõmu,sulgesin rahulikult oma silmad,et tunda seda hetkelist taevalikku õndsust.Panin oma käed rinnale,nagu ennast kallistades.Ootamatult tegi mu süda hüppe,avasin oma silmad ning vaatasin maha,süda puperdamas.
Lasin pilgul rahulikult mööda lagendikku libiseda,metsaserva poole.Seal seisis tuttav kogu.
Mu suu vajus lahti,lasin käed külgeldele lobgu,ning enda teadmata naeratasin laialt.
"Max!" hüüatasin sosinal.

[TwilightForeva-]

Nii hea koha pealt jätad nüüd pooleli ?? Jätka kindlasti

[SikuftAlice]

Ent see ei olnud täiesti kindel,et see Max oleks.Ta nägu oli kergelt puuoksa varjuga varjatud,päike oli vahepeal pilve taha läinud ning kirjalikult öeldes tekkis tundmus,et õues valitseb pilkane pimedus.
Langetasin käed külgedele ning keerasin silmapilkselt ringi.Hakkasin kogust jõust jooksma,kuid mitte Maxi poole,vaid vastassuunas,temast eemale.
"Hei,oota."kuulsin selja tagant end hüütavat.Jooksin edasi,kuniks kukkusin mätta taha komistades.Tõusin püsti ning hakkasin kiiremini jooksma,endal silmadest pisarad voolamas.Sisemine viha ning solvumine andsid piisavalt jõudu,et joosta paarsada meetrit vampiiri kombel.
Komistasin taaskord,ning see aeglustas mind inimjooksu peale.Lõpuks kukkusin nuuksudes maha.Pöörasin näo tagasi metsaveeru poole,kuid nüüd tuli sealtpoolt suur hunt.
Sädelesin kiiresti lähedalolevasse metsasallu.
Istusin suurele puujuurele,ning hingeldasin.
"Kas ma ehmatasin sind?"küsis hoopiski Jake.
"Ei!"raevusin,tõusin püsti ning kätt enda ette srutades paiskasin ta endast eemale,peale seda tegu upsakalt minema kõndides,salamisi pisarate jägi põskedelt pühkides.
"Mille eest see siis nüüd veel oli?" küsis ta taaskord kuskilt puu tagant välja karates.
"Sest sa ehmatasid mind."vastasin mõrudalt.
"Sa ennem küll ütlesid,et ma EI ehmatanud sind."
"KAs sul tõesti midagi paremat pole teha kui kuskil sügaval metsas väikseid tüdrukuid hirmutada? On mingid kalduvused või?"
"Mida sa kalduvuste all mõtled?"jäi ta seisma ning vaatas mind imelikult,kulm kipras.
"Imprindite väikseid tüdrukuid.PEdofiililised kalduvused-"jäin ka mina seisma,tema jalgu vahtides.
Ent solvumise asemel hakkas ta naerma,nii,et mets kajas.Kukil eemal lendasid linnud puudelatvadest ,oma peidukohtadest välja.
"Ei,ega meil siin muud paremat jah pole teha. Kõik muud eided on linna kolinud."vastas ta õige pea.
Tegin ülepingutatult mõistliku näo,pöörasin ümber,ning jalutasin edasi.
"oota,meil on vaja sinuga rääkida."hakkas ta taas mulle järgnema.
"Teil? Millest?"ei jäänud ma siiski seisma.
"tule kaasa."tiris ta mind käest.
"Lase lahti."sõnasin imala häälega.Seda ta ka tegi."On sinna väga pikk maa?"küsisin.
"Üsna."
Ohkasin,võttes ta käest kinni."Mõtle selle koha peale,kuhu sa mind viia tahad."
Ta vahtis mind nagu lolli.Sellise näoga,nagu üks pilvedesse ulatubv lipuvarras ikka lolli vaatab.MUlle tundus,et mu kael hakkad laushaigeks talle üles otsa vaatamisest haigeks jääma.
"Lihtsalt mõtle."ütlesin uuesti.
Ta sulges ülepingutatult silmad ning muigas:"Mida sa tegelikult kavatsed? Kui sa mõtlesid mind vargsi suudelda,siis am nägin su plaani juba läbi.Oleksid võinud lihtsalt kü-"ta avas oma silmad,:"Oh sa." pomises ta.
Se4l ajal,kui ta minuga väga ebaviisakal ning haledal kombel flirtis,olin mina meid sädelenud mingisse...urkasse.
"Siin me oleme..."pomisesin tast eemaldudes.
"eee...jah.Kuidas sa seda tegid?"
"Pikk jutt."vastasin veelgi imalamalt.
Istusin kännu või raiumispaki peale;"Mida me ootame?" pärisin.
Enne,kui sain oma vastuse,ilmusid metsast kolm veel suuremat hunti.Pöörasin taaskord oma pilgu reflekselt maha.

"Tema see on."vastas üks hääl.
"Jah,Ta ei näe just eriti vampiiri moodi välja."vastas teinehääl.Imelik selle asja juures oli see,et lugesin ühe hundi mõtteid,ent kuulsin seal mitut.Lisaks nägin ...Jakei vaatepunktist seda,kuidas ma tema eest lagendikul ära jooksin."
Suur must hunt viipas oma peaga,ning nad kadusid mõneks hetkeks puude varju,tulles tagasi,polnud neil eriliselt riideid seljas,vaid räbaldunud teksad.Äge dresscode nende gängil,mõtlesin endamisi.
Üks suur ning lihaseline mees tuli minu poole,ta kõnnak oli nii maetlik,et tõusin püsti,tundes et peaksin ta kätt suruma.
Sirutasin käe ette ning ütlesin:"Tere."vaadates endiselt maha.
Jake ja ta sõbrad itsitasid suure tüübi selja taga.
Too mees vaatas mind nõutlult ning lõpuks kergelt raputas mu kätt.
"Meil on sulle ettepanek."vastas ta endiselt vedi nõutult.
"Milline ettepanek?"küsisin,pilku ta kõrgel-kõrgel asuvatesse silmadesse juhtides.Nad pidid vist kõik vähemalt kaks meetrit pikad olema.
"Oleme aru saanud,et sa ei ole vampiir,vaid inimene,ning peale seda,kui su poissõber Bradi tappis,tahame meie enda kindluse mõttes,et sa meiega liituksid.Oleksid meie poolel.Sellega maksad sa karistuse mille tema sooritas,aitad meid kaitsta."ütles ta mind pidevalt piideldes.
"Mida? MIks?Miks ma peaksin teiega tahtma ühineda? Ma ei tunengi teid.Kas olete te head või halvad?"olin nõutu.
"Sind tegelikult ei huvita,kui head või halvad me oleme,ise oled kambas ju vampiiridega."
"Ma ei ole kelelgagi kambas.Mina olen mina.ISegi Cullenid kardavad minusugust ebardit.olen neile päris halbu asju tegin ükskord tapsin kogemata Alicei ja teinekord Jas-"katkestasin ning astusin tollest mehest paar sammu eemale.Ma ei oleks seda pidanud ütlema.
Too mees vaatas oma ligimeste poole,muiates,Jake vastas talle:"Ma ütlesin,et ta on vägev,mis?"
"Ei...Ei,eiEI!"ütlesin ning taganesin samal ajal,"MA ei taha kellegagi siin mehkendada."
Pöörasin taaskord ringi,et joosta,ent see osutus üsna pea lootusetuks ettevütmiseks,kuna nad kõik muutusid hüppega huntideks.
Seisin neile kõigile vastamisi,nemad samal ajal piirasid mu ümber,ringi aina ahendavat.
Olin juba õige kitsas ringis,kui ütlesin:"Te ei saa iialgi mind millekski sundida.Kui tahate,et ma oleksin nii Cullenite kui ka teie poolel samal ajal,peate küll oma suhtumist muutma."kuid sellest vestlusest ei paistnud kasu olevat.Olin küll hirmunud,kuid nad ei paistnud eriti raevukad olevat.
Ürtsin ühe suure hundi jalgade vahelt läbi josta,kuid ta lükkas mu eemale pikali.Arvasin,et ta tahab mind oma üüratu käpaga lömastada ning paiskasin nad kõik korraga endast eemale.

[Alice21]

Veel paluks

[Sponsored content]