Re: Kui kõik oleks teisiti...

[HANNNA]

tahaks juba uuut osa.. ei jõua ooodata

[Jacob-black]

tahaks juba uusi osi.sa oled andekas.

[SikuftAlice]

oohh,no mis te nüüd...

veel sellel nädalal saate oma jutu.ma olen selle mingi päääääris pikaks kirjutanud...

[SikuftAlice]

"oota,ära nüüd niimoodi siis ära jookse."hüüdis ta ning oli sekundi murdosa jooksul juba minu kõrval.püüdsin talle mitte otsa vaadata,kuid tema silmad olid vägagi kõitvad.need ei olnud topaas nagu teistel cullenitel vaid kuldsed.täiesti säravkuldsed.
"mis on?"küsis ta.ma ei olnud tähele pannud,et ma juba pikemat aega jõllitasin ta silmi.
"ei midagi."pöörasin ennast kiiresti ümber,et peaaegu joostes minna uksest välja ,kuid Max tõmbas mu natuke liiga tugevasti tagasi:"AI!"karjatasin ja haarasin oma käest kinni.
"ai,ai,ai..."oigasin ennast küürutades,kuni lõpuks põlvitasin põrandal,kätt vastu kõhtu surumas.
"anna andeks.ma tõesti ei tahtnud sulle haiget teha."ütles ta mu kõrvale põlvitades ja õlgadest ümbert kinni hoides.vahepeal olid meie kõrvale ka jõudnud Cullenid. Carlisle üritas mu kätt enda käte vahele saada,kergelt seda sikutades,kuid hoidsin seda väga tugevalt.Carlislel ei jäänud midagi üle,sest tugevmalt ei saanud ta sikutada,ta kartis mulle veel rohkem haiget teha.
Lõpuks ta sõnas:"palun,kas sa annaksid oma käe siia.ma vaatan selle kohe üle."
"Ei,ei.Minuga on kõik korras."ütlesin kergelt ägisedes.
"kui sinuga oleks kõik korras,siis sa ju ei kräunuks siin maas niiviisi."ütles Max vägagi mind ärritaval toonil.tema oleks küll minuarust sellel hetkel võinud minust eemale hoida.
"Mul on sulle KAKS tingimust!"hakkasin ärritunult häält tõstma:"ESITEKS" sa EI puudu mind."Carlisle noogutas talle ja ta astus kiiresti sammu tahapoole,Alicei kõrvale,kes teda veidi pahaselt vaatas.
"ja mis siis teiseks oli?"küsis ta..
"Ma ei ole mingi kass kes kräunub! Ja veel kolmandaks,saad sa kohe minu käest peksa,kui sa vait ei jää ja mind rahule ei jäta!"olin veidi uhke,kui enesekindlalt ja ähvardavalt sain ma talle seda öeldud.vilksamisi vaatasin teda silmanurgast,ta oli üllatunud näoga,kuid siis hakkas naerma.:"Ja kindlasti annad sina,inimene,MULLE kere peale."
"Siis järelikult lasid sa ennem midagi kõrvust mööda,millepärast sa mind imelikuks kutsusid."olin juba nii vihane,et ei tundnud eriti valu.tõusin püsti,vaatasin talle tigedal pilgul silmadesse.Järgmisel hetkl hüppasid kõik Cullenid peale Maxi minust võimalikult kaugele,Max see-eest lendas läbi kahe seina.Muidugi viskasin ta sealt läbi oma mõttejõu abil.Max oli lennanud läbi elutoa ja köögi seina välja.
oigasin uuesti ja Esme tuli ja asetas oma käed mu terve käe peale,mis hoidis endiselt teist kätt vastu kõhtu.:"palun,lase Carlisle vaatab su käe üle."vaatasin talle otsa,ja ta nägu oli väga murelik.
"Minuga on tegelikult korras..."vaatasin talle veel otsa ja tundus,nagu mu lõpetamata lause teeks suurt muret:"...aga ma lasen siis üle vaadata."ulatasin oma käe Carlislele.ta käed olid minu jaoks väga külmad ,kuid tegid käele head.vaatasin enda kõrvale,veidi eemal seisis Max mind vihaselt ja samal ajal hämmeldunult vaadates.Irvitasin talle ja näitasin hammaste vahelt keelt.Edward vaatas meie käitumist pealt,kaitsvalt,nagu kartes,et asi võib üle käte minna ja keegi viga saada.
"Ah,ära muretse,midagi ei juhtu.ma hoian ennast tagasi...või vähemalt üritan."ning muigasin.
"sina ehk jah,aga kui TEMA üle piiri läheb..."ning ta vaatas silmanurgast hetkeks Bella poole.
"siis ma takistan teda.ma olen nii tige,et suudan ta kindlasti kas või õhku lasta!"kuid selle mõtte peale Edward raputas naeratades pead.
pöörasin oma pilgu oma käe poole,mida Carlisle veel uuris.
"murdu pole?"küsisin.
"murdu pole.tundnub et Max tõmbas selle lihtsalt korraks kõhrede vahelt välja,aga kõik on korras.tule,ma seon su käe kinni."ütles ta ja hakkas liikuma trepist üles oma kabinetti.vaatasin korraks Maxi poole,kes vaikselt hakkas kõndima seinaaugust tagasi tuppa.pöörasin talle selja ja järgnesin Carlislele,ise omaette irvitades,sest nüüd juba mu selja taga Max keerles õhus ja karjus et ma lõpetaks...

[SikuftAlice]

Deliah!urises Edward oma mõtetes mulle.
"olgu-olgu..."pomisesin omette.Kuid siiski niisama ei saanud ma ju nii lihtsalt Maxi maha panna.Taaskord ilmus mu näole võidukas irve. Teised Cullenid vaatasid mu poole,kui ma seisin trepimademel,seljaga teiste poole,välja arvatud Carlisle kes vaatas küsivalt mulle otsa.Ühtäkki hakkas Max põrkama vastu maad,ja jälle üles õhku ja nii edasi,nagu kummipall.
Mingi imeliik tunne hakkas mu sees närima.Ma lausa tundsin oma seljal,kuidas teiste uuristavad pilgud käsivad mul lõpetada.
Jätsin järele,kuid siiski olin läinud juba liiga kaugele oma lollitamisega.Vaatasin ehmunud pilgul endast sammu kaugusel trepi kõrval seisvale Bellale silma.Max kargas minu poole,Edward lükkas ta käega eemale,tõmmates Bellat enda vastu.Tema arvates oli Max arvatavasti liiga lähedale Bellale läinud.Siiski lasi Edward kiiresti Bellast lahti,kes nüüd kukkus kergelt diivani peale,ning Edward sööstis minule kallale.Ehmatasin.Tahtsin taganeda,kuid trepiaste tuli ette ja komistasin,et mitte selja peale kukkuda,toetasin selja tagant ennast ühe käega ja teise asetasin enda ette välja sirutatult kaitseks välja.Minu seest käis läbi kerge jõnksatus.Vaikus.Avasin oma silmad.Minu ees seisis tardunud Edward.Minu kohal vaatas murelikult otsa Carlisle,kes arvatavasti oli üritanud mind kaitsta.Silmitsesin toas ringi.Kõik Cullenid vaatasid mind tardunult,kuid mitte niiviisi nagu Edward.Kui hakkasin püsti tõusma,millega jõudis mind juba Carlsile aidata,nägin et Edward ei ole tõesti oma tavapärases tardumuses,kui ta šokeeritud või ehmatanud.Ta siiski seisis õhus paigal.
"MIDA SA TEMAGA TEGID?!"karjus Bella mu peale ja sööstis minu poole rusikatega vehkides.Taaskord sirutasin käe enda ette välja ja seest käis see kõhe jõnksatus läbi.Nüüd seisis ka Bella kujuna keset põrandat.
"mida sa tegid?"küsis Jasper endale kohastamatu hirmunud tooniga.
Viivitasin vastamisega,sets vajasin mõtlemisaega.Sulgesin silmad ja mõtlesin oma eelmiste elude üle.Analüüsisin ja üritasin meenutada kõiki oma võimeid.
"ma suudan aega peatada.Kontrollitud alas,nii kaua ,kui vaid soovin,või kuniks ma suren..."ütlesin ikka veel silmad suletult .Tõmbasin tigedalt ja ärritunult käega läbi õhu ja astusin nii Bella,kui ka Edwardi ründetrajektoorist välja.Edward jätkas oma pooleli jäänud rünnakut ja lendas läbi trepi.Bella komistas tema jalga ,kuid enne,kui ta kukkuda jõudis,püüdis Edward ta välkkiirelt kinni.
"kuidas sa seda tegid?"küsisid nad korraga,Bella hingeldades.
Tundsin endas mingit seletamatut ärritust.
"vabanda seina pärast."pomisesin läbi hammaste Esmele.Viipasin taaskord läbi õhu,ning nüüd olid seinad,trepp,ja muu kannatada saanud mööbel korras,aeglaslt tagasi oma kohale hõljudes,täpselt nagu minu kellaga.
Hakkasin jooksma ukse poole,kuid enne,kui uks ette tuli,sädelesin minema.Kuid seekord mitte enam oma koju.Ma ei tundnud ennast siin enam kodus,mida olingi nii vähesel määral tundnud,kuid nüüd jälestasin seda.See oli nagu mingi sisemine arusaamatus,kus ma arvasin,et absoluutselt kõik,keda pidasin sõbraks,on nüüd mu vaenlased.
Nüüd olin keset Sahara kõrbe.Öö.Väga külm.Maailma kõige üksildasem paik.Ehk ongi see sobiv,kui ma alateadvuse juhtimisel siia tulin.Hakkasin tundma kohutavat valu oma käes.
"tore,nüüd ma tõmbasin selle veel liigesest välja kah..."pomisesin omaette ja hingasin rahulikult sisse ja välja.Teise kläega võtsin haigest käest randme ümbert kinni.Krõks! Tõmbasin ise käe tagasi paika.Karjusin täiest kõrist ,kurbusest,valust,vihast...kõigest oma negatiivsetest emotsioonidest.Kõik välja.Tegelikult oleksin lihtsalt võinud enda käe kuidagi moodi terveks võluda,kuid ma tahtsin endale teha haiget,seda ma ei tea ,miks.Kuid tundsin ennast veidi kergemini.Viskasin ennast liivale pikali.See oli veel pikast päikselisest päevast soe,mis sest et tundus nagu õhk oleks mitu miinuskraadi olnud.Samas oli mul ka illegipärast häbi.Loll egoism! Ma ikka pidin enda suure uhkeldamisega suure jama kokku saama! Mõne aja pärast jäin magama. Läbi une kuulsin kedagi hüüdvat,et ma siiski üles ärkaksin,tundsin kellegi muret.Jälle teen ma kellegile haiget! Ma lihtsalt ei suuda olla selline nagu kõik teised!Ma ei võiks kasvõi natukenegi keegi teine olla,mitte olla 100% ise,nagu kõik reklaamid seda kisendavad.
Alice taaskord jälgis mind,mida ma teha kavatsen,mida ma endaette rääkima hakkan.
"Tahaksin kah teada,kelle tundeid ma järgmiseks riivan!"Hüüdsin vaibuval häälel.Ükskõik,ma ju enam arvatavasti ei ole nende juurde oodatud...Ja seega ma võin jälgida,kõike mida nad teevad.
Sulgesin silmad.Nägin läbi oma mõtete Esme mures olevat nägu,kui Alice ütles midagi,mis kõlas:"Ta kavatseb seal üksindusse surra."
"Seal on praegu väga külm."ütles Max.
Tegin järsult oma silmad lahti.Jälle,jälle! Jälle rikkus ta midagi ära!
"Argh! Kuidas ma sind vihkan!Kuradi Maxwell Cullen."karjusin ringi tammudes viimaseid sõnu põlastusega öeldes.Astusin veel ühe sammu ja ups! Kukkusin mingisse liivaauku.Õnneks polnud see vesiliiv.
Sulgesin uuesti silmad ja nägin Aliceit muigamas.
"Mis on?"küsis Jasper.
"Ta neab praegu Maxi maapõhja."
Max,kes oli siiamaani vaikselt seisnud akna ääres,pööras ümber ja vaatas Aliceile otsa.:"Ja mis seal nii naljakat on?"
"Ei midagi...Lihtsalt nägin teie tulevikku ette..."
Avasin taaskord silmad ja tõusin püsti.Hakkasin külmast lõdisema.
Sädelesin oma koju,oma tuppa.Viskasin koheselt voodile pikali ja tõmbasin teki üle pea.
Sel ööl nutsin ennast tühjaks...

[SikuftAlice]

Ärkasin loiuna.Otsustasin,et jätan tänase päeva koolist vabaks.Siiksi mõtlesin ümber.Ma pean siin ju Normaalsete inimesetga ka suhtlema hakkama.Siiski õhtul on vaja tööle minna...Haiglasse,kus töötab Dr.Cullen...
Läksin kööki kohvi keetma ja hommikust sööma.
"Sa pidid ju vihane olema,et võiksid mind kasvõi õhku lasta."kuulsin selja taga kellegi häält .Pöörasin ümber ja...Max.Mu nägu muutus kohe vingu.
"sa ei olegi õnnelik mind nähes?"küsis ta irvitades.
"Mida sa tahad?Tulid mind tapma või?"küsisin taganedes ja ennast ette valmistades,kui peaks teatud abinõusid tarvis minema.
"Miks sa seda arvad? Ei ma tulin rahu lepitama."ning ta astus paar sammu mulle lähemale ja sirutas oma käe minu poole.
Kõhklesin pikalt.Lõpuks surusin ta kätt:"Olgu.Rahu."
Ta naeratas mind väga ärritaval viisil.
"Kas ma võin istuda?"viipas ta köögilaua poole.
"ee...muidugi."ning istusin ise ka tema vastu.Hakkasime rääkima pikalt juttu...

[SikuftAlice]

Vaatasin kella poole:"Oi,ma olen juba nii hiljaks kooli jäänud."
Ma vabandan,et sind nii kaua kinni hoidsin."
"em...Pole midagi.Ma ei Lähe enam kooli.Ei hakka kiirustama."Muigasin talle sõbralikult.
"Mis see siis oli?"küsis ta ühte kulmu kergelt kergitades.
Panin kaks sõrme mõtlikult suu ette,talle otsa vaadates.Lõpuks raputasin pead ja naeratasin omaette alla vaadates.
Katsub ennast:"Ma olen elus!"naerab:"Ma arvasin,et selle aja peale oled sa mind juba mitu korda õhku lastnud."
"Oi,ma tätsa unustasin,aga seda annab alati parandada."irvitasin ja sirutasin käe enda ette.Tal oli kohutavalt hirmunud näga.Hakkasin selle peale suuresti naerma.Kukkusin põrandale,ja jätkasin seal vääneldes naermist.
Max vaatas mind nõutult käsi laiutades,lõpuks hakka ska tema naerma,kui üritasin naermise vahepealt enda mõttes talle ta nägu näidata.
"Ma sobiksin näitlejaks."ütles ta ja ma võtsin ennast kokku ja istusin uuesti tooli peale.
"Vabanda,aga ma lähen nüüd ennast riidesse panema.Ja sina võiksid vahepeal sinna minna,kus sa olema peaks."hakkasin minema vannitoa poole.
"Ma olengi siin."sõnas ta meeldiva häälega.
"Ma ei usu,et sa tegelikult ka peaksid siin olema."manasin enda ette sarkastilise näo.
"Tahad ma ütlen mis Edward mulle ütles?Vaata siis mu ajust."
Edward ütles?Millest see tingitud võis olla? Vampiiride mõtete lugemine on ainulaadne,nende mõistus on täiesti teistsugune,mõtteviis ainulaadne,nii kiire ja kristallselge.Ma ise ei olekski nii selgelt näinud ,isegi prillideta,aga see vaade...vau.
Nägin Edwardit ta mõttes ütlemas:"Kui tahate üksteist tappa,tehke seda kuskil mujal,aga mitte siin,eriti Bella läheduses.Kuigi ma soovin,et te need lapsikused pigem lõpetaksite.Veetke koos päev ja vaadake,kas ikka tahate teineteist õhku lasta." ja Edwardi pilt ta mõtetes muigas.
"Ta räägib mingist Alicei nägemusest?"küsisin silmad kinni,endal suu kergelt paokil.
"Sulle ka ei räägita,mis?"
"See on juba liiga kahtlane.Niiet kas sa tulid mind siia tapma,või hakkasid sa mu sabarakuks?"
"Esialgne plaan on teine variant.Mis edasi,seda veel näeme."ja nägin ta huulte vahelt välgatamas säravvalgeid hambaid.
Kortsutasin kulmusid,ning läksin vannituppa riideid vahetama.Kuid enne,vannitoa ukse taga ütlesin talle:"Et sa ikkagist piiluma ei tuleks,ootad sa siin."ning seisatasin ta samamoodi nagu olin eelmine päev Bella ja Edwardiga teinud.
Hiljem väljusin vannitoast ja sain peaaegu šoki. Ta seisis hoopis teises kohas,ja väljudes vannitoast,pööras ta oma pea minu poole.
"K-Kuidas sa seda tegid?sul ei pidanud ju võimeid olema!"kogelesin hämmastusest.
"Ma ei tea.Sind vannituppa ma ei ninud minemas,kuid juba mõne aja pärast olin tavalises olekus.Ha-ha,kas nõiaplikal on võimed otsas?Võluseeurm sai otsa?"
"Mida sa ütlesid?!"ja hakkasin teda taga ajama.
Lõpuks võttis ta minust selja tagant kinni ja tiris diivanile.
"Nii,nüüd rahuned sa küll maha."ja taaskord naeratas jumalikku naeratust,nagu vampiiridel kombeks.
"Rahunemiseks oleks vaja ka rahulikku keskkonda."üritasin tema naeratust järgi teha ja sädelsin metsa,teda kaasa võttes.
"Vau."ütles ta enda ümber vaadates.
"Jah,minuarust on ka see nii ilus koht."
"Ei ,ma mõtlen seda sinu võimet."
Tegin solvunud näo ja istusin mättale,käed rinnal ristis.
"Aga ka sina oled vapustav."ütles ta minu jõrvale istudes,nii kiiresti et ma seda ei märganudki.
Tõin kuuldavale parastava tooni.

[SikuftAlice]

Sai mul see jutt mitmesaja leheküljeliseks kirjutatud,ja pean teatama,et seda juttu enam avalikult ei ilmu...

[SikuftAlice]

I THINK Im going to have to eat my words:D

[SikuftAlice]

Istusin vaikides mättal,kui tundsin,et mätas on märg.Sädelesin ennast paari kilomeetri kaugusel olevale suurele kivile,millelt avanes vaade künka otsast merele.
"Ha,nüüd ta küll mind üles ei leia."ütlesin rahulolevalt ning viskasin kivile küllili,imetledes kergelt sädelevat tumedat ookeani.
Ligikaudu veerand tunni pärast hakkas mul igav.
Ehk siiski väga igav ei hakanud,kuivõrd häiris mind see,kui ma mõtlesin Maxile ja alati talle mõeldes muigama hakkasin.
Tõusin kivile püsti,vaadates metsa poole,justkui üritaksin üle metsa teda näha.Tuli taaskord kellegi kiusamise tuju.
Võtsin oma jõu kokku ja koondasin sinna kohta,kus tundsin teda olevat,tumedad tormipilved.Ma olin eesmärgiks teinud,et keegi mind ei avastaks,kuid nüüdseks hetkeks olin unustanud oma moraali sootuks,selleks,et mingi tüübi (vabandust,vampiiri) tähelepanu endale saada.
Kõrvalt vaadates olev kõrvaltvaatajale väga imelikult tundunud järgmine vaade:Ühe koha peal,umbes 500 meetri raadiuses ,olid mustad rünkpilved moodustanud ringi,kuigi terve ülejäänud taevas oli nüüd selge.
Muhelesin omaette,kui lasin talle vihma kaela sadada.
"Kas ta tahab mind haigeks külmetada?"kuulsin ta mõtetest.Kuid see ei olnud vihane mõte,ei,see oli vägagi õnnelik.Nagu ta oleks rõõmus,et ma talle nii tegin?!´
"Kui sa sellest haigeks jääksid,oleksin väga õnnelik oma saavutuste üle."vastasin talle mõttes."KOhtume Cullenite juures."
"MIs auhinna võitja saab?"Küsis ta kergelt meelal toonil.
"NO,mis mõtet auhinnal on,kui mina võidan igal juhul.Aaaga..."jäin mõtlema.
"CULLENITE JUURES NÄEME!"hüüdsin valjult üle metsa ning sädelesin Cullenite elutuppa,diivanile istuma.
"Tere!"ütlesin Aliceile.
Ta oli veidi üllatunud näoga,see-eest tema selja tagant tulnud Edward oli ebaleva näoga.
"Hei,ära ole tige.MAxi ju ei ole siin.Seega,no problemo."imestasin,kui ebaviisakaks olin hakanud muutuma.Tundsin ennast Cullenite juures ehk veidi liigagi hästi...?
"Ma ei oleks selles nii kindel..."pomises Edward,pöörates oma pilgu klaasseinast välja.
Naeratasin omaette muhelevalt,järgmisel hetkel ennast nähtamatuks muutes.
"Jees!MA võitsiN!Noh,kus see nõiaplika on?"päris ta Edwardilt ja Aliceilt võidutsedes.
"Ta just oli siin..."ebales Alice.
Alicei pilk jäi kohkunult silmitsema Edwardit,kes oli šokeeritud näoga.Mida Edward nägi?
Ta nägi Maxi seljataga hõljuvat lina,nagu kummitus.
See olin loomulikult mina,karates Maxi turjale ,ulgudes nagu vaim.
See oli veidi halb võte,sest ta heitis mu otsesuunas seina poole.Suutsin viimasel hetkel(kui lõpuks aru sain),ennast õhku pidama.Muutsin enda uuesti nähtavaks,seejärel graatsiliselt maapinnale ennast seisma hõljutades.
"On sinuga kõik korras?!"hüüdis Max väga ehmunult:"Ma ei teadnud,et see sina olid."
"Kõik on korras....Korras."ma ei suutnud lauset lõpetada,sets Edwardi nägu oli selleks liiga hirmuäratav.
"Ma ütlesin,et kui on soovi üksteist tappa,tehke seda mujal!"sõnas ta vägagi ärritatult.
"Sa ju tead,et nad ei tapa üksteist."sosistas Alice talle rahustavalt.
Olin ikka veel vait,teadmata,mida ma nüüd tegema peaksin.
Pöörasin ennast ümber,naeratasin põgusalt Maxile,kõndides seina poole,kuid enne seinaga kokku põrkamist,jõudsin koju sädeleda...

[TwilightForeva-]

Veeeellll...sa super kirjanik

[SikuftAlice]

Ei usu eriti:D

[SikuftAlice]

Jõudes koju,ohkasin sügavalt.
Võtsin elutoa diivanilaualt muusikakeskuse puldi.Veetsin niiviisi raadiokanalitel surfates tervelt Kaks tundi,kuni tuli aeg haiglasse tööle minna.
Sammusin jalgu lohistades enda toa poole,panin end natuke tagasihoidlikumalt riidesse ,võtsin esikukapilt autovõtmed ning läksin autosse.
Carlislet ei olnud hetkel personaliruumis.Vähemalt sedasi ma arvasin.Võpatasin,kui keegi tuttava häälega mind selja tagant teretas.
"Ma ei tahtnud sind ehmatada."sõnas Carlisle mahedalt.
"Ega ma väga ei ehmatanudki..."Kogelesin kergelt ja panin oma käekoti kappi,lükates töökapi ukse kõva pauguga kinni.
"See on sul vist esimene päev tööl,kuigi ma palkasin su nädal aega tagasi.Me Esmega oleme sulle ka rääkinu-"
"Ma tahan tööl käia,et mitte vaikselt kodus istudes aru kaotada.JA ainuüksi võimete treenimine võtab tohutult võhma.Ma olen ennast niiviisi treenides kogemata ükskord peaaegu tapnud."
Carlisle nägu tõmbas kahvatuks?Nagu oleks olnud võimalik sellel veel kahvatumaks muutuda.
"Siis on hea,et sa ise sellega arvestada oskad.Sa oled Esmele väga kalliks saanud.MA ei tahaks,et ta oleks muserdatud,kui ta sind peaks kaotama...uuesti."
Vajusin mõttesse.Paari minuti pärast sõnasin,justkui välguga pihta saanud:"Oi! Ma pean oma ringkäigule minema!"tormasin personaliruumist välja oma tööd tegema.
Kui olin oma õhtusöögiga lõpetanud,otsustasin minna väikesele õhtusele jalutuskäigule.Nii harva,kui seda Forksis juhtus,oli selge taevas ja kuu paistis.
Laulsin keskmise häälega Leona Lewise Happy't.
"Kui mu süda lööks,hüppaks see praegu rinnust välja."ütleks üks hääl eemalt.Hääl mille peale minu süda hakkaski justkui rinnust välja hüppama.
"MAx!"hüüatasin suure ja laia naeratusega.
Momendi pärast seisis ta minust vaid sammu kaugusel,vaadates mulle sügavalt silma.
"Mida ma oma arust teen?NAERAN?!MA olen tõesti ära pööranud!"pahandasin iseendaga mõtetes,kohe peale enda nahutamist kiiresti ära sädeledes.
"Kas ma tegin midagi valesti?"Kuulasin Maxi mõtteid,ehk kas ma tegin end tema ees lolliks.
Olin tahtnud teda nii väga näha.Sisimas ma tundsin ette,et ta tuleb mind külastama.Aga olin siiski enda peale pahane.ma ei teadnud,miks,aga ma olin.
Vaatasin,kuhu olin sattunud.Ma ei teadnud seda kohta,aga kuulda oli kaugelt ühes isikus palju mõtteid-libahundid.
Taaskord manasin enda näole üleoleva irve.
"Kui praegu harjutada vampiiri moodi jooksmist?" teadsin,et see loomulikult võib tuua Cullenitele pahandusi,kuid ma ju ütleks,et ma seda tegin.Selge,siis võib pahandust teha,ui selle eest hiljem vastutad.JA ma ju kõigest harjutasin...
Muigasin uuesti.
Võtsin sisse stardipositsiooni.Seekord oli veidi raskem alustada,aga see-eest suutsin kauem vastu pidada.
"Kas te kuulete seda?"ütles keegi vihaselt oma mõtetes.
"Kas jälle see Cullenite uusim liige ?"
"Ma ei usu,et see jälle see kehkenpüks oleks.tundsin ära Jacobi hääle.
Hakkasin nende ümber tiirutama.Kuid nad vaid seisid nõutult.
"Palju neid on?"
"Ma ei tahaks kedagi närvi ajada,ega midagi sellist,aga meile tundub,et meil on kriips peal."
"Jääge vait kutid.KAs te ei tunne et see ei ole vampiirilõhn?"
"Jaaa...Lõhn.Oleks ma varem selle peale tulnud."
"Quil,sa oled tõeline argpüks.Kardad ühte väikest tüdrukut?"Ütlesin omaette kihistades neile.
Nad jäid kõik ootamatult vaikseks.
Üks nendest kadus ära,Jake.
Hiljem kuulsin teda kauguses naermas:"ME oleme ikka haledad.MA olin tema juba unustanud."
"Valevorst.Kogu aeg mõtled temast"lisas Embry ,teised naersid temaga koera naeru.
Sädelesin veidi kaugemale,piiri äärde.
Millegipärast ma kohe teadsin taaskord kuskil sügaval südamepõhjas,et Max on seal.
"MA annan talle kere peale."sisitas ta läbi hammaste.
"Mida kellele?Kes tegi mida?"küsisin segaduses.
"Sellele ülepäevitanud koerte kamba idoodile."
"Jake'ile?"
"JAH!"
Taganesin temast veidi,teisele poole piiri,ta oli ägestudes väga hirmuäratav.

[Bree]

tuleb veel?

[TwilightForeva-]

ja

[SikuftAlice]

Olete ikka kindlad?

[Bree]

juba ootan uut

[SikuftAlice]

"Max,palun rahune maha ja räägi,mida sa siin teed?"ütlesin veidike anuval toonil:"Palun,lähme ära,sulle ei paista siinne keskkond hästi mõjuvat."
"Ennem tapan ma nad kõik maha!" ta hakkas astuma üle piiri,kui jooksin talle vastu.Valus,nagu oleks elavale kivile otsa jooksnud.Muidugi,võib öelda et ta ongi elav kivi.
"Kuidas see idioot võib midagi sellist öelda?Jultunud nolk."Kuulsin teda mõtetes arutamas.
Tema kuulis miilide tagant asju,libahundi karja arutlusi,mida inimkõrv ei kuuleks.Ma ei tahtnudki teada,mida ta oli kuulnud,kuid sädelesin ta endaga Cullenite juurde.
"Mis sul tõesti viga on? olid oma elus mingi hälvik?Mõbnel hetkel võid olla täitsa normaalne,aga teisel jälle selline IDIOOT JA KOHUTAVALT LAPSIK!"
hakkasin ta peale karjuma.esme tuli köögist,võttis mu õlgade ümbert kinni:"Rahune.Räägi,mis juhtus?"
"See suur kivikapp seal."näitasin näpuga Maxi poole."Kavatses ilma mingi põhjuseta terve hundikarja ära tappa."
"Max?"pööras Esme pahaselt emaliku pilgu Maxile.
"Sina ei kuulnud,mida nad ütlesid!Nad tahavad sind enda poolele,et Culleneid lüüa!Ise saada siin valitsevateks."
"Ma eriti ei usu sinu juttu."
"Miks mitte?Sul on imepärased võimed.Kui sa ennast piisavalt arendad,oled sa kõige võimsaim.Sa võiksid kõik maal elava hävitada!"
"Ja kust sina seda nii hästi tead?!"hakaksin väga tigedaks saaam,sest arvasin ,et ta mängib vaid ninatarka.
"Sest..."ta võttis oma peast kinni ,ta näost oli näha kõhklust.Nagu üritaks ta mu tundeid säästa:"Ma tundsin sind ühes su eelmises elus."
"Mida?"kostis minult hädine kähin:"Kuidas?"
"Sa olid üks mu parimaid sõpru.Lõpuks,natuke enen seda,kui ...Kui sind armastama hakkasin,sa surid.Libahuntide käe läbi.Nende õigete libahuntide.Need,kes täiskuuga muutuvad."
Mõtlesin,sorisin peas mälestustes.
"Ma ei usu sind."nähvasin ja sädelesin koju.

[Bree]

of course

[SikuftAlice]

Mis nagu toimub?
Kõik kordate ofc kogu aeg:D

[Miss Swan]

neile meeldib su jutt *kulmukergitav smail*

[SikuftAlice]

HAHA
vaevalt küll:D

fantaasiamage jutuke see mul.Teised mis olen kirjutanud,on ikak hullemalt paremad olnud.

[Miss Swan]

mulle meeldib see jutt.

kuule,sa pidid ju mulle ka mingi jutu kirjutama...mäletad ?

[SikuftAlice]

Hmm...
'ei mäleta'

räägiksid?(A)

[Miss Swan]

seda et lubasid mulle ühe jutu kirjutada..rohkem ma ei teagi..
niiet I'm waiting!!!

[Sponsored content]