Re: Kui kõik oleks teisiti...

[SikuftAlice]

Olin juba hakanud väsima.Taganesin aeglaselt,neli suurt hunti mulle järgnedes,endid kergest õhulennust selgeks raputades.
Nähes,et olukord on üsna näotu,ütlesin:"Olgu,räägime.Kuulan teie pakkumist."ning langetasin käed relvituse märgina.
"Kui teile on ebamugav või ohustatud tunne kui olete minu ees inimesena,siis võima ka nii rääkida." vastasin tollele mustale hundile.
"Äge mis? Tal paistab veel palju trikke varuks olevat"sõnas Jakei hääl musta hundi peas."Muideks,saa tuttavaks,see seal on Embry,Paul ja Quil"lisas ta.
Ilma,et ma oleksin aru saanud,keda ta mõtles,noogutasin.
"Hakka pihta Paul"vastas kolmas hääl ühes peas.
"Meil ei ole vaja rohkem selgitada,et soovime sind enda poolele.Vampiirid ei ole ohutud.Me ei tea,mida nad sulle rääkinud on,kuid meie ei ole pahad,nemad on."vastas arvatav Paul.
"Nad hüpnotiseerisid su ära ja söövad su varsti ära."ütles siiani vait olnud neljas hääl.
"QUIL!Ära mängi lolli"karjusid nad kõik mõttes ta peale.Nende mõtte piltide järgi sain aru,kes neist Quil on,ning tegin tolle hundi suunas parastava ilme.
"Ma tean väga hästi milleks vampiirid võimelised on.Vampiirid! Aga nemad on Cullenid,nad on palju inimlikumad.Olete te üldse nendega varemalt kokku puutunud? Te ainult järeldate ja sellega teete ennast neist veel hullemaks."kostusin nagu päevinäinud filosoof.
Oli kõlav vaikus.
"Okei...Kui vana sa õige oled?"küsis Jake.
"Igatahes noorem,kui sa arvad.Ja ma ei näe nii vana välja!"vastasin talle.
"Ega ma siis seda kohe mõelnud,et sa vana välja näeksid.Tegelikult oled sa väga ilus..." vaibus ta aegamisi.
Ole ettevaatlik Jake,tal on vampiirist poissõber,tuleb ja sööb su ära."tegi Embry ta kallal nalja.
"Ta ei ole mu mingi poissõber! Appikene,jätke mind sellega juba rahule."hüüdsin kergelt kostuva ärritusega,:"Aga ma luban teie pakkumise peale mõelda."vastasin.
Silmasin korraks neist kõigist üle,jätsin meelde nimed,ning iga hundi kõige iseloomulikumad tunnused_Embry valge triip ümber vasaku esikäpa,Jakei mst triip üle selja,Paul oli üleni must,Quil nägi lihtsalt totakas välja.Olgu,tal olid tagakäppadel valged sokid.
Vaadanud neid,naeratasin viisakusest ning sädelesin minema.
Cullenite juures ei olnud olukord endisest muutunud,kõik olid endiselt elutoas,vaid Bella oli vahepeal neile lisandunud.
"...täna öösel saame hundikarjaga metsas kokku.Jasper õpetab meile kõigile võitlusvõtteid,mida meil on kindlasti vaja ning on hea,kui ka hundid teaksid,kuidas ennast kaitsta."kuulsin Carlisle poolt lauset.
Kui olin elutoa lävelt sisse astunud,jäid kõik äkitselt vait.
"Tere."laususin kohmetult.
Keegi ei öelnud mulle tervitust tagasi,vaid nad noogutasid mõistvalt.Vangutasin pead,nign istusin kõigist kõige eemal asuvale tugitoolile.Endiselt ei rääkinud nad midagi.
Hakkasin nende mõtteid uurima,alustades Carlislest:"Ma ei oska arvata,kuidas ta selle pakkumise vastu võtab.Ta võib ka hetkel mu mõtteid lugeda.Oleks parem temaga ennemalt ise rääkida."ning siis jäi ta vait,mõtetes ümisemas tuttavlikku viisi.Liikusin edasi Edwardi poole,kes vaatas vaid ainiti mind,uurides mind.Tema mõtetese ma ei hakanudki süvenema,sest ma ei viitsinud rohkem oma energiat kulutada,mida olin niigi raisanud libahuntidega vaidlemiseks.Teiseks kajasid kõigi teiste mõtted tema peas,nii,et tema enda isiklikke mõtteid nagu polekski.
"Kuidas te teate tehingust,mille libahundid mulle esitasid?"küsisin poolsosinal,et mitte liiga ootamatult vaikust lõhkuda.
"Mis tehing?"küsis Jasper.
"Ei midagi..." pööritasin silmi ning vaatasin kähku maha,tehes süütukese näo,:"nii,millest te minuga rääkida tahtsite?"
"Me tahtsime seda küsida,mida sa arvaksid,kui sa ennast rohkem treenima hakkaksid,võimete poolest.Kui on kindel,et sa hakkama saad,võiksid meid sõjas vastsündinutega aidata."ütles Carlisle mulle lähenedes.
"ah,et kohe sõjas?"teadsin sisimas,et ma saksin hakkama,kui vaid tahaksin,ent kui ma peaksin põruma...? Ometi noogutasin talle."Muidugi."ning tõusin püsti.
"Kutsume libahundid öösel välule."sõnas Jasper tähtsalt Edwardile.
"Ma võin neid kutsuma minna."tegin ettepaneku.
"Sina?"vaatas Jasper minu poole imelikult."Olgu siis nii."
"Tal on vist tõsine vajadus poiste järgi."arutles ta oma mõtetes.
"Ma kuulsin seda,muideks."vastasin ülbelt käsi puusas.
Tema ja Edward naeratasid mulle tagasi.
"Ma olen lihtsalt abivalmis."kõndisin seljaga nende poole köögi poole,ahaktes juba minema sädelema,kui Jasper hüüdis:"Oota,kas sa ikka tead,mis kellaks nad kohal peavad olema?"
Kehitasin õlgu.
"Kella kolmeks" vastas ta.
Noogutasin ning sädelesin minema.
Olin taas tolle maja hoovil.
Selja tagant kostus Jakei hääl:"Jälle sina siin."ning ta naeratas mulle,tulles lähemale.
Kui ta juba praktiliselt minu vastas seisis, küsis ta uuesti:"Ma teadsin,et sa ei suutnud mu kaunile välimusele vastu panna."
Köhatasin imelikult,ikka maha vaadates:"Ei,ma tulin tegelikult teise asja pärast."
"Vaata siis mulle silma.Või sa punastad?"
"Ei! Sa oled lihtsalt liiga pikk.Mu kael jääb kangeks."tõstsin pilgu natuke kõrgemale,ent mitte näoni.
"Kui sa pead mind naiseks,siis:mu silmad on veidi kõrgemal."naeris ta.
"Olgu,teeme selle siis kiiresti ära-"
"Oo,sa tahad juba pulmad teha?" naljatas ta minu kulul edasi.
"EI! TEAD, JÄÄ JUBA VAIT!Ma üritan siin rääkida."karjusin.
"Ui,ja kui ma ei lase? Mis sa siis minuga teed?"Ma ei oleks pidanud seda ütlema..."arutles ta mõttes edasi.
"Siis juhtub sinuga midagi väga hullu." pilgutasin silma ning vaatasin talle otsa.Küll ta oli ikka ilus mees.
"Ma tulin siia seda rääkima,et Cullenid tahavad teiega välul kokku saada,kell kolm,öösel."vuristasin kähku.
"Kas sa ka tuled?2
"Miks sa seda küsid?"
"Ma mõtlesin...et ma tuleks ka,kui vaid sina tuled."
"Jäta juba mu narritamine."keerasin talle selja.Tundsin,et ta oleks tahtnud mu käest haarata ja tagasi tõmmata,kuid jõudsin ennem minema sädeleda.
Jõudsin tagasi elutuppa,nüüd oli seal vaiksem õhkkond.Elutoas olid veel vaid Edward ja Alice.
Istusin taas tugitoolile,haarates hommikuse lehe.Hakkasin seda süvenenult uurima.
Umbes poole tunni pärast sai Alice nägemuse.Ent Alicei enda käitumise seda ei olekski aru olnud saada,kui Edward reageeris sellele võpatusega.See koondas ka minu tähelepanu.
"On see midagi hullu?"küsisin.
"ei,see pole midagi tähtsat."vastas Edward kiiresti,ent Alicei nägu oli kuulamisvalmis,nagu kuulaks ta kedagi.
See äratas sügavalt mu tähelepanu,ma lihtsalt pidin seda järgi uurima.
"...Aga Alice,ma tahan et se-" oli Alicei peas Maxi hääl,kuid ma ei kuulnudki rohkemat,sest Edward raputas Aliceit ,et ta nägemust häirida.Nüüd oli ta taas meie seas.
"Ta tahtis,et tema seda ei kuuleks." sosistas Edward Aliceile,kelle mõtteid oli ta samal ajal lugenud.
"Mida ta ei taha,et ma kuuleksin?" küsisin neilt.

[TwilightForeva-]

Veeeeeell palun ..

[Alice21]

Palun veel ...

[SikuftAlice]

"See ei ole midagi olulist."ütles Edward oma tavalisel kalgikõlalisel häälel.
"See on üllatus."naeratas Alice.
"Miks selline reaktsioon siis?"küsisin neilt.
"Küll sa teada saad."vastas uuesti Alice.
"Mida mul teada on? Mida ta sulle ütles?"tõusin tugitoolist püsti ning vaatasin nende poole.Nad vaatasid üksteist nõutult.
"Jah,ma tean küll kellega te rääkisite."vaatasin uuesti neid,ning jätkasin ükskõikse/solvunud häälega,neid rääkima meelitades,:"Aga eks te ise teate,kui mulle ei taha rääkida.See pole ju midagi olulist..."kõndisin vaikselt minema:"Ega mulle polegi vaja kõike rääkida..."jõudsin juba elutoa seina nurga taha:"Tegelikult ka,miks mul olekski seda vaja teada...Deem,see ei mõju."Pomisesin lõpuks.
Läksin tagasi elutuppa:"Olgu,ma annan alla.Palun,palun öelge,mida ta teile ütles."põlvitasin diivani ees,kus istusid Edward ja Alice.
"Deliah,ma arvan,et sa peaksid vist magama.Sa käitud kuidagi imelikult...Jälle."ütles Alice,kergelt kulmu kibrutades.
"Ei,minuga on kõik korras peale seda,et...Ah,ei midagi."sädelesin minema.
Olin Cullenite tagahoovis,ning kõndisin jõe poole tigedalt endaette pomisedes:"Aliceiga tasub sellel närakal ühendust võtta,aga minuga?Miks mina siis ei kõlba.Aaah.Muidugi,mina olen ju see vampiiritapja Buffy,pidevalt olen neile hädaohuks."jäin seisma:"Oot,oot.Kas Max tappis kellegi? Libahundi? "vangutasin pead ja laiutasin käsi:"No loomulikult põgenes ta ära.Tüüp on tagaotsitav mõrvar...Maagiamaailmas.Raudselt tuleb kunagi tagasi ütleb,et 'hoo,ma olin pagenduses ,tegin haldjakestega lapsi.Muideks,ma olen abielus trolliga."sõimlesin omaette parastava tooniga.Hingasin enda rahustamiseks sügavalt sisse-välja,ning jõudsin otsusele:"Kui tema tahab haldjaga abielluda,eks mina siis lõbutsen huntidega."ning irvitasin kurjalt.
"Kas ta tõesti arvab,et ta võiks kunagi tagasi tulla?"kuulsin Aliceit enda mõtetes arutlemas.
"Kas sa ikka ei ütle mulle mida sa nägid?"küsisn Aliceilt vastuseks.
Ning siis jäi ta vaikseks,ta mõtetest kostis ainsa asjana:"La la la la la "
"Hea mees."pomisesin taaskord.
Läksin metsaservale,vaadates Cullenite maja poole.Mõlgutasin seal oma mõtteid,vahetevahel raskelt ohates.Üle pika aja mõtlesin Maxi peale.Kõige hirmsam selle juures oli,et ma hakkasin teda unustama,ma ei mäletanud,milline ta välja nägi.Ähmaselt mäletasin sea,kui teda kõige esimest korda Cullenite juures nägin,ning natuke veel seda,kuidas ta ärritunult libahunte taga ajas.Peaaegu,et viimane kord,kui teda nägin.
Lükkasin piltilikult öeldes oma mõtted Maxist eemale,sest mulle turgatas uus mälestus.Ma olin vampiiride sõjast ennem nägemust näinud.Kui ma alles Forksi tulin,esimesed päevad siin,ma nägin seda ,ent ma ei teinud sellest välja,ning siis nägin seda detailsemalt.Kui ma vaid suudaksin seda meenutada.Sellest on juba kuid möödas.
Sinna jäi ka mu mõte toppama,sest maja ette sõitis mingi auto.Tõusin ootusärevalt püsti ning kõndisin maja poole.Mu süda hakkas kohutavalt taguma,ning jõudes maja nurga tagant välja,nägin ma seda.See oli tuttav auto.

[TwilightForeva-]

eedasii , krt sa jätad nii huvitava koha pealt pooleli

[Alice21]

Palun edasi.

[SikuftAlice]

See oli punane,Jacobi auto.Ta oli selle ajaga,kui mina metsaservalt majani kõndisin,Cullenite elutuppa jõudnud.
Läksin esiukse juurde,ning sealt sisenesin majja.Ukse juures põrkasin Jakeiga kokku.
"Tere."ütlesin talle.
"Me näeme täna üksteist juba kolmandat korda,sa ei pea mulle tere ütlema.Pealegi olen ma just lahkumas."naljatles ta.
"Kuhu sa lähed?"küsisin talt kähku.
"Mitte kuskile..."vaatas ta imelikult minu poole.
"Okei."kõndisin tast kergelt hüpeldes mööda.
Istusin diivanile,ning vaatasin Alicei poole,käed põlvedel,ning tegin talle nunnut paluvat nägu.
"Kas sa ikka veel ei kavatse mulle rääkida?"küsisin ripsmeid pliksutades.
Alice pööras pea ära,sest elutuppa oli tulnud Jacob.
"tegelikult,kui sa tahad,võime metsa minna."ütles ta nüüüd,käed taskus,ning kergelt äreva häälega.
"Ja mida me seal teeme?"küsisin meelega totakat naeratust tehes:"olgu,see ei kõlanud vist eriti hästi,aga olen nõus."
Ta naeratas ning žestidega näitas,et läheb autosse ootama.
Oli imelikult ülemeelikus tujus,nagu oleks rõõm minusse tagasi voolanud peale mitmeid kuid masendust.
Hakkasin välisukse poole liikuma ning vastasin Aliceile näpuga vinutades:"Tagasi tulles ma veel räägin sinuga."ja naeratasin talle laialt.
Auto poole liikudes naeratasin Jakeile laialt,kes mind kogu selle aja auto poole tulles vaatas.
Istusin autosse,endiselt naeratades.
Ma oleksin temaga ehk midagi rääkinud,ent tema oli väga kohmetu nagu üritades vahepeal midagi öelda,kuid siis mõtles jälle ümber.
Praktiliselt pool teed möödus vaikides,kuni lõpuks otsutasin mingi teema mõelda,ehk ühesõnaga kuulata,millest tema rääkida tahaks.

"Millest ma räägin?Millest?Ma näen kindlasti välja nagu totakas."ning ta kontrollis ennast tahavaatepeeglist.
"Ta juba vaatab mind.On see hea või halb märk? Ma ei tea!"kostus ta juba mõtetes urisevat.
Muigasin vaikselt endamisi,tõstsin ühe jala üle teise põlve,sõrmsoengus põlvede ümbert kinni vottes vaatasin ta poole ning laususin:"Nii,millest siis räägime?"
"hmmm,kena."mõtles ta minu poole vaadates.
"Mis sa küsisid?"küsis ta uuesti.
"Ma küsisin,et millest me räägime.Millest sulle rääkida meeldiks?"
"Olemegi kohal."vastas ta nagu,poleks mind tähelegi pannud.
Tulime autost välja.
"sa olid vahepeal kaua kadunud.Millega tegelesid?"küsis ta minu ees kõndides.
"Ma ei sooviks seda sinuga praegu arutada.See periood on mulle endalegi veel segane."
Ma ei märganud,et ta oli seisma jäänud,ning komistasin talle otsa.
"Oih,vabandust."vastasin piinliku ilmega.
"Olemegi siin." vaatas ta kaljuservalt alla.
"vou."ütlesin kähku taganedes.
"Kardad kõrgust,mis?"
"ei,aga ma kardan,et sa võid mind siit alla lükata.Nii kogemata."
"Ühesõnaga-sa kardad."
"ei! Ma ei karda!" sest tegelikult ma ei kartnudki.
"Ma võin sinuga siin terve päeva vaielda."pani ta käed rinnale,ning ennast minu poole pöörates.
Vaatasin kergelt ükskõikselt naeratades maha:"Ja ma võin sind terve päeva kiusata,kui vaid tahan."
"Kuidas näiteks?"
"Näiteks..."tõstsin sõrme õhku,naeratades ning ootamatult lendas üle meie pea suur laine,mis paiskas Jacobi pikali.
Naersin ta näoilme üle,ta nägi välja nagu kala kuival õhku ahmimas.
Ta hakkas samuti naerma:"On see kõik mis sa suudad?"
"Oh ei,kaugeltki mitte." tõstsin ta mõttejõu abil õhku ning tõstsin ta üle kaljuserva mustendava ookeani kohale.
"ega sa mind maha ei pilla,ega ju?"päris ta kergelt hirmul häälega.
Teadmatust teeseldes vastasin talle:"Ma ei tea...Vahest juhtub nii,et asi läheb käest ära." seda öeldes tegin talle kerge jõnksatuse,nagu oleksin ta maha piullanud.
"JEESUS! ÄRA TEE NII!" karjus ta.
"Ma ei ole Jeesus,olen Deliah."itsitasin,ning lasin tast lahti.Ta oli selleks nagu valmistunud,võttes sisse kujundujumise asendi.Ent ta siiski ei kukkunudki vette,sädelesin ta uuesti kaljule enda kõrvale.Ta kukkus kerge prantsatusega maha.
"ega sa haiget ei saanud?" küsisin,vaadates kauget horisonti,talle eriti mitte tähelepanu pöörates.
Jake tõusis püsti ning kallistas mind.Olin täiesti šokeeritud sellest ootamatusest.
"Sa oled nii äge." pomises ta mu juustesse.
"Sa ei nuusuta mind,ega ju?"oih,see nüüd küll eriti hästi välja ei tulnud...
"Mis selles siis halba on?"turtsatas ta.
"Ma peaksin ehk koju minema."
"Me alles jõudsime siia."vastas ta nördinult.
"Äkki laseksid mind nüüd lahti?"
Ta raputas kergelt pead.
Ohkasin ning vastasin talle:"Näeme kell kolm siis."ja sädelesin minema.
Istusin oma enda väikse maja verandale,suure vana kiige peale,heites sinna pikali.

[Alice21]

Pln veel. Nii hea jutt

[SikuftAlice]

Magasin mõnda aega.Ärkasin järsult,arvates,et on aeg minna lagendikule libahuntidega kohtuma,ent päike alles loojus.Läksin sisse,et endale teha tass kohvi.
Joonud oma kohvi,läksin aknale imetlema päikseloojangu kuma:kaunis,roosakas-punakas.
Seda vaadates tabas mind mingisugune heldusemoment,nign sisemuses läks kõik kurvaks,süda hakkas verd tilkuma.
"Mine magama"kuulsin enda peas häält.
Vaatasin enda ümber,siin ei olnud kedagi ning teadlikult ei lugenud ma ka kelllegi mõtteid.
"Siin vist kummitab."mõtlesin endamisi.
"Mine magama" kuulsin juba toas kajamas,mitte enda peas.
"Niimoodi ma küll ei saa magama minna,kui keegi mind hirmutab."kõhklesin selles sügavalt,ent selles soovituses oli midagi ärevat ja oodatut,seega täitsin mulle öeldud palvet või käsku.
Läksin igaks juhuks verandale,sest tuba ei tundunud nii ohutu.
Heitsin kiigele pikali ning vaatasin loojangu poole.Ilma,et mul und oleks olnud,muutusid laud arvamatult raskeks ning jäin magama.
"Me polegi vist kunagi koos päikseloojangut vaadanud,ent hetkel me seda teeme.Kuigi oleme teine teisel poole maakera."ütles Max.Ta seisis minu juures.Sealsamas,rannal,ma olin tema juures.
"Aga ma olen siin.Ma olen sinu juures."üritasin teda puudutada.
Ta vaid raputas vaikselt pead.
"Ma olen indiaanlastelt ühte asja õppinud."ning ta jäi vaikides vaatama lainetavat merepinda.
Ta oli mulle nii lähedalt,ent samas nii kaugel.Liiga kaugel.Oleksin tahtnud talle kaela karata,kuid ta vaid seisis seal,minust paari meetri kaugusel.
"Mida sa neilt õppinud oled?"küsisin sosinal.
"Oled kuulnud midagi unenägude saatmisest? Kui sul on kellegagi tugev vaimne side,saad sa kõvasti pingutades ühendust võtta."
"Nagu Alice näeb nägemusi?"
"Ei.Sinuga on mul lihtne rääkida,sa oled mu hingesugulane.Meie side on tugev."
"Millest sa räägid? see on ainult uni...Sa ei saa praegu mulle seda rääkida."
"aga ma teen seda,miks sa ise minuga ei ole ühendust võtnud? Ma olen oodanud.Ma juba harjutasin end mõttega ,et oled surnud.Ma ei kuulnud sinust midagi mitu kuud,isegi Cullenid mitte..."
"Palun tule tagasi."vajusin sealsamas põlvini.Enne seda olin üritanud liikuda,kuid ma ei saanud ühtegi sammu teha,olin paigale naelutatud.
"Palun.Palun tule tagasi."korrutasin talle väriseva häälega.
Ta ei olnud siiamaani mitte ainsatki pilku mulle heitnud,ometigi mina ainult teda jõllitasingi.Ta hoidis ennast tugevalt tagasi.
"MIks sa mind ei vaata?"pärisin endiselt edasi.
"Ma ei saa.Täpselt,nagu ei saa sina minu juurde tulla,ei saa mina enda pead sinu poole pöörata."vastas ta mulle hääletooniga,nagu hakkaks ta murduma.Kartsin,et ta tahab lahkuda,ning rääkisin oma arvamusest:"Ma ei ole sinu juurde julenud tulla,sest kartsin et sa põlgad mu ära.See siin on praktiliselt uni,unenägudes löövad välja meie suurimad hirmud ning ihad.Mina olen sinust üritanud eemale hoida,ning sina...?"jäin vastust ootama.Ta ei vastanud.
"Max?" üritasin ta silmi näha,ent tulutult.
Ärkasin üles,põsed märjad.
"Miks sa nii tegid? Miks sa üles ärasid?"küsisin umbisikuliselt,arvatavasti nii endalt kui ka Maxilt.
Pühkisin kähku pisarad oma põskedelt,ning jalutasin raevunult verandal edasi-tagasi,vahepeal endalt praktiliselt juukseid peast kiskudes.
Jäin seisma,näoga juba loojunud päikese poole vaadates.
Ootamatult taipasin:"Sa ei ole teisel pool maakera.Sa oled üsna lähedal.Päike oli vaid natukene kõrgemal.Valevorst."sulgesin silmad,üritades teda tunnetada nign sädelesin tollele rannale,kus arvasin teda olevat.
Seisin seal,seal polnud kedagi.Inimtühi rand .See oli tõesti vaid mingi uni. Avastasin ühe apsaka oma plaanis teda näha:vampiirid ei maga,kuidas ta sai sel juhul magada? Ta tõesti oli siin.Ta võib olla juba kilomeetrite kaugusel.
"Sa võid üritada põgeneda,kuid ma saan su kätte,ma olen sust kiirem.Ma luban seda." laususin ning võtsin sisse hoovõtu asendi,nagu olin juba paar korda harjutanud joosta vampiiri kombel:enneolematult kiiresti,kuid nüüd pidin jooksma veel kiiremini.
Jooksin selles suunas,kus arvasin teda minemat,unenäos oli ta kalju pool,mis paistis taustaks.Jooksin mööda randa,väsimatult,mõte Maxist hoidis mu lootuseid kõrgel.Olin otsustanud,et ükskõik mis, pean temaga uuesti koos olema.
Väsisin ära,teadmata kus ma olen,ma ei leidnud teda.Arvasin end juba kuskil Forksi lähistel olevat,tulnuna California piirist üle.
Istusin väsinult maha ning sosistasin:"Kus sa oled?Miks sa ei oodanud?"
Otsisin teda paaniliselt oma mõtetes:"Max?Kus sa oled? "
"Mina olen nüüd siin ja sind ei ole?Kas ma ei ole piisavalt hea vaatamisväärsus?"hüüdsin mere kohinas ning selle asemel,et enda koju tagasi kiigele minna,sädelesin ennast Cullenite majja,Alicei tuppa,kus ta ka sel hetkel viibis.
Kõndisin ähvardavalt tema poole,Alice tõmbus välkkiirelt seina äärde.Jõudes tema juurde,meie näod praktiliselt vastakuti,karjusin talle otse näkku:"Mida sa nägid? Miks sa sellest mulle ei räägi? Mida ta sulle ütles?"
"Deliah,sa pead aru saam-"
"Mina ei pea midagi aru saama,ma tahan teada!"eemaldusin temast paar sammu,nähes,kui väga olin teda hirmutanud.
"Anna andeks Alice,ma ei tahtnud niimoodi..."pomisesin talle selga pöörates,mudisin oma otsmikku,sest mu pea hakkas karjumisest lõhkuma.
"Ma tean,et sa käisid teda otsimas."ütles ta mulle järgi,,kui olin juba lahkumas.
"seda usun jah."ütlesin poolvaikselt,endiselt edasi kõndides.
"Sa otsisid valest kohast.Ta juhtis sind meelega valedele jälgedele,et sind proovile panna.See oligi vaid unenägu,ainult see koht."
"Mida?"jäin seisma.
"See on minu vihje sulle."naeratas ta mulle.
"Kuidas ma ta siis leian?"küsisin.
"Sa juba leidsid ta.Sel ajal kui sa teda otsisid..."jäi Alice vait ning vaatas mu selja taha.
"...Samal ajal tulin ma siia.Sa siiski tulid."kuulsin ta häält enda selja taga.
Võpatasin ning pöörasin ennast aeglaselt tema poole.Vaatasin ta poole suu lahti vajunud,nägu kaame ning pisarad põskedelt alla voolamas.
Tema näoilme peegeldas minu jahmunust.
Ahhetasin ning naeratasin talle laialt:"Max?" astusin paar kiiret sammu,ning kallistasin teda,tema kallistas ka mind.Pühkisin salamisi oma õnnepisaraid ta särgi sisse,ning nuuksusin.
"Ma igatsesin su järele."sosistas ta mulle kõrva.
"Ma...ka."nuuksusin.
Ta lasi ühe käega minust lahti,võttes mu näo enda käte vahele.Nuuksusin edasi,kuigi sundisin ennast lõpetama.
Ta lähendas enda huuli minu omadele,sel hetkel kui meie huuled kokku puutusid...Minestasin.

[Alice21]

Nii hea .... pln veel..

[SikuftAlice]

"Pane ta diivanile."ütles Carlisle kumav hääl.
"Ei,ma tean,et ta ei tahaks seda." vastas Max:"Ta ei sooviks seda,et ma temast lahti laseksin." kallistas ta endiselt mu loidu keha,nägu juustesse peidetud.
"Siis vähemalt istu diivanile,et ta vereringe aktiviseeruks."soovitas Carlisle uuesti.
Tundsin enda ninasõõrmetes kõrvetavat lõhna,nuuskpiiritust.
Tegin silmad lahti ning vaatasin pilukil silmadega enda ette.Max istus diivanil,ning mina tema süles,jalad risti üle tema omade ning minu käed ümber ta kaela.
"Tere."sõnasin pool-vaiksel häälel ta kuldsetesse silmadesse vaadates.
"Tere sullegi."ning ta tugevdas kergelt haaret mu piha ümber.
Libistasin aeglaselt oma käe ta põsele ning suudlesin teda.
Ta eemaldus minust vaikselt naeratades,silmad endiselt suletud.Vaatasin teda sellise pilguga,nagu ma varem polnud vaadanud kedagi.
Seejärel ta avas oma silmad ,vaadates minu silmadesse sama pilguga.Mu süda hakkas aina tugevamini taguma.
"Ega sa uuesti ei kavatse minestada?" küsis Carlisle.
Vastasin talle vaid napi 'shh'-iga.
"Noored ei taha,et neid segataks." pomises Carlisle Aliceile ning silmanurgast nägin,kuidas nad toast lahkusid.
Ma ei teadnud mida öelda,mitte ükski sõna ei tulnud suust välja.Arvan,et tal oli täpselt sama tunne,kuigi temasuguselt külmavereliselt vampiirilt seda ei ootaks.
Ta võttis mu parema käe enda kätte,ning silitas seda kergelt:"Ma ei tea mida öelda."
Hoidsin endiselt pilku ta silmadel,vastuseks talle naeratades:"Sama siin."
MIllega sa vahepeal tegelesid?"küsis ta taaskordselt.
"Ma ei mäleta eriti hästi..."vastasin kõhklevalt.
Ta vaid noogutas selle peale ükskõikselt.
"Max?" sõnasin kui nägin ta pilku raskelt põrandale langevat.
Ta tõstis uuesti pilgu mu silmadele.
"Kas sa tahad mulle midagi öelda?" küsisin.
"Mul oleks sulle paljugi öelda,ent nüüd kui ma siin olen,sinuga koos...Ma ei taha kõike ilusat ära rikkuda.Tead..."ta võttis hinge hetkeks.´:"Ma eeldasin,et sinu reaktsioon minu tagasituleku suhtes on veidi tesitsugune."
"Mismoodi teistsugune?"küsisin veidi raskendatult kuna liblikad mu kõhus segasid mõtlemist.
"Ma tõemeeli uskusin,et sa oled ülbe ning kartmatu.Seega uskusin,et...Uskusin seda..."ta lükkas õrnalt mu enda sülest maha ning hakkas toas edasi-tagasi kõndima,rahulikult ja graatsiliselt.
"Mis sinuga lahti on?MIks oleks mu käitumine olema teistsugune?"
Ta jäi seisma,ta muigas kui ta pilku üle minu libistas ning muutus taas tõsiseks:"Ma arvasin kogu selle aja,et sa kadusid,sest vihkad mind."
"Mida?! Miks ma peaksin sind vihkama? Ma olen ehk küll paar korda su ütluste ja tegude pärast olnud haavunud ,kuid vihanud sind küll pole.Sa meeldid mulle juba praktiliselt sellest ajast,kui esimest korda normaalsemalt rääkisime."
Ta naeratas enda ette:"See oli ehk too kord,kui Edward käskis mul sinuga päeva veeta?Seegi päev ei lõppenud lõppkokkuvõttes hästi....Kuid ma siiski vaatasin kuidas sa vannitoas riideid vahetasid."
"Jah,see oli see...MIDA?! Sa vaatasid,kuidas ma riideid vahetan?" tõusin samuti püsti.Olin ennemalt vältinud ning ehk ka peljanud liigutamist,ei teadnud miks,kuid ehk oli see alateadlik refleks.KÕndisin tema juurde,võttes ta käsivarre ümbert mõlema käega kinni:"Palun,lahendame erimeelsused mõni teine kord.Ma ei taha,et ka see päev lõppeks halvasti."
"Sul on õigus,lõpetame vähemalt ühe päeva ilma kaklemata."
"Tegelikult see teil ehk päris ei õnnestu."sõnas Alice,kes oli vahepeal tuppa astunud.
Vaatasime küsivalt tema poole.
Ta vastas:"Max,me läheme libahuntidega võitlemist harjutama ja õppima,seepärast peate ehk võitluse maha mängima.Need uussündinud on paari päeva pärast siin.Sa peaksid neid üsna hästi teadma.Kas sa ei saanud Seattleis teada,kes neid tekitas?"
Ta vaatas korraks minu poole,mida märkasin silmanurgast,ning siis pööras pilgu maha,Alicei jalge ette:"Ei."
Ta oli olnud nii lähedal,ent ikka ei tulnud ta siia.
"Me peame homme hommikul kindlasti kõik asjad selgeks rääkima."ütlesin Maxile mõttes,ning valjult küsisin Aliceilt:"Kas see üllatus oligi see,mida sa ei tohtinud mulle öelda?"
Alice vaid naeratas mulle ning seejärel Maxile,midagi lausumata ta kadus.
"Mida te mulle ei räägi?"küsisin MAxilt kavalal toonil.
Ta nõjatus mu näole lähemale,huultele sosistades:"Saladus."
Hirnatasin kergest erutusest,Max naeris selle peale:"Lähme jalutama.Sulle on värsket õhku vaja."
Mõtlesin,et mul oleks tegelikult puhata vaja,kuid Max oli minuga olnud vaid pool tundi.Pool tundi selle ajaga võrreldes,mis me lahus olime olnud on vaid väike murdosa.Me ei saanud mingil juhul taasühinemist aina lühendada.Nõustusin temaga jalutama minema.

[Alice21]

veeeell..

[TwilightForeva-]

Edasiiiii .

[SikuftAlice]

Olime köögiukse juures,kui meie juurde astus Carlisle,öeldes:"Deliah,anna andeks,kuid te ei saa kuskile hetkel minna.Sa pead puhkama.Me ootame sinust suuri tegusid täna õhtul."naeratas ta vabandavalt.
"Kas kuulsid,sa saad ennast libahuntide ees tõestada."pomises Max mulle kõrva.
"See on hea mõte Carlisle,ma peaksingi puhkama."vastasin valjult,seejärel vaiksemalt Maxile:"Ma usun et ma löön ka kõik vampiirid pahviks."
"Seda ma tahaksin näha,"vastas ta.
MUigasin salakavalalt ning hakkasin tagasi üles minema.Pöörasin ümber,nägin et Max ei järgnenudki mulle,seetõttu pärisin temalt:"Ära ütle,et sa hakkasid kartma?"
Ta naeratas ,hetke pärast tuiskas ta köögiuksest välja.Sain väljakutse vihjest aru,seega sädelesin end tagasi üles Alicei magamistuppa,millest oli saanud minu tuba,kuid ma ei jõudnudki imekombel sinna enne Maxi.
KUi tuppa sädelesin,seisin näoga akna poole,teda sealt iga hetk sisenemas oodates,kuid kuulsin teda mind hoopis selja taga kõnelevat:"Sa hakkad vanaks jääma.Kuidagi aeglane oled."
"Sest sa ei andud mulle edumaad."ütlesin teeseldud solvumisega.
"Võistlustel ja ka sõjas ei anta sulle edumaad,see tuleb endale ise tekitada või välja teenida.Sa pead nüüd magama."lausus ta,voodil istudes ning käega oma kõrval olevale kohale patsutades.
Istusin ta kõrvale,vaadates talle silma:"Sa veel kahetsed,et mind mõnitad.Öösel saan sulle tagasi teha."laususin mänglevalt.
"MA ei ole sulle seda veel öelnud,ent ma ei saa tulla."ütles ta raskelt võttes mu käed enda kätte.
"Miks?ega sa ära ei lähe?"tõmbasin enda käed ta haardest lahti ta ümbert kinni võttes.
"Ainult seniks,kuni teie harjutate.Kui ma siit viimati ära läksin ,suri üks libahuntidest omapärasel kombel,seda me teame,et CUllenid seda mingil juhul ei teinud,aga kuna mina sel hetkel libahuntidega konflikti sattunud olin,arvas nende koerte kamp,et mina tapsin tolle noore poisi."
"Sa ei teinud siis seda?"olin hämmeldunud.
"Ei,muidugi mitte."silitas ta kergelt mu selga ning tõetas mu pea enda õla vastu:"PUhka nüüd mõnda aega."
"Kui ma ärkan,oled sa ikka siin?"küsisin,samal ajal heitsime koos vaikselt pikali.
"Muidugi,kuhu mujale on mul minna?"
"Seda tahaksin minagi teada..."mõmisesin pigem endaette.
MA ei olnud varemalt mingitki väsimust tundnud,kuid nüüd olin rampväsinud.Nii pea,kui mu pea patja puudutas,vajusid laud raskelt kinni.Tundsin veel õrnalt,kuidas Max mulle teki peale sättis ja põsele kerge suudluse andis.
Ärkasin selle peale,et mul oli üsna jahe.
Avasin silmad ning olin üliõnnelik nähes MAxi end läbi une kallistamas ja hoidmas.
"Tere hommikust."ütles ta mulle.
"Tere sullegi...Hommikust?!KAs ma magasin harjutamise maha?"tõusin istukile:"Kaua ma üldse magasin?"
"Ära muretse,sul on veel piisavalt aega.Esme teeb sulle hetkel veidi süüa.Sa magasid umbes viis tundi."
Vaatasin kella,mis näitas veidi üle ühe öösel.
"Tule,lähme sööma."libistas ta oma käe mu õllavarrelt käeni,võttes sellest kinni ning mind endaga õrnalt kaasa tirides.
Kui olin söömise lõpetanud,suundusime elutuppa,vaid mina ja Max.
Kui olime diivanile istunud,suudles ta mind sõnagi lausumata.
"Ma pean hakkama minema."lausus ta.
"Palun,jää veel veidiks.Ma alles ärkasin ja nägin sind üle viie tunni."palusin teda.
"Olgu,kuniks te minema hakkate."
"Ei,kuniks teised juba kohal on,ma usun et minul läheb sinnajõudmiseks palju vähem aega."üritasin teda uuesti suudelda.
Max pani mulle kergelt käe ette:"Oleks parem,kui sinu külge jääks võimalikult vähe lõhna minust.Libahundid haistaksid seda."
"Olgu" noogutasin kurvalt.
"Ehk lohutab sind see,et Edward on meie peale veidi kade."tõstis ta mu pilgu enda silmadele"MIks peaks tema meie peale kade olema?"küsisn sarkastiliselt.
"sest mina ei pea kartma nii tugevalt selle pärast,et sind mitte kogemata tappa.Sinu lõhn on minu jaoks hurmav ning muud ei midagi,võiks öelda et sa lõhnad praktiliselt nagu vampiir.See meeldib mulle kuid ei tekita isu."
Tegin pettunud hääle:"Awn,ma ei olegi isuäratav."
""Oled,kuid mitte toiduna.See peaks olema vapustav kompliment."naeratas ta.
"Äkki ongi?" silmasin kogemata kella;"Ma peaksin minema hakkama."
Max tõusis püsti,suudles mind kergelt otsaette seejärel kadudes.
MIna aga sädelesin kokkulepitud lagendikule.

[TwilightForeva-]

Edasiiii .

[SikuftAlice]

Cullenid olid kogunenud ümber Emmetti ja Jasperi.
Jasper näitas Emmetti peal soojenduseks mõningaseid võtteid,minu jaoks oli seda kiiret liikumist raske jälgida,seega ei saanud ma sellest mõhkugi aru,mida nad seal tegid.
Läksin Bella kõrvale seisma.
Ma polnud temaga siiamaani erilist tutvust teinud,see tõttu arvasin selle olevat parim aeg seda teha.
"Tere,Bella!"teretasin teda.
"Tere sullegi,Deliah."
"Sul paistab külm olevat." märkasin teda kergelt lõdisevat.Puudutasin teda viivuks,et juhtida energiavoolu,mis temas sooja tunnet tekitaks.
"Aitäh."sõnas ta veidi kohmetult.
Peale seda ei osanud ma temaga millestki rääkida,seega jäime vaikides pingsalt silmitsema vampiiride tegevust.
Ligikaudu viie minuti pärast astus Esme teiste hulgast välja ning vaatas metsaservas olevat suurt tumedat kogu:"Nad on siin."
Tema kõrvale tulid Carlisle ja Edward,nendest viimane sõnades:"Neid on rohkem."
Vaatasin pingsalt tolle tumeda suure laigu poole,kuid ei eristanud ühtegi eraldiseisvat kuju.
Ka Jasper läks meeste kõrvale:"Vau,lausa kümme tükki."
"Kõlab armee moodi."lisas ka Emmett.
Pidasin mõttetuks oma silmi enam pingutada ning vaatasin libahuntide saabumist läbi Esme silmade.
Tõepoolest oli libahunte vähemalt poole rohkem kui olin seda arvanud,üks,kaks,kolm...kümme,mis kümme.
Väljusin Esme peast ning nägin nüüd oma silmadega,kuidas kümme helklevat silmapaari aina lähenesid,kuniks nad jõudsid meie juurde,hoides kerget paarikümne meetrist distantsi meie vahel.
Carlisle läks neid tervitama,ning Edward tuli minu ja Bella juurde,Bella käest kinni hoides,kuid mulle ta sosistas:"Keegi üritab sinuga rääkida." ning ta viipas Jacobi poole.
Hakkasin ta mõtteid lugema:"Tere Deliah.KAs ta üldse kuuleb mind?"küsis Jacob teistelt kinnituseks.
"Muidugi ta ei kuule sind.Ta kuuleb sind ainult siis kui tahab."vastas Paul.
Sekkusin vahele:"Loomulikult ma kuulen siis kui tahan."
"O,tore,ma juba hakkasin pabistama."vastas JAke.
"Mille pärast siis kohe pabistama?"vastasin talle mõrult.
"Kui sa ei pane pahaks,siis palun lahku meie vestlusest,meil on omi asju arutada."vastas Paul veelgi sapisemalt.
"No olgu..."pomisesin endamisi.
Harjutamine läks lahti.Jasper koostas esialgsed paarid,kes omavahel mängult võitleksid ning võtteid harjutaks.Mulle tundus,et libahundid olidki vaid selleks seal,et pealt vaadata,nad paistsid meid umbusaldavat.
Esimesena loomulikult näitas Jasper Emmetti peal võtteid.Jasperist,kui tunnetesuundajast oli tunda,et ta püüdis võimalikult palju minu huvi ja uudishimu juhtida kindlatele võtetele ning ka trikkidele,mis vaenlase tähelepanu hajutaks.
Miks mind nii üle tähtsutatakse?"küsisin mõtetes Edwardilt.
"Sa pead ennast võimalikult parimas küljes näitama.Libahundid ei taha sind kaasata."
"Miks?"
"NAd ei usalda sind.Sa oled kõigist teistest elusolendeist teistsugune ja pealegi inimene."
Ning rohkemat selgitust polnud mulle vaja.
Enne mind harjutasid Jasperi käe all koos Edward ja Emmett,Carlisle ja Edward,ning Jasper pani kokku ka rollimängu Rosalie,Esme ja Alicei vahel.
Kõik nad paitsid olevat meistervõitlejad,nagu oleks nad mitmetes sõdades võidelnud.
Lõpuks saabus minu tähehetk.
"Deliah,sinu kord."naeratas Jasper,kätt kutsuvalt viivuks väljas hoides.
Olin enamikust sündmustikust eemale hoidnud,kuid mitte nii eemale,kui oli Edward Bellal palunud hoiduda.Kuigi oli see nendevaheline mäng,võis see inimesest pealtvaatajale ohtlikuks osutuda,kui ei suuda piisavalt kiiresti õhust langeva Edward keha eest taganeda,mille oli õhku paisanud Emmett.
See oli imeline,kui mänglevalt ja lõbusalt nad omavahel harjutasid ,ometigi olid kõik liigutused raevukad ning sõjakad.
Kõndisin umbes kolkümmend meetrit,et jõuda Jasperi juurde.
Ta seisis mind oodates minu poole küljega,kui tema ette astusin,riivasin ta külge ning ta sosistas mulle:"Anna endast parim." seejärel pöördus ta huntide poole:"See on parim võte ekstreemselt tugeva vastase puhul.Deliah,kas sa palun keeraksid mulle selja." palus ta mind.
Tegin nii,nagu palutud,kuigi kahtlesin,kas see on parim tegu.
Jasper jätkas seletamist:"Tuleb haarata vastase mõlemast käest kinni,ning need maaga paralleelselt tõmmata taha,püstasendisse,"seejärel ütles ta mulle vaiksemalt:"Et sa haiget ei saaks,juhendan sind veidi.Ma kohe viskan su läbi õhu,hoia ennast."ning jätkates taas valjemalt:"Järgmisena tuleb teha järsk liigutus:tõmmata vastase käed risti ning siis ta läbi õhu paisata"
Jasperi liigutused olid palju kiiremad,kui olin oodanud.Enne kui arugi sain olin juba mitmekümne meetri kõrgusel õhus.
Alla langedes aeglustasin enda hoogu salamisi,kuid näiliselt prantsatasin vastu maad,ent ei kõlanud ühtegi matsu.Jasper,kes oli mulle kõige lähemal arvas,et olin alla kukkunud.Ta kummardus minu kohale,kuid ma paiskasin ta endast eemale,sama kaugele mööda maad libisedes,kui tema oli minu õhku visanud.
Jasper sattus sellest harjutusest ning minu jõust niivõrd hasarti,et meie näiline mäng muutus aina agressiivsemaks ning ägedamaks.
Peale seda,kui ta oli mööda maad libisedes sinna kraavi tekitanud,jooksis ta minu poole.Sel hetkel,kui ta oleks mind kätte saanud,sädelesin end tema selja taha,tema aga jäi täpselt sinna kohta seisma,kus mina ennemalt oli seisnud.
Ta pööras ümber,ta silmadest oli näha põlemas võitlushimu,kuid selle asemel,et mulle uuesti kallale karata,hüüdis ta:"Emmett,tule mulle appi." peale seda,kui Emmett ta kõrvale oli jõudnud,pääses nende mõlema huulilt valla kuri irve.
Astusin paar sammu tahapoole,samal hetkel tulid nad mõlemad minu poole,kuid aeglaselt.
Jäin kindlalt seisma ning irvitasin samamoodi,nagu nemad seda ennist tegid.
Jasper pilgutas Emmettile signaaliks silma,seejärel hüppas Emmett otse minu poole,JAsper aga tuli ringiga minu selja tagant.
Tarretasin Emmetti õhku seisma,Jasperi läitsin põlema ning viskasin ta õhku.
Vaatasin vaikides,kuidas Jasper põleva koguna kukkus vastu maad,tekitades kraatri.Ta tõusis püsti,halastasin talle ja valasin ta veega üle,mis ilmus justkui eikuskilt.Seejärel sädelesin tema juurde,puudutasin ta praktiliselt täiesti põlenud kätt,selle tagajärjel tervenes ta täielikult,nagu polekski ta ennist põlenudki.
"Tee Emmetti peal meile Grande finale."sõnas ta rahulolevalt muiates.
Sädelesin ennast tagasi Emmetti juurde,sirutasin ta poole oma käed,mis olid kõverdunud küünisteks.Järgmisel momendil lendas Emmett tükkideks.Ta oli mitu minutit olnud tardunud olekus,seega oli tema jaoks aeg seisnud,samuti ka see aeg,mis teda lähedalt ümbritses.
Kuulsin enda vaatajaskonna seast Rosalie ahhetust,mida pidasin märguandeks,et oleks parem Emmett taas kokku panna.
Minu ees moodustus sädelev Emmetti siluett,ning kõik ta kehatükid sulandusid taas üheks.
"Mis just juhtus?"küsis ta segaduses.
Nüüd seisis Emmetti ees Rosalie,minust vaid meetri kaugusel,öeldes:"Ma tahan ka sinuga proovida."
Öelnud seda,võttis ta mu käsivarrest õrnalt kinni,heitis ta mu sellili,mina tõusin aga kiiresti püsti,taganesin temast veel paar meetrit ,et saada reageerimiseks varuaega.
Siis astus ta kiire ja pika sammu minu suunas.Ma ei teadnud mida teha,sest ei olnud oodanud Rosalie poolset viha nii suures koguses.Sirutasin lihtsalt käed ette,kergelt käsivarre tagant oma nägu kaitstes piilusin,kuid Rosalie sammu pealt seisma jäi.Ent ta ei olnud tardunud,nagu Emmett,tema siiski pilgutas silmi ja ütles kõigile:"Ma ei saa ennast liigutada."
Muiatasin viivuks ning muutsin Rosalie taas liikumisvõimeliseks.
Nüüd sekkus vahele Carlisle,kes seisis minu ja Rosalie vahele,pöördudes libahuntide poole:"Usun,et sellest tänaseks piisab.Näeme homme."
Kuid hundid ei liigutanudki sõrmegi,nad lihtsalt seisid.
Taaskord ilmus mu kõrvale Edward,öeldes:"Nad on täiesti hämmeldunud,isegi nende mõtted on vaiksed."
"Seega,ma sain ilusti hakkama?"pärisin.
"Õige vastus.Võid koju minna."vastas ta seejärel Bella juurde naastes.
Sädelesin Alicei magamistupp,kuid seal ei olnud kedagi.Hüüdsin vaikelt korraks Maxi,kuid teda ei paistnud seal olevat,seega sädelesin enda koju,kus ta tõesti oli,oodates mind.

[TwilightForeva-]

veeel .

[SikuftAlice]

Vaatasin Maxi poole.
Sekundi pärast seisis ta minu ees,kätt mupõsel hoides ja seda silitades.
"Oledki tagasi.Lõpuks ometi."ütles ta mahedalt.
"Kas sa igatsesid mind?" küsisin kavala alatooniga ta huultele lähenedes.
"Sa veel küsid?" ning ta suudles mind,kuid õrnalt.Ma ei märganud kuidas,kuid hetkel,kui suudlemise lõpetasime ,olime Cullenite majas,ühes magamistoas,mida veel näinud ei olnud.See paistis olevat pööningu moodi.Max hoidis endiselt mu ümbert kinni ja vaatas ainiti mu silmi.
Peale mõnda hetke vaikust asus ta rääkima otsustava häälega,nagu omaette arutledes:"Ma mõtlesin ühe asja üle.Vaata,nagu me näeme praegusel hetkel,kaotasime nii palju aega,et üksteisega koos olla." ta vaikis veel paariks sekundiks:"Kuigi me õppisime selle aja jooksul paljutki..."
"Mida sa sellega öelda tahad?" mõtlesin viivuks omaette seejärel temast eemaldudes:"Ega sa ometi ei kavatse mind vampiiriks muuta`? "
"Kui sa seda soovid,siis ma võin sinu heaks teha mida tahes."
"Ei,asi on selles,et ma ei taha mingil juhul vampiir olla.Selline elu ei ole mulle.Ma võin palju halba korda saada-"
"Deliah..."
"Ei,kuula mind.Kui ma juba inimesena saadan nii palju kohutavat ja tapvat korda,siis mida sa arvad,mida ma teeksin,kui ma vampiir oleksin?! Sellest võiks tulla 'globaalne kaos."
Ta katkestas mind uuesti,tulles minu juurde,et mind rahustamiseks kallistada.
"Ma ei lubaks sul seda teha.Ma hoiaksin sind tagasi.Sest ma tean,mida sa tahad ja mida mitte.Ning vastuseks su küsimusele siis,ei,ma ei muuda sind vampiiriks,kui sa seda ei soovi."
"Sa ei saakski."vastas tuppa ilmunud Edward Maxile.
Pöörasime mõlemad nägudega Edwardi poole.Ta näoilme oli taaskord hirmutav,iga normaalne inimene oleks soovinud toast põgeneda.
"Miks mitte?"vastas nüüd Max talle ülimalt mõrult.
"Sajandeid tagasi tegime libahuntidega kokkuleppe,et ei muuda mitte ühtegi inimest,olgu see vabatahtlikult või sundviisiliselt. Kui me seda teeme,on neil õigus meid tappa,rääkimata sellest,et peame siit lahkuma.Ja sina eriti ei tohi teda muuta."viitas Edwards mulle:"Maxwell,kui sa ei mäleta,siis samal ajal,kui sina huntide maa-alal viibisid,suri neist üks,vaid 14-aastane poiss."
Max hüppas Edwardi poole:"Mina teda ei tapnud! Sa oled lihtsalt kade,et sinu armastus nii õnnetu ja kammitsetud on." sisistas ta mürgiselt.
Tundsin sisimas,et see vestlus muutub üsna ohtlikuks.Võtsin riski ja astusin nende vahele:"Lõpetage!"'
Tahtsin veel midagi öelda ja hea juhuse korraL isegi neile epistlit lugema hakata,kuid samal silmapilgul asatusid nad sammu kõrvale ning hakkasid kaklema.
Karjatasin kui Max võttis edwardi pea enda käte vahele,üritades seda otsast murda.See tal ei õnnestunud,sestn Edward rabeles end ta haardest lahti ja heitis ta vastu seina.
Kogu see sündmustik kestis ehk kümme sekundit,kuni ma nad mõlemad halvasin asendis,kus mõlemad hoidsid kummagi kõrist kinni hambaid paljastades.
Ka Carlisle jõudis kohale,koheselt minu kõrvale seisma asudes:"Kõik korras?"
"Asi on kontrolli all"vastasin tema poole mitte vaadates.Olin liiga keskendunud,et Edwardit ja MAxi paigal hoida.
Kui Carlisle nende juurde läks,nägin kui vihase näoga Carlisleoli.Sedas ei osanud keegi temalt oodata.Carlisle,maailma sõbralikum vampiiri oli oma poegade peale maruvihane.Teoreetiliselt siiski ühe poja peale,Edwardi,sest Max oli tema kauge tädi poeg,otsene sugulane.
"Mida te õige endale lubate?"siis vaatas ta minu poole:"Kas sa vabandaksid meid?"
Olin veidi liiga hirmunud,et vastata või noogutada.Muutsin Edwardi ja Maxi taas liikumisvõimelisteks ning ise sädelesin oma koju.
Huvitav,kui suures jamas nad on? Mõtlesin endamisi mõnda aega jõudes mitte teemakohase järelduseni: uni on.
Olin kahevahel,kas minna magama,või oodata MAxi,kuid juba oli näha koiduvalgust,oleksin pidanud puhkama.
Otsustasin küsida Aliceilt mõtetes:"Kuidas seal läheb?"
"Mitte väga hästi...Ma ei ole iial Carlislet sellisena näinud.Keegi teine peale Esme ei tohi sinna minna.Ka Esme on nende juures.Ma räägin sulle homme,sest Edward kuuleb meie vestlust.P.s. Mine magama,nad ei saa vist enne keskpäeva ...Tead küll."
Ta jäi järsult vait,kindlasti hakkas midagi huvitavat toimuma.
Nüüd oli mu väsimus kadunud,kuigi olin üle elanud seiklusterohke päeva ja tohutult võimeid kasutanud.
Viskusin voodisse pikali,kus lamasin veel pool tundi enne magamajäämist.

[TwilightForeva-]

Edasiiiii palun

[SikuftAlice]

Ent uni möödus väga rahutult.
Ma ei saanud magada ,kuna hinges kripeldas tunne,et Max oli jätnud midagi rääkimata.
See,et ta mind vampiiriks ei muuda,jäi väga lahtiseks teemaks.Seal pidi olema midagi muud.
Ärkasin üles kella kaheksa paiku hommikul.
Käisin duši all ,sõin ning seejärel läksin metsa jalutama.
Metsaalune oli vaikne,vaid mõni üksik lind kostus kaugusest laulmas.Lõhna järgi tundus,et varsti hakkab sadama,õhk oli niiske ja rõske,kuid see võis olla ka sellest tingitud,et juba varemalt sadas.
Alice oli maininud,et enne keskpäeva Edward ja Max rakkest lahti ei saa,kuid mis võis olla see,millepärast Carlislenivõtrd tigedaks sai.Midagi,mida mulle ei räägitud,taaskord.Sellised olukorrad mind eriti ei lohutanud,tundsin ennast kasutu ja üleliigsena,kuigi Cullenid olid mulle korduvalt rõhutanud kui vajalik ma olen ning kui palju nad minust hoolivad.
Mu suu venis laiaks naeratuseks,kui mõtlesin kui väga Max minust hoolida võiks.
Temale mõeldes alati tahtskin Cullenite juurde sädeleda...Ehk selle pärast sädelesingi eile iseenesest Cullenite juurde kui Max mind suudles.Olin selle juba unustanud.
Jalutasin veel mõnda aega edasi,kuni minu juurde ilmus Alice.
"Tere!"hüüdis ta veidi eemalt tavapärase rõõmsameelse häälega.
Ehmatasin veidi,ent Alicei hääl oli äratuntav ja nii suutsin kiiresti ennast koguda:"Tere! On sul mulle uudiseid?"
"Sa veel küsid? Ma tean nii palju,mida sina ei tea."vuristas Alice,"Ehk istuksime tolle kvi peale,tuleb pikk jutt."
Nõustusin ning kõndisime ligikaudu kolme meetri kõrguse kivi juurde.Alice hüppas selle otsa,mind endaga kaasa tõmmates.
"Aitäh abi eest." naeratasin talle tänulikult ja sama rõõmsalt kui tema oli.Alicei rõõmus meel oli nakkav,ning see oli hea asi.
Istusime ja küsisin temalt koheselt:"MIs siis toimub mida mina ei tea? OLen üsna šokeeritud sellest,mis eile seal juhtus.Ega seasl midagi minuga seotut ei ole?"
"KAhjuks või õnneks on küll."
Märkasin,et ta silmad on veidi tumedad:"Kas ma viivitan sidn? Äkki peaksid sa jahile minema."
"Ma lähen kohe peale seda,kui olen sinuga rääkinud.See on tähtsam,et sa teaksid."
"Olgu,hakka siis juba rääkima."
"ME Edwardiga teadsime juba mõnda aega,et Max tuleb tagasi ja see asi mida ta tahtis,et me sinu eest varjaksime,oli see,et ta tahtis su kätt paluda.Ta on enda tunnetes täiesti kindel." Alice vaatas,kuidas ma jahmusin viimase osa peaLE,ning vastas lisaks:"Seda abieluettepaneku asja minult sa ei kuulnud."
Raputasin endiselt veidi hämmelduses pead,seejärel viipasin talle märgiks,et ta jätkaks.
"Aga Sel päeval,kui Max tagasi tuli,tegi Edward Bellale abieluettepaneku.Neil,Maxil ja Edwardil,oli omavahel vestlus,kus tuli välja,et Edward on veidi kade teie peale,sest te saate omavahel suhelda täiesti vabalt.Edward seevastu kohutavalt peab ennast tagasi hoidma,et mitte Bellat vigastada.Pealegi sa ei meeldi Edwardile üldse mitte."
Katkestasin teda:"MIda? vahepeal tundus ta suhtumine minusse küll normaalne olevat..."
"Ta ei taha Esme ja Carlisle silmis ebaviisakas olla.Sa oled siiski praktiliselt nende tütar."vangutas ta vaikselt pead.
"Olgu,seda infot ei oleks ma soovinud väga teada,aga ma soovin teada,mis eile õhtul juhtus?"
"Max tahtis...Seda ma ei tohiks sulle rääkida."ta pööras pilgu ära.
"Mulle ettepaneku teha?" küsisin entusiastlikult.
"Ei ,seda päris mitte."
"MIda siis?"muutusin kärsituks.
"Selle avastamisrõõmu jätan sulle."ta tõusis püsti ning hüppas kivilt maha"Ma hakkan parem minema,Räägin sinuga hiljem,aga mina sulle seda ei rääkinud.Meie vestlust pole olnud." ning ta kadus puude vahele.
"Ah nii on lood." ütlesin endale "Siis ei jää mul muud üle kui oodata." suundusin tagasi enda koju,sädeledes.

[TwilightForeva-]

Edasiiiii palun .

[Alice21]

väga hea

[SikuftAlice]

Seisin keset oma elutuba ning vaatasin vaikides kella poole.
See näitas poolt ühtteist,mis tähendas,et ma ei näe Maxi veel järgnevad poolteist tundi,lisaks see aeg,mis kulub tal siia tulemiseks.
Kiirem oleks mul olnud ise sinna minna,kuid ma ei riskinud sellega,sets Cullenitel tundus olevat suuremat sorti peretüli,kui seda nii võib nimetada.
Ka ei julgenud ma läbi teiste mõtete olukorda uurida,kuigi tavaliselt ei saa keegi aru,kui ma seda teen,kui iial ei või Edwardit ette teada.Ma ei ole julenud teda nii põhjalikult uurida,eriti tema võimet.Tean vaid seda ,et ta kuuleb kõigi teda ümbritsevate inimeste mõtteid.Sel viisil võib ta avastada,et ma kellegi mõtetes olen.Kui ma olen Edwardi mõtteid lugenud,siis olen alati lisaks pingutanud,et ta ise sellest aru ei saaks,pealegi ei saa ta seda teada,kuna ma kaitsen enda mõtteid,et ta ei saaks mu mõtteid lugeda.
Mul hakkasid jalad ära väsima,seega läksin akna alla tugitoolile istuma ning vihmasadu vaadates mõtlesin omi mõtteid edasi.Jätkasin enam-vähem samast kohast kust ma pooleli jäin.Kui olin alguses siia tulnud,siis avastasin,et vampiiride mõtteid ei ole lihtne lugeda,sest nende mälumaht,kui nii võib öelda,on niivõrd suur ja mitmekesine,et nad suudavad mõelda korraga sadadele asjadele,mis omakorda teevad minule mõtete lugemise raskemaks.Ometigi olen sellega harjunud ja saan suurepäraselt hakkama juba üsna algusest peale.Ka ei taha ma nende mõtteid väga lugeda,sest tunnen,et nad on minu tõeline pere ja peres ei nuhita üksteise järele.Muidugi on Edward erand,sest tema ei saa kontrollida,kelle mõtteid lugeda ja kelle mitte.Ma olen hakanud tundma,kuidas minu austus nende vastu aina kasvab.Kuid samas haaravad mind taas need masendavad mõtted,et ma teen neile liiga.Nad peavad pidevalt minu pärast muretsema,et ma lollusi ei teeks n ing vastutasuks teen ma oodatust suuremaid ja hullemaid lollusi,peaaegu tapan mõne neist.Ma ei teadnud miks,kuid mu mõte triivis Bellale.Mis tunne võiks tal olla Edwardiga abielus olles? Kui pöördun tagasi mõtete lugemise teemale,siis Bella mõtteid on samuti mul raskem lugeda.Kuid temaga on iseäranis lugu see,et tema pähe on raske pääseda,nagu oleks tal omamoodi väga paks metallist kiiver peas ning,et sellesse kiivrisse auku teha,tuleb tükk aega nagu laserpilguga seda puuristada.Muud sünonüümi Bella mõistuse kirjeldamiseks mul pähe ei tulnud.See võis olla tingitud sellest,et ma lapsepõlves liiga palju superkangelastega seotud koomikseid lugesin.Need lohutasid mind mingis mõttes,nad olid mulle eeskujuks.Olin minagi ju friik,totaalselt.Mul ei olnud ühtegi teist samasugust,kelle kogumuste järgi õppides oleksin ennast avastanud ning endaga hakkama saanud.Ma pidin üksi hakkama saama.Kuid nüüd on mul vampiirid.Nemad on peaaegu minuga sarnased,kuid ainult peaaegu.Tegelikkuses on nad täiesti teistsugused olendid.Nendesarnased on elanud aegade algusest peale,kuid mina olen ainus.Inimkond tunneb neid müütide järgi,kuid minust ja minusugustest pole jälgegi.Nende eluolu kohta on vähemalt midagigi,nagu seda on puuvaia südamesse torkamine ja kirstudes magamine.
Raputasin enda pead,sest mulle ei meeldinud see,kui mõtted liiga süngeteks kisuvad.Nagu kartsin,nii ka juhtus,et hakkasin taas mõtlema Bellale,kuid endale meeldivamas toonis:mis tnne oleks olla abielus vampiiriga.Vampiirid ei käi lihtsalt inimestega kohtamas.Järelikult,kui mõni vampiiri sulle armastust avaldab,siis see lihtsalt peab tõeline olema.Ja kui ta juba on nõus sinuga abielluma...Siis peab see olema tõeline armastus,kogu elu mõte.Kuid kas oli sama asi minu ja Maxi vahel?
Raputasin uuesti pead.Kuidas ma võisin peale sellist järeldust hakata Maxis kahtlema? Ma olen parandamatu,pidevalt lükkan ja tirin iseennast inimmõistuse pimedaimasse nurka tekitades endale masendust.Mõtlesin sellele,kuidas ta mulle abieluettepaneku teeks? Üle kõige,kuidas oleks meie pulmaöö ja mesinädalad...Need mõtted panid mind taaskord laialt naeratama.
Taaskord tekkis mul idee.See ei olnud ei hullumeelne ega eluohtlik.Sellest ei juhtuks midagi,kui ma Bella juurde läheksin sõprust looma.Ta on Edwardiga juba kaua koos olnud,inimeste mõttes kaua,ehk teab tema midagi,mida mina ei tea.Selle väljasõidu ainsaks pahupooleks on Edwardi kuri läbitungiv pilk.Talle ainsana ei meeldi see,kui ma Bellaga lävima hakkaksin.
Aga ma ei teeks talle mingil juhul viga.Kuidas ma saaksingi.Ja tema ei vigastaks ka mind.Turtsatasin selle peale,kui mõtlesin,kuidas Bella mind vigastada suudaks.Nii palju,kui ma temast tean,on see,et ta on kohutavalt kohmakas ja alati satub mingisse jamasse.Kas pole mitte veidi minu moodi? See on vist vampiiride abikaasade viga...
„Oh õudu!Ma hakkan juba käituma nagu klassikaline pulmahulluses naine.Kujutan tulevikku liiga kaugele ette!”kui lõpetasin selle ennast manitseva lause,mõtlesin automaatselt,kuidas me Maxiga lapsi saaksime.Kuid äkki polekski neid vaja,kui meil oleme üksnes meie.Ehk lausa igavesti.

[SikuftAlice]

Võtsin autovõtmed ja asusin teele.
Ma polnud ammu juba autot juhtinud,seega tundus see algul veidi imelik.Meenutasin aega,mil ma selle auto oma bioloogilistelt vanematelt sain...Tänane vihmane päev mõjus mulle veidi melanhoolselt,muudkui mõtlen ja unistan. Seoses auto saamisega tuli meelde,et sain selle oma kuueteistkümnendaks sünnipäevaks.Ja omakorda sellega tuli meelde,et mul on kahe päeva pärast sünnipäev.Täpselt sellel päeval,millal vastsündinud vampiirid siia jõuavad.
Ma ei teadnud,kus Bella maja täpselt asub.Pidin selle leidmiseks veidi oma võimeid kasutama,kuid see ei vajanud suurt pingutust.Olingi kohe kohal.Bella kohutavalt kole kastikas oli samuti maja ees,seega oli ta kodus.Ta ei paistnud kuskil ilm a Edwardita käivad,isegi koolis mitte.Tundsin talle natuke kaasa,et ta elu niivõrd piinatud on,kuid see ei olnud minu asi tema enda valikut kritiseerida.Edward ja Bella armastavad üksteist väga,ehk isegi ni palju,et mul on seda raske mõista.Ehk nad lihtsalt ei suuda end üksteisest eemale hoida.Ja praegu on Bella jaoks ettearvamatu aeg,just nende vampiiride pärast,kes oletatavalt teda jahivad.
Lasin uksekella.Ukse tagant kuulsin meest hüüdvat Bellale,et ta ukse avaks.
Bella oli üsna üllatunud ukse taga mind nähes:”Deliah,mida sa siin teed?”
„Ma tulin sulle külla.”vastasin reipalt ja astusin kutsumata sisse.
Ta sulges vaikselt ukse,ning küsis sosinal:”Kas midagi on juhtunud?”
Maigutasin vaid suud,sest meie salajast vestlust segas Bella isa hüüdes:”Kes seal on?”
„Kooliõde.”hüüdis Bella talle vastu.
Vastasin ta vaasemale küsimusele:”Lähme sinu tuppa.Meil on vaja rääkida.”üritasin kõlada ning paista võimalikult sõbralik ja ohutu,rõhutades sõna ohutu.
Ta näost peegeldus kõhklus:”Ma ei tea.Edwardile see ei meeldiks...”
„Seda enam peame me rääkima,omavahel.”muutusin tahtmatult ülbeks.
Kuidas võis keegi Edwardi-sugune mind halvustada? Niigi tuli üllatusena,et ma talle ei meeldinud,kuigi ta paistis mind viimasel ajal aksepteerivat.Ehk seoses sellega ei oleks tohtinud mind üllatada ka see uudis,et ta on käskinud Bellal minust eemale hoida.
„Olgu.Järgne mulle.”viipas ta trepi poole ning hakkas trepist üles minema:”Paps,mulle tuli sõber külla,me oleme üleval.”
„Olgu.”Vastas ta isa hetkeks mind vaadates:”Tere,me polegi veel vist kohtunud.”
„Tere.Ega vist ei ole jah.”kogelesin .
Läksime trepist üles Bella tuppa,mis oli küll väike ja üsna ilmetu kuid siiski oli sellel oma võlu.Ta nägi välja nagu iga tavaline teismelise tuba.
„Millest sa minuga rääkida soovisid?”küsis ta voodil istet võttes.
Mina istusin ta vastas olevale toolile,jalga üle põlve pannes vastasin talle:”Kas ehk sina tead,miks ma Edwardile ei meeldi? Ja miks ta mind halvustab?”
„Halvustamisest ei tea ma midagi.Ta on mind lihtsalt sinu eest hoiatanud.Ja see mis sa mõne kuu eest...”ta mõtles veidi:”See kuidas sa minu ja Edwardi peal enda võimeid näitasid...See oli üsna hirmus.Alice on ka ühtteist rääkinud,samuti ka Emmett ja Jasper.Nemad on sinust vaimustuses.”rääkis ta kergelt puterdades.Vaatasin talle kogu selle aja sõbralikult silma,kuid ta vältis seda iga hinna eest.Ma nägin kuidas ta mind salamisi noolis,kuid nii kui meie pilgud kohtusid,vaatas ta kiiresti mujale.
„Olgu.Ma lihtsalt lootsin sinult veidi selgust saada.Sel juhul pean tõesti Edwardi endaga rääkima.Muideks,palju õnne kihlumise puhul.”hakkasin püsti tõusma,et lahkuda.
„Kas sa juba lahkud?”küsis ta tasaselt punastades,arvatavasti sellepärast,et talle oli see kihlumisetunne nii uus.
„Kui sa seda ei soovi,siis ma võin veel siia jääda.Me polegi veel õieti tutvust teinud.”naeratasin veel sõbralikumalt,kuid seekord mõtlesin seda päriselt.
„Ega ma sind kartma pea.Ega ju?”küsis ta kerge kõhklusega.
„Muidugi mitte!”
„Sel juhul jääd sa siia ja me teeme ...”ta mõte jäi poolikuks.
„Teeme vampiiride tüdruksõprade õhtu.Sõõme,räägime,magame ja siis lähme õhtul vampiiride treeningule.”muigasin seda kommertslikul häälel öeldes.
„Sa panid praegu naelapea pihta” vastas ta veidi avatumalt.Ta paistis hakkavat minuga harjuma.
Bella tellis meile pitsa,panime taustaks kõlama vaikse muusika,ning arutasime absoluutselt kõigest,mis meil ühist oli,vampiirid peamise teemana.

[SikuftAlice]

Olime oma vestluse põhilise osaga läbi saanud.
Sain teada,kui väga Bella Edwardit armastab:ta on tema järele lausa hull.Kuulsin nende eelnevast elust ning sellest,kuidas Bella varem oma emaga elas.Ta paistis ka oma ema väga armastavat,kui ta ei ülistanud oma ema niivõrd,kui ta seda Edwardi puhul tegi.
Ka mina rääkisin üht-teist oma elust,eelmistest eludest siiski väga vähe.Valgustasin Bellat ka oma võimete poolelt.Tundsin,kuidas me muutusime aina lähedasemateks ning sõbrunesime.
Kell oli kolme paiku,kui küsisin Bellalt:"Kas Edward ei pidanudki täna sinu juurde tulema?"
"Tavaliselt on ta öösiti minu juures.Kuid täna ta ei olnud.Ta on ehk ette hoiatamata läinud jahile."
"Olgu..."vajusin mõtteisse.
Vist olin tekitanud suuremat sorti probleemi,kui juba Edward ei tulnud Bella juurde,ning sealjuures ei teatanud ta ka ette oma mitte ilmumisest.
"Kell on juba nii palju,et me peaksime puhkama."vastas Bella:"Ma olen tänase õhtu pärast üsna elevil.Sinu eilne etteaste oli võimas!"
"Oh,see polnud midagi nii erilist..."vaatasin häbelikult maha:"Aga,ma hakkan siis minema.Oli tore sinuga rääkida."hakkasin ukse poole kõndima.
Kui mu käsi puudutas ukselinki küsis Bella minult:"Vavanda,et ma küsin aga kas sa ei lähegi n-ö sädeledes minema?"
"Ma ei saa.Su isa nägi mind tulemas ja järelikult pean ka ukse kaudu lahkuma,ning mu auto on maja ees."
Nägin kuidas ta nägu peegeldas kerget nördimust.
Seega jätkasin:"Aga nagu sa ennist mainisid,siis tänane õhtu tuleb palju vägevam.Ma luban,et kas või sinu jaoks teen täna öösel suurepärase šõu."avasin ukse ning vastasin talle naeratades:"Nägemist."
"Õhtul näeme!"kuulsin teda ukse vahelt järele hüüdmas.
Kõndisin trepist alla.Kuna Bella isa seal ei olnud,ei pidanud ma temaga hüvasti jätma vaid astusin lihtsalt uksest välja.
Iastusin autosse ning avastasin,et olin vist oma autovõtmed Bella juurde jätnud,seetõttu sädelesin ta tuppa.
Kuid oh õudust,Bella oli oma toas vaid aluspükste ning seksikate sukkade väel.
Ta karjatas ning kattis oma ülemise strateegilise poole kätega.Ka mina karjatasin vaikselt,kuid panin käed suu ette,et enda karjatust summutada.
"Vabandust.Ma...ee,unustasin oma võtmed."kõndisin kätt silmel hoides öökapi poole.
"Ma lihtsalt...proovisin pesu..."üritas ta selgitada.
Ma ei pidanud seda vajalikuks,sest siiski mina olin see,kes tema tuppa tungis,mitte vastupidi:"Pole midagi."sädelesin kähku tagasi oma autosse.
"See oli nüüd küll väga piinlik." sõnasin endale autot käivitades.
Sõitsin koju ringiga,niivõrd suure ringiga,et sõitsin Cullenite majast õige ligidalt mööda.Mõtlesin,kas minna nende juurde või mitte.
Imekombel jäi seekord peale mõistusehääl ja ma läksin tagasi koju.
Viskasin võtme esikukapile ja läksin kekseldes magamistuppa.
Keegi oli mu magamistoas käinud.Mu kapi uksed olid pärani lahti ja kapid ise olid tühjad.Mu voodil oli suur reisikohver,selle kõrval minu keskmist mõõtu must käekott.Viskasin pilgu peegliesisele; ka see oli tühi.Kõik mu kosmeetikavahendid olid kadunud ja arvatavasti tolles kohvris.
"Mis siin toimub?!" sõnasin pahaselt.
"Me lahkume."ütles Max selja tagant .
"Mida? Miks?"pöörasin näoga tema poole.
"Sest mul on sulle üllatus."ütles ta meelalt:"Selgitan sulle kõike tee peal."
Ta läks voodi juurde,ulatas mulle mu käekoti,võttis kohvri enda ühte kätte ning teise käega haaras ta mu käest ja tiris endaga kaasa.
"Ei,oota.Ma tahan teada mis juhtus? Kas Cullenid ajasid su minema?"üritasin teda tagasi tirida,ent see ei õnnestunud,ta oli minust tugevam.
"Õhtusest intsidentist räägime homme aga täna lähme ühte kohta.Ma üritasin sulle sellest eile rääkida."seletas ta ning samal ajal jõudsime autoni.Ta viskas kohvri minu auto pagasnikusse ja ütles:"Istu autosse,me hakkame niigi hiljaks jääma."
Kuuletusin talle ja tegin nagu kästud.
Ka tema istus autosse ja hakkas kihutama nagu tuli takus,samal ajal minuga vesteldes:"Kuhu sa nii kauaks jäid? Ma arvasin,et Alice ütles sulle,millal me minema peame hakkama."
"Ma küll ei saanud ta jutust aru,et me kuhugile minema hakkaksime.Ta ütles,et sa lihtsalt vabaned kekspäeva paiku."rääkisin äreva häälega.
"aga kus sa olid?"küsis ta endiselt kahtlaselt ootusäreva häälega.
"Bella juures..." mu hääl vaibus seda öeldes,uurisin ta näoilmet,kuid see ei muutunud.
"Tore."vastas ta reipalt.
See oli minu jaoks liiga kahtlane,kuidas ta käitus,otsustasin otse küsida:"Kas me põgeneme millegi eest?"
Ta naeratas ja vaatas minu poole:"Võib ka nii öelda.Me tuleme homme tagasi."
"Palun räägi,kuhu sa mind viid ja miks." nõudsin temalt.
"Üllatus."vastas ta napisõnaliselt.
Paari tunni pärast jõudsime Seattleisse.Max parkis auto ühe suure ja uhke hotelli parklasse.
"Mida me ometi siin teeme?"küsisin sedasama küsimust,mida olin terve tee temalt küsinud,kuid ta ei vastanud mulle midagi peale ühe sõna:üllatus.
Alguses ta ei pööranud mulle tähelepanu,ta rääkis parklapoisiga,kellele ta ulatas jootraha ja autovõtme,seejärel kui jõudsime hotelli fuajeesse,mis nägi välja nagu palee,jäi ta seisma ja tõmbas mu endaga inimestest kõrvale.
"Ma tahtsin sulle sellest eile rääkida."kuid ta ei jõudnud lõpetada,sest meie juurde tuli hotellijuhataja,nagu oli ta nimesildile kirjutatud.
"Tere tulemast meie hotelli härra Cullen.Teie sviit on valmis."vastas direktor,seejärel viibates kuldse lifti poole:"Kas juhatan teid teie tuppa?"
"see oleks tore."vastas MAx.
Järgnesime tollele umbes neljakümne aastasele mehele.Ta keeras ukse lahti ning sõnas:"Palun, teie toa võti."ulatas mees Maxile toa võtme ja lahkus.
Vaatasin toas ringi:"Vau.See näeb välja nagu kuningaloss."
"Tore,et sulle meeldib.Ma kartsin,et see ei ole ehk sinu maitse."sõnas ta vaikselt minu ümbert kinni hoides.
"Mis sa teed nalja? See meeldib mulle väga."suudlesin teda õrnalt põsele.
Mind hakkas hinges närima üks kahtlus,miks ta võis mind siia tuua,kuid tahtsin selles kindel olla:"Ni,kas sa nüüd ütled mulle,miks sa meid siia tõid? Ja mis üllatus see on?"
Ta hingas korra sügavalt sisse ja välja:"Ma mõtlesin...Ma ei tea kuidas sa sellesse suhtud,aga...Mida sa arvad sellest kui me..."

[Sponsored content]