Re: Kui kõik oleks teisiti...

[TwilightForeva-]

edasiii !!!!

[Alice21]

nii lahe

[SikuftAlice]

Vaatasin ahastunult oma käsi.
"Äkki on need nüüdseks täiesti kadunud?"
Varemalt olin oma võimeid maapõhja neednud,sest alati tõid nad tänu minu jäärapäisusele vaid õnnetusi ja pahandusi.Aga kui need ootamatult kaovad.Olin nendega juba nii kaua elanud ja kogu mu elku vaid neil toetuski-võimetel.Elan keset karja vampiire,olles ise inimene,kuidas ma peaksin siin ellu jääma? Tundsin enda hingamist kiirenevat.
"Rahune,kallis.Sa oled lihtsalt väsinud."sõnas Max,võttes mu kätest kinni,talutas ta mu meie tuppa,mis asus pööningul.Tegelikult ei olnud see päris pööning-varemalt kasutati kolmandat korrust vanade asjade varasalvena.Siin hoiti kõiki asju mis olid kaasa tulnud Cullenite varasemate identideetidega.
Istusin voodile ja tundsin taas seda vastikut kipitust enda kõris.Max istus murelikult mu kõrval ning vaatas kuidas ma üritasin kõri silitades valu leevendada.
"Minul oli janu taltsutamisega palju rohkem raskusi.Asi oli sellest,et ma ei taltsutanudki seda.Alates sellest,kui ma ärkasin,ma ainult tapsin ja tapsin..." ta hääl vaibus.Praegu oleksin tahtnud näha mida ta oma peas mõtleb.
Kui ta rääkima asus,kostus ta häälest kerge kahetsus:"Ma oleksin siis võinud nii paljutki muuta...Asi muutus mõneks ajaks rahulikumaks,kui ma sind tundsin."ta silitas mu põske ja vaatas sügavale silma.Märkasin ta silmade tooni olevat tumedam,kui mõne tunni eest.Peale selle märkasin ning taipasin,et tema arm ei olnud minu vastu kustunud,kuigi minu eelmine elu seda oli.
"Paku,mitu inimest olen ma tapnud." sõnas ta ootamatult pilku aknast välja pöörates.
Neelatasin ning asusin arvama:"Kakskümmend?" pidasin seda veidi liialdatuks.
Max raputas pead.
"See oligi veidi ülepakutud.Kümme?" pakkusin uuesti.
"Liigud vales suunas.Viiskümmend seitse. Ja see oli enne seda,kui sa oma eelmises elus surid.Pärast sinu surma..."ta vahetas kiiresti teemat.Isegi kui ma olin praegu elus,võis talle tõesti haiget teha selle meenutamine.Ja alles paari päeva eest pidi ta selle kõik uuesti läbi elama-ometigi jäin mina seekord võitjaks surma üle ja istun tema kõrval.Kuigi ma ei suutnud oma võimeid teadlikult kasutada,tajusin,mida ta mõelda võiks.Maxil oli õigus,ma olen lihtsalt väsinud ning kui olen homme puhanud saan võimeid kasutada sama võimsalt kui varem.
Märkasin Maxi ilmest,et ta ei tea kas jätkata või mitte.
"Viiskümmend...Vau,seda on tõesti palju.Aga jätka palun."
"Ei.Ma ei taha enam minevikku meenutada.Ma ei pea enam kurvastama mõne sajandi taguse intsidendi pärast,kui arvasin et sind enam pole.Ja nüüd oled sa siin,minu kõrval.Loodetavasti igavesti."ta tõusis püsti ning läks akna juurde.
"Loodetavasti?"kargasin samuti ootamatult jalule.
"Me ei tea Carlislega mis sinust veel saama hakkab.Ühest küljest oled sa vampiir,samas teisest küljest...Sa oled inimene ja tundub et sa ka vananed."
Tema nutune ja halav hääletoon hakkas mind ärritama:"Tõesti,aitab.Ma ei taha enam midagi masendavat kuulda.Täna on mu uue elu esimene päev! Ma peaksin tähistama."
"Unustasin ehk mainida,et kui sind minu kõrval polnud tapsin veel paarsada inimest.See oli nõiajahi aegadel." sõnas ta nagu poleks ma vahepeal midagi öelnud.
Mu suu vajus lahti.Oli lohutav teada,et ma olin kogu selle aja armastanud massimõrvarit.
"Aitab,mina lähen magama." viskusin voodisse pikali.
Jälgisin kogu aja öökapil olevat kella ning ootasin und.Täpselt kümne minuti ja neljakümne viie sekundi pärast tuli Max hiirvaikselt mu kõrvale.
"Anna andeks,et ma enne nii depressiivseks muutusin."lausus ta.
Ma ei vastanud midagi.Jälgisin kella edasi.Lõpuks vajusid mu silmad kinni aga ma ei jäänud magama.Ma ei suutnud isegi paigal seista.Pidevalt vähkresin ja siplesin.
Põhjus miks ma uinuda ei suutnud,oli tolles hirves.Ma mõtlesin selle peale,kui ma oleksin seda hammustanud,kui ma oleksin selle verd joonud.Kerisin pidevalt enda peas tänast jahti-vere lõhn,soe karv,see tunne kui vere lõhn mu sõõrmetesse ulatus...
Tõusin istukile.Mu seljakarvad olid maitsvatest mõtetest turris.
Max oli kogu selle aja mind vaikides vaadelnud,"Und ei tule?"
Pidev valu kurgus muutis mind kannatamatuks ning emotsionaalsemaks,vast sellepärast et valu hakkas mu närvisüsteemile halvasti mõjuma.Seetõttu ütlesin Maxile,pisarad kergelt silmis,sõnad mida ma ei tahtnud talle öelda:"Lähme jahile.Palun! Ma tahan minna tagasi selle hirve juurde ja ma tahan selle verd juua,"sikutasin teda käest,"Palun,ainult sina ja mina."
"Olgu.Lähme," seda lausunud,võttis ta mu ümbert kinni,vedas aknani ning hüppasime koos alla.
"Oo,härra romantik," ütlesin talle naeratades sülest maha ronides.
Kergelt suudeldes sosistas ta:"Mulle meeldib mõte sellest,et meil on ühised hobid.Näiteks kuuvalgel jahtimine..."
"Kes esimesena kõhu täis saab,võidab auhinna!"hüüdsin ning üritasin ta haardest pääseda,et endale edumaaga võitu teenida.
"Oota,kuhu sa nüüd ruttad.Ütle mis auhinnaks on,"pinnis ta mind kõditades.Naersin häälekalt ning olin naerust nõrkemas.
"Lase lahti!"möirgasin naerust.
Ta lasi mind lahti väga ootamatult.Koheselt oli ta mu vaateväljast kadunud,ent minul läks veidi aega,et ennast koguda.Nii pea kui olin seda teinud,tuiskasin talle järgi.Leidsin ta parajasti ühte karu hirmutamas.Ta tiirles maru grisli ümber,see ajas looma veelgi enam endast välja.Maxile paistis karuga mängimine ja hirmutamine rahuldust pakkuvat.
Kiuslik,nagu ma viimasel ajal olin,segasin Maxi ja karu vahelisele võitlusele vahele.
Hüppasin vaid meetri kaugusele karu näost.Looma ilmest ei peegeldunud kübetki meeleheidet,vaid ta paistis aina rohkem põlema süttivat.
Seda nähes elustus taas minus see kõrvetav tung vere järele.Mõistsin,miks Maxil karu õrritades selline irve oli.Minul näol asetses hetkel täpselt samasugune verejanuline ja mänglev ilme.
Ilma mõtlemata täitsin vahemaa enda ja karu vahel ning purustasin vaid ühe rusikahoobiga karu pealuu.
Karu ninast voolav veri täitis kogu meid ümbritseva õhu verelõhnaga.Max kummardas saagi kõrvale,ent sel hetkel kui ta hakkas hambaid läbi looma paksu kasuka suruma,lükkasin ta möirge saatel tükk maad eemale.Žeste tõlkides-tegin Maxile selgeks,et see saak on minu oma.Tal ei jäänud muud üle,kui oodata või minna endale oma otsima.
Lõin oma hambad loomale kaela.Tundsin vere maitset enda suus,see oli soe ja uskumatult hea.Tundsin ennast kergelt värisevat pealaest jalatallani.Tahtsin kogu saagi olemust endasse imeda,tahtsin,et see oleks osake minust.Surusin mõlema käe küüned karu naha alla,pigistasin seda,nii,et luud raksusid ja muutusid mu kätes pulbriks,ise samal ajal verd imedes.
Max tuli tagasi minu saagi juurde,põlvitas teisele poole karu,otse minu vastas,ning hakkas samuti jooma.Oleksin tahtnud teda ära ajada,tundsin omandihimu oma saagi suhtes,aga veri oli liiga hea,et selle joomist katkestada.Selle asemel üritasin karu võimalikult kiiresti tühjaks imeda,et Maxile,ei jääks tilkagi seda tohutult head sooja vedelikku.
Lõpuks naaldusin rahulolevat tahapoole-maniakaalselt naerdes ja kuu poole vaadates.
Max tuli minu juurde,istus mu kõrvale ning lausus:"Su silmad jälle helendavad."samal ajal silitas ta mu nägu,juukseid ja kaela.Mina aga naersin hüsteerilisemalt edasi,kuniks Max oma huuled minu omade vastu surus.Ta suudles mind raevukalt,samal ajal mu suunurkadest vereniresid kõrvaldades ning lükkas aina tugevamini mind vastu maad.
Oleksin tahtnud minna ja juua veel paar karu verest tühjast,kuid Max oli hetkel sama ahvatlev...Või tegelikult oli veri esikohalt,ent keskendusin momendil Maxile.
Suudlesin,hammustasin ning kriipisin teda küüntega.Ma ei olnud vist iialgi tundnud ennast nii raevuka ja ihalevana,samas tundsin end sel kuuvalgel ööl täiuslikult täielikuna...

[TwilightForeva-]

edasiii . palunnnnn

[MissIsabellaCullen17]

NIIII heaaaa !! Ausalt , kirjuta aga edasi .
Nii heaa fantaasia sul ikka

[SikuftAlice]

Hommik koitis.
Olime endiselt metsas,üksteise käte vahel.
Avasin oma silmad,nägin Maxi naerul nägu.
"Hommikust,päiksekiir,"ütlesin talle,vaadates,kuidas üksikud valguselaigud ta nahal sätendasid.
"Tere sullegi.Kuidas magasid?" uuris ta uudishimust,et teada saada,kas ma ikka saan magada.
"Ei maganudki,"vastasin vallatu naeratusega ning tõusin istukile.Vaatasin enda ümber ringi-kõikjal riiete tükid,ribad,jäänused-mis iganes.Samuti oli seal ka karu laip,mis vaikselt hakkas haisema.
"Kas hakkame koju minema?" päris Max,samuti ennast istukile sättides.
"Hm,seda asja ma nüüd küll ei mäleta..."sõnasin hämmeldunult,"Mis meie riietega juhtus?"
Max vaatas ükskõikselt ringi,:"Ah see.No...Sina reibisid minu särgi puruks,mina rebisin sinu särgi puruks ja siis sina...Saad aru küll,asi peab võrdselt käima,"kõkutas ta naerda.
"Kuidas ma peaksin alasti koju minema?" panin käe mõtlikult laubale.
Ma ei suutnud tol hetkel muule mõelda,kui et,mida võiksid mõelda teised vampiirid,kes juhtuvad nägema mööda tuiskamas kahte nudist-vampiiri.Hullem,kui meeletu keskkooli lõpupidu! Samuti ei olnud alasti läbi metsa tuiskamine minu elu unistus,eriti veel minusugusele häbelikule.Mul oli isegi Maxi ees alasti olemisega raskusi...
"Kas sa palun tooksid riideid?" palusin Maxi.
"Ma ei tahaks sind eriti üksi jätta."
"Ma ei ole väike laps,ma ei tee endale viga."
Ta lükkas juuksesalgu mu silme eest ning lausus tõsisemalt,:"Vampiirimaailmas oled.Ma tean väga hästi,et sind võib hurmata iga ahvatlev,võõras või huvitav lõhn.Ka helid.Meie kuuleme kõike teistmoodi,kui inimesed ja sa ei ole veel neid veel tundma õppinud.Ning kui sa seda ei ole teinud,lähed taga ajama iga asja,mis tundub uus ja huvitav." ta andis kerge suudluse mu huultele ning jätkas,:"Lähme kodu juurde,sina jääd metsatukka ootama,kuniks ma sulle riided toon."
"Eiii.Ma võin siin ka oodata,"tõmbasin ennast looteasendisse,"Ja nii ma istun siin,kuniks sa tagasi tuled.Ma luban,et ei lähe mitte kuskile."naeratasin nii võluvalt ja ustavalt,kui oskasin.Tegelikult tahtsin ma endale veel veidi süüa püüda.Kogu öö oli verejanu minus kustumatult kihelenud ning nüüdseks olin tunda saanud,kui vapustav veri on.See on parem kui enda šokolaadiga lohutamine.
"Aga sa ei lähe mitte kuskile.Me ei ole huntide piirist eriti kaugel ja ma ei oska sulle täpselt öelda,kust piir jookseb,seetõttu pead sa paigal püsima."
"Jah,isa,ma kuulan su sõna,"sõnasin mõnitavalt ning pööritasin silmi.
Ta suudles mind korraks laubale ning kadus puude vahele.
Ootasin,kuniks ta mu kuuldeulatusest väljas oli ning siis tõusin püsti ja jäin ümberkaudset ümbrust kuulatama:
Sammud.Kerged ning hüplevad.Kuulen hingamist-nuhutamist - jänes.Liiga väike saak.
Ahaa.Aga kaugemalt kostavad suured,mütsuvad sammud.Karu? Tundub suur olevat,väga suur.Peab järgi uurima.Tundsin endas takkasundivat tõmmet tolle eluka poole.Hakkasin sammude hääle järgi looma jälitama.Seisin ühe tiheda põõsa taha,et loom mind ei näeks.Varem aeglaselt sammunud loom jäi ootamatult seisma-ta hingamine aeglustus,vahepeal katkedes-ta kuulatas.Kuulis ta mind? Aeglustasin niisamuti hingamist,et ta mind ei kuuleks.Täiesti hinge kinni hoida ma ei suutnud,ma ootasin ärevalt,millal mu saagi soe kehatemperatuur mu ninna jõuaks.Järsku taipasin-ta võib mind haista! Hilja juba.Teiseltpoolt põõsast hakkas kostuma ähvardav ja vali urin.Pidin kähku tegutsema,et mu saak jalga ei laseks või mind mingitmoodi ei üllataks.
Endalegi üllatuseks kostus mu suust võitlushimuline urin,ning selle saatel tegin spontaanse hüppe suure looma suunas,läbi põõsaste.
Poole hüppe peal,õhus,kukutasin ennast alla ning kiljatasin valjult.See oli libahunt! Ja veel Jake! Ma olen alasti Jake'i ees! Mind tabas paanika,hakkasin jooksma suure puu taha varju.Olles varju jõudnud,taipasin,et paanikas olles ei olnud ma selle peale tulnud,et minna tagasi tiheda põõsa varju.Selle asemel jooksin ma üle lageda platsi puu taha.Seda enam sai Jake mind eevaülikonnas näha.Lootsin,et äkki ehmatasin teda nii jubedalt,et ta ei märganud,kes ma olen.Oleksin pidanud Maxi kuulama...Tundsin kerget ebameeldivat survet oma rinnus,sellele järgnes tuksatus.Mis? Mu siiani vaikinud süda hakkas lööma? Vaikselt ja suurte vahedega.
"Deliah?!" kuulsin Jake'i hüüatamas täpselt teisel pool puud.
Piilusin korra puu tagant teda aga tõmbasin kohe pea tagasi-ta oli vist ähmis unustanud riided selga tõmmata...
Kuidas ma peaksin praegust olukorda seletama? Deliah,ära tee midagi totrat,ära parem ütle midagi!
...Aga nagu alati,ma ei kuulanud mõistusehäält.
"Ah,Jake.Tere.Ilus päev...Alasti...Hkm,jaht- ringijooksmiseks,mis?" tol hetkel käis mul silme eest läbi Homer Simpsoni pilt,kes ütleb: DOH! Jah,see oli tõeline doh-olukord.
"See on lollim vabandus,mida ma eales kuulnud olen."sõnas ta kahtlustavalt,aga ta häälest oli kuulda,et ta on millelgi jälil.
Närisin huult,kartes,millisele järeldusele ta tulla võib.Kas ta üldse teab,et ma vampiir olen? Cullenid ei tohi ju kedagi muuta ja siin ma nüüd olen...
"Ma teadsin,et ma meeldin sulle!" hüüdis ta helklevalt.
Mis? Ta arvab et ma...
"Ma ei oleks eales arvanud,et sa kohe nii südikalt uute suhete kallale tormad,"ta naeris oma arusaamatu nalja üle,:"Kusjuures ma ei tundudki sind ära.Kas sul on mingi uus parfüüm,sa lõhnad nii teistmoodi."
Kas ta ei võiks vait jääda?! Ma olin niigi närvis ja tema kelklev hääletoon ning järeldused ajasid mu veel rohkem endast välja.Ka mu süda hakkas tugevamini taguma,eriti peale järgnevat ütlust:
"Deliah? Sa oled kuidagi vaikne.Nii me asja kallale ei jõuagi.."
ASJA?! Mis asja???
Mu süda hakkas tugevamini taguma.
"Ma tean et sa tahad mind.Ma kuulen seda,su süda karjub mu armastuse järele.Ja me mõlemad oleme alasti ja..."
Mul hakkas väga imelik.Oleksin tahtnud põgeneda.Õnneks kuulsin Maxi,ta jõudis sinna,kus ma olema peaksin.Selleks,et ma mind päästa saaks,peab ta mind kuulma.Otsustasin Jake'ile vastata:
"JÄÄ VAIT! Sa kuradi teismeline kiimas hunt! Ma ei taha sind mitte mingil juhul!" sel hetkel jõudis Max sinna.
"Ee,mis siin toimub?" küsis ta kahtlustaval ilmel,nähes nii mind kui Jake'i,alasti,teine teisel pool puud.
Jake ei teinud Maxi ütlusest väljagi,vaid tuli teisele poole puud:"Deliah,mis on?"
Samal hetkel vilksasin mine teisele puud.Nii ajas Jake mind ümber puu taga paar tiiru,kuni Max vihase näoga ta teele ette seisis:"Jäta ta rahule."
Uskumatul kombel muidu taltsutamatu Jake kuuletus Maxile ning jäi seisma.
Max ulatas mulle riided:"Kõik korras?"
Tahtsin noogutada aga otsustasin seda mitte teha-ta nägu hirmutav,kui ta oli nii pettunud kui ka vihane samal ajal.Vaatasin,mis riided oli ta mulle toonud-punase pluusi ning mustas teksad.Tal on hea maitse.
Panin riided selga ja tahtsin puu tagant välja tulla,et lõpetada Maxi ja Jake'i üksteise tige põrnitsemine,kuid ma ei suutnud,vajusin vastu tahtmist seljaga vastu puud.Mu käed ja jalad värisesid,hingeldasin raskelt ja süda tagus,mul oli õudselt paha olla.Max arvatavasti kuulis seda ja tuli mind vaatama.Vajusin raskelt tema vastu,ta pidi mind kinni hoidma,et ma ei kukuks.Värisesin tema vastas.
"Mis sa temaga tegid?" küsis Max marutseva häälega Jake'ilt.
Jake vaid maigutas suud.
"Vii.Vii mind koju."punnitasin need sõnad enda suust välja.Ma ei jõudnud enam liigutada,olin rampväsinud.

[TwilightForeva-]

kõige põnevama koha pealt jäi pooleli

[Alice21]

kõige põnevama koha pealt jäi pooleli

Jäi jah...

edasi palun

[SikuftAlice]

Hoidsin kogu tee tugevalt Maxi kaela tagant kinni.
Tundsin end jõuetuna ja aeg tundus sellises seisundis olles mööduvat kui tigu.
Endalegi üllatusena olime juba kohal.Enne ukseni jõudmist aeglustas Max enda jooksusammu kuni kindla ja raske kõnnakuni.Kui tundsin enda sõõrmetes Cullenite kodu tuttavlikku lõhna,hakkas mul veidi parem tunne.Mitte enesetunne ei paranenud,vaid selle varjutas kergel tekkinud turvalisusetunne.Olin kindlas kohas kus mind kindlasti aidatakse-või vähemalt üritatakse.
Max pani mu diivanile istuma,ise kuskile kadudes.Ta nägu oli taas tõsine.See ei meeldinud mulle karvavõrdki,sest siis tundus,nagu vihkaks ta mind,iseennast ja kogu maailma.Noil hetkedel kui ta on tõsine,tundub ta mulle peaaegu sama eemaletõukav,kui ta oli seda enne meie armastuse puhkemist.No olgu,välimus ei ole kunagi eemaletõukav olnud...
Kuigi vahest on ta ka tõsisena seksikas.Aga siis on tal alati silmis põnevusest või riukalikkusest helklev pilk.
Nii ma seal istusin,vaevu suutmas ise enda pead üleval hoida,mõeldes oma mehest.Ma ei olnudki veel siiani saanud mahti mõelda Maxist kui oma mehest.
"...ja ma tõesti arvan,et see toob meile selgust." kuulsin Carlisle häält lähenemas läbi seina.
"Sellest tuleb pikk vestlus," pomises Max koos Carlislega elutuppa astudes.
Carlisle tuli minu juurde,mu ette põlvitades hakkas ta mu nägu uurima.Toksatas kergelt mu lõuga,vaatas mind ühe ja teise nurga alt,vaatas sügavalt silmadesse.Viimane osa oli eriti kõhe.Kuigi ma olin juba viimase aasta praktiliselt iga viimnegi päev näinud neid topaasikarva silmi,olid nad siiski läbistavad ja niisama julgelt igaüks sellistesse silmadesse ei vaata.
Siis ta tõstis mu vedelaid käsivarsi,painutas neid,uuris mu sõrmi.
Carlisle sirutas käe Maxi poole ning too ülatas talle suurekaliibrilise süstla:"Ma pean sinult veidi verd võtma."
Veidi? Sellise tohutu riistaga võiks mu verest tühjaks imeda.Ja see vaikus hakkas mind üha häirima.Tavaliselt räägiti sõna-sõnalt mulle nagu lapsele ette,mida tegema hakatakse.Aga huvitav,mida nad minu vereprooviga hiljem edasi teevad?
Carlisle torkas süstla küünarvarre veeni.Kui oleksin olnud jõudsam,oleksin karjatanud ja ehk ka ära jooksnud,ent kuna ma seda ei suutnud,punnitasin valulise ilmega silmi ning iitsatasin.
Palju verd ei võetudki,vaid mõni milliliiter.Samas sellise suure süstla nägemisest tekkinud hirm pani mu südame jõulisemalt lööma,selle läbi hakkas ka mu enesetunne paranema.Pöörasin pead nii palju,et näha,kuidas Carlisle püsti tõusis ja oma kodusessed laborisse läheb.Ent ta seisatas,pani süstlanõela oma sõrmeotsa juurde ning pigistas ampullist tilga verd oma sõrmele.TA nuusutas seda ning lausus poolmõtlikult:"Veremürgitus.Ma toon sulle kohe primaarsed antibiootikumid.Hiljem analüüsin mis selle tekitas."
Umbes viie minuti pärast olid toas koos minuga Max,Carlisle ja Edward.Nad pidid mind küsitlema,et aru saada kes või mis ma tegelikult olen.Ravim oli mõjunud hästi,istusin korralikult diivanil,näppides oma pluusiserva ning ootasin küsimusi.
Carlisle istus otse mu vastas:" Kuidas sa ennast tunned?"
Mõtlesin hetke ning hingasin sisse:"Enam-vähem hästi.See tablett mõjus hästi."
"Aga võimete poolest?" küsis ta järjekordse küsimuse.Muidu oli Carlisle tore mees aga nüüd käitus ka tema tõsiselt.See ei meeldinud mulle,ta oli nii ametlik nagu räägiks ta võõraga keda ta ei salli.
"Nendega on vast kehvasti,"sirutasin käe ette ja üritasin tõsta paberilehte enda ees diivanilaual.Punnisin tugevalt,aga leheke oli minust kangem ning püsis paigal sama kindlalt kui kalju.
Teadsin,et Edward jälgib mind.Õigemini mu mõtteid.Nüüd võttis ka tema sõna:" Sa teed seda endale ise.Sa blokeerid oma võimeid."
"Mida? Miks ma midagi sellist peaks tegema?"pärisin hämmelduses.
"Ma ei tea.Ma ei saa nii sügavale mõtteisse minna," ta vaatas tähendusrikkalt teistele otsa:"Aga saab aidata üks mees.Ja see idee ei meeldi teile."
Carlisle tõmbus pingule,Max oli oli lihtslalt segaduses,ent Edward jätkas:"Ainus keda me teame,kes suudaks lugeda kõiki mõtteid,mida vaid soovib...On Aro."
Max tõusis järsult püsti ning pööras meile kõigile selja,jäädes seinaga monoloogi pidama.
"Me ei saa teda Volturide juurde viia.Ainult ime läbi saaksime ta sealt elusana tagasi tuua.Mitte enne,kui ta on uuesti õppinud oma võimeid kasutama,"sõnas Carlisle ärritatud toonil.
Kõik jäid uuesti vait.Aina enam hakkas mulle tunduma,et seal on midagi,midagi mida mulle ei suvatseta öelda.Tahtsin neilt midagi küsida,aga sellesse sekkus Alice,kes kuuldavasti nägi nägemust.Ta oli küll üleval korrusel,ent teised kuulsid mida ta ütles.
"Mida ta nägi?"küsis Carlisle Edwardilt.
"Tühjust.See tähistab mõnda libahunti.Ja Deliah't.Ja nagu te kuulsite:'Saladus tuleb välja' "
"Mis saladus?"Max pööras ennast ümber ning jäi ootavalt Edwardile otsa jõllitama.
"Ma ei tea.Alice lihtsalt ütleb vahel asju,mis on nägemusega kaasnevad,aga neid ei ole näha ning ka Alice ise ei teadvusta neid endale."
Alice kindlasti kuulis,et temast allkorrusel räägiti,seetõttu oli ta alla tulnud.
"Ma küll ei näinud,aga tunnetasin nägemuses,et too nähtamatu oli Jacob Black"ütles ta tülgastava tooniga,:"Ja tema käes oli mingi väiksem olend,ent tema oli hägune,mitte täiesti nähtamatu.Ja Deliah paistis olevat õnnelik.See on täiesti segane ja arvatavasti tähtsusetu nägemus,"ohas Alice,:"Ma sain selle siis,kui võtsin selle paberi su printeri vahelt välja,"ta ulatas Carlislele graafikuid täis lehe.
"Jah,Deliah diagnoos.Panin selle automaatskanneri peale.Nii,sinu veremürgituse tekitaja on...Hmm,mingi võõrkeha.Nii palju vesiniksulfiidi veres...See juhtub ainult siis kui..."Carlisle tõstis oma pilgu paberilt minule.Ta oli jahmunud.
"Mis on?Kas midagi väga hullu?"küsisin Carlisle näoilmet peegeldades.
"...Ainult siis kui rasedus katkeb..."Carlisle hääl vaibus.
Võpatasin koos oma südamega,mis jättis löögi vahele.
Max nõjatus vastu seina.Ta nägu oli hämmeldunud-šokeeritud-jahmunud-hirmunud.Olin ise sedasama,ent järgmisel hetkel muutus Maxi ilme kurvaks ja šokeerituks.Ta silmad võbelesid,oli näha et ta mõtleb,kuidas see juhtuda sai.Sama tegin mina.Ootamatult lasi ta valla möirge:" Sa petsid mind selle libahundiga?!! Millal??? Miks sa mulle nii tegid? Sa oleksid võinud mulle lihtsalt öelda!!!"
Ta süüdistav hääl oli nii valus.Pisarad valgusid mu silmadesse.
"Max,see ei ole nii nagu sa arvad!"tõusin värisevatele jalgadele.
"See ei ole kunagi nii nagu arvatakse! Ma arvasin et sa armastad mind!?! "
"Miks sa arvad,et ta sind pettis?" küsis Alice,"Ta ei teeks seda."
"Ja mida sinuarust siis see nägemus tähendama pidi??? Mina saan aru seda,et minu elu armastus saab lapse libahundiga ja ta ON ÕNNELIK! "
Alice jäi mõttesse:"Ma ei tea..."
Max oli piinatud näoga.Ta lõi endale rusikaga vastu laupa.Siis ta kogus ennast ja ütles täiesti külma ja kalgi ilmega:" Ma ei taha sind enam iial näha.Ma vihkan sind." ning ta kadus.
Olin niigi pisarates,ent nüüd kui mu peas kajas MAxi hääl korrutamas 'ma vihkan sind' puhkesin täielikult nutma.Komberdasin ukse juurde,mis oli Maxist lahti jäänud ning karjusin metsale,et ta ei läheks,et ta tuleks tagasi.Hüüdsin kümneid kordi,et ma armastan teda.Vajusin nuttes trepile,peksin rusikatega betooni ja hüüdsin Maxi läbi nutu.Ja kui mu hüüded olid nutu pärast varjutatud,peksin oma rusikaid aina enam,sest olin jõuetu,et talle järgi minna-see tegi mind raevunuks.
Lõpuks olin kõhuli külmal trepil-lõdisesin,nutsin,luksusin,halasin ja karjusin.

[Alice21]

Supperlahe

[SikuftAlice]

Tõusin küll raskendatult,ent iseseisvalt püsti.
Olin silmapilkselt nutmise lõpetanud ning silmitsesin kibestunud ilmel metsa.
"Kuhu ta läks?"küsisin Edwardilt külma tooniga.
"Mitte eriti kaugele.Ta kavatseb sind jälgida.Ta ei taha sind siiski kaitseta jätta."
Mõte,et ta minust siiski sellise valearvamuse juures hoolib,pani uuesti pisarad mu põskedelt alla voolama.Istusin ukse kõrval olevale aiatoolile ning hoidsin peast kinni.Kuidas sai see võimalik olla,et ma olin rase? Äkki ma siiski tegin midagi,kui ma olin imelikus hasartses jahimeeleolus.See ei ole võimalik! Kuidas ma Maxiga kõik asjad uuesti joonde saan? Ta peab mind uskuma,et ma ei ole teda meelega petnud.Ma ei teeks seda kunagi.Ma pean seda talle ütlema.Otsustasin minna metsaserva,et temaga rääkida.Kui ta on piisavalt lähedal,et mind mitte kaitseta jätta,siis peab ta mind ka kuulma.
Seisin metsatukas ning kuulatasin ümbruskonda.Kõik oli täiesti vaikne.Ka mitte üks lind ei sädistanud.Tore,see tähendab,et loomad tajuvad vampiirid,ehk ohuallika lähedalolekut.Või peavad nad selleks mind? Eks see selgub.
"Max?" ütlesin vaikse ning väriseva häälega.Muutusin ärevaks,kui kuulsin nagu jope varrukat hõõrumas vastu teksapükse.See tähendab,et ta kuulis mind.Ma väga loodan.
"Kas me võiksime rääkida?" endiselt püsis õhus vaikus.
"Palun usu mind,ma ei ole sind petnud.Ma ei teeks seda eales.Äkki ma tegin midagi siis,kui mul oli jahihoog sees,siis ei teadvustanud ma endale,mida ma teen.Ma ei mäleta,et ma oleks Jacobiga...seda teinud." kuulsin parastavat turtsatust.Oleksin selle peale uuesti vesistama tahtnud hakata,ent teadvustasin endale,et tal on õigus olla minu peale solvunud.
"Ma palun sind-andesta mulle ja naaseme igapäevaelu juurde,unustame selle vahejuhtumi," pühkisin põselt paar uut pisarat ning jäin ärevalt ootama.Aga vastust ei tulnud,vaikus.
Pöörasin ennast tagasiteele maja juurde,enne sõnades pettunult:"Saan aru,et sa ei taha praegu minust midagi kuulda,aga ma loodan,et me unustame selle ühel päeval ning naudime koos igavikku.Ma annan sulle aega mõtlemiseks nii palju,kui sul seda vaja on ja kui ühel päeval oled otsustanud,anna mulle teada.Sa tead,kust mind leida," asusin vaiksel sammul tagasi maja poole,aeg-ajalt seisatades lootuses,et Max järgneb mulle.Trepini jõudes pidin paratamatult tõdema,et olin tulnud tagasi üksi.

Kuu aega oli Cullenite juures möödunud imekähku.Põhiliselt oli see aeg täidetud Edwardi ja Bella pulmade planeerimisega,millest võtsin agaralt osa.Juba kahe päeva pärast ongi laulatus,olin selle tõttu nii elevil.Olin loomulikult ka esimest korda elus pruutneitsi,kuid pabistada polnud vaja,et ma komistaks või mingit muud moodi äparduks,kuna Alice oli meile kõigile põhjaliku pruutneitsi koolituse teinud.
Loomulikult lähen pulma ilma kaaslaseta,sest Max on endiselt kuskil Cullenite valduses.Viimati nägin teda kolme nädala eest,kui matsin enda väikese loote.Nutsin tookord tema haual tunde.Ma ei suutnud uskuda,et ma olen juba 17aastaselt ema,kes kaotas oma lapse.Küll väga väikese ja keda ma ei saanud eales enda kätel hoida,ent ta oli minu ihu ja veri.Unistasin,kuidas oleksime Maxiga selle pisikese üles kasvatanud,meie lapsena.
Ma tean,et ka Max mõtles sama.Tol päeval,kui oma väikese lapse haual leinasin,oli Max seal.Ta seisis minust veidi maad eemal,vaid natukene aega.Mina teda paraku ei märganud,ent Edward ütles,et ta ei suutnud mind sellisena näha.Ta oli ka mõelnud,et ehk tegi mulle liiga mind tõenditeta süüdistades.Aga ennekõike ta kahetses,et ei saanud midagi sinna teha,et ma oleksin saanud selle lapse ilmale tuua,ta oleks heameelega olnud isa.Peale seda päeva oli ta Edwardiga kontsulteerinud tagasitulemise asjus,ent tal pidavat mingeid asjaajamisi olema.Siis kadus ta paariks nädalaks ning nüüd on ta tagasi.Ma ei mõista endiselt,miks ta ei tule metsast välja,minu juurde.
Aga ta ei saa minu eest end enam kaua varjata,sest mu võimed on taastumas ning nad on palju võimsamad,kui varemalt.Jasper on mind kõvasti treenimisega aidanud,eriti jälitamist ja kinnipüüdmist.Mul on ju nüüd vampiirisarnase olendina võimas kiirus ning rakendades seda koos oma võimetega,pole Maxil võimalustki minu käest pääseda,ning see mõte tegi mind väga õnnelikuks.
Nii ma muigasin taaskord selle mõtte peale,kui sättisin õuepaviljonis toole paika.
"Mille üle sa naerad?" küsis Esme,kes tõi lauadekoratsioonid.
"Ah,ei millegi," üritasin muiet alla suruda.
Esme oli minu vastu väga hoolitsevaks muutunud.Temagi on lapse kaotanud,kuigi mõnepäevase ja sellel on tegelikult väga suur vahe.Pealegi olen ma Esme juures tagasi,küll uues kehas ja teises elus.Naersin uuesti.
"Mul on hea meel,et sa viimasel ajal nii õnnelik oled,"pani ta käe mu õlale.
"Mina ka,Esme,mina ka," ning silmasin metsatukka;"Kui vaid üks tähtis osa mu elust veel puudu poleks."

Paari päeva pärast oligi Bella ja Edwardi laulatus.Kõik oli suurepärane! Suures osas tänu Aliceile.Eriti kaunis oli pruutpaari esimene tants,ent see ei olnud nii ilus,kui pruut ise.Pulmapeo lõppedes saatsime nad riisiduššiga mesinädalatele ühele väga erilisele saarele.Nüüd jääme ootama nende naasmist.
Istusin parajasti tualettlaua taha,et meiki maha võtta,kui tundsin südames võbelust.Ma tundsin,et Max on mulle lähemal,kui eales selle pika aja jooksul.Läksin akna juurde,kus tajusin teda olevat,kuid seal ei olnud kedagi.Samal hetkel kadus ka tema lähedalolu tunnetus.
Järgmisel hetkel ahhetasin,sest keegi võttis selja tagant mu ümbert kinni.
Üritasin end ümbert pöörata,et näha,kes mu ümbert kinni hoiab,kuigi teadsin kes see on,ent ma ei saanud,sest ta hoidis mind nii tugevalt,surudes ennast nii tugevalt vastu mind. Max peitis enda näo mu juustesse kuklal ja nuusutas ahnelt mu lõhna.
"Kas sa tulid,et jääda?" küsisin elevusest värisedes.Olin nii õnnelik,et olin võimeline iga hetk plahvatama.
"Kas sa annad mulle andeks,et ma su üksi jätsin?"ei jäänud ta vastust võlgu.
"Enne pead sina mulle andeks andma et ma sind J-"
"Ma tean,et see polnud tema,"katkestas ta mind,"Ma ei oleks pidanud sind niiviisi süüdistama,aga saa aru,et see oli mulle väga ränk teadmine."
Ta haare nõrgenes ning kasutasin seda võimalust ära,pöörates end ümber et teda suudelda.
"Kas sa tahaksid veeta öö oma pruugitud haleda ja kogemata truudusetu naisega?" üritasin olla vaimukas,kuid see nali võis tema tundeid riivata.Ent ta siiski naeratas:
"Kuidas saakski sellisest ahvatlevast pakkumisest keelduda?"ning ta käed hakkasid liikuma mu pluusi alla.
"Oled sa kindel?" pärisin kahtlevalt.
"Hmm...Ei,"ning ta eemaldas särgi mu ihult kelmika naeratusega,mis pani mu südame tohutul kiirusel pekslema.

Olin juba poolunes,kui mind raputas ärkvele Maxi rahmeldamine.Tundsin,kuidas ta külm käsi katsus mu kõhtu,millelt oli tekk maha lükatud.
Teeskelsin,et magan veel endiselt,silmanurgast piilusin,kuidas ta imetles mu kõhtu,seda silitades.Siis sättis ta teki mu kõhule nii,et see paistaks ümar nagu...Nagu ma oleks lapseootel.Ta vedas käega selle kohal kontuuri,imiteerides kõhu hella paitamist.Kõik see oli nii ilus,samas ka kurb,eriti Maxi valulik ilme,nagu oleks ka tema midagi kaotanud.Ma ei suutnud enam oma nuttu tagasi hoida.Vajutasin tekist tehtud muhu enda kõhul lamedaks ning haarasin tugevalt Maxi ümbert kinni:"Mina ka,kallis,"ning nuuksusin vaikselt ta õlal.
"Anna andeks,ma ei tahtnud sind haavata.Ma arvasin,et sa magad,"tugevdas ta kindlat haaret oma külma,jääkülma kehaga.

[Ruhnezmay]

Appii,nii kurb jutttttttttt :S:S:S

[-Eclipse-]

Niiiii kuradima heaaaa!!!!!
Ma olen sellest sõltuvuses juba, anna teada ,kui uue kirjutad.

[Alice21]

täiega mõnna

[SikuftAlice]

Tõstan pea Maxi õlalt ja jään talle sügvalt silma vaatama.
"Kas sa tead kui ilusad silmad sul on?"küsib ta,:" Kahju,et nad nii tihti vesistama peavad."
Pööran häbelikult pea ära:"Kas tõesti?Hm,huvitav,miks sa seda mulle varem pole öelnud?"
Ta hakkab kogelema:"Noh.Ma pole lihtsalt julenud sulle seda öelda...Ma olen nii häbelik,"sõnas ta ilmselge näitlemise saatel.
Puhkesin naerma, :" Sina? Ja häbelik? Selle eest võid sa ühel päeval veel Oscari saada."
Naerdes tundsin endas emotsioone välja purskuvat,üle pika aja pole ma ennast nii vabana tundnud.Mu naerupahvatuse pitseeris kinni Maxi suudlus.
Vaatasin talle uuesti sügavalt silma:" Aga nüüd?"
Muli oli endiselt see imelik viga,et kui ma oma võimeid kasutasin,hakkasid mu silmad helesiniselt helendama.See oli mõneti üsna halb,sest ma ei saanud seda enam salajas hoida,kui ma kellegi mõtteid lugesin,samuti ei saanud ma kedagi võimeid kasutades üllatada,just eriti pimedas.Aga nüüd lugesin mAxi mõtteid ning mu silmad helendasid-nägin Maxi silmades enda silmade peegeldust; kaks sinist täpikest keset pimedat tuba.
"Päris kõhe,"mõtles ta,ent ütles mulle, :" Sa oled igat pidi armas."
"Valetaja!" surusin ennast talle lähemale,andes kerge põsesuudluse.
Hetkeks tekkis meie vahele vaikus.Jäin uuesti mõtlema sellele,mis juhtus enne seda,kui me üksteise kiusamist teesklema hakkasime.Jah,see oli võlts vestlus,seda teadsime mõlemad ning seda me ka tahtsime,et iga hinna eest vältida vestluse triivimist kurvematele teemadele.Kurb,kuid ometi tõsi.Lootsin vaid,et selline pingeolukord ei jää enam kauaks meie vahele.
Me ei olnudki tegelikult leppinud,vaid me üritasime jõuda konsensuseni-jätkata sealt,kus pooleli jäime ning teha nägu,et vahepealset aega pole olnud või me ei mäleta seda.
Nähes,et meie vestlus enam edasi ei arene,otsustasin magama heita.Max aitas mu korralikult teki sisse mähkida ning lausus napi 'head ööd' .
Ent und mul ei tulnud.Peas keerles nii palju mõtteid; mida Max siiski sellest kõigest arvab? Mida ta praegu mõtleb? Kas ta oleks seda last armastanud? Kuidas ma üldse rasedaks sain jääda? Viimasele küsimusele suutsin enne uinumist välja mõelda kümneid,kui mitte sadu tegureid ja vastuseid.
Hommik algas kaunilt,nagu arvata oli.Kui ärkasin,ootas mind voodi äärele valmispandult hommikusöök,siira naeratusega Max kirsiks tordi peal.
Peale hommikusööki ja paari romantilist hetke kutsus Esme mu endaga Forksi kaasa,et toiduaineid ja ehitusmaterjali osta,viimased olid vajalikud Bella ja Edwardi maja jaoks,mida Esme neile pulmakingiks ehitab.Aga mina olingi kaasas vaid toidu väljavalimiseks ,kuna ma olin majas ainus sööja,tähendab-päris inimeste toidu tarbija. Kui ma veel Cullenite juures päriselanik ei olnud,tellisid nad oma toidu kindlate retseptide järgi,et neil demonstratiivselt külmkapis süüa oleks.Vahel olevat nad ka tõiesti suvaliselt telefoni ääres tellinud toitu-üks rääkis ja teised sosistasid talle ette seda,mis neil toiduna esimesena pähe kargas.Loomulikult ei olnud see just kõige parem variant.
See igalaupäevane osturetk oli minu jaoks alati oodatud sündmus,sest siis sain ma Esmega rääkida nii,nagu tütar emaga.kõik hingelt ära,ilma,et keegi oma supervõimsa kuulmisega pealt kuuleks.Seekordki rääkisin enamuse aja teel Forksi Maxist. Seekord ei algatanud sellist vestlust mina,vaid Esme,kes oli samuti öist vestlust kuulnud.Lõpuks jõudis meie vestlus kulminatsioonini.
"Jäta talle aega,Deliah.Me ei tea,mida see mees tunneb või mõtleb,aga ta peab saama ruumi järelemõtlemiseks.Ma arvan,et see ei ole hea mõte,kui sa temalt praegu hakkad kõige kohta seletusi küsima.Kui ta otsustas,et ta peidab oma haavunud oleku ja tuleb sinu juurde tagasi,
siis peaks see toe olema.Sa tahtsid temaga nii kohutavalt koos olla-nüüd on ta sinu juures."
"Ma ei mõelnud seda,et ma teda enda juures ei tahaks näha,aga ma tahaksin lihtsalt vastuseid..."
Korraks jäi Esme mõtlikuks ning seejärel ta kostis:"Kas te Maxiga adopteerida ei thakas?"
See küsimus lõi mind pahviks:"Ma ei tea,kas Max tahaks..."
"Oh,kuidas ma tahaks,et meie majas kostuks väikeste jalgade müdinat,"õhkas Esme sellise tooniga,nagu poleks ta mind kuulnudki.
"Aga miks näiteks Rosalie ja Emmett pole lapsendanud...?"
"See oleks väga keeruline.Juhul,kui me pole teda vahepeal mingil viisil ära tapnud,peaksime talle ühel heal päeval ütlema,et su perekond on kari vampiire."
"Te võiksite teda muuta,"ütlesin ettevaatlikult,kuid taipasin kohe,et see oli loll asi,mida öelda.
Esme vastas küsimusele vastuseks napi ja resoluutse ei.
Jõudsime just Forksi kaubamaja juurde,kui märkasin parklas tuttavlikku autot:Rabbitit.
Ka Esme märkas seda,kui kõndisime üle parkla kaubamaja sissekäigu poole.Kui ma alguses polnud kindel,kas see ikka on Jacobi auto,siis nähes Esme kergelt krimpsus nina,sain kinnitust,et on.
See ei oleks olnud eriti tõenäoline,et ma oleksin temaga nii suures kaubamajas kokku sattunud,ent ometigi ma seda sisimas lootsin,sest ma polnud Jakei näinud peale lahingut verinoorte vampiiride vastu.Ometigi oli tõenäosus täna minu poolel ning nii põrkasime kokku konservtoitude riiuli vahel.
"Tere" ütlesin vaikselt Jakei selja taha hiilides,kes just parajasti uuris ühe konservi etiketti.
Ta vaatas viivuks mulle otsa:"Deliah?"
"Vist jah,olen mina," naeratasin laialt.
Järgmisel hetkel ka tema naeratas,pani oma käed minu ümber,kallistas mind tugevasti,tõstes samal ajal õhku.
"Ma ei tundnud sind äragi!" hüüatas ta mind maha pannes.
"Võta vaiksemalt,kõik vaatavad meid.Aga vastuseks su küsimusele siis,noh,jah,eks ma ole veidi muutunud..."
Nn muutumise kontrolliks kummardus ta veidi allapoole,et mu silmi näha,mis hetkel särasid kaunis hallikasroheliselt.
"Aa...Muutunud.Ma vaatasingi,et sa oled vist veidi kaalust alla võtnud," kogeles ta kergelt.
Hakkasin naerma :" Oh teid,mehi."
Vahepeal oli üheltpoolt vahekäiku tulnud Esme,teiseltpoolt Billy.Nii kui nad üksteist silmasid,jäid nad teineteist jõllitama.
Jake ei teinud neist väljagi,vaid jätkas juttu :" Mul on tore sind näha tervena.See oli päris kohutav vaatepilt,milline sa välja nägid peale lahingut."
Panin endale sõrme suu ette,märgiks,et ta tasasemalt võtaks,sest meie vahele trügis vanamemm,kes tahtsi hernekonservi kätte saada.Kuna ta kuulis meie juttu,vaatas ta meid imelikult.Imelikkust suurendasid Esme ja Billy,kes kumbki 10meetrise vahemaa taga üksteist tardunult jõllitasid.
"Äkki lähme räägime kuskil mujal,"üritasin olukorda lahendada Esme ja Billy vahel.
"Täiesti nõus.See ongi nõme käia laupäeva varahommikul vanematega sisseoste tegemas," lausus Jacob naljatlevalt,ning me kõndisime ostukeskusest välja.

[Alice21]

Nii lahe, et sa lõpuks kirjutasid
Su jutt on väga väga hea ....

To Miss Swan: sa peaksid talt õppust võtma ja ka yhe jutu postitama

[SikuftAlice]

Nii lahe, et sa lõpuks kirjutasid
Su jutt on väga väga hea ....

To Miss Swan: sa peaksid talt õppust võtma ja ka yhe jutu postitama

Täpselt nooo,targematest tuleb õppust võtta:D

[Alice21]

Täpselt

Millal sa uue paned siia?

[SikuftAlice]

Mina või?

[Alice21]

Sina jah..
Kes siis veel..
Jumal või??
Täna õhtuks oleks võimalik

[SikuftAlice]

JUMAL??!!! KUS???!!
*vaatab selja taha*




Oi,täna küll mitte aga järgneva kolme päeva jooksul üritan veel ühe toota.

[Alice21]

"vaatab selja taha" .. kuule äkki peaks olema et "vaatab ülese" xD

kahju siis

[SikuftAlice]

Haha,ise usklik ja eksin nii rängalt
*vaatab ülesse* **

[Alice21]

Ülese jah ikka ju
Täna paned uue jutu w?
Kuigi ma lähen täna minema, tulen ma järgmine nädal tagasi, ja oleks hea siis, kui saaks su juttu pikemalt lugeda

[SikuftAlice]

Istusime välikohviku verandale.
Kumbki meist ei tellinud midagi.
"Sa paistad kurb olevat,"ütlesin vestluse alustuseks.
Jake polnud peale minuga kokku sattumist kordagi kustutanud näolt säravat naeratust.Seetõttu tundus mu ütlus kohatu.
"Ei,ma olen õnnelik sind nähes,"sõnas ta mu käele patsutades.Tõmbasin oma käe tema omast eemale.
"Ma kuulsin hiljuti seda,mis Bella ja Edwardi pulmas juhtus.Mul polnud õrna aimugi,et sa Bellast sisse võetud oled,"sõnasin kergelt hämmeldunud tooniga.
"Ah,ma olen sellest juba üle saanud,"vangutas ta mõtlikult pead.
Itsitasin:" Pulmad alles olid ja sa oled juba üle saanud? Vau,kui ma ka sellistest asjadest nii kiiresti üle saaksin."
"Kas sa läksid MAxist lahku? " küsis ta veelgi reipamaks muutudes.
"Ma ei mäleta,et ma sulle oleksin sed-" ent Jake katkestas mind muutudes järsult tõsiseks:
"Tean,mida sa öelda tahad:et sa ei ole mulle maininud täpsemalt,mis sinu ja Maxi vahel toimub.Aga ma sain sellest aru.Sa vaatad teda sellise pilguga..." ta hääl hakkas värisema:"Miks keegi mind niimoodi ei vaata?"
Üritasin teemat humoorikamaks muuta:" Kas su kallid hundipoisid...Ah,ei midagi." vaikisin,kuna Jake silmitses mind tumeda pilguga:
"Palun,praegu ei ole õige hetk geinaljadeks."
"Vabandust,"pomisesin omaette ;"Jätka palun."
Jake ohkas sügavalt:Kas teie vahel on siis kõik läbi?"
"Ei,miks sa nii arvad? Ma ei anna nii lihtsalt alla inimeste eest,keda armastan."
"Hmh,naljakas.MA arvasin,et peale kõike seda,mis ta siinkandis korda saatis...JA see,milles ta mind süüdistas,"ta jäi ootama kavala pilguga mu oleku muutumist piideldes.Oli selgelt näha,et ta ootab kindlaid tagajärgi.
"MIlles?" nõjatusin talle lähemale.
"Meil olevat mingi...Teema olnud,"vastas ta üsna rahulolevalt.
"Mida?!" tõusin toolilt püsti,kuid istusin kohe tagasi ning kummardasin Jakei näost vaid kümne sentimeetri kaugusele:"Ja mida sina talle vastasid?" sisistasin mürgiselt.
Jake nõjatus seljaga vastu tooli,pani käed mõtlikult rinnale ning lausus:"Jaatavalt."
Mu suu vajus tahtmatult lahti.
Jake vuristas:" Enne,kui sa midagi ütled,lase mul selgitada:sa meeldid mulle,väga.Ja ma olen ammu pidanud üritada omaks võtta mõtet,et Bellaga ei tule mul midagi välja,kuna tema ja Edwardi vahel on tugev side.Aga sina ja Max... Te olete koos üsna ebastabiilsed.Miks te üldse üritate koos olla? Vampiir ja inimene ei sobi kokku! See ei ole looduse poolt nii määratud."
"Ning sa arvad,et libahunt oleks parem variant?" kerkisin järk-järgult oma toolilt püsti.
"Parem kui surnu!" nähvas ta mulle ,samuti püsti tõustes.
Ma ei teinud teda kuulmagi:" Sa peaaegu hävitasid minu ja Maxi suhte! Ning sa oled nii kaugel hävitamaks meie sõprust,"näitasin talle tühimikku enda nimetissõrme ja põidla vahel.
Tahtsin talle veel midagi karjuda aga mõtlesin ümber.Selle asemel tormasin laua äärest eemale.Võtsin taskust telefoni ning valisin vihast värelevate sõrmedega numbri.
"Kellele sa helistad?" küsis Jake mu selja taga.
"Maxile,"vahepeal klõpsus teisel pool liini kutsetoon kinni.
"Halloo?" küsis Max üllatunult.
"Tule kohe siia.Meil on vaja millestki rääkida.Kolmekesi." seda lausudes pöörasin end vihaselt ümber,et Jakei põrnitseda.Kohkusin,kui nägin Jakei põskedelt raskeid pisaraid alla voolamas.



Sorry,et nii lühike,aga mul pole ajaga eriti kiita.
Enjoy!

[Sponsored content]