Re: Müstika

[TwilightForeva-]

edasiii palun ..

[haly005]

sorry, e pole kirjutanud, kuid nende ilustae ilmadega ei viitsi eritiarvutis passida, vaatab vb varsti saa uue osa

[haly005]

Üle pika aja siis uus osa. Usun, et olete vist ära unustanud, mis seal üldse toimub.
___________________________________________
See oli veider. Rob varjas minu eest midagi, kuna ta oli kuidagi tugev. Võrreldes sellega kui noor ta Pauliga võrreldes on.
Järsku hakkas Paul laginal naerma ja ütles läbi naeru ,,Su kaaslane pole ju taimetoiduline.''
Me nimetame ennast taimtoidulisteks, kuna meie jaoks on loomaverest toitumine, sama hea, mis inimesena taimi süüa.
''Ta on,'' lõrisesin Paulile vastu.
'' Ilmselt, su kallike on jätnud sulle midagi rääkimata järnud,'' ütles ta oma sarkastilisel häälel ning samal hetkel lendas Paul suure kaarega metsa. Rob ja mina istusime autosse ning kihutasime minema.
''On see tõsi mida ta ütles,'' küsisin ning vaatsin talle vihaselt otsa.
'' Loomulikult mitte,'' ütles ta ning naeratas võltsilt.Ma teadsin et ta valetab, aga jätsin selle teema praguseks.
Jõudsime kooli, parkisin oma auto sinna kuhu tavliseltki ning jalutasin kooli sisse. Kõik vaatasid mind kuidagi veida pilguga. Nagu oleks ma mingi imeasi.
'' Tore, et sa terveks said,'' ütles üks, kellega koos füüsikas käin.
'' Mis neil viga on?'' küsisin Robertilt.
'' Sa olid üle kuu aja koolist ju ära. Nad millegi pärast küsisid tihti sinu järele. No ja ma ütlesin siis, et oled haige.''
'' No jah siis.''
Tunnid möödusid tavapäraselt, kuigi tunuds, er Robil oli, enda vaos hoidmisega raskusi.
'' Sa ei saa mulle igavesti valetada,'' sosistasin talle kõrva, nähes kui rahulolematu ta on.
'' Mida ma sulle valetan?''
'' Seda tead sa ise paremini,'' selle lause peale ta vihastus ning tormas klassist välja. Ja hetkel on ta ilmselt juba poolel teel koju. Ma olin koolipäeva lõpuni koolis, kuid peale tunde kiirustasin Robi juurde.
Astusin uksest sisse, kõik tunudus kuidagi vaikne, kuna Ashley olek spidanud juba siin olema. Astusin paar sammu edasi ning samal hetkel jõudis ka inimverlõn minuni. Kui elutoa ukse avasin, lebas Ashley elutult ja väga kahvatult põrandal, ning kaelal oli kaks pisikest auku.
'' Ashley, kuuled mind,'' ütlesin vaikselt, ning raputasin teda. Kuulda oli, et nõrk pulss tall on, kuid see oli ka väga katkendlik ning jäi iga hetkega aina nõrgemaks. Hammustasin oale veenidesse ning peale seda surusin hammustuse koha ashley suule, et mu verid jooks. Sest praegusel hetkel oli see ainuke viis, kuidas teada päästa. Algul jõdsid vaid mõned tilgad tema kurku, kuid ta toimbus natuke ning jõi üha enam, kuid see tegi mind veidi nõrgemaks.
Tõmbasin oam käe ära, kuna ta oli saanud piisava koguse vampiiri verd taastumisek. Samal hetkel kuulsin keldrist õrna kolksatust. Läksin üli vaiksel trepist alla, ning avasin keldri ukse. Ja seal ta seisi. Pluus eest verine, külmiku eks lahti ning jõi tilgutite jaosk mõeldud kotikestest verd.
'' Mida sa siin teed?'' karjus Rob mulle ehamtusega. Inimveri oli ta metsikuks muutnud ning seda oli jube vaadata.
'' Miks kuradi pärast sa Ashley kallale pidid minema,'' jäin talle vihaselt otsa vaatama.
'' Ta lõhnas lihtsalt nii ahvatlevalt ja need südametuksed tekitasid mus janu.''
'' Sa oled idioot, ta on ju siiski su vena tüdruk. Ja mis nüüd käisid haiglas verepanka röövimas?''
'' Jah, sa ei kujuta ette ka kui hea see on. Tahad ka?'' ütles ta ning jõi verd edasi.
Haarasin külmikust verkoti ning viskasin selle vastu seina puruks, kuna olin vihaseks saamas.
'' Kurat küll, sa ju tead mida inimveri meiesugustele teeb.Sa muutud metsikuks ja varsti on meie olemasolu kõigile teada.''
'' Tead metsik on isegi parem olla, kui mingi paipoiss.''
'' Lõpeta, kurat küll,'' lõrisesin Robile.
Vastuseks sain vaid tugeva hoobi, mille tagjärjel üks riiul keldri seinal purunes, ning tundsin, kuidas puuork, mu selga tungis. See oli tohutu piin. Kuid suutin selle välja tõmmata. Rob oli selja pääranud ning jõi edasi. Avasin maas Verveini kasti. Võtsin sealt süstla ning ennem kui Robert regeerida jõudis lõin süstla tall selga. Ta nõrgestus ning kukkus põrandale.
'' Miks?'' küsis ta veel haledalt ning jä elutult põrandale lamama
'' Ise sa seda tahtsin,'' laususin ning vedasin ta teise kledriruumi ning panin ukse lukku.

[Alice21]

Kuule, järjest paremaks läheb nagu

[haly005]

tore kui meeldib

[merkkka]

nämmi , kui hea !!! EDASIII ja ruttu paluks . Aluguses oli see liiiga videviku sarnane , bioloogia tund + veregruppi määramine . Ma olin nii vihane , et sa ahvid videvikku , kuid ma lugesin siiski edasi ning järjest paremaks läheb . Nüüd oleksin su peale nii vihane , kui sa ei kirjutaks edasi . Muide libahundist võiks kah rohkem juttu tulla , oleks põnev lugeda millised mõtted sul libahundi koha pealt oleks . Väga ääge , et ka vampiirid sisaldavad verd ning nutavad . Aga Videvikku see veri ei sobiks , jube oleks kui Edward ja teised ta pere liikmed oleksid näiteks Edwardi ja Bella pulmas nutnud verd .

[haly005]

kuna mulle meeldib igasugu vampiirivärke vahtida, siis saab kah ideid, kuidas vampiirid liiga videvikulised ei oleks

[merkkka]

kuna uus osa tuleb :p ???

[haly005]

Läksin tagasi üles. Ashley laas endiselt maas, kuid ta südamelöögid muutusid järjest kiiremaks. Tõstsin ta diivanile, kui samal ajal astus tuppa Oliver.
'' Mida sa tegid?'' karjus ta, nähes Ashley kaelal hammustus jälge.
'' Andsin talle pisut oma ver, et ta toibuks,'' laususin
'' Ma ei mõtle seda,'' ütles ta vappudes ning pilgu Ashley kaelale suunates.
'' Robert hammustas teda, kui ma siia jõudsin, lamas ta elutult maas.''
'' Ja kus ta nüüd on?'' küsis ta ning vappus vihas endiselt, kuid enam ei olnud ta sellises oleksus, et mulle kallale oleka hüpanud.
''Keldris. Panin ta luku taha. Ta on metsik.Ma pea jahile minema. Ashley muutis mu nõrgaks.''
Ta noogutas vaid ja ma lahkusin majast. Võtsin garaazist ühe pudeli, et Robertile loomaverd tuua.
Liikusin kiiresti puude vahelt, tundsin metskassi lõhna. Minnu lemmikud. Piseksed kiskjad, kelle veri maitseb imehästi. Vahel mulle tundub, et paremini isegi kui inimveri.Jäin seisma ning nuusutasin, kust poolt lõhn tuleb. Järgnesin lõhnale, üks väike hüpe ja mu hambad sisenesid selle kiskja kaela. Kahuu et neid isendeid siin kandis vähe on. Tõmbasin ühe kännu üles ning asetasin verest tühjaks imetud eha sinna ning panin vajutasin kännu maa sisse tagasi.Kuid Robi jaoks oli mul vaja midagi suuremat ning isane metskits sobis selleks väga hästi, mille ma naukese aja eest pisikesest lombist joomas leidsin. Peagi oli pudel täis ning jõin kitse ise veel verest tühjaks et loom piinlema ei peaks. Peitsin samuti surnud looma ära ning hakkasin tagasi liikuma, kuid see kord aeglasemalt.
Peagi jõudis minuni vastik koera lõhn, mida pidin kannatama Roberti juures. Kuid seekord oli lõhn palju tugevam. Mõne hetke pärast astus üks libahunt tihedast oksavõsast välja ning lõrises. Algul oli mu mõtteks, et see on Oliver, kuid ei see ei olnud, see hunt oli valge ja veidike pisem,kui Oliver ning oliver on must. Üha enam hakkas hiiglaslikke hunte võsastikust välja ilmuma, kuni lõpuk solin ma ümber piiratud.
'' Mida te tahate?'' küsisin ning seekord olin ma veidike hirmul, sest üksi ma selle karja vastu ei saaks. Neid on liiga palju. Lugesin kiiresti nad üle ning sian kokku kuusteist hunti. See ei ole võimalik. Robert ütles ju mulle, et Oliver on ainus.
Valge hunt taandus võssa ning mõne hetke pärast tuli sealt välja imekena, umbes seitsmeteist aastane blondi peaga poiss ning jalas olid tal püksid, mis olid eelnevalt tal ümber jala seotud.
'' Õh kui vastikult vampiirid ikka lõhnavad.'' ütles ta muie näol.
'' Ega te paremini ei lõhna. Aga ma küsisin teilt midagi.''
'' Viimasel ajal on siin liiga palju inimesi surnud ja millegi pärast enamus inimesed on surnud siinse metsa matkarajal. Ja lõhn mida laipade juures tunda on on väga sarnane sinu omaga.''
'' Mida? Ma vannun, et ma ei ole kedagi tapnud.''
Kas inimeste tapimne ongi siis Pauli kättemaks mulle. Ainuke, kes selle taga saa olla on Paul. Kuna keegi teine ei saa minuga sarnaselt lõhnata.
'' Ja kuna neid mõrvasid on liiga palju, siis tuleb mõrvarile ost peale teha,'' lausu ta ning hakkas vappuma ning mõne hetke pärast oli minu ees see sama valge hunt, kes paar minutit tagasi võssa läks.
Kõik nad lõrisesid ning lähenesid mulle. Teadsin, et nüüd on lõpp, kuna mul ei olnud sellestmingit väljapääsu ning minu sõnu nad kah ei usu.
Olin valmis huntide kallale tulekuks, kui järsku tuttav must hunt minu kõrvale maandus.Kõikj ätsid järsult lõrisemise ning tõmbusid tagasi. Kõik tagnesid võssa, samuti läks sinna ka Oliver. Tagasi tulid kõik inimestena, peale ühe, pruuni hundi, kelle jala külge seotud püksid olid nüüdseks blondi poisi jalas, kuna muundudes jäid tema enda pükstest järgi vaid räbalad.

[merkkka]

edasii !!

[Selena-gomez]

tuttu tee uus, tahaks juba lugeda

[bella19]

Tahaks ka ,see niiii huvitav!Kirjanik haly005

[Selena-gomez]

võiksid homme teha, siis kell11 am ka midagi teha kodus

[haly005]

sorry, et te pole uut osa saanud, aga hetkel seisab poolikuna, kuid mul on kavas see lõpuni kirjutada

[bella19]

Pole midagi,sul on oma elu ka,ja soojad ilmad on

[bella19]

Edasiiii palun!

[k2llu]

Sattusin seda lugema ja peaks ütlema, et vääga hea on Tahaks täiega, et sa edasi kirjutaksid

[bella19]

Ma juba teist korda lugesin

[Selena-gomez]

uut osa ootan suure põnevusega

[haly005]

Nii, nii, nii. Ja mul on head uudised teile. Ma sain täna veidike aega. Õigemini ma võtsin omale aega lihtsalt, kuna see jutt on mu mõtetes juba nii kaugele arenenud, aga kirja ma pole ammu midagi pannud. Nii et ma otsustasin täna kirjutada, ennem kui ma kõik ära unustan. Nii, et siit teile uus osa:
___________________________________________________
'' See on Abigail,'' tuvustas Oliver mind karjale justkui oleks hundid ja vampiirid parimad sõbrad.
'' Ma olen John ning see on mu kari,'' vastas ta üsna tõrksal häälel ning kripsutas nägi, ilmselgelt tundi ta mu lõhna veel ning see pani mind muigama
'' Sa võiksid veidike sõbralikum olla,'' ütles Oliver Johnile, kes vaatas endiselt mind vastiku pilguga. Ta oleks nagu solvunud, et mind ära tappa ei saanud. Aga peale Oliveri sõnu asendas ta oma endise pilgu veidike sõbralikumaga. Otsekui oleks Oliveri öeldu talle käsuks olnud ning ta jäi küsivalt Oliverile osta vaatama.
'' Mis on?'' küsis ta Johnilt nähes, et too vaatab teda kuidagi väga veidra pilguga. Seda pilku on raske seletada. See oli midagi omapärast, midagi, mis on ilmselt hunidele vaid omane.
'' Sa tahad öelda, et sa oled nende vastikute haisvate vereimejate poole üle läinud.''
'' Ma ei ole haisev,'' käratasin ma vastu, kuna see tõsiselt häiris mind, et ta sedasi käitus. Nagu nad ise lõhnaks eriti paremini. Nende lõhn lausa põletas mu nina, neid oli siiski ju terve kari.
'' Sina ole üldse vait,'' nähvast ta vastu.
'' Ma ütlesin sulle, et ole sõbralikum. Ja jah ma olen nendega.''
'' Sa teed nalja,'' lausu John ning terve kari hakkas laginal naerma.
'' Mis siin naljakat on?'' küsisin.
'' Ja ma mõtlesin, et vampiirid on targad, aga see siin on küll täiesti loll blondiin.'' jätkas ta oma iroonilisel häälel, mis meenutas mulle sedasi Nate'i ning ma läksin selle peale marru. Mõne sekundiga oli John vastu puud surutud.
'' Teinekord hoia om arvamus endale. Üks väike liigutus ja sind lihtsalt ei oleks enam, Mõitsad?'' lausuin lõrisedes. Samal ajal kuulsin selja tagant lõrisemist mõned olid tagasi huntideks muutunud ning John vappus mu käte vahel.
'' Lõpetage,'' karjus Oliver ning hundid taandusid ja ka John rahunes ka maha. Millegi tõttu iga Oliveri sõna mõjutas neid. Nad kuulasid ta sõna. Oliver oleks nagu nende käskja. Ma küll ei tea sellest hundimaailmast eriti midagi, kuid mulle tundus, et osad kartsid teda. Ning oleks valmis ka Oliverile alistuma
'' Miks nad sind kuulavad?'' küsisin niipea kui lasin Johnil oma käte vahel ma kukkuda
'' Ma olin nende karja juht. Ma olin nende alfa. Hoolimata selles, et ma nad jätsin peavad nad mind kuulama, sest ma olen siiski alfa huntide sugvõsast ning tolajal nad valisid minu, mis tähendab, et minu sõna jääb maksma kuni surmani. John on beeta ja nad kuulavad ka teda, kuid minu juureolekul maksab minu sõna. Kui ma sureksin saaks Johnist alfa ning tekiks uus sugukond ''
Samal ajal kui Oliver mulle seda kõike rääksi läksid nad meist veidike eemale rääkima, ilmselt selleks, et ma eriti midagi ei kuuleks, kuid kui mind nende jutuajamine huvitanud oleks oleks ma väga hästi kuulnud.
Jalutasin niisama edasi tagasi, kuid jäsrku kuulsin peas karjatus. See oli veider, minuga pole evarem midagi sellist juhtunud. Mu silme eete tekkisid leegid ning happihüüded aian jätkusid.Pähe lõi tohutu valu ning ma vajusin põlvili maha ning hõidsin oma peast kinni, see oli piinav.
'' Ashley,'' kiljatasin ma lõpuks kui aru sain, mis minuga toimub.
'' Mis temaga on?'' küsis Oliver automaatselt ning vaatas ehmunud pilguga mulle otsa.
'' Ta on ohus.''
'' Kuidas sa seda tead?'' küsis ta minult närviliselt.
'' Ma ei saa praegu selgitada, õigemini mul pole õrna aimu ka, aga ma tean, et kui me kohe tagasi ei lähe siis ta põleb majja sisse.''
Pöörasin ennast ümber ning jooksin maja poole tagasi ning paar hunti jooksis minuga kaasa. Põiklesin puude vahel, ilma, et oleks ühtegi neis puudutanud. Jooksmise ajal üriasin meenutada midagi, miks ma Ashley tundeid tunne. Tema hirmunud pilk ja leegid olid mulle nagu ajju söövitatud, kuid see ei teainud enam valu. Lõpuks mulle meenus midagi, mida Nate mulle kunagi rääkis. Minu veri inimese kehas annab mulle võimaluse tunetada selle inimese tundeid, seda just juhtudel kui ta peaks ohus olema. Ja ma ju andsin talle oma verd.

[Selena-gomez]

jummala super ikka
tahaks juba teada mis järgmises osas on

[k2llu]

Super nagu alati Tahan uuuuuuuuttt jubbbaaa!!

[haly005]

luban, et varsti saate, tahtsin täna tegelt kirjutada, aga ema võtis läpaka tööle kaasa, nii et ma usun, et homme saate ehk uue osa

[Selena-gomez]

´jee, peame siis homseni kannatama

[haly005]

Ma tean, et lubasin varem uut osa, kuid aeg lihtsalt kaob ära.
_______________

Kui tagasi jõudsime oli maja suurtes leekides. Leegid mänglesid ümer puidust seinte ning ühe kiiremini võitis tuli ma ja üle võimust. Jäin mõni meeter majast eemal seisma, sest lähemale minna oli mulle endale ohtlik. Ma ei tundunud enam ühtegi Ashley emotsiooni, mitte ühtegi, mis annaks märku, et ta on teadvusel ning üritaks end elus hoida.
'' Ta on sees ja ilmselt vingust oimetu,'' lausin Oliverile paaniliselt, sest Ashleyst oli viimasel ajal kujunenud mu üks parimaid sõpru. Sõber, kellele sai alati loota ning temaga sai kõike jagada. Miks ma temast minevikus mõtles? Kas ma tõesti arvan, et tal pole lootus pääseda? Aitab, karjusin oma mõtetes iseenda peale. Ma ei tohtinud mõelda, et kõik nii halvasti lõpeb. Ma pidin lootma nagu öeldakse: lootus sureb viimasena. Lootus on asi, mis hoiab meid poitiivses suunas.
'' Me peame ta välja tooma,'' äratas Oliver mind oma lausega, milles kajastus paanilist nooti. Pole ka ime, majas sees oli ju inimene, keda ta üle kõige armastas. Ning tol hetkel meenus mulle, et majas oli ju ka inimene keda mina armastan. Või vähemalt ma arvan, et ma armastan. Viimasel ajal ei saa ma oma tunnetest, enam üldse aru, kuid ma teadsin, et ta on mulle tähtis ning ta on seal sees. Keldris, luku taga. Mina panin ta ju sinna. Mina olen selles süüdi. Mina! Kõik see oli ju minu süü. Mina olin, see kes tappis Nate. Mina olin see, kellele Paul kätte maksta tahtis. Miks ma ei võinud korragi elus ünnelik olla.
'' Mina ei saa midagi teha,'' ütlesin laususin kurvalt, kui taipasin, mida Oliver mulle öelnud oli. ''Anna andeks,'' pimisesin, kuid ta oli juba kadunud. Nägin veel kuidas ta majja sisse vilkstad
Vaatasin lihtsalt leeke, mis valitsesid kogu seda katastroofi. Minu võimuses ei olnud midagi, mida ma teha saaks. Ma võisin olla tugev, kiire, võimas, kuid leggid oli midagi, mis mind peatas. Oliverijärel tormas majja sisse ka John ning tagasi jõudsid nad mõne minuti pärast. Ashley oli Oliveri süles ning nad suundusid majast eemale ning ta asetas Ashlei imeõrnalt maha nagu, ta oleks portselanist, mis võib puruneda tuhandeks killuks, kui seda veidikenegi rohmakamlt kohelda. Ilmselt selle tõttu ei lasknud ta Johnil Ashleyt muutuda. Tal oli palju põletushaavu ning ta süda lõi üsna katkendlikult. Vähemalt oli kuulda vilkurite häält, mis suurendas mu lootust, et Ahley saab väheamlt terveks.
Vaatasin endiselt maja, üks külg hakkas vaikselt kokku kukkuma, teadsin, et Robert on keldris, kuid ma ei saanud midagi teha, et teda aidata. Pisike veretilk voolas mööda mu põske alla. See kõik tegi tohutlt haiget. Mu vend tahtis mulle kõigest hingest kätte maksta. Poleks uskunudki , et ühe isa armastus põja vastu võib nii suur olla. Isegi kui poeg on selline elajas. Nüüd oli ka teada, et Paul on samasugune. Nagu ise nõnda ka poeg. Sama veri, sama iseloom. Tundsin kuidas Oliver mu mu kõrvale ilmus ning käe mu õlale pani. Kuigi teadsin, et ta seal on, ma siiki võpatasin,
'' Mul on kahju, aga ma ei saanud enam uuesti sisse minna,'' lausus ta ning pööres pilgu selja taha. Samal ajal olin ma tema kõrvalt kadunud. Üritasin autot käivitada, kuid mu käed värisesid. Mu nägu määrdus üha rohkem verega. Pisarad, kuid needki polnud ju tõelised. See oli veri. Lõpuks õnnestus mul süüde tööle saada ja kihutasin minema. Ma hoidsin jalga lihtsalt gaasipedaalil ning sõitsin, ma ei vaadanud kuhu ma lähen või kus ma olen- Sellel polnud tähtsus. Ma lihtsalt tahtsin ära. Kaugele. Kohta, mis ei meenutaks mulle teda! Puud vuhisesid minust mööda, jälgisin ainult kaugusesse. Mingi hetk otsustasin vasakule pöörata ning jõudsin lõpuks kaljuni. See koht oli tuttav. See oli koht, kus ma muutusin. Koht, kuhu põgenesin, kui Paul oli mindhammustanud, minust tõitunud, mind uimaseks muutunud ja seejärel enda verd andnud, kartes, et oli liiga palju võtnud ja ma ei toibu. Jah veri, aitas mul tõibuda, kuid mitte piisavalt.. Vanad mälestused tõusid esile. Valusad mälestused. Mälestused kuidas ma muundusin.

[Sponsored content]