Re: Müstika

[Selena-gomez]

super
kirjuta edasi

[k2llu]

Väääga hea Kirjuta aga edasi !

[haly005]

homme saate uue osa.
Olin mõnda aega ära, nii et ei olnud võimalik arvutit kasutada, nii et homme kirjutan uue osa!

[Alice21]

v2ga hea

[haly005]

Äär oli piiratud käsipuudega, ilmselt oli see mõni turismipunkt, kuna sealt avanes ka tõeliselt ilus vaade avamerel. Tee mereni oli sealt pikk, kuid alla hüpata mul polnud ka mõtet, isegi kui ma oleks mõne kaljunuki otsa kukkunud, poleks sellest mingit kasu olnud. Võibolla oleksing pidanud minema maja ja seal koos Robetiga ära põlema, see oleks olnud ainuke viis siit ilmast lahkuda. See oleks kustutanud kannatused ning oleksin saanud olla koos temaga. Igavesti.

Toetasin käed käsipuule ning vaatasin avamerele, ilma, et ma midagi muud oleks tähele pannud. Vahepeal oli pilve läinud ning mõned üksikud piisad langesi mu näole, mis näisid kui pisarad mu põskedel. Tõelised pisarad. Läbipaistvad. Ilusad.

Istusin autosse ning jäi tühjusesse vaatama. Aja jooksul muutusid silmalaud üha raskemaks, mis lõpuks sulgusid. Ärkasin kolksu peale üles. Ma ei tea kas ma kujutasin omale seda ette, et midagi visati vastu akent, sest õues ei olnud midagi näha, ega ei olnud ka kellegi südametööd kuulda, mis enamsti andis mulle inimeste või olendite lähedalolekust märku. Käis järjekordne kolksatus, mille peale väljusin autost, kuid endiselt mitte midagi. Mulle tundus, et hakkasin hulluks minema või siis peab tegema seda keegi, kes on väga kiire. Kiirem kui mina. Keegi, kes ei ole inimene. Keegi, kelle süda on lakanun töötamast.

Läksin kalju ääre juurde ning vatasin pimeduse. Meri oli rahulik ja peegelsile kuu oli ainuke asi, mis veidike valgust andis ning vee pinnalt vastu peegeldas. See oli imeline vaatepilt. Pilt, mida polnu näinud aastaid, kuid mis oli mu mällu sööbinud ammustest aegadest. Mind tõi maa peale tagasi sahin, mis peagi vabus.

Hetke pärast kuulsin kuidas keegi minu selja tagant mööda tuhises. Keegi või miski mängis minuga ja see ajas mind närvi. Kõige halvem on see, et ma ei tea kelle eest ma ennast kaitsma pean. Teadsin, et müstilisetest olendites on olemas vaid vampiirid, kuid selgus, et libahundid ja nõiad ka ning, kes teab mida see müstiline maailm meiel veel pakkuda võib. Kõige veidram oli see, et ma olin närvis, võib-olla isegi hirmul. Seda polnud juhtunud sellest ajast saadik, mil ma muutusin. See keegi, kes mind jälgis, muutis mu närviliseks. Rahutuks.

Üritasin rahuneda, see isegi õnnestus natukeseks, kuid kui peagi kuulsin raksatust ning seejärel oli kõik taas endine. Mulle helkis metsast vastu kaks sügavsinist silma, millesse oleks võinud uppuda. Need olid põhjatud ning jälgisid ainult mind. Need silmad viisid mind nendega kaas, kõik muu oli mu peast pühitud. Samal hetkel millal ma olin unustanud kõik, kadus see silmapaar ning mu kõrvu kostus tohutu piinav heli. See tegi haiget. Võtsin oma kõrvadest kinni, et seda vähendada, kuid sellest polnud mingit kasu. See oleks nagu mu pähe sisestatud. See ei tulnud väljast, see oli minu sees ja tegi haiget. Vaiusin kössu maha, üritades kõigest väest seda vaiksemaks muuta. Seda summutada.

''Lõpeta,'' lõrisesin läbi hammaste nii kõvasti kui suutsin. Kuid ilmselt, see polnud eriti vali, kuna see kriiskav heli ei lasknud mul muule kui valule pühenduda. Heli vaibus kui ilmus nähtavale taas see silmapaar. Olin sekunditega seal , kus oli isik olnud ennem, kuid ta on minust kiirem.

''Näita ennast,'' karjusin ma ning liikusin tagasi oma autoni, kuigi ma tundsin, et keegi jälgib mind.

Sel hetkel oleks ma olnud nagu väike armetu laps, kes kardab kõike. Iga praksatus iga sahin, see hirmutas mind. Kellelgi või millelgi oli minu üle kontroll. Ja taas see kriiskav heli, mis purustaks mu kõrvakiled, kui oleksin inimene. Kuid seekord mul õnnestus mul see maha suruda. Mul pole aimugi kuidas ma sed tegin, kuid ma peletasin selle minema. Heli vaibus mu peas, ma oleks selle oma mõtetes nagu tagasi lükanud. Blokeerinud. Mis minuga toimub?

Metsast kajas vaid kilkavat naeru. Hääl oli võluv ja hele. Midagi ilusat ja lapseliku. See kordus taas ning samal hetkel ilmus puude vahelet välja jumalik lubivalge olend.Ainuke asi mis tema juures olid tumedad olid ta juuksed. Tal oli seljas valge kleit, ta silmad olid sügavsinised ning tal olid tiivad. Jah tiivad. Läbipaistavd tiivad. Mitte nagu enamustes filmides kujutatakse inglite tiibu vaid midagi taolist nagu kiilidel, kuid need oldi suuremad. Kuid kui mitte tiibu arvestada oli täietsi inimese moodi. Ilmselt inimene kes pole teadlik tõelisest maailmas, oleks arvanud, et ta on albiino.

''Kes sa oled? Ja mida sa tahad?'' küsisin samal ajal jälle nendesse silmadesse uppudes, nendelt simadelt oli praktiliselt võimatu oma pilku ära saada. Ma uppusin, mis minu puhul on võimatu, kuid seda ma tegin, ma vajusin, muu juuksed hõljusid vees. Kõik läks aina pimedamaks, valgus kadus, õhk oli otsas, kõik oli minu jaoks kadunud. Ma võtsin ennast kokku ning suutsin ta silmist väljuda. Ma hingeldasin, küll vavumärgatavalt, kuid ma hingeldasin. See kõik oleks olnud nagu päriselt.

'' Sa oled tugev,'' lausus ta oma fantastilisel heliseval lapsehäälel,mis minu sismias, meenutas lainete kohinana, kui nad hooga vastu kaljuserva viskuvad.

Ta manipuleeris minuga. Kuid ma pidin leidma, sisemise mina, et sellele vastu panna ning ma suutsin seda. Ma pidin olevam tugev.

'' Kas sa vastad mu küsimustele?'' nõudsi ma endiselt vastuseid, kuid tema vaid itsitas selle peale. See häiris mind. Ta langetas om tiivad ning seisis nüüd paljajalu maas, mul oleks olnud hea võimalus rünnata, ma oleks seda peaaegu teinud, kui tema selja tagant pole välja ilmunud järgmine samasugune olend, kuid ta oli meessoost ja tema juuksed olid heledamad, kuid jällegi paar võluvaid silmi.

''Me ei pea sulle mingeid vastuseid andma. Vereimejad on meie jaosk olematud. Vampiiride ajastu on läbi.'' lausus poiss oma klagil häälel.

'' Kas ta pole mitte armas. Ta on erakorde, see kuidas ta mu saadetud heli tagasi lükkas oli hämmastav,'' rääkis tüdruk oma pehmel heliseval häälel, kuid selles hääles oli hämmastust.

[Alice21]

Mõnus lugemine
Kirjuta aga edasi.


tead, ma mõtlesin et võiks ise ka hakata siia juttu kirjutama, aga vaadates kui head tööd teie kõik siin teete, oleksid minu omad väga viletsad

[haly005]

kirjuta ikka, kunagi peab ikka olema esimene kord, ajaga arened
aga ma arvan, et äkki homme kirjuatan uue osa, täna läheb kiireks, kui kirjutama hakkan

[Alice21]

Miks täna kiireks läheb?

[haly005]

mul täna palju tegemist ja õhtul peab veel linna minema

[Alice21]

Okei, eks jään homme ootama

[bella19]

ma ka

Hea jutt
10+

[Alice21]

Sa pidid tänaseks uue loo kirja panema

[bella19]

Jh,Kus see on
Millal kirjutad?

[Alice21]

Ilmselt ta ei jõudnud.

[Selena-gomez]

see on hea jutt, ootan juba uut osa ja kas need tiibadega inimesed on inglid või

[haly005]

sorry, sorry, täielik ajapuudus lihtsalt
ma loodan, et mul on homme vaba päev ja aega ka, ma ise tahan nii nii selle jutu ära lõpuni kirjutada, aga kogu aeg tuleb midagi ootamatut ette
need tiibadega inimesed ei ole inglid hetkel
varsti saate nende kohta rohkem teada

[bella19]

On aega kirjutada:)

[haly005]

Nii täna saate uue osa. Mul pole muud midagi lihtsalt teha. Kuna astusin jões omale midagi väga teravat jalga, siis liikuda on üsna valus, nii et jah siit siis uus osa.
__________________________________________
Nad on vaenlased. Kajas esimene mõte minu peas.Ning taaskord hakkasin ma sulanduma, uppuma sügavsinistesse silmadesse. Kuid sellel korral sain kergemine tagasi reaalsesse maailma, ning samal hetkel oli jumalik tüdruk vastu puud ning minu hambad tema kõril. Tundsin mõrkjat maitset oma suus, ning see kõrvetas. Eemaldusin temast kiiresti. Mõlemad naersid. Hääleded segunesid mu peas. Seest kõrvetas, valu oli piinav. Pilt muutus uduseks, kehade piir jooned kadusid, kuid nii palju ma tajusin, et nad tõstsid oma tiivad ning tõusid taas lendu. Kuulsin veel nende kilkavat naeru, kuid mu silmad olid liiga udused, et midagi näha. Ma vajusin kokku, hääled kajasid segunenult mu peas, kord kalk hääl, kord helisev lapsehääl. Kuid kolmas eristus teistest tunduvald.

'' See oli tunduvald kergem eesmärk, kuigi ta oli tugev. Tugevam kui keegi teine. Ta on erakordne.'' lausus kolmas hääl, mille mu aju suutis lõpuks kajastada, kui madala meeshäälena. Taaskord see sama. Ta on erakordne.Mina? Mina olen erakordene?Kuidas?Miks? Ma olen ju kõigest vampiir?

Peale seda jäi kõik vaikseks. Kuid nüüdseks oli ainuke ainuke asi mida mu aju teadvustas valu. See oli piinav. Metsik valu. Ma piinlesin, ma uppusin, kuid see kord valusse. Kes nad olid? Miks nende veri teist sugune on? Mis minuga toimub? Jään ma elama? On mul veel jõudu? Need olid küsimused mis käisid mu peast läbi veel ennem, kui teadvuse kaotasin. Vähemalt oli see valu lõpp.

Toibusin, kui kellegi soe käsi mu põske puudutas. Ma kartsin. Ma kartsin avada silmi, kui mulle meenus juhtunu. Mind valdas hirm. Paanika, kõik, mis on inimesel omane, kui ta kardab, kuid mitte vampiirile.

'' On teiega kõik kombes?'' küsisis kellegi mahe ilus hääl.

Ma võtsin ennast kokku ning järjekorselt vaatasid ming sügavsinised silmad. Ma ajasin ennast kiiresti istukile ning eemaldusin temast kiiresti ennast käte ja jalgatega taha poole lükates, kuid mu tee takistas auto.

'' Ära karda.'' ütles hääl, mis kuulus jumekale pruunide praktiliselt siilipega posile, kellele kuulsid ka sügavsinised silmad, mis mulle mõni hetk tagasi otsa vaatasid. Kuid miks ma ta silmisse ei uppunud? Vaatasin endiselt teda hirmunud pilguga. Mis minuga toimub? Miks ma kardan, täiesti tavalist inimest? Miks ma ei kuule tema igat südamelööki? Misk ma ei janune tema vere järele?Viimane küsimus oli midagi, mis minus suurt huvi äratas. Ma janunenud tema vere järele. Ma ei kuulnud tema südmalööke. Ma ei ihanud teda tappa. Kes ma olen?Kes tema on?

'' Kes sa oled?'' küsisin viimaks ning kortsutasin kulmu. Samal ajal hakkasin püsti tõusma, kuid ka see oli kuidagi vaevaline. Ta sirutas oma käe minu poole. Kahtlesinl, kuid viimaks võtsin sellest kinni ning ajasin ennast tema toetuse apil püsti. Ma pole ennast nii abituna veel tundnud.

''Jared,'' vastas ta ning jätkas:''Vabandust, ma ei tahtnud sind hirmutada, kuid see ei ole tavaline, et keegi hommikusel ajal oma auto....'' ma ei lasknud tal om alauset lõpetada.

'' Kas tohib?'' küsisin kätte tema kaela poole sirutades. Ilmsetl ei saanud ta mu küsimusest aru ning jäi mulle juhmi näoga otsa vaatama. Asetasin oma sõrme tema kaelale, kust ma oleks pidanud kergelt tema pulsi üles leidma, kudi see valmistas mulle raskusi, lõpuks leidsin selle, kuid seda oli ka vaevu tunda.

'' Vabanda, ma pidin lihtsalt kontrollima,'' üritasin ma ennast vabandada.

'' Sa oled kuidgi veider,'' vaatas ta mulle imestunult otsa.

'' Kuidas?'' küsisin, mis oli väga tobe küsimus, arvestades seda, mida ma just tegain.

'' No kõigepealt sa kartsid mind, siis muutsid julgemak. Jäi mulje nagu sa tahaks minuga lähemalt tuttavaks saada, kuid siis sa hakkad mu kael näppima ja väidad, et pidid midagi kontrollima. Lisaks oled sa väga heleda nahaga. Ausalt öeldes ma ei saa mitte midagi aru,'' vuristas ta kõik mulle üsna kiiresti ette, nii et mul oli ikka tegemist, et aru saada, mida ta räägib.

'' Vähemalt on mu naha toon veel normaalne.Aga ma olen praegu veel suuremas segaduses kui sina.'' laususin kuidagi ükskõikselt. Jah, mu nahatoon on säilinud heledana.

'' Sa ei tundu segaduses, sa tundud pigem omadega väga sassis olevat.''

Selle peale läksin ma pisut närvi ning karjusin posile, kes pidi olema vist Jared kõik näkku:''Tead sa oleks ka, kui õhtul oled sa keegi, kes oled sa olenud väga pikka aega ja järgmisel hommikul oled sa inimene, kellel pole jõudud, keda valdab hirm ja teadmatus.'' Ta ei oleks pidanud, mu karjumist kuulma, kuid ma pidin kellegi peal oma viha, hirmu ja tedmatuse välja elama. Ning ta oli siin hetkel ainuke isik. Ma olen inimene ning ma vihkan seda. Mul hakkasid pisarad silmist jooksma. Tõelised pisarad, soolase maitsega, mitte veri. Ma teadsin, et olen inimene ja lõpp ei pruugi sel juhul kaugel olla. Ma hakkan vananema ja lõpuks ma suren. Sellele mõeldes hakkas, üha rohkem pisaraid mu silmist väljuma. Ning minu imestuseks hakkas Jared mind lohutama. Ta võttis mul ümber kinni ning ma tundsin ennast kuidagi turvaliselt.

Me istusime sedasi päris tükk aega, kui lõpuks Jared oma suu avas:'' Kas kuulsid seda?''

Noogutasin. Ma tõesti kuulsin oksa rakstust metsast. Ma usaldasin Jaredi, kuidi ta oli minu jaoks täiesti võõras ning ma ei teadnud temast midagi. Ma usaldasin teda ja ma ei tahtnud, et ta viga ei saaks. Ükskõik, mis seal metsas siis on, nõid, vampiid, libahunt või tundmatu olend, oleks see posisile ohtlik. Vabastasin ennast poisi embusest ning tõusin püsti.

'' Sul oleks parem nüüd minna,'' lausin, sest teadsin, et inimesena on see ainuke võimalus teda kaitsta.

[Alice21]

Väga väga hea jutt

[haly005]

Ja ma mõtlesin, et lisan pildid ka oma ettekujutustest. Ma ei mäleta kui palju ma tegelasi alguses kirjeldasin, aga lisan pildid, mis viimasel ajal minu ettekujutuses on olnud, kui kirjutan
Abigail

Robert

Ashley

Emma

Nate

Oliver(ta ei ole küll tumedate juustega, aga kõige lähem ettekujutus, mis leidsin. kujutage teda blondina vms.)

Paul

[Selena-gomez]

ilusad pildid ja jutt on ka lihtsalt nii hea, kui aega saad siis kirjuta edasi

[bella19]

Kirjuta kindlasti edasi kui aega leiad super jutt ja ma kujutasingi kõiki tegelasi u. nii ette.Isegi siis kui keegi ei kirjelda tegelasi tuleb mulle ettekujutus millised nad oleksid:)

[haly005]

Ma loodan, et homme saan aega kirjutada:)

[Alice21]

Tore

[haly005]

''Aga sina?'' vaatas ta mulle küsivalt otsa, kui ka veidike murelikult

Raputasin pead:'' Ma pean siia jääma ja sul on ohutum lahkuda.''

''Ei,'' protestis ta vastu.

'' Mine nüüd,'' laususin ma veidike murelikuna, kui kuulsin järgmist raksatust.

'' Ei, ma küll ei tunne sind, aga miks ma peaksin su ohtu jätma.''

'' Sa ei tunne mind. Sul pole õrna aimu ka kes ma olin? Mida ma tegin?Sa ei tea minust midagi. Kuid ma olin inimeste jaosk ohtlik. Ja see, mis seal metsas on sinu jaoks tunduvalt ohtlikum kui minu.''

Ta seisis endiselt paigal ning jäi mulje nagu tal poleks kavaski lahkuda. Inimeste põikpäisus ajab vihale, eriti, kui sul pole enam võimet, nenede tahtmisi muuta.

'' Mine,'' karjusin ma, mille peale poiss ehmatas ja minema jooksis. Kas tõesti tundusin hirmutavana.Lõpuks? Jälle? Või sai ta aru, et ma lihtsalt ei anna alla, ennem kui ta lahkub.

Ma kartsin, kuid ma lootsin taas neid olendeid näha, kes mu elu taas täielikult muutsid. Nad muutsid mu elu ja ma ei lepi sellega. Raksatused tihenesid. Mu ootused suurenesid. Nad võisid iga hetk sealt välja astuda. Ma tahtsin vastuseid ning ma ei jäta ennem kui ma need saan. See oli minu kindel idee. Ma pettusin kui lõpuks astus puude vahelt välja tuttav kogu, kuid teda ma ei osanud oodata. Veel vähem tahtsin ma temast midagi teada teada nüüd, kui ma olin taas inimene. Ilma igasuguste võimeteta. Võimeteta, et vastu hakata vampiirile. Kaitsetu. Purunev nagu portselannukk.

'' Paul,'' pobisesin ma vaiksel, pigem endale, kuid teadsin, et at kuulis seda. Tema jaok on see kindlasti suurepärane moment mind taas inimesena näha. Elavana näha. Ta tunneks ilmselgelt suurt mõnu kui saaks mu lihtsalt verst tühjaks imeda.

'' Kulla õeraas, tore sind taas inimesena näha,'' ta samusin eemale, kuid kasutult. Ta oli mõne sekundiga minu vastas, kummardumas mu kaela kohale ning jätkas: ''Tead sa lõhnad isuäratavalt ja mul on just praegu tohutu janu.''

Taganesin samm sammu haaval, temast võimalikult kaugele ja aina lähemale autole. Iga minu sammuga astus ka tema sammu. Vahemaa ei suurenenud vaid püsis sama. Pigistasin enda käes olevad puupulka, mille olin ennem haaranud. Ma ei tea, miks ma selle ennist maas haarasin, kuid praegu võis see olla ainuke pääsetee.

'' Sa tead et see käib kiiresti,kuid mina teeksin seda aeglaselt, et su piinu suurendada. Sa võtsid minult poja ja mina võtan sinult elu,'' iroonitses ta. Täiesti kohutav kuidas inimene võib mõne nädalaga muutuda.

Käis kiire liigutus. Oleksin tahtnud puupulga talle rindu lüüa, kuid mul oli selleks liialt vähe jõudu. Ta haaras mu käest kinni ja tugevdas haaret iga sekundi tagant.

'' Lase mind lahti,'' kisendasin,'' palun, lase lahti. Jäta mind rahule. Laste lahti.''

Mul oli veel liiga palju küsimusi et surra. Sipleplesin ta käte vahel, kuid lootuselt, mul polnud jõudu mida temal. Lõpusk sai tal ilmselt mu rabelemisest kõrini ning ta lennutas mu vastu puud, see oli küll valus, kuid õnneks ei purunenud midagi. Ainuke asi mis mulle rohkem valu tegi olei klaasikild mis mu käe alla sattunud oli. Tõmbasin selle käest välja ning üritasin toibuda ja ajasin ennast uuesti püsti ning liikusin taas tema poole, kuid seekord eesmärgiga temani jõuda ja teda vigastada. Lüüa talle see tobe klaasikild kätte.

'' Sa muutsusid julgeks,'' ta oli imestunud kui talle aina lähenesin.

'' Miks sind karta, venna,'' lausuin ning manasin võltsi naeratuse näole.

Seekord olin ma temast kiirem ning lõin killu tema kätte kinni. Ta tegi veidike krimasse, haaras mu kätest ja lausus:'' See on kõik mida sa suudad?'' Ning lisandus tema sarkastiline naer. Kuid minu silmad olid vaid tema käel, kus oli järgi haav, millest pulbitsesid välja mõned vere riismed. Ta ehmus kui mu suu samal hetkel tema haaval oli.

'' Tahad mind endiselt tappa?''küsisin muie näol, kuid see ei olnud võlts, see oli see oli tõeline. Ma sain vähemalt millegagi hakkama Ma taganesin üha enam kalju serva poole. Ning ta järgnes vihast pulbitsedes. Valmis mind siina ja praegu tapma, mõtlemata tagajärgedele.

'' Eks tule. Tule! Ja tee seda jälle. Sa oled seda ju varem teinud. Siin samas. Kas pole mitte tore seda mälestust taas korrata,'' selle peale jäi ta seisma.

Ta näost võis välja luged viha ja segadust. Ilmselgelt ei oodanut ta midagi sellist. Ta teadis, et kui ta mu tapab, olen temast mitmeid kordi tugevaim. Oleksin jälle verinoor, kuid seekord kogemustega ja ta teab mida see tähendab. Ta seisis endiselt liikumatult, vaatas tungival pilgul kõrvale nagu ta tunneks mingit lõhna. Ning mõne sekundi pärast tuhises ta minust mööda.

'' Jared,'' pomisesin ma omaette ning tundsin kuidas klomp kurku tõusis. Ma jõudsin vaevu ta nime pomiseda, kui Paul oli tagasi, kuid mitte üksi. Poiss polnud piisavalt kaugele jõudnud. Pauli kihvad olid Jared kaelast vaid mõne millimeetri kaugusel ning Paul jälgis üksiti mind. Ta jälgis iga mu liigatust, iga minu sammu ning muigas omaette. Tegin sügava hingetõmba ning taganesi paar sammu ning komistasin kivi otsa. Samal ajal vaatas poiss mind segaduses pilguga, ilmselgelt ei saanud ta aru, mis tegelikult toimud.

Minu võimuses polnud praktiliselt midagi. Ma olek saanud ennast muuta, kuid see oleks võtnud ilmselt liiga kaua aega. Kuid minus pulbitses siiski iha. Kiirus. Tugevus. Ma igatsesin neid kahte asja, mis mind oles aidanud

'' Paul, palun ära tee seda. '' anusin teda, lootes, et ta võtab seda kuulda, kuigi ma selles kahtlesin. Miks ta seda teeb? Ma niigi kannatasin Roberti pärast, lisaks on Ashley ka haiglas. Võib-olla oleks tõesti pidanud Pauli kuulama. Üks muutus on rikkunud terve mu sajanditepikkuse elu. Kõik kellest hoolin on läinud. Ma ei saa aru, miks ma Jaredist hoolin, kuid ilmeslt on ka tema varsti teises ilmas.

'' Sa tead kui väga vampiiridele kätte maksta meeldib,'' tänu sellele lausele eemaldusid ta kihvad natukene Jaredi kaelast.

'' Sa tapsid Roberti,'' tema nime mainidest jooksis pisar üle mu põse ning langes murule,'' kas sellest ei piisa? Ma niigi kannatan selle pärast. Paul, võta mõistus pähe, sa oled mu vend, ära tee seda. Ma olen sinu veri. Kas sa tõesti vihkad kedagi nii lähedast. Ma anun sind,''

'' Sina tapsid mu poja. Sinusugust õde ma pole omale kunagu tahtnud. Miks nad sinu üldse sealt metsast üles korjasid?,'' sisises ta läbi hammaste ning pööritas vaid silmi.

[Sponsored content]