Re: Müstika

[TwilightForeva-]

vvääga hhea ! , kirjuta aga edasii

[haly005]

Istusin autosse ning sõitsin Roberti juurde. Seekord sõitsin kuidagi aeglaselt, mis tundus imelik, aga samas mul ei olnud tahtmist kiiresti sõita. Jõudsin Robi majani. See asus küll linnast veel rohkem eemal kui minu oma, aga see paik tundus mõnus, vaikne ja rahulik. Maja ise tundus pisike, võrreldes minu omaga, aga selle eest oli see väga kena.
Koputasin uksele, Rob tuli uksele suudles mind õrnalt ning küsis:'' Läheme jalutame ja sa räägid siis mulle?''
'' Ma eelistaksin toas rääkida,'' ütlesi, kuna panin tähele, et päike oli loojunud.
'' No olgu,'' ütles ta ning läksime tuppa.
'' Nii räägi nüüd, kuidas su ära kadumine mõrvaga seotud oli?''
'' Mu vennapoeg Nate on tagasi ja ta toitub inimverst. Me oleme tal keelanud siin jahtida, aga vahel ta lihtsalt ei hooli mitte millestki ja astub ikka keeludest üle. Tema lolluste tõttu olime sajandiks sunnitud siist lahkuma, sest meie olemasolu oli välja tulemas. Ja kui me nüüd ka teda tagasi hoida ei suuda, tuleb meil jälle siit lahkuda.''
'' Kauaks ta jääb?''
''Ma ei tea. Algul oli tal plaan mõneks päevaks jääda, aga ta muutis oma meelt.''
'' Aga jätame praegu selle. Linnas on täna ühe juures pidu. Lähem?''
'' Miks ka mitte? Saabki mõtted mujale,'' ütlesin ja läksin Robi järel uksest välja.
Õues oli juba üsna pime ja see tähendas seda, et Nate on ka ilmselt kuskil liikvel. Istusime autosse ning sõitsime linna poole. Vahtisin pidevalt aknast välja, kuigi meile kahel Nateist ohtu poleks, aga siiski. Jõudsime kahekordse majani, kus kostus väga vali muusika ja maja ümbruses olid ka mõned inimised, kes tundusid joobes olevat. Väljusime autost ning läksime majja. See oli ikka nagu tüüpiline noorete pidu. Vanemad on kodust ära läinud ja kohe kutsutakse maja rahvast täis. Küll paarikised amelevad nurgas, mõned tuiguvad ühea seina äärest teise, enamus tantsivad. Nagu aravat võis.
'' Tantsiksid minuga?'' küsis Robert kavala näoga ja võtsi mul käest kinni ,et mind rahva sekka tõmata.
'' Ikka,'' ütlesin.
Tantsisime veidike, kuni käsi kolin, mida ilmeselt keegi peale minu ja Robi ei kuulnud. Kellelgi kukkus klaas käest maha ja peale seda kiirustas Rob kohe välja. Tundsin ka tasapisi vere lõhna, aga see ei olnud nii tugev, et oleksin pidanud ilmtingimata kiiresti väja tormama. Robert on ka tunduvalt vähem aega vampiir olnud, ilmselt sellepärast ta ei suuda seda eriti taluda.
Otsustasin ka välja minna ja Robi üles otsida, sest üksi oli seal üsna igav. Otsisin inimeste vahelt väljapääsu, lõpuks ka jõudsin ukseni. Ja ma olin üsna kohkunud, kui sinna jõudsin. Rob rääkis õues Nateiga, aga õnneks hetkel tundus, et nad ei tea veel üksteist.
'' Otsustasid ka välja tulla?'' küsis Rob.
'' Mõtlesin, et tulen vatan, kuhu sa kadusid,'' ütlesin ja läksin Robi kõrvale. Nate vaatas mind selle vastiku muigega ja ta ilmselt sai aru kellega ta rääkis.
''Hei, Ab,'' ütles Nate.
'' Kas te teate üksteist?'' jäi Rob mulle lolli näoga otsa vaatama.
'' Ei, ma ei tea. Kuidas ta mu nime teab,'' valetasin, sest oli parem kui Rob ei tea kellega tegu on,'' ja ma aran, et võime nüüd sisse tagasi ka minna,'' ütlesin ning tirisin Robi käest.
'' Ei tea kuidas ta su nime teadis?'' küsis Rob. Vahel mulle tundus, et Robert on vampiiri kohta ikka väga juhm.
'' Vot ei tea.''
'' Ma lähen toon meile joogid,'' ütles ta ning kadus rahvamassi sekka.
Seisin veidike aega üksi, kui kuulsin Natei iroonilist häält oma selja tagant:'' Miks ta talle valetasid, et sa ei tunne mind.''
'' Te ikka tunnete üksteist,'' ütles Rob üsna kurjalt, kuna ta oli kuulnud, mida Nate ütles.
'' Ei,'' ütlesin.
'' Jah,'' ütles Nate kohe peale mind.
'' Kumma jutt siis tõele vastab?''
''Paarikesel on vaja vist probleeme lahendada,'' ütles Nate ning kadus mu silmist.
'' No jah ma tunnen teda. Ta on Nate,'' ütlesin, kuigi ma seda eriti öelda ei tahtnud
'' Ja miks sa valetasid?''
'' Selleks on omad põhjused.''
'' Omad põhjused? Ta võib siin ju järgmise inimese, ette võtta,'' hakkas Rob natuke vihaseks saama.
'' No asi on selles, et ta tahab sind tappa, et mind endale saada.''
'' Mida? Ja mul ei ole õigust teada, kui keegi mind tappa tahab?''
'' On, aga...'' ma ei hakanud lauset lõpetama kuna Rob oli juba kadunud.

[TwilightForeva-]

edasiii palun .

[Alice21]

Järjest põnevamaks läheb

[haly005]

Sorry, et nii kaua aega võttis, kuid praegu olid ilusad ilmad ja palju tegemest ning lisaks eksamid ka tulemas ja tõesti polnud aega.
______________________
Tükk aega seisin lihtsalt koha peal, ega taibanud, mis juhtuda võib. Rob läks niikuinii vihahoos Natei ostima ja see ei olnud antud hetkel hea. Õigemini oli see väga halb.
Kõndisin kiiresti esiukse poole, kuid kui välja jõudsin polnud seal peale paari joobes nooruki kedagi. Läksin majja tagasi, et leida mõnda muud väljapääsu, kuhu nad minna võisid. Lõpuks lidsin tagaukse kust sai maja taha ning maja taga oli kohe mets. Esmapilgul ei näinud ma kedagi, kuid kuulsin metsast sõnelust. Olin mõne sekudiga seal Robert selja taga.
'' Ei,'' karjusin, kui Robert minu poole vaatas. Kuna samal ajal kasutas Nate ära võimalust ning lõi puuora Robile südamesse. Ja kahjuks ei olnud ma seekord piisamalt kiire. Rob tuikus ühe koha peal ning vaatas ora oma südames ning samal ajal kadus Nate minu silmist. Rob vajus maha ning hakkas tasapisi näost veel vagemaks tõmbuma.
Juhtus see, mida ma kõige rohkem kartsin. Ma vaatasin kuidas Rob näost ei muutu enam valgemaks vaid nüüd juba halliks. See tegi tohutult haiget ja ma ei osanud midagi peale hakata. Tõmbasin vaid orgi südamest välja, sest siis on talle pisut rohkem jäänud. Äkitselt mulle meenus raamat, mida mu väga ammune nõiast tuttav mulle näitas. Seal oli kirjas midagi rauürdi kohta. Raudürdiga on võimalik eluaega pikendada. Hetkel oli ainuke võimalus raudürdi saamiseks lõhkuda om sõrmus. Teadsin, et sellega loobun igaveseks oma vabadusest päevasel ajal, kuid Roberti elu on seda väärt. Lõin türkiisi vastu kivi puruks ning võtsin ja panin raudürdi Robi haavale.
Ta läks nahale tuli pisut värvi tagasi, kuid sellest kogusest ei piisa. Mul oli seda vaja rohkem, väga palju rohkem. See kogus hoiab teda heal juhul tunni elus. Kõigele lisaks vajas ta täielikuks taastumiseks inimverd. Mis on ilmselt suurem probleem.
Kuna mul oli aega üsna vähe võtsin Robi sülle ning jooksin läbi metsa tema kodu poole. Teda kandes oli jooksmine tunduvalt raskem, aga mitte eiti.Lõpuks jõudsin majani ning viisin ta sisse ja asetasin ta diivanile.
'' Mis temaga juhtus? Kes seda tegi?'' tuli kohe kaks küsimus Oliverilt.
'' Pikk jutt, aga praegu ma vajan raudürti,'' ütlesin ning jäin küsivalt Oliverile otsa vaatama.
'' Kes seda tegi?'' küsis ta juba üsna närviliselt.
'' Pole tähtsust, mul on vaja raudürti ja kiiresti,'' ütlesin ma peaaegu karjudes ning selle peale läks ja tõi ta mingi kastikese ning viskas selle minu ette maha. Tegin kasti lahti võtsin peotäie raudürdi õisi ning panin need haavale.
'' Ja miks kuradi pärast sa ta siia tõis? Ashley on ju siin.''
'' See on tema kodu ja kust mina pidin teadama, et te siin olete.''
'' Ok, vahet pole, vaata lihtsalt et sa Ashleyt tema lähedusse ei lase. Ja nüüd sa ütle mulle kes seda tegi.''
'' Ei, see ei puutu sinusse.''
'' Puutub ikka küll,'' ütles ta lõrisedes ning hakkas värisema, mis tähendas et ta võib iga hetk muunduda.
'' Mis siin toimub,'' tuli Ashly teisest toast lärmi peale.
'' Ok, Nate, mu vennapoeg,'' laususin ma, kuna teadsin, et siin ja praegu muundumine ei ole Ashlyle just kõige turvalisem. Nate väljus uksest ning kui õue jõdis siis olid vaid riide ribad maas.

[TwilightForeva-]

edasii palun ..

[haly005]

'' Mis talle sisse läks?'' küsis Ashley üllatunult.
'' Pole oluline. Aga sina palun hoia elutoast ja Robist eemale. See on su enda turvalisuse huvides,'' ütlesin, kuna pidin Oliverile järgi minema.Ta on üksinda ju liiga õrk Natei vastu ja pole vaja et keegi veel viga saaks.
'' Miks?'' küsis Ashley.
'' Sest Oliver tapaks mu ilmselt ära, kui ma sinuga midagi juhtuda laseks,'' lausin ning läksin uksest välja ja pöörasin maja nuka taha nii, et Ashley mind enam ei näeks.
Jooksin läbi metsa tagasi maja juurde, kus pidu toimus, et sealt lõhn üles võtta. Veidral kombel ma ei tundnud midagi. Mitte mingit jälge, et me ennem siin olime. Kuna ma lõhna ei tundnud, siis hakkasin tasapisi liikuma suunas, kuhu ennem Nate minema jooksis. Mida rohkem ma edasi liikusin, seda paremini hakkasin lõpuks lõhna tajuma. Lisasin kiirust ning lõpuks nägin neid kahte. Nad tammusid ringi. Nate oli küürus ja kaitsepositsioonis. Ta oli valmis Oliveri tagasi tõukama. Oliver lõrises üha vihasemalt kuni lõpuks ta hüppas ja sai tugeva hoobi Nateilt, nii et ta kiunatusega vastu esimest ette juhtuvad puud lendas. Samal ajal jooksin Natei juurde ning lõin ta tugeva hoobiga eemale.
'' Ta aja ennast maast sekundiga püsti ning küsis:'' Kas see on kõik mida sa suudad? Saadad mulle vastu kõigest mingi näruse krantsi?''
'' Ta ei ole mingi närnue krants,'' lõrisesin ma vastu, ning samal ajal ajas Oliver ennast püsti ning hakkas lõrisedes uuesti Naeti poole tammuma.
'' Paigal Oliver,'' karjusin ma, mille peale ta kuuletus ning jäi lõrisedes seisma.
'' Mis asi ta siis on? Mingi pehme mängukoer sul?''
'' Ole vait Nate. Mul on sinust kõrini ja mina ei saatnud teda,'' ütlesin ning samal ajal liikus Nate mulle lähemale.
'' Ei tea miks ta mulle siis kallale tuli?'' ütles Nate oma iroonilisel toonil
'' Roberti pärast,'' ütlesin ning surusin Nate tugeva hoobiga vastu puud.
'' Mis seost tal Robertiga on?''
'' Ta on ta vend.''
'' Aga, kuidas...'' alustas Robert kuid ma katkestasin ta:''See jääbki sul teadmata.'' Ning lõin talle puuora, mille vahepeal olin maast haaranud, südamesse. Nate lõbus ilme nöolt kadus ning ta vaatas hirmunult ora oma südames. Lasin ta lahti ning ta kukkus maha ning tõmbus näost aina hallimaks.
'' Aga vampiiri elu pidi olema ju igavene,'' ütles ta ning lõpetas hingamise. Oliver jättis lõrisemise ning istus maha.
Otsisin mõned suuremad puus ja tassisin need ühte hunnikuse ja Natei kõige peale. Võtsin tikud taskust ning ühe toosist ja tõmbasin selle põlema. Vaatasin ebalevalt seda pisikest leeki tiku küljes. Ma ei teadnud kas suudan seda, siiski olin koos temaga üles kasvanud. Oliver niuksatas selja taga ning see ajaendas mind seda tegema. Panin Nate pluusi põlema ning ootasime kuni hunnik tuhaks põlenud oli.
Tasapisi hakkas päike tõusma ning mulle meenus, et mul pole enam sõrmus ja pean kiiremas korras tagasi minema.Kustutasin jalaga veel mõningad hõõguvad söetükid ning jooksime Olieriga tagasi. Tagasi jõudnud, võtis oliver nööri pealt mõned riides ja kadus maja taha. Kui tagasi tuli oli ta taas inimene.
Sisenesime majja nig läksime elutuppa. Esimene reaktsioon, mis ilmnes oli minu karjatus:'' Ashley mida sa teed?''

[TwilightForeva-]

ppalun kirjuta edasi , niiiihea jutt on

[Forever&Ever]

Edasi palun.

[Alice21]

edasi palun ...

[Forever&Ever]

Kust sul tuli ora idee?

[haly005]

The Vampire Diariest jällegi, seal lihtsalt nii head faktid vampiiride kohta
Sorry, et pole kirjutanud, aga aega pole eriti. Loodan, et homseks saan uue osa kirjutatud

[Forever&Ever]

Pole midagi, me ootame.

Aa, jah, ma olen paari osa näinud aga tavaliselt ma ei pane detaile tähele. Vägahea lugu on igatahes.

[haly005]

sorry,et täna ei saanud, aga lihtsalt ei olnud
nii, et ma ei hakka rohkem lubama, siis kui vaba aeg atekib, siis kirjutan

[Forever&Ever]

Ega tegelikult ei saagi nii kirjutada, et ma nüüd lambist kirjutan, vaja on aega mõtlemiseks ka ju. *ma tean mida sa tunned XD*

[haly005]

ok, täna on halb ilm ja konsultatsiooni ma ei viitsinud minna, seega uus osa
________________
Robert jõi Ashley verd. Kuid kui Rob meid nägi, kõpetas ta kohe joomise.
'' Ta vajas vaid veidi inimese verd ju,'' ütles Ashley oma rõõmsal häälel.
'' Ja mis siis oleks saanud, kui ta poleks suutunud lõpetada,'' lõrises Oliver ning vappus õrnalt.
''Vabandust, ma tahtsin vaid head.''
'' Abigail ja sina poleks pidanud neid kahte omavahele jätta,'' ning nüüd rappus ta juba päris kõvast.
'' Ma ütlesin talle, et ta eemale hoiaks ju. Ja rahune,s a võid sedasi Ashleyle viga teha,'' üritasin ma Oliveri rahustada.
'' Ta võib ju sulle ka viga teha, tule sealt eemale,'' oli Ashley veidi hirmunud.
'' Minuga ei juhtu midagi,'' vastasin.
'' Ei, ära tule meile lähemale,'' ütles Oliver, kuid juba jõudis Ashly mul käest kinni haarata ning mu Oliverist eemale tõmmata. Kuid ta võttis minust kinni oma verise käega ning see lõhn oli nii ahvatlev. Ma polnud üle saja aasta inimverest toitunud ning ükski veri polnud nii ahvatlevalt mõjunud kui Ashley oma.
'' Su nahk on nii külm,'' kiljatas ta.
'' Sa oleks pidanud Oliveri kuulama,'' ütlesin ning mu silmad muutsusid mustaks ning ma janunesin vere järele.
'' Vii ta siit minema,'' lõrisesin läbi hammaste, sest ma ei suutnud ennast enam vaos hoida.
Oliver oli rahunenud ning haaras Ashleyl käest ning viis ta ülesse.
'' Misk sa ta verd jõid?'' küsisin Robi käest.
'' Ta ise pakkus, kuna ta kuulis, kui sa Oliverile ütlesid, et vajan inimverd. Aga mul on vaja jahile minna, et täielik jõud tagasi saada.''
'' Ma ei saa tulla,'' ütlesin ning tõmbasin kardinad ette.
'' Miks?'' küsis ning suunas oma pilgi minu sõrmele, kus peaks olema sõrmus.
'' Sinu päästmiseks oli seda vaja,'' ütlesin ning läksin keldrisse, kuna päike kumas siiski läbi kardinate veidike ja tegi haiget.
Istusin vanale kastile ning jõllitasin vanade raamatute virna. Kõik oli nagu vanasti.Jälle pidin veetma päeva toas ning võimalus välja minna oli vaid öösel. Konutasin seal keldris, ajaviiteks sirvisin raamatuid, mis olid vaid mingit teooriat täies, mis mind absoluutselt ei huvitanud. Lõpuks tuli Oliver alla, et märku anda, et võin välja minna.
Taevas ilusesid tähed nind ilus suur ümmargune kuu. Käisin metsas jahil ning oli veel mõni tund päikesetõusuni. Pidin koju minema ja kuidagi Paulile Natei surmast rääkima.
Astusin oksest sisse nig kohe oli Paul mul vastas ning küsis:'' Kus Nate on?''
'' Nate on surnud,'' ütlesin ning nägin kuidas Paul raveu läks.
'' Kuida? Miks? Miks sa mida tema päästmiseks ei teinud?'' esitas ta küsimusi.
''Miks mina tema päästmiseks midagi ei teinud? Miks ma oleks pidanud?'' jäin Paulile küsivalt osta vaatama.
''Ta oli siiski su sugulane ju.''
'' Ta oli sugulane, kelle pärast kõike tähtsam isik mulle oleks surma saanud,'' karjusin vastu.
'' Kes seda tegi,'' küsisi Emma.
Vaatasin maning ütlesin vaikselt:'' Mina.''
'' Mida?'' lõrises Paul ning sain temalt tugeva hoobi, nii et elndasin vastu trepi käsipuud, mis pooleks läks.
'' Kuidas sa said oma ve.....,'' alaustas ta küsimust, kuid ei lõpetanud seda. Ta oleks lause pooleli jätnud nagu oleks tal midagi varajat.

[TwilightForeva-]

edasiiii kirjuta palun

[Forever&Ever]

Superhea ju. Ja nii lõbusa kohapealt tuleb reklaamipaus.

[haly005]

ja reklaamipaus lõppeb õhtul

[haly005]

'' Miks sa om küsimust ei lõpetanud?''
'' Pole oluline. Aga sa lähed ja korjad oma kodinad kokku ja kaod siit majast,'' käratas ta.
'' Mida? See on minu maja ka, sa ei saa mind lihtsalt välja visata.''
'' See ei ole sinu maja. Vanemad jättsid selle mulle. Ja sa tead, et peale seda me ühekatuse alla elada ei saa? Sa tead kui kättemaksu himulised vampiirid on,'' ütles ta ning viimase lause ajal irvitas irooniliselt. Täpselt nagu Nate. Pole ka ime siis miks Nateil selline iseloom oli. Täpselt oma isasse.
Hakkasin trepist üles sammuma, kui nägi aknast, kuidas päike tõusma hakkas.
'' Paul, kas õhtuni ei võiks oodata,'' küsisin ma anuvalt.
Ta pööras ka pilgu õue ning seejärel minu käele ja lõrises juba üsna vihaselt:'' Mind ei huvita, mida sa om kuradi sõrmusega tegid, aga sa vähemalt tunni aja pärast siit kadunud.''
'' Paul, las ta olla õhtuni,'' ütles ka Emma vahele.
'' Ei,'' karjus Paul ning peale seda läksin üles oma asju kokku korjama. Paul ning emma jäid alla vaidlema. Emma on alati minu vastu hea ja lahke olnud. Ning alati kaitses ta mind Pauli eest. Kuigi Nate oli ta poeg ei sallinud ta teda eriti ja peamiseks põhjukseks oli see, et nate inimverest toitus. Emma on olnud kõik see aeg mulle ema eest.
Võtsin kapist kohvird ning ladusin asjad ükshaaval sinna sisse. Peamiselt olid need riided ja mõned raamatud, kuna muud mul polnud eriti vaja. Ma olin loll, et ilma autota tulin. Mul polnud õrna aimu ka kuidas ma Roberti ja Oliveri juurde jõuan, kuna telefoni mul ka kaasas polnud, et neile helistada. Kuidas, üks vampiir saab, nii kuradima loll olla, et päise päeva ajal sellise uudisega saabub.
Asjad koos, viisin kohvrid trepist alla ning viisin need garaazi, et neile hiljem järgi tulla, kuna päikesega ma ei jõua nendega just eriti kaugele.
'' Head aega kulla õeraas,'' ütles Paul veel enne, seda kui ukse pauguga kinni tõmbasin.
Päike, see oli nii valus ja põletav. Jooksin metsa, kuid puude vahelt pääsevad siiski mõned kiired mind põletama. See oli tohutult valus. Mu nahk, see ei olnud, enam marmorjas valge, vaid nüüd oli see juba punane ning mida lähemale ma Robi majale jõudsin seda hõredamaks jäi mets ning seda valusam oli. Ma tundsin,kuidas ma aina nõrgemaks jäin ning kuidas mu nahk põles. See oli piin, mõnisada meetrit enne maja vajusin ma lihtsalt kokku. Mul ei olnud jõudu päikese käes.
Avasin silmad ning leidsin ennast voodist. Toas ringi vaadates olid aknad paksu riidega kaetud, nii et seal midagi läbi ei kumanud või siis oli lihtsalt öö. Mu ajataju oli täilikult kadunud. Tahtsin tõusta, kuid mu keha valutas üle keha ning käed ja jalad olid põletusest tekkinud ville täis.
'' Ta toibus,'' karjus kellegi kile hääl alla. See hääl oli täiesti võõras ning süsimustad juuksed, mis mulle silma hakkasid olid samamoodi võõrad. Ta pööras näo minu poole ning vaatas oma lahke naeratusega mulle osta. Ta tundus olevat umbes neljateistkümne aastane ning tal olid võrratud sügavsinised silmad, millese võis ära uppuda.
Ta tõstis oma käed minu kohale, sulges silmad ning pomises mingis tundmatus keeles midagi.
Samal ajal tundsin kuidas elujõud minusse tagasi imbub ning valu mu kehalt kaob. Kui ta rütmilise pomisemise jättis tõusin istukile ning vaatasain oma nahka, see oli taas marmorjas valge ning sile.
Robert, Ashley ja Oliver olid samuti sinna ilmunud ning vaatasid tüdruku tegutsemist. Mustapäien tüdruk segas mingit jooki kokku ning selles oli tunda vere lõhna.
'' Nii joo see nüüd ära ning siis oled sa täiesti terve,'' lausus ta ning ulatas mulle kruusi. Jõin kogu joogi ära ning tundsin ennast kui äsjasündinud vampiirina. See tunne oli hea.
'' Kes sa oled?'' küsisn ma tüdrukult.

[Alice21]

Mõnualt lahe

[TwilightForeva-]

edasiiiiii palun , niipõnevaks läheb ..

[nellu12]

edasi paluuuuuuunn......

[haly005]

'' Samantha, Oliveri ja Roberti nõbu,'' ütles ta oma rõõmsal häälel. Ta oli nii rõõmus jäi mulje nagu ta e kurvastakski.
'' Ja kuidas sa seda kõike minuga said teha?''
'' Ma olen nõid. Tegelikult ma ei poolda vampiire, aga kuna sa päästsid Roberti, siis võisin ma seda sinu heaks teha.'' seada öeldes ta ei olnud millegi tõttu ni särav.
'' Jätke, meid korra omavahele,'' ütles Rob teistele ning teised väljusid toast. Kõigepealt ta tuli ja kallistas mind väga tugevalt. Ta nagu ei olekski tahtnud minust lahti lasta.
'' Mis sul arus oli, et päiksega kodust ära tulid?''
'' Paul viskas mu välja.''
'' Miks?'' vaatas Rob mulle arusaamatult osta.''
'' Nii et Oliver pole sulle veel rääkinud, et ma Natei ära tapsin.''
'' Ei. Miks sa seda veel tegid. See, et ta mind tappa tahtis ei tähendanud seda, et sa oma sugulase tapma oleks pidanud,'' sai ta pisut vihaseks.
'' Mida ma siis tegema oleks pidanud. Vaatama, kuidas ta Oliveri tabab ja hiljem uuesti sind üritab tappa,'' karjusin ma ning pisarad hakkasid jooksma. Harjumatu oli nutta, kuid siiski verepiisad voolasid mu silmadest. Ning langesid mu valgele pluusile ja määrisid selle. Mulle poel siiani kohale jõudnud, miks vamvpiiridel nuttes silmadest veri tuleb.
'' Vabanda, ära nuta, määrid ennast ära.'' ütles ja pühkis mu pisarad. '' Mul on sulle midagi.''
Ta pani käe jakitaskusse ning võttis välja sõrmuse. Täpselt sellise nagu mul ennem oli. Ta võtis mu käe nig lükkas selle sõrme, kus paar päeva oli tühjus.
'' Kust sa selle said? Ära ütle, et sa minu pärast Itaalias käisid.''
'' Jah käisin ja lasin sulle uue teha. Ma ei taha päevasel ajal ometi üksi jahil käia ju,'' ütles ta ning suudles mind.
'' Sa oled lihtsalt parim,'' ütlesin rõõmaslt ning kallistasin teda väga tugevalt.
'' Mis kell on?'' küsisin.
'' Varsti kaheks,'' vastas ta,''hommikul,'' täpsustas ta veel ennast.
'' Ei tea, mis peaks kooli ka millalgi minema?''
'' Võiks ju,'' vastas ta ja viskas mu autovõtmed mulle.
'' Ainuke asi, mus asjad on ju Pauli juures.''
'' Käime sealt läbi,'' ütles Robert kuidagi etusiastlikult. Tegelikult oleks ta nag veidike muutunud. Ta tundus kuidagi teistsugune.
Mulle oli vastumeelne sinna minna. Kuna teadsin, et Paul ei taha mind näha ning selle tõttu võib ta kättemaksu himu tõusta. Ja Pauli iseloomi järgi võttes ei lõppeks see eriti hästi. Ta on jonnakas. Alati peab tema peale jääma.
Mõne minuti pärast olime seal ning tõin oma asjad garaažist ning ladusin need autosse.
'' Ma ju ütlesin, et ma ei taha sind siin enam näha,'' käratas järsku Paul minu selja tagant, mis mind tõsiselt ehmatas.Ma pole elusees ka sedasi ehund.
'' Tulin vaid oma asjade järele. Ja siis olen ma siit igaveseks kadunud.''
'' Sa pidid need juba eile minema viima,''kõrises ta läbi hammaste ning lõi mu tugeva hoobiga vastu maja seina. See ei olnud otseselt valus, kuid seda ma poleks temast oodanud.
Mõne sekundiga oli Rob autost väljas ning Paul oli vastu majaseina surutud ja ta tundus sedasi kuidagi nõrk.

[Alice21]

edasiiiiiiiii paluuuuuuuuun

[Sponsored content]