Re: Müstika

[bella19]

Väga hea
Ootan põnevusega

[Selena-gomez]

uut osa tahaks juba

[haly005]

Minu jaoks varises kogu maailm sel hetkel kokku. Äkki oleksin pidanud laskma ennast tappa. Ma olen kõiges vaid kasulaps. Ma ei tea oma päris vanematest midagi. Pole ime miks Paul minu vastu pidevalt nii kalk ja külm on. Valega oleks olnud palju lihtsam. Viimased viis sõna olek ta võinud lausumata jätta. Kes mu vanemad on? Miks nad mu hülgasid? Äkki on nad elavad veel? Mu peas hakkasid tiirlema küsimused. Ma ei keskendunud enam neile kahele seal eemal. Olin omas dimensioonis. Segaduses. Sulgesin silmad ning lasin pisaratel üle põskede voolata. Pisar pisara haaval kukkus maha. Aga me siiski oleme Pauliga ju sarnased. On ta minuga seotud? Seda kõike oli korraga liiga palju. Avasin silmad hetkel, millal Paul lõi oma teravad säravvalged kihvad Jaredi kaela.

Mu jalad olid nõrgad, need vappusid, kuid ma suutsin joosta Paulini ja ma tahtsin teda kõigest jõust lüüa tühipalja oksaga, mis oleks lihtsalt pooleks raksatanud, kui see oleks tema kivikõva kehaga kokku põrkunud. Kuid ta jõudis minust ette. Jared langes ta käte vahelt maha. Kaelal kaest pisikesest haavast veri välja immitsemas. Mingil määral oli hetkel mul hea meel, et ei tundnud ta vere lõhna nii tugevalt. Kuid siiski metallne vere lõhn jõudis minuni ja tegi mind uimaseks, kuid mitte januseks. Mina, kes ma olen aastasadu toitunud verest ja nüüd ma olen tänu sellele minestamise äärel. Hetkel, mil Jared maha kukkus, lendasin mina taas suure hooga eemale ja seekord lajatasin tugevalt vastu puud ning langesin sammaldunud pinnale, mis tegi kukkumise veidike pehmemaks, kuid siiski ma oigasin valust. Pisarad voolasid mu silmist, mis muutsid nähtavust halvemaks. Pauli siluett oli udune, kuid nii palju ma sain aru, et nüüd ta lähenes mulle. Ma teadisn, et ta ei saa mulle viga teha, kuid siiski mind valdas hirm. Paanika! Ellujäämisinstinkt on inimestele siiski ju loomulik.

Sulgesin silmad. Ma olin valmis selleks, et ta piinab mind. Tekitab minus valu, mida on võimatu taluda. Ma ootasin, mis tekitas minus veel suuremat paanikat. Midagi ei juhtunud. Paotasin silmi. Paul, kes ta oli nii julm, ennasttäis, isekas vereimeja seisis tardunult paigal. Nüüd valdas teda paanika, teadmatus, hirm. Ma polnud temas midagi sellist varem näinud. Tema jõhkrus oleks nagu minema pühitud. Hingamine oli ebaühtlane ning pilk ainiti minu taha metsa suuantud.

Ta taganes ja pomises:''See ei ole võimalik.''

Samal hetkel liikus minust mööda graatsiliste, vaoshoitud sammudega suur hall hunt. Ning teisel pool jäi minu kõrvale seisma veidike suurem valge alafahunt. John! Ta vaatas mulle silma, andes märku, et oleme nüüd väljaspool ohtu. Ma polnudki varem tähele pannud kui ilusad rohelised silmad sellel valge kasukaga olendil on. Ja juba see toon andis turvatunde, midagi, mida ma polnud kungi vajanud. Ja see tunne oli hea, midagi, mida on raske seletada.

Ajasin ennast vaevaliselt maast püsti, toetudes samal ajal Johnile. Ta karv oli pehme ja sametine ja soe. Mul oli külm! Ja ma tundin seda alles nüüd.

Üks huntidest seisis raudse müürina Jaredi ees, kes toimuvat segaduses ning jahmunud pilguga vaatas, tundus, et ta on shokis, kuid välislet tundus ta tervem kui mina. Ülejäänud olid Pauli sihikule võtnud. Nad hoidsid distantsi mehega, kelle hammustus võib olla neile surmav, kuid üksinda ta selle karja vastu ei saanud.

Nad piirasid ta ümber. Paul vaatas neid segaduses pilguga. Ta oli sisse piiratud just nagu mina esmakordeslt neid kohates. Ta oli aru saaud, et ta on hukatusele määratud. Isegi kui ta üritaks kedagi neist hammustada, ründkas mõni huntidest teda koheselt. Huntide lõrin suurenes. Nad olid ründevalmis. Nad olid valmis teda, minu väidetavat venda tükkideks rebima.

''Ei,'' karjusin ma. Nad ei saa teda tappa. Hoolimata sellest, mida Paul teinud oli, ei tohi teda tappa. Mul on liiga palju küsimusi, mis vajavad selgitusi, vastuseid minu päritolu kohta ja ainuke isik kellelt, seda infot võis saada oli tema, mees, kes vihkas ja põlgas mind kogu südames.

John vaatas mulle segaduses pilguga otsa ning taandus metsa. Tema kurgupõhjast tuli kuuldavale valdav urin, mis andis märku tagasi tõmbuda. Paul vaatas veel ainiti korra mind ning kadus. John niuksatas ning ei saanud minust aru, misk olin valmis päästma mehe elu, kes mulle viga teha tahtis.

Läksin valge jumaliku hundi juurde, kallistasin teda tugevalt ning laususin:''Anna andeks! Mul on omad põhjused.'' Ta niukstas vastuseks, mis andis märku, et mõistab mind. Lasin vastumeelselt temast lahti ning läinud nad olidki nii äkiliselt nagu tulid.

Vaatasin pikka aega tühjusesse, kus mõni minut tagasi oli olnud veel terve kari üleloomilikke elukaid.

'' Ab,'' kuulsin selja tagant hädist poisihäält, mis tõi mind maa peale tagasi. Pöörasin ennast vaistlikult ümber ning vaatasin poisile, kelle silmad olid täis hirmu ja segadust.

Ta ajas ennast ilma mingisuguse vaevata maast püsti ning suundus auto poole. Nagu poleks hetk tagasi midagi juhtunudki. Ta oli rahulik, täpselt selline nagu ma teda mõne tunni eest kohtasin. Tõmbasid käega läbi niiskete juuste, ning istusin juhipoolsele istmele. Käivitasin auto ning sõitsin tuldud teedpidi tagasi.

'' Oled kombes? Peaksin su vist arsti juurde viima,'' laususin

''Pole vaja, minuga on kõik korras.

''Aga haav su kaelal?''

'' Mis haav? Mul pole ju midagi viga,'' valetas ta mulle. Pidurdasin järsult ning pöörasin ta pead. Ta kaelal polnud jälgegi. Mitte mingit märki, et teda oleks rünnatud.

[bella19]

See on väga hea.Kirjuta kindlasti edasi eks??

Veeeeel

[haly005]

ikka kirjutan

[Alice21]

supper
Ootan uut..

[Selena-gomez]

uut tahan juba

[haly005]

ma usun täitsa, ma aravan, et homme saan uue kirjutada, aga midagi kindlat ma ei luba

[haly005]

Ma kujutan ette, et seda juttu on väga nõme lugeda. Kuna osad ilmuvad nii harva. Kas mul on üldse mõtet edasi kirjutada?
________________________________________-
' Aga..'' sain vaid alustada, kui ta mu katkestas.

'' Ma ei tea mida sina nägid, aga mul pole midagi viga. Kõik on korras.''

Kas tõesti jälle mõni uus müstilne olend, mul on nendest juba kõrini. Vampiirid, nõiad, libahundid, tiivulised elukad ja lisaks nüüd see. Ma olen elanud sajandeid teadmisega, et on olemas vaid vampiirid ja nõiad ja nüüd kui ma otsustan oma elu muuta, siis ilmub neid mu ellu mitmeid juurde, mid takistavad mul elamast normaalset elu.

'' Ära valeta! Ma tean, mida ma nägin. Vampiir hammustas sind. Kaks haava. Kust immitses välja verd, metallia lõhnaga verd. Ja võin vanduda, et inimese verel ei ole selline lõhn. Mis asi sa oled?''

'' Inimene,'' pahvatas ta naerma,'' mis asi siis veel? Lõpetame selle teema.''

''Kas sa tõesti arvad, et sa suudad mulle valetada, millegi sellise kohta. Pärast kõiki neid aastasdu, mila ma olin vam...'' jäin toppama, kuna ta kakestas mind oma karjumisega.

''Aitab,'' karjust ta äkitselt ning lahkus vihasena autost. Mida ma tegin? M atahtsin ju ainult tõde.

Väljusin autost, kuid ta oli kadunud. Mitte jälgegi temast. Ja ta tuleb mulle väitma, et ta on inimene. Kas ta tõesti peab mind nii lolliks.

Istusin uuesti autosse ning sõitsin haiglasse. Mul pold siiani aimugi, mis olukorras Ashley olla võib, kuid võis arvata, et mitte eriti heas, sest kui higlasse sisenesi oli näha, et Oliver on ooteruumis väga närvis. Ma imestan, et ta muutunud ei ole veel. Kuid võib arvata, et ükski inimene ei taha talle hetkel ette jääda. Ta ilmselt lõhuks kõik, mis talle ette jääb.

''Kus kurat sa olid?'' karjus ta kui mind uksel seismas nägi. Sellist tervitust ma poleks osanud küll oodata. Seda enam, et ta teadis kuii väga ma Roberti pärast kannatasin. Vähemalt tol hetkel kui maja põlemas nägin.Nüüd tundus kõik kuidagi teisti. Nüüdsesk oleks valu nagu minema pühitud ,nagu temaga poleks midagi juhtunud. Ei mingeid tundeid, et tema pärast kurb oleksin. Kas selle hajutab viha või ma ei tundnudki tema vastu seda, mida arvasin tundvat. Ashleyst oli mul kahju, kuid ei midagi enamat. Kas ma olin muutunud lihtsalt külma südamega inimeseks. Kivistunud süda, mis ihkaks vaid kättemaksu, ei midagi enamatat. Kättemaks, teadmatus, armastus, viha. Need on sõnad, mis aina ringlevad mu peas, ilma et ma nende tegelikust tähendusest hetkel aru saaks. Või on see osa protsessist, et ma tagasi inimeseks sain.

'' Vabandust, ära pane tähele, ma olin lihtsalt endast väljas. Anna andeks. Aga ma lihtsalt ei suuda rahuneda, sest nad ütlevad, et mingit erilist lootust pole, et ta sellest välja tuleb. Saad sa aru, ta sureb, kui ta masinate küljest ära võtta. Ta elab praegu vaid tänu piiksuvatele masinatele,'' ta oli peaaegu nutma puhkemas. Oli näha, et tal oli valus. Ta loivas minuni ning kallistas mind tugevalt. Väga tugevalt ning pomises mu kõrva äära: '' Sa pead ta muutma, ma ei suuda ilma temata elada. Palun.''

See oli lause mis mind imestama pani, ma poleks uskunud, et ta seda tahab. Tahab vampiiri enda kõrvale. Ma teeks seda, kui ma vaid saaks. Päästaks ta. Leevendaks ta valu, ag ama ju ei saa.

''Oliver, anna andeks, aga ma ei saa,'' laususin vaikselt. Ta eemaldus minust ning vaatas segaduses pilgul mulle otsa.

'' Sa pead,'' karjus ta ühtäkki kui talle kohel jõudis mida ma öelnud olin.

'' See pole enam minu võimuses.''

'' Kuidas sa saad nii isekas olla. See, et sa kaotasid Roberti, ei tähenda, et mina peaks kaotama inimese, kes ma üle kõige armastan. Sa pead, see on sinu võimuses, sa oled ainuke kelle poole ma sellega pöörduda saan. Sina saad ta muuta,'' vimase osa ta vaid pomises, et mitte üleliigset tähelepanu meile tõmmata.

''Enam mitte, enam see pole minu võimuses. Anna andeks.'' Vaatasin talle veel sekundi otsa ning väljusin haigast.

'' Nii lihtne see sinu jaoks ongi siis. Sa lihtsalt jalutad minema. Kui ma ka tema kaotan, on see mulle ju topeltlöök. Kas sa selle peale ei mõtle. Kurat ära ole nii isekas,'' karjus ta üle parkimisplatsi ning nüüd ta sai oma tähelepanu. Kõik inimesed jõllitasid meid nagu maailmaimet. Nagu nad poleks näinud ennem inimesi tülitsemas.

'' Kas sa saad aru, ma ei saa. Kui see oleks minu võimuses, siis ma ju teeks seda. Ma aitaksin sind,'' alandasin oma häält,'' ma muudaks ju ta, ma teeks kõik, et ta päästa, ta on siiski ju mu parim sõber.''

''Miks?'' oli ainuke asi, mis tal üle ta huulte libises.

''Ma olen inimene. Sada protsenti inimene,'' libistasin pilgi üle parkimis platsi, mis oli tühjaks jäänud. '' Ei mingit verejanu. Mitte mingit iha tappa.''

''Kuidas.....'' pomises ta , kuid ei lõpetanud oma küsimust ning lonkis tagasi haiglasse.

See oli valus. Näha kedagi, kes nii väga armastab, sedasi kannatamas. Mul oli soov teda aidata. Aga kuidas? Kuidas ma seda teen, kui minus ei peitu enam seda koletist, kes tappis, et kustutada oma janu. Kes tappis, et tunda ennast tugevana. Veri! Mul oleks vaja kas või ühte ainsata tilka vampiiri verd. Ma võisin seda saada vaid Emmalt. Ainuke võimalus aidata, kedgi kellest ma siiski hoolisin.

Teadsin, et mul on ohtlik minna koju. Kuid pidin vaid lootma, et Pauli pole seal. Istusin taas autosse ning käivatasin selle ja seekord ilma mingisuguse vaevata. Vähemlt olin ma pisutki rahunend, kuid mitte täielikult. Ma ei ületanud kiirust. Sõitsin normaalkiirusel, mis pani mind isegi muigama. Inimese instinkid on ikka veidrad. Vampiirina ma ei hoolinud kui peaksin politseile vahele jääma või hunnikusse sõitma, kuid nüüd
muretsesin selle pärast. Ellujäämisinstinkt või inimese elus ikka tohutut rolli mängida. Sõit võtis tavalisest kauem aega.

Väljusin autost, kuid ennem vaatasin hoolikalt ümbruskonna üle. Ei ainsatki hingelist välja, mis mängis hetkel minu jaoks olulist rolli.

[Alice21]

ei,ära lõpeta ära,mis sest et harva kirjutad.. Nii hea lugu,tahax teada kuda kõik lõpeb

[Selena-gomez]

super
edasi

[bella19]

ära lõpeta,see on väga hea
Tahaks lõpuni lugeda:D

[haly005]

Ok, siis varsti saate ilmselt uue osa

[Alice21]

tore

[bella19]

Super!

[haly005]

Sellega läks nüüd küll kaua aega, aga siin see on. Kohustuslik kirjandus lihtsalt röövib meeletult aega.
_________________________________________
Koputasin, mis oli iseenesest veider. See oli ju mu kodu. Ja nüüd olen siin kui külaline. Uks avanes ning nägin Emma näol rõõmsat tagasihoidlikku naeratust, mis tekitas sooja ja koduse tunde. Kallistasin teda tugevalt. Ma olin tapnud ta poja, kuid siiki oli ta minu vastu nii südamlik ja soe. Ta kallistas mind tugevalt vastu, mis oli siiki väga tugev, kui arvestada seda, et nüüd ma olen kergesti purunev. Veider sõnastus, kuid seda ma olen.

'' Ega Pauli kodus pole?'' küsisin ning tundisn kuidas pulss iga sekundiga aina kiiremaks muutus. Ma kartsin! Emma raputas vaid pead ning ma ohkasin kergendatult, kuid tema näoilme muutus tõsisesks.

'' Mis? Kuidas? S....Sa oled inimene?'' jäi ta mulle tummalt ning segaduses pilguga otsa vaatama. Seekord olin mina see kes sõnatult vastas vaid pead noogutades. Ma lihtsalt ei osanud midagi öelda, see kõik tundus nii kummaliselt veider. Paar õhtut tagasi olin ma vampiir ja nüüd inimene. Mida ma ikka selle kohta öelda oskan, kui mul endal pole õrna aimu ka, mis minuga tegelikult juhtus.

'' Teda pole mitu päeva siin olnud. Ta pole ühendust võtnud. Ja ausalt öeldes on mul temast täiesti ükskõik. Mul on kõrini tema tujudest, mis muutuvad iga hetkega. Ma oeln talle agu mingi järelejooksev kutsikas. Ma lihtsalt ei kannata seda välja. Ühel hetkel ütleb ta kui väga ta minust hoolib ning teisel hetkel on valmis mind tapma,'' vuristas ta kogu teksti mulle ette ilm, et rohkem tähelepanu oma eelnevale küsimusele pööraks ning jätkas. ''Mul on kõrini tema saladuste hoidmistest. Mul on temast kõrini temast ja ta haigest maailmast. Kui ma vaid saaks, siis ma lihtsalt tapaks ta.''

Ta viimane lause üllatas mind. Sadu aastaid olin arvanud, et ta armastab teda väga, kuid siis ilmselt mitte. Ning saladused? Mis saladused?

''Emma, mis saladustest sa rääkisid? Ja miks ta temaga, siis koos oled kui sa teda nii väga vihkad?''

''Ma ju ei saa tema juurest lahkuda, ta kasutab minu peal oma võimeid,'' pisar langes kui ta seda lausus. ''Ta kasutab oma hüpnotiseerimis võimed ja see kaelakee,'' ta võttis selle oma sõrmede vahele,'' see hoiab mind tema võimu all kui ta läheduses ei ole. Kui mul ei ole ostest silmsidet temaga ja tal on vaja, et ma ta tahtele allun, siis tänu sellele närusele ehtele on see võimalik ja ma ei saa seda eemaldad. Kui palju ma ka ei üritaks. See oleks nagu kinni keevitatud. Ta on võimas. Paulil on tugevamad võimed kuid kellelgi teisel. Ta suudab mu mõtteid kontrollida neid enda tahtele alluma panna. Minu sees olesk nagu kaks hinge. Ingel ja deemon! Nad võitlevad. Osa minust tahab kõigest väest tema juurest lahkuda. Hea osa. Kuid halb osa, mida ta mulle sisendab ei lase mul seda teha, see on täielikult tema võimu all,'' taaskord kalges üks punane pisar ta pluusile.

Ma olin hämmeldunud, kuidas sai keegi nii võimas olla. Ma tean, et vampiiride hünotiseerimisvõime toimib vaid inimeste peal, kuid ilmselt ma ei tea kogu sellest müstilisest maailmast, mis pealtnäha tunudub nii tavaline ja normaale, mitte midagi. Miks ta tol päeval kaljuserval seda minu peal ei kasutanud? Ta oleks saanud seda kasutada, kuid ta ei teinud seda?

'' Kuidas ta seda vampiiride peal teha saab? Miks ta on nii võimas?''

'' Ta isa pärineb ühest võimsamast nõidade perekonnast. Laurenttiuse dünastiast. Üks kolmest dünastiast. Kaks on tänaseks välja surnud. Hävitatud vampiiride poolt, kuna neid kolme dünastiat kardeti kõige enam. Teie dünastia olemasolu on saladus. Enamus ei tea, et te enam eksisteerite. Sealt tuleneb ka teie prekonnanimi, kuid lühendatud versioonist. Seda oli vaja lühendada, et teie olemasolu saldauses hoida. See on põhjus ka mis keegi teist, ei kasutanud oma võimeid. Selleks, et seda saladuses hoida.

Pauli vanemate surm ei olnud pelgalt õnnetus. See oli planeeitud, kuna Paul oli ainuke, kes ei allunud käskudele, kes siiki oma nõia võimeid kasutas ning selle tõttu jõuti teie perekonnale jälile. Ta vanemad on tapetud Robert DeLavega käsul ning Paul on nüüdsest üks tema käskjalg.''

DeLavega, miks see nimi mulle nii tuttav tundub. Ma olen seda alles hiljuti kuskil kuulnud. See nimi jäi mu meeltesse keerlema, see oli lihtsalt nii tuttav.

''Kas sa praegu pole tema võimu all. Ma mõtlen, et sa saad seda kõike mulle rääkida. Sa ei hoia ta saladust,'' küsisin ning olin täiesti hämmingus.

'' Ilmselt mitte, ma vähemalt ei tunne hetkel oma deemonlikku poolt üle pika aja. Ilmselt on tal hetkel muud tähtsamat teha, kui mind kontrollida. Ja ma eeldan, et ta ei arva, et sa siia tuleksid.Vähemalt sellises olekus mitte.''

''Kas on veel midagi, mida ma teadma pean. Kas sa tead midagi minu päris vanemate kohta?'' küsisin, lootes vastuseid saada küsimustele , mis mind piinavad ja mu peas üha uuesti ja uuesti esile kerkivad.

''Nii, et sa siis tead. Su ema kohta ma tean vaid nii palju, et ta suri su sünnitusel, vähemalt nii on mulle räägitud. See on üks põhjusi, misk Paul sind nii palju vihkab. Sa võtsid elu inimeselt, keda ta armastas. Ta......'' alustas ta uut lauset, kuid ma katkestasin teda.

'' Sa tahad öelda, et ta on minu..........isa,'' viimase sõna ütlsin jälestusega. See oli lihtsalt kohutav, et ma olen kellegi sellise järeltulija. Jälk. Häbistav.

'' Jah. Sinul tema tütrena on samad võimed, mis tal. Ilmselt, sa pole neid esile tõstnud, kuna sa ei teadnud oma tegelikust päriolust. Ning Natel sinu poolvennana olid samad võimed, kuid ta alles õppis neid kasutama. Ning selle tõttu Paul ei saanud oma võimet sinu peal kasutada. Sina oled see, kes ta peata saab. Sina, saad lõpetada minu piinad. Palun teen sellele lõpp. Ma lihtsalt ei talu seda enam. Ja mitte ainult minu pärast, vaid ka sinu enda heaolu tõttu. Ta on üle piiri minemas, üha rohkem vaenalse teab, et teie dünastia on veel säilinud. Ja kui ta nii jätkab, siis olete te varsti jahitavad.''

Minu maailm oli täiesti sassis. Kõik. Absoluutselt kõik on segi paisatud. Ma ei ole see, kelleks ma ennast sajandeid tagasi pidasin. Ma olen pärit nõidade dünastiast. Ma tapsin oma enese venna, veel hullem mu oma vend oli minusse armunud või oli see teesklus. Mu isa, seda nimetust on lihtsatl vastik kasutada sellise inimese või vampiirnõia puhul nagu on Paul, on üks jäle koletis, kes ihaldab vaid kättemaksu. Emma mainis, et üks põhjuseid, misk ta mind vihab on mu biloogilise ema surm. Kuid kas on ka teisi?

'' Emma, sa ütlesim, et üks põhjusi on mu ema surm minu sünnitusel. Kuid kas on ka siis teisi?''

Ta noogutas: '' Jah, ta arvab, et kui sinu tapab saab ta oma poja tagasi tuua. Kuid see ei ole nii, ta ei tea, et ta peab ohverdama veresugulase, et Nate tagasi tuua. Sinu ja Nate veri ei ole päris sama, kuna teil on erinevad emad, siis on teie kummagi veres ka liiga palju võõrast verd, seega kui ta kasutaks sinu südant selleks, siis see ei toimiks. Et keegi surmast tagasi tuua, peab selleks surema üks sama verega inimene.''

'' See tähendab, et selleks peab surema tema või sina,'' taipasin ma äkitselt.

[Alice21]

ooo..täiega hea
Ootan uut

[bella19]

ma ka

super juttt

[Selena-gomez]

uut tahan

[Skinny]

Super, uut palun!

[bella19]

Millal uut??

[haly005]

Ma ei tea hetkel, kuna mul praegu võtab kool lihtsalt nii nii palju aega ära, ma tõesti loodan, et järgmise nädala jooksul, alguses mõtlesin nädalavahetusel, aga mul on nädalavahetuseks juba niigi palju asju kuhjunud

[bella19]

Millal lugeda saaks?

[Sponsored content]