Müstika

[haly005]

Abigail tundub emaspilgul täiesti tavaline seitsmeteist aastane tüdruk, kuid see ei ole nii, ta pole tavaline. Pealgi pole ta üldse inimene vaid vampiir. Tal on blondid üle õlgade ulatuvad juuksed, marmorjas nahk, kuldpruunid silmad, kõik tema juures on täiuslik, kuid mitte ta elu. Ta on pidanud aastasadu istuma kodus nagu vang, kuna ta vend ei luba tal välja minna. Tal saab sellest kõigest kõrini ning ta läheb kooli. Ning peale seda muutub ta elu põnevamaks. Kuid vahel ta tahab, et ta poleks iila sinna läinud, kuna ta pere on selle tõttu koost lagunemas.
_____________

See siis sissejuhatuseks. Kui huvilisi on siis lisan jutu siia ka.

[TwilightForeva-]

Lisa .

[haly005]

ok, homme õhtul saad

[nellu12]

kindlasti lisa:D

[haly005]

No nii esimene osa siis. Loodan, et meeldib. Kriitikat ka siis. Kui midagi ei meeldi öelge kohe välja, siis tean.

__________


Istusin nagu tavaliselt sellisel kellajal rõdul võrkiiges ning lõpetasin sissekande oma päevikusse. Tegelikult on päeviku pidamine täiesti mõtetu, aga teen seda ilmselt selleks, et tegevust leida. Päevikuid on mul mitmeid, parem on ilmselt öelda sadu ja kõik on enam vähem ühe sisuga, mitte midagi erinevat, iga päev üks ja see sama tegevus ja ei midagi erilist.Väiksena ihkasin sellist elu, nagu mu vennal. Tema kraatsiline ja kiire liikumine oli minu jaoks müstika. Tema marmorjas nahk oli lummav, tema silmad, mis olid kuldpruunid ja aegajalt ka mustad. Ma ihkasin seda kõike. Ja nüüd kui mul on see kõik mida ma tahtsin, ei tunne ma sellest mingit rõõmu ega uhkust. Ma tahan oma vana elu tagasi. Ma tahan olla inimene, mitte vampiir. Ma vihkasin oma elu, mis ei lõpe eales. Kodus passimine tüütab ära, ma oleks nagu vang, kuid mitte päris, kuna ööel võisin ma ringi liikuda.Ma tahan omada sõpru, käia koolis, elada nagu inimene. Kui keegi annaks mulle võimaluse olla taas inimne, ma vehtaks selle heameelegea sureliku elu vastu, aga seda ei juhtu elaes. Mu vend Paul ei saa sellest aru. Ta arvab et ma ei suuda ennast vaos hoida.Mul on sellest kõigest kõrini ma lähen kooli, öelgu siis Paul mida tahes.
Läksin alla, et temaga rääkida. Teadsin, et sealt midagi head loota pole.
'' Kus Paul on,'' küsisin Emma käest.Emma on Pauli naine.Ta on kahekümne viie aastane, õigemini öeldes ta näeb välja nagu kahekümneviie aastane, aga tegelikult on ta 256 aastane.Tal olid samuti kuldpruunid silmad nagu mul ja Paulilgi. Ja ma jumaldasin teda. Ta oli vampiiri kohta isegi müstiliselt ilus.
'' Jahil, peaks kohe jõudma,'' vastas ta ja samal ajal astus Paul uksest sisse.Mu vend on mustade juutega, mis on sassi nagu tavaliselt ning ta näeb välja kahekümnekaeksa aastane.
'' Mul on vaja sinugu rääkida,'' ütlesin.
'' No räägi.'''
'' Mul on sellest kodus istumisest kõrini. Ma lähen kooli ja ära hakka mind keelama, sest ma lähen sinna niikuinii.''
'' Mida? Sa tead ka mida sa teed. Sa ei lähe sinna.''
'' Lähen! Mul on sellest elust kõrini, ma oleks nagu vang, kellel pole vabadust. Ma tahan oma vana elu tagasi. Saad sa sellest aru,'' karjusin.
'' Abigail, palun ära aja mind vihale. Sa tead, et see on vale. Sa tead, mis sellega kaasneb, kui sa oma enesevalitsuse kaotad.''
'' Ja mis siis saab, kui ei kaota. Ma suudan ennast talitseda. Ma olen loomaverest toitudes elanud aastasadu. Miks sa minuts küll aru ei saa.''
'' Sa oled liiga noor.''
'' Liiga noor? Ma olen sinust vaid üksteist aastat vähem sellist elu elanud. Ma lähen ja jutul lõpp.''
''Ei,'' oli tema möirgav vastus.
'' Rahune Paul, las ta proovib. See ei pruugi ju halvasti lõppeda,'' ütles ka Emma vahele. Olin talle tänulik, et ta minu poolt oli.
'' Sina ka nüüd. Aitab sellest jutust. Sa ei lähe ja jutul lõpp.''
'' Lähen,'' karjusin ma ja pöörasin selja.Käis kõva raksatus. Ja nagu arvata oli suutis ta oma rusika löögiga juba järjekorde laua purustada.
'' Abigail, sa ei lähe, keegi võib sind närvi ajada või muud taolist ja siis sa lihtsalt kaotad ensevalitsuse. Kas sa seda tahadki, et saladus välja tuleks,'' lõrises ta läbi hammaste. Sain aru, et ta oli maruvihane ning oli võimeline mind isegi ründama. Teadsin seda, aga teadsin ka seda et ta ei saaks mind kätte, kuna olen temast lihtsalt mitu korda kiirem.
'' Mulle tundub, et sina oled see, kes iga väiksema asja pärast närvi läheb ja laudu purustab. Ei tea mitmes see juba oli? Äkki sajas või kahesajas,'' lõrisesin ka mina nüüd ja olin valmis jooksma.
'' Sa ei saa aru,'' ütles ta.
'' Miks ei saa. Ma ei ärritu nii kergelt kui sina, ma lõhu asju kui vihasesk saan. Sina oled see, kes ei tohiks väljas liikuda,'' ütlesin ma ja jooksin minema.

[TwilightForeva-]

edasiiiiiii .

[Forever&Ever]

Päris hea lugu kusjuures aga pole üldse loogiline, et vend on vaid 11 aastat kauem vampiir olnud aga kardab, et õde ei saa hakkama. Vampiiridel on 11 aastat nagu nädal.
Aga tõesti, kirjuta edasi väga hea lugu on!

[haly005]

Jooksin sihitult metsas ringi. Mul ei olnud janu, aga tundsin vajadust jahtida.Tundis kitse lõhna, millele ma järgnesin. Ma jälitasin kitse, aga ei suutnud talle kallale hüpata, miski nagu takistaks mind. See oleks nagu mingi tugev jõud, mis ei lase mul kitse puutuda ja see oli väga veider. Minu ja kitse vahel oleks nagu müür olnud, nähtamatu müür, mis tahaks seda väiksekest kaitsta. Aga see ärritas mind, see ei andnud mulle rahu. Lõpuks jätsin selle kitse rahule, sest teadsin, et ma ei suuda teda hammustada.
Veidike hiljem tundin lõhna. See oli lõhn mida ma varem tundnud ei olnud, see ei olnud loom, ega inimene, vaid midagi enamat. Midagi tugevat, ta oli kiire kuna tundsin kuidas lõhn mulle lähenes. Ma pidin sealt kaduma, kuna teadsin, et see tundmatu võib olla midagi ohtliku. Jooksin edasi, aga ta ikka järgnes mulle, kuigi ta oli küllalti kaugel lisasin hoogu. Kuna see miski jälitas mind.Jooksin edasi ja aina edasi ja hüppasin. Maandusin õrnalt vette, mis arvatavasti oli väga külm, aga minu jaoks oli see alati ikka ühesugune. Ujusin kaldale ning läksin ringiga koju, et mitte selle olevusega enam kokku sattuda.
Jõudsin koju ning vahetasin oma riided kuivade vastu. Ning läksin alla, kuna pidin Paulile ja Emmale tundmatust olevusest rääkima.
'' Küll sul läks jahil kaua,'' ütles Paul niipea kui ma elutuppa jõudsin.
'' Ma ei käinud jahil, vaid niisama metsas.'''
'' Mhh, homme tahad kooli minna ja sa ei käinud praegu jahil, see võib sulle homme raskeks osutuda,'' ütles ta pilkavalt.
'' Ma ei taha praegu sellest rääkida. Metsas oli keegi,'' ütlesin üsna tõsiselt.
'' Keegi,'' hakkas Paul naerma,'' metsas on kogu aeg keegi.''
'' Õigemini öeldes ma ei tea mis või kes see oli, igatahes polnud ta inimene ega ka loom. Ta oli midagi enamat.''
'' Mida,'' kiljatas Emma järsku.
'' Jah, midagi mille lõhn oli mulle võõras.''
'' Või nii,'' ütles Paul juba paljugi tõsisemalt ning vahtis akanas välja.
'' See on midagi veidrat ja võibolla see miski mängiski ennem mu meeltega,'' ütles ta veidi hämmingus olles.
'' Mängis sinu meeltega,'' jäin ma talle küsivalt otsa vaatama.
'' Jah, miski takistas, mul ennem ühte kitse ründamast, selle kitsel oleks nagu kilp ümber. Tead seda on raske seletada seada, peab ise kogema.''
'' Ma tean mida sa mõtled, tahtsin ka kitse rünnata, aga ei saanud.''
'' Ma pean seda uurima, sest see on kuidagi veider. Varem pole siin ju midagi sellist olnud või vähemalt pole ma seda varem kogenud.'' ütles ta ning läks koos Emmaga kööki. Ja nagu tavaliselt ei osalenud Emma jälle meie vestluses.
Läksin enda tuppa, võtsin oma päevku ning suundusin rõdule. Avasin oma päeviku ja ning lisasin sinna sissekande. Istusin tükk aega lihtsalt võrkiiges ning vahtisin ühte punkti, kus oli üksik kuusk, mille ühel küljel polnud oksi, selle kuuse vaatamine pakkus mulle mingisugust tegevust. See oleks nagu ajaviide mu üksluises elus, mis homsest alates muutub.Võtsin oma päeviku ning läksin magama. Nagu teadagi pole vampiiridel vaja magada, aga see oli jällegi üks tegevustest, mis oli mulle ajaviiteks ja ilmselt ka harjumus mu eelmisest elust.
Ärkasin hommikul suure elevusega, sest teadsin et tänane päev tõotab tulla eriline. Teadsin et see on minu jaosk jälle uus algus, mida ma sajandeid omale ihanud olen.Panin selga valge topi ja jalga alt kitsad mustad teksad.Kammisin peegli ees oma juuksed, mis on blondid ja ulatuvad pisut üle õlgade ning sidusin need hobusesabana kinni. Meiki ma ei vajanud, sest tedasin, et näen ilma selleta ka kena välja. Võtsin kapist käekoti, mis oli parajalt suur, kuhu õpikud ära mahuks ning läksin alla, tõmbasin ketsid jalga ning läksin majast kiiresti minema, kuna ei tahtnud Pauliga kokku sattuda.
Istusin oma musta Porsche Turbosse mille, Paul oli mulle ostnud. Kuigi ma ei näinud sellel varem erilist vajadust, kuna sain ainult öösiti väljas käia, aga hiljem avastasin kui mõnus sellega ööesl ringi kihutada on. Ei mingeid politseid, kuigi need mulle erilist muret ei valmistanud ning ütegi autot teel, vaid mina, auto ja kiirus. Aga nüüdsest hakkab see ilmselt iga päev kasutuses olema.

[TwilightForeva-]

edasiiiiii palun

[Forever&Ever]

Ka mina ootan järge, täitsa põnevaks hakkab minema.

[haly005]

Jõudsin kooli parklasse ning parkisin oma auto esimese vaba koha peale. Teised autod olid siin nii tavalised, et see oli lausa hea et mu auto musta värvi on, muidu see tõmbaks liigset tähelepanu endale ja see ei oleks ilmselt hea. Kui olin autost välja tulnud avastasin, et ikkagi kõik passivad seda. Lukustasin auto ning läkdin kooli infosse ennast kirja panema. Sealt sain tunniplaani ja veel lisaks majaplaani. Kell helises ning asusin bioloogia klassi otsima ja kuna see oli teises maja otsas siis jäin pisut hiljaks. Astusin klassi ning kõik jõllitasid mind, nagu ma oleks midagi imelist mida keegi varem näinud pole.
'' Tere,'' ütles õpetja mulle, kes tundus umbes kolmekümnene olevat ning nagu nimesildilt lugeda võis oli ta nimi Mike.
'' Tere,'' vastasin.
'' Äkki tutvustaksid end klassile,''palus ta mind.
'' Jah, ikka. Ma olen Abigail Laure. Olen pärit Inglismaalt ning olen seitseteist,'' ütlesin, kuigi
tegelikult ma olen sündinud siin ning lihtsalt vahepeal elasin ma Kanadas.
'' Seal taga on vabad kohad,'' ütles õpetaja ning andis mulle õpikud.
Istusin Kõige tagumisse pinki akna äärde. Ning kõik vahtisid ig amu liigutust ning see pisut häiris mind. Ma olin nagu täiesti tavaline inimene, ainult mu nahk oli hele, kuigi see ie ole ju nii imekspandav asi, kuna ma võin ju vabalt olla albiino.
'' Avage vihikud ning täna hakkame uurima verd,'' lausus õpetaja tahvli ees. See veel puudus, peaasi et me endale nüüd ingeid vereproove tegema ei pea hakkama.
Istusin vagusi ja kuulasin õpetajat. Ta rääkis pikalt verest ja verega seaonduvatest asjades. Peale loengut jagas ta kõigile valge paberitükikese ja ming nõelea moodi asja, aimasin juba ette ära mis tegma peab.
'' Nonii, nüüd tahan ma et te kõik selle nõelaga oma sõrme torkate ja siis veretilk mis sealt tuleb paberile vajutaksite,'' lausus ta.
Kõik vaatasin nõelasid imeliku pilguga, ilmselt kellelgi ei meeldinud see, et nad omale sõrme peavad torkama. Minul oli täiesti ükskõik kas pean torkama või mitte, aga see et teised seda tegma pidid, oli halb. See oli kohe väga halb, sest tedasin mis juhtuda võib.
Kõik asusid asja kallale. Tõrkasid omale nõelaga sõrme javajutasid näbu paberile. Tasapisi hakkas ka verelõhn minuni jõudma. Tundisn selle ahvatelavt lõhna. Veri on mulle nagu narkootikum, mida ma vajan kui selle lõhna tunnen. Lõnh muutus aina tugevamaks ja mu janu suurenes üha enam. Tundsin kuidas iga pisemgi veresoon mu silmade ümber suurenes ja ilmus nähtavale.Teadsin et mu silmad ei ole enam kuldpruunid, vaid on süsimustad. Tundsin kuidas põletav janu mu kurgus üha enam kasvas, see suurenes iga sekeundiga. Vähemalt oli see hea et keegi minu läheduses ei istunud, sest siispoleks ma ilmselt suutnud ennast nii kaua vagusi hoida.
Hoidsin hinge kinni, kuid see oli kasutu. Lõpuks tuli õpetaja minu juurde ja küsis:'' Abigail miks sa siis kaasa ei tee?''
'' Ma ei kannata vere lõhna, see muudab mind uimaskes ja ajab seest keerama,'' valetasin ma ilma, et ma oleks õpetajale otsa vaadanud, kuna ma ei saanud oma silmi talle näidata.
'' Oh,'' lausus ta vaid ning jäi mõtlikult seisma.

[Forever&Ever]

Päris hea, ainult kahtale et kohe esimesel päeval kohe vere juurde. Aga jah, tahaks teada mis edasi saab. (:

Muidu, tema sõrmest ju ei tulnud verd, või tuli? Ma ei jaga ikka üldse matsu - bloniinide asi, juba hakkan harjuma.

[TwilightForeva-]

edasiiii palun

[haly005]

Päris hea, ainult kahtale et kohe esimesel päeval kohe vere juurde. Aga jah, tahaks teada mis edasi saab. (:

Muidu, tema sõrmest ju ei tulnud verd, või tuli? Ma ei jaga ikka üldse matsu - bloniinide asi, juba hakkan harjuma.

ei tema ei torganudki omale sõrme
pole hullu, sa pole siin ainus blondiin ma ka

[TwilightForeva-]

edaiiiii palun ,

[haly005]

Ma ei kannatanud seda enam ja jooksin klassist välja ning oleksin peaaegu unustanud, et pean inimlikul kiirusel jooksma.Lõin klassiukse pauguga kinni ning vajusin müüda seina alla istukile põrnadale.. Janu kadus sekunditega ning silmad muutusid taas kuldpruuniks, kuigi mingil määral oli seda lõhna veidi veel tunda ning selle tõttu nihutasin end veidi klassiuksest eemale.
Võib-olla oleks pidanud ikkagi Pauli kuulama ja kooli mite tulema. Tal oli siiski õigus, et võin enesevalitsuse kaotada. Suure tõenäosusega olekski see juhtunud, kui keegi minu kõrval või ees oleks istunud ning kui ma oleksin noorem, poleks ma suutnud vastu pidada ja asi oleks lõpend ilmselt mitmete inimeste surmaga. Kõigele lisaks oleks ka aastatuhandete pikkune saladus minu tõttu välja tulnud. Aga samas kui rohkem verega tegemist ei tule, pole see asi nii hull midagi. Ma vähemalt arvan.
Kuulsin eemalt kellegi samme lähenemas, see lõhn oli mulle pisut tuttava. Ma oleks seda lõhna nagu äsja kuskil tundnud, aga samas selles lõhnas oli ka midai teistsugust. See oleks nagu tuttava lõhna ja mingi võõra lõhna segu. Lõhn, mida ma olen tundnud lähipäevil, kuid praegu ma seda meenutada ei suuda. Tulijaks oli poiss. Ta tundus umbes seitseteist olevat, tal olid mustad sassis juuksed, pruuniad silmad ja tema nahk oli hele nagu minulgi. Ilmselt albiino ja ta nägi jumalik välja.
'' Hei! Sa uus siin?'' küsis ta, kui oli minu juures seisma jäänud.
'' Jah,'' vastasin ning hakkasin ennas maast püsti ajama. Ta ulatas mulle käe, võtsin selles kinni ning ta tõmbas mu püsti. Ta nahk oli külm.
'' Miks sa tunnis siis ei ole? Vistati välja,'' küsis ta pilkavalt.
'' Ei! Lihtsalt see veri, millega nad sel tegelvad ei istu mulle. See teeb ming uimaskes ning mul hakkab halb.''
'' Mhh, ma pole siis ainus,'' ütles ta mõtlikult,'' ja muide ma olen Robert, võid mind lihtsalt Robiks kutsuda.''
'' Ma olen Abigail,'' tutvustasin ka ennast.
'' Hmm, huvitav nimi,'' ütles ta kerge naeratusega.
''Huvitav? No jah kuidas kellelegi, võid mind ka Abiks kutsuda, '' ütlesin ma. Ma ei tea miks seda ütlesin, sest on ainult üks inimene, kes mind sedasi kutsub, õigemini vampiir.Aga teda pole ma ka aastasadu, tema enda vigade pärast näinud.
Ta jälgis midagi väga tähelepanelikult, nagu ta oleks midagi näinud, mis teda veidi kohutaks. Jälgisin veidi teda et teada saada mida ta nii mõtlikult vaatas. Tema silmist peegeldus minu vasak käsi koos sõrmusega. Miks see talle huvi pakkus? See oli kummaline.
'' Mis mu käel viga on?'' küsisin.
'' Sõrmus,'' vastas ta ühesõnaliselt.
'' Ja mis sellega on? See on ju täiesti tavaline.''
'' See on huvitav,'' ütles ta ning tõstis pilgu mu näole ja jätkas,'' Kust sa selle said?''
'' See on mu ema oma. Ainus asi mis mul temast jäänud on,'' valetasin ma taaskord. See on tegelikult spetsiaalselt mulle tehtud, et saaksin päikesega ringi liikuda.See on tiibeti hõbedast, sisnise safiiriga ning safiiri all on paar raudürdi õit. Selle koosluse tpime võimaldabki mul päiksega ringi liikuda.
Ta hingas kuidagi kergendatult.Ning siis märkasin mina tema kätt, tal oli sarnane sõrmus. Täpselt samal ajal helises ka kell.
'' Ma pean nüüd minema,'' ütlesin ning läksin kiiruga klassi võtsin oma asjad ning suundusin matemaatika klassi. Mind ei hirmuta erit miski, kuid teadmine, et tal sarnane sõrmus, lubivalge nahk, pruunid silmad ning ta nägi jumalik välja, pani mind kahtlustama. Mul oleks vaja mingeid tõendeid. Midagi, mis tõestaks mulle, et ta kas on inimene või mitte.

[Alice21]

nii hea

[TwilightForeva-]

edasiii palun ,

[Forever&Ever]

Jah, päris hea jutt, kust sa selle sõrmuseidee said?

Muidu, jah, jumal tänatud et ma ainus blonda pole.

[haly005]

selle sõrmuseidee sain The Vampire Diaries sariast

[Forever&Ever]

Aa, ma pole toda näinud sellepärast ei tea. Kirjuta edasi, kui idee saad. (:

[haly005]

Päev möödus kiiresti, sain paari klassikaaslasega tutavaks ja nad tundusid üsna sõbralikud ja toredad.Üks neid oli tüdruk,puusadeni ulatuvate pruunide juustega ja ta nimi oli Ashley, ja teine oli Oliver , blondide sassi juustega.Lisaks olid nad veel paar, mis oli tohutult armas, kuna nad tõesti sobisid hästi kokku.
'' Kuule Abigail, ma mõtlesin et võiks lähemalt tuttavaks saada ja äkki tuleksid minu poole õhtusöögile. Võid kellegi endaga ka kaasa kutsuda,'' ütles Ashley, kui oli kella helisedes kohe minu juurde jooksnud.
'' Jah, loomulikult ,et tulen, aga mul oleks su aadressi vaja.''
Ta ulatas mulle lipiku oma aadressiga ja läks Oliveriga koos ära.
Kelle ma kaasa kutsun? Mind jäi see küsimus painama. Jalutasin auto poole, kui nägin,et Rob oli seal. Nüüd teadsin kelle kutsun.
'' Hei,'' ütles ta mulle.
'' Hei,'' vastasin. Poleks arvanudki, et ta mul kohe nii suureks sõbraks saab, et mind esimesel päeval, peale kooli auto juures ootab.
'' Kas sa tuleksid minuga õhtul välja,'' küsis ta vägagi otsekoheselt. Julge poiss. Ta on teistest kuidagi erineva, nii otsekohene ja julge.
'' Sa kutsud mind välja?''
'' Jah, on selles midagi imelikku?''
'' Võib-olla. Ma pean pisut mõtlema,'' õrritasin teda natuke. Ja nägin kuidas ta naeratus ta näolt kadus.
'' Või nii,'' ütles ta ning pöördus ümber ja jautas minema. Nagu oleks ta solvunud.See oli kuidagi naljaks.
'' Olgu, ma tulen,'' hüüdsin talle järele ning istusin autosse ja sõitsin koju.
Läksin oma tuppa ja siis rõdule võrkkiike. Mul oli üli hea tuju. Ma ei pidanud kodus passima, leidsin sõpru ja lisks lähen täna välja. Avasin oma päeviku. See oli kuidagi ebatavaline, et ma sellisel ajal sinna kirjutan. Aga ma ei suutnud vastu panna, kuna teadsin et see sissekanne erineb teistest. See on midagi teistsugust. Sõnad voolasid paberile ning ma olin ülimalt rahul, et mu igaveses elus on toimunud muutus.
Istusin seal veel tükk aega ning mõtlesin Robile. Ta oli teistest erinev, eriti oma nahavärvi poolest, aga samas see tekitas minus suuri kahtlusi. Ja see painas mind. Algul poleks midagi kahtlustanudki, aga just see sõrmus. Ma ju tunnetasin selle jõudu see oli samadest paterjalidest, mis minu omagi. Ilmselt seda raudürdi mõju ma tundsingi, sest tavaline tiibeti hõbe ja safiir seda ei teeks.
Umbes seitsme aeg ilmus must Mercedes maja ette ja polnud raske arvata, kes seal oli. Ainult, et kust ta teadis kus ma elan?
Vahetasin riided, kammisin juuked ning läksin auto juurde.Sees istus Rob, nagu ma arvanud olin. Temas oli midagi, tundsin end temaga koos olles hästi ja mind ei tekindu mingitki janu tema vere järlele. Istusin autosse.
'' Hei! Kuhu sa mu viid siis?''küsisin naeratus näol.
'' Mõtlesin, et läheks bowlingut mängima.''
'' Midagi tesisugus, aga tundub põnev.''
Ta käivitas auto ning sõitis hoovist minema.
'' Tead Ashley kutsus mind homme enda poole ja ütles et ma kellegi kaasa võtaks. Ma mõtlesin, et äkki tuled.''
''Ikka, sulle ei saa ju ära ölda,'' vastas ta muigega.
Vampiiri kohta võisin ma sel hetkel päris ohmu tunduda, kuna ma lihtsalt ei saanud aru, mida ta teise lause poolega mõtles. Aga ma parem ei hakanud midagi ütlema ka, muidu olek send veel äkki päris lolliks teinud.

[TwilightForeva-]

edasiii palun .

[Alice21]

nii hea. Küll mõni oskab kirjutada
Minule sellist annet antud ple...kuigi olen proovind, aga tjh...

[haly005]

Jõudsime kohale. Ta maksis raja eest ning asusime mängima. Tema iga liigutus oli nii sujuv, ei mingit tasakaalu kaotust ega käe vääratamist. Kogu aeg sai ta kõik pallid ühe palliga maha, nagu minagi nii, et sellels mängul ei olnud erilist mõtet.
'' Kas tahad sööma minna?'' küsis ta, kui autoni jõudsime.
''Ei, mul pole kõht tühi,'' oli mu konkreetne vastus, kuna ma tõesti ei taha midagi vägisi omale sisse ajada, mis mulle absoluutselt ei maitse.
Istusimime autosse ja rääkisime seal niisama. Ta nihutas end pidevalt mulle lähemale, see ei häirinud mind, kuni ta mind suudelda üritas. Pöörasin kiiresti pea ära, sest ma ei tahtnud talle viga teha. Ja teadsin, et pean sealt kaduma. Läksin autost välja.
'' Oota kuhu sa lähed? Vabanda,'' ütles ta
'' Koju lähen, aga siia autosse ma tagasi ei istu,'' laususin ning hakkasin kodu poole liikuma.
'' Ma ütlesin vabanada. Pealegi ma usun, et sealt sa edasi ei saa,'' ütles ta peaga eesoleva meeste kamba poole viibates.
''Mina selles nii kindel ei oleks,'' ütlesin ning kiirendasin sammu.
'' Ise tead, aga mina sind päästma ei tule.''
'' Sul pole vaja seda tehagi.''
Ta sõitis autoga edasi ja jäi eemal tee ääres seisma. Või tema mind päästma ei tule. Ei tea miks ta seal küll siis seisma jäi? Ta oleks võinud ju vabalt minema sõita. Olin sellel kambale üsna lähedal, kui üks hüüdis:'' Hei nukuke, tuled meile seltsi jah.''
Ja silmnähtavalt olid nad üsna täis, mõnel oli isegi püsti seismisega raskusi.
'' Ei, ma lähen edasi,'' ütlesin, kui nendeni jõudsin.
'' Ma ei oleks selles nii kindel, sinust saaks väga hea kaaslane meile,'' ütles üks nendes ja haaras mul käest.
'' Aga mis siis saab, kui ma ei taha,'' ütlesin ja tahtsin oma käe vabaks tõmmata, aga mulle tuli meelde et pean inimlikult käituma.
'' Lase mu käsi lahti ja teil ei tule mingeid probleeme'' ütlesin.
'' Probleeme? Ma usun et pigem sul ei tule probleeme, kui sa ilusti meie sõna kuulad.''
Hakkasin vaid sele peale naerma.
'' Mis siin naljakat on?'' küsis teine.
Kehitasin õlgu ning vaatasin tungival pilgul selle silma, kes mind kinni hoidid ja ütlesin:'' Lase mind lahti.''
See ei tundunudki nii hüpnotiseeriv, kuid ta lasi mu käest lahti ning lasi mul minna.
'' Muide te haisete,'' hüüdsin neile järgi, mille peale nad kõik oma pluuse nuusutama hakkasid.Ja see oli veider, kui kõik ninapidi om pluusides olid.
'' Kuidas sa sealt mööda said,'' küsis Rob, kui olin autoni jõudnud.
'' Kõik inimesed ei ole alati nii halvad, kui esmapilgul tunduvad,'' valetasin jälle.
'' Kas võib su nüüd koju viia?''
'' Ainult sel juhul, kui sa mind jälle suudelda ei ürita,'' lausin naerates.
'' Luban, et ei ürita,'' ütles ta samuti muiates.
Istusime autosse ning hakkasime minu poole sõitma. Jõudsime minu majani ja ma läksin autos välja.
'' Vabanda selle suudluse asja pärast,'' ütles ta vee ennem, kui jõudsin tuppa minna.
'' Vabandus vastu võetud,'' ütlesi naeratedes ning läksin oma tuppa ja magama. Imelik, et mul ei tekkinud mingit vajadust seda kõike oma päevikusse kirjutada.
Hommik oli nagu ikka päikesepaisteline, panin riidesse, kammisin juuksed ja sidusin jälle hobusesabasse. Kui juuksed kinni on on palju mugavam olla, need ei tolkene igal pool ees. Kuigi olen oma vennalt ka vahel pilkavaid kommentaare selle kohta saanud.
Sõitsin kooli juurde. Rob oli oma Mercedese parkinud minu parkimiskoha juurde ja kui ta mind nägi siis tõmbus ta nägu muigele. Midagi oli selles naeratuses lihtsalt nii võluvat, et pidin vastu naeratama.

[Sponsored content]