Re: Müstika

[nellu12]

edasi:D

[Alice21]

supper kirjuta kindlasti edasi...

[haly005]

'' Hei,'' ütles ta niipea, kui autost välja astusin.
'' Hei! Sa tuled ju täna õhtul minuga kaasa,'' küsisin igaks juhuks järgi.
'' Loomulikult, et tulen,'' ütles ta ning kell helises.
Läksime kumbki oma tundi. Ma ei te mis mul viga oli, aga enamus päeva mõtlesin Robist. Kas ma hakkasasin ära armuma? Ma oleks olnud nagu pilvedes Minu mõtted tõi maa peale tagasi prantsuse keele õpetaja:'' Abigail tund on läbi. Kas sa koju ei lähegi?''
'' Vabandust jäin korraks mõtlema,'' tõin vabanudsesk, võtsin asjad laua pealt ning läksin auto juurde.
Auto juures toppisin asjad kotti ning avastasin kirja kojamehe vahelt.Sinna oli musta pastakaga kirjutadu, õigemini oleks see nagu maalitud, iga täht tunudus täpselt ühe suurune eelimsega.
Tulen sulle kella kahekasast järele!
Kuna sa mulle telefoninubrit ei and-
nud pole, jätsin kirja.
Robert!
Nii armas temast kiri jätta. Ise ma poleks vist küll sellise idee peale tulnud. Sõitsin koju, käsin jahil, et õhtul ennast ikka vaos hoida. Peale seda käsin veel tušši alla. Paar minutit oli veel kaheksast puudu võtsin kapist riided panin selga ja täna jätsin juuksed lahti, mis oli minu puhul üsnagi ebatavaline. Ja Robile meeldis vist väga täpne olla, kuna nii kui kell kaheks sai kuulsin auto häält maja ees.
'' Kas sulle meeldib väga täpne alati olla?'' küsisin kui autosse jõudnud olin.
'' Jah. Aga tegelikult jäin ühe minuti hiljaks,'' ütles ta muie näol.
'' Minu kell sai just kaheksa kui sa hoovi sõitsid.''
'' No sel juhul on su kell üks minut taga,'' ütles ta ning kihutas minema.
Terve tee olime vait. Me nagu ei teadnud mida rääkida või siis polnud lihtsatl millestki rääkida. Jõudsime Ashley majani. Loodan , et ta mind ikka kohe sisse kutsub, sest muidu on ikka väga totter ukse peale seisma jääda. See käib vahel selle vampiiri elu juures pinda, et sind peab keegi maja kutsuma, aga samas on see inimestele ohutum.
Rob koputas ukse peale ja uksele tuli Oliver.
'' Tere,'' ütles ta.
'' Tere jah,'' ütles Rob.
Nende vahel oleks nagu mingi pinge olnud. See oli midagi, mis muutsi mind ärevaks. Ja see lõhn, see oli nii tuttav, aga ma ei suutnud meenutada, kus seda tundnud olin. Ja miks Oliveri lõhn koolis mulle nii tuttav ei tundunud? Mingil määral oli seda lõhna ka Robis, aga see ei olnud päris see.
'' Tulge sisse,'' ütles ta ning vaatas mind veidra pilguga.
Aga see lõhn muutis mu siiski närviliseks. Ma ei suutnud meenutada kus seda tundnud olin. Ma ei tea miks, aga tundsin end ohustatult. Kogu see kooli mineku asi oli vist halb mõte, kuna nüüd kisuvad asjad ika väga veidraks. Ja Oliveri pilk see oli kuidagi veider, tal nagu ei tahaks, et me sinna sisse läheme.

[Alice21]

veel pln

[haly005]

Läksime kööki, kus Ashley sibulat hakkis.
'' Hei!'' hüüdis ta, kui ma kööki astusin.
'' Hei! Saan sind äkki aidata?'' küsisin.
'' Ei ole vaja, mul on see kohe valmis,'' ütles ta rõõmsalt.
Eemal arutasid Rob ja Oliver midagi, midagi mis tundus Robile vastumeelne. Aga seda järledasin ma Robi näoilmest.
'' Ai,'' kuulsin Ashleyt oma selja taga pomisemas.
Pöörasin ennast tema poole ning ka Rob ja Oliver tõstsid pea ja vaatasid Ashley poole. Ta oli omale noaga sõrme lõiganud. Veri immitses pisiskesest haavast välja ning tilkus lõikelauale.
'' Pole midagi hullu, kõigest üks pisike haav,'' ütles ta endiselt särades.
Oliver tormas tema juurde ning keeras käteräti sõrme ümber.
'' Ma ju ütlesin, et see pole midagi hullu,'' protestist Ashley ja tahtis rätikut sõrme ümbert ära võtta, kuid Oliver hoidis seda tugevalt kinni.Ning vaatas vihase pilguga Robi poole.
Tundsin tasapisi, kuidas vere lõhn minuni jõudis. See tekitas mul janu, tundsin kuidas kurgus kõrvetas. Ning tundsin kuidas mu veresooned silmade ümber tasapisi laienema hakkasid. Pöörasin pilgu ära Robi poole ning oli näha, et ta oleks nagu võidelnud iseendaga. Ta pööras küll pea ära, aga nägin tema silmi, mis olid tumedaks muutunud, ning veresooned silmade ümer olid silmnähtavad. Nüüd sain kinnituse enda kahtlusetele. Rob ongi vampiir.
'' Mul meenus midagi ja ma pean minema,'' ütles ta läbi hammaste ning ei tõstnud pilgu Ashley poole.
'' Ma lähen ka, ma ei saa muidu millegagi koju,'' tõin ka vabanduseks, kuna vähe oli veel puudu, et veresooned silmade ümber nähtavaks muutuvad.
Istusime autosse ning ta kihutas sealt minema. Sõitsime vaikides linnast välja ning ta pööras ühele metsavahelisele teele. Ning ta jättis auto seisma.
'' Miks me siia tulime?'' küsisin.
'' Ma pidin sealt lihtsalt eemale saama. Ma ei kannata vere lõhna,'' ütles ta ning väljus autost.
'' Või ei kannata vere lõhna. Sa ei oska valetada,'' ütlesin ning muigasin.
'' Mida sa silmas pead?'' küsis ta mind veidra pilguga vaadates.
'' Sul on marmorjas nahk, kuldpruunid silmad, mis muudavad värvi, su liigutused on sujuvad ja kraatsilised. Sul on sõrmus, mis on tiibeti hõbedast koos safiiriga ning safiiri alla on raudürt. Lisaks kõigele sa ei kannata vere lõhna ja sellel on lihtne põhjus. See tekitab sul janu,'' loetlesin talle tunnuseid ette.
Ta vaatas mulle oma hünotiseeriva pilguga otsa ja lausus:'' Ma olen täiesti tavaline inimene.''
Hakkasin selle peale vaid naerma. See lihtsalt tundus nii koomiline, et keegi mind hüpnotiseerida üritab. Keegi pole seda kunagi teinud ja see on veider ning mingil määral ka huvitav.
'' Mis on?'' küsis ta mulle lolli näoga otsa vaadates.
'' Mis sa arvad, et see tõesti toimib minu peal? Ära üritagi mind hüpnotiseerida, see lihtsalt ei õnnestu sul.''
'' Kuidas sa seda kõike tead?''
'' Lihtsalt tean,'' ütlesin ning kadusin välkiirelt ta silme alt metsa ning kohe ka tagasi, aga tema selja taha.
'' Kas sa mõtlesid, et oled ainuke?'' küsisin tal.
'' See ei saa tõsi olla,''ütles ta tasakesi pigem endale.

[Alice21]

Wow... palun veel ...

[TwilightForeva-]

palun veel .

[nellu12]

veeel:)

[Alice21]

Millal uut juttu saab? Nii tahaks edasi lugeda.

[haly005]

Kiire oli vahepeal,polnud aega kirjutada.
___________________
'' Jah ma olen vampiir nagu sinagi,'' ütlesin ning tema järgmine tegu oli ootamatu. Ta suudles mind pikalt ja kirglikult. Lisaks teadsin, et olen tõesti temasse armunud.
'' Sa lubasid ju, et ei ürita enam mind suudelda,'' ütlesin väga tõsiselt ning vaatasin teda kurja pilguga.
'' No jah,seda küll, aga ma mõtlesin, et nüüd on see lubatud. Aga kui see sind nii väga häiris siis vabanust,'' ütles ta, pööras selja ja jooksis metsa. Nii kergelt siis vampiirid solvuvadki. See oli veider. Ma pole näinud varem ühtegi vampiiri, kes solvuks.
Jooksin talle järele ning polnud just eriti raske talle järele jõuda. Jõudsin temast ette ning jäin
seisma. Ta peatus täpselt minu ees ning meie vahel oli vaid mõni sentimeeter.
'' See oli kõigest nali,'' ütlesin ning surusin oma huuled tema omadele.
Ta naerats vaid selle peale ning jookisme vaikides edasi. Joostes meenutas Robi lõhn üha enam mulle seda lõhna mida metsas too päev tundsin. See võõras lõhn, aga siiski oli selles lõhnas veel midagi teistsugus, midagi erinevat. Osa tema lõhnast ei tekitanud ohtu, see oli kuidagi heatahtlik, kuid osake tema lõhnas meenutas mulle seda ohtliku olevust, mis mind jälitanud oli.
'' Mis viga,'' küsis Rob, kuna olin äkitselt seisma jäänud.
'' Kuidas sa seda teed?'' küsisin.
'' Mida teen?'' küsis ta ning tundus segaduses olevat, kuid samas oli tal veidike üllatunud.
'' Mängid meeltega.''
'' Mis asja ma teen? Mängin meeltega? Ega ma mingi super võimetega vampiir ei ole.''
'' Aga see lõhn. Sinus on osake sellest lõhnast mida ma mõned päevad tagasi kitse jahtides tundsin. See on midagi ohtliku, suurt ja jõulist.''
'' Osake minust. Ilmselt mõtled sa minu venda.''
'' Teid on veel?'' küsisin.
'' Ei vampiire mitte. Mu vend ei ole vampiir.''
Äkitselt mulle meenus Oliveri lõhn ja see oli sama selle lõhnaga, mida too päev metsas tundsin. Kuid oliver ei tundunud oma välimuse poolest ohtlik ja see lõhn siiski mingil määral erines sellest.
'' Oliver on sinu venda?''
'' Jah,'' oli tema lühike vastus.
''Aga, kui ta vampiir ei ole, kas ta on siis ming super võimetega inimene?Ja käib metsas loomi vampiiride eest kaistmas?'' küsisin muiates, kuna see tõesti tundus veider.
'' Ei ta pole tavaline inimene, vaid libahunt''
Mul oleks nagu hääl kurku kinni jäänud, ma lihtsalt ei suutnud midagi öelda. See kõik oli nii kummaline.Kuidas saab võimalik olla, et vampiiri vend on libahunt? Ka mitte vampiiri hammaustus pole neile surmav?Need olid küsimused millest, ma sel hetkel ei suutnud absoluutselt aru saada.
'' Aga, kuidas see võimalik on? Kuidas saad siis sina vampiir olla, kui Oliver on libahunt? Vampiir hammustus on neile ju surmav,'' ütlesin ma ikka veel hämmingus olles.
Me istusime mingi vana murdunud puu peale ja ta rääkis mulle:'' Õigemini on ta mu poolvend. Meil on ühine ema, kuid erinev isa ja selle tõttu ongi see võimalik. Oliveri isa on kiljuutide suguvõsast. Muidu oleks ta saanud tavalist normaalset inimese elu elada, aga kuna mina olen vampiir ja elan tema läheduses, siis pidi tema peale oma seitsmeteistkümnendat sünnipäeva hundi eluga leppima.''
'' Kas Ashley teab, kes Oliver on?''
'' Jah, aga meist ta ei tea, nii et ära palun talle midagi räägi.''
'' Aga, kas neid on veel?'' oli minu järgmine küsimus. Pidin neist võimalikult palju teadma, kuna libahundid kujutasid endast, meile vampiiridele ohtu.
'' Ei, siin mitte.''
'' Aga siiski Oliveri lõhnas on midagi teisiti, kui selles lõhnas mida metsas tundsin.''
'' Kui ta on muundunud olekus, siis tal ongi veidi teistsugune lõhn. Siis ta haiseb rohekm nagu krants ja see lõhn ei ole just meeldiv.''
'' Olgu,'' ütlesin ning tõusin püsti.'' Kas lähme jahile? Mul on janu.''
''Miks ka mitte,'' ütles ta ning kadus minu silmist.

[Alice21]

nii hea jutt .... ootan põnevusega uut

[TwilightForeva-]

edasii palun .

[haly005]

Mõne sekundi pärast jõudsin temast ette. Jooksime võidu, kuigi see oli ilmselt üsna mõtetu, kuna nagu teada olen ma kiirem. Püüdsin ühe kitse ja tema ühe ilvese. Üle pika aja oli hea kellegagi koos jahti pidada. Üksi oli see kuidagi igav ja tüütu. Lihtsalt jookse, tunneta lõhna ja hüppa.Kuid kaheksi on põnevam. Omamoodi põnevust pakub, see kui ma saan jälgida kuidas teised jahti peavad.Kõigil on oma strateegiad ja liigutused.
Mõne aja pärast jõudsime autoni tagasi ning Rob viis mu koju.
'' Kas head ööd suudlust ei saagi,'' küsis ta nördinud näoga, kui autost väljusin.
'' Küll sa oled ikka ära hellitatud,'' ütlesin naeratates ning suudelsin teda.
Läksin tuppa ning siis dušši alla. Seejärel kuivatasin end ära ning panin ööriided selga. Ning jäin ennast peeglist vaatama. Selle mõne päevaga olen ma muutunud, mu nahk tundub kuidagi palju kenam, kui muidu ja lisaks olen haknud üha enam kandma juukseid lahti. Kui vannitoa ukse avasin tabas mind üllatus, õigemini jahmatus. See lihtsalt ei saanud võimalik olla, et ta istus minu tugutoolis ja lehitses mu päevikut. Ta ei saanud tagasi olla. Kas ta on tõesti loomavere peale üle läinud, et tagasi tuli.
'' Kallis Ab, tore sind üle pika aja näha,'' ütles Nate.Nate on mustade juustega seitsmeteist aasatse välimusega ja vampiir on ta olnud sama kaua kui mina. Ning ülejänud välimuse tunnused nagu ikka vampiiridel samad, pruunid silmad, marmorjas nahk, sujuvad ja graatsilised liigutused. Ta on Emma ja Pauli poeg.Aga võib ka öelda, et ta on mulle pigem venna eest, kuna me oleme koos üles kasvanud. Kuigi temal olid niikuinii jälle need samad plaanid, mis kogu aeg.
'' Mida sa siin teed?'' küsisin.
'' Mõtlesin, et tuleks külastaks oma vanemaid ja sind kulla Ab või tegelikult võiks isegi kaumekas siia jääda ju,'' ütles ta oma kalgil häälel ning lehitses mu päevikut edasi. Tõmbasin selle tal käest ära.
'' Ups, see oli su päevik jah. Sorry, ma mõtlesin, et mingi tavline vihik,'' lausus ta ning irvitas mulle näkku.
'' Sa oled idioot. Mis sa tahad öelda, et sul tuli tuju loomaverele üle minna?''
'' Inimverest ma ei loobu ja sa tead seda.''
'' Siis sa pole siia oodatud,'' ütleisn ning avasin ukse, et ta saaks minema minna.
'' Mis sa tõesti arvad, et ma lähen lihtsalt ära, kui sa ütled,'' ütles ta ning tuli ja lükkas ukse kinni.
'' Ma ei usu, et sa Paulile ja Emmale niisama külla tulid.Mida sa tegelikult siit tahad?'' ütlesin ning vaatasin teda küsiva pilgu.
'' Sind,'' oli tema lühike ja irooniline vastus.
'' Sa ka ei anna alla.''
'' Ei. Sa ju tead, et ma pean saama kõik mida ma tahan.''
'' Ja sa tead, et seda ei juhtu.''
'' Miks sa kurat nii põikpäine oled,'' hakkas ta juba vaikselt vihaseks saama.
'' Ilmselt olen sinusse,'' ütlesin ning läksin rõdule. Ta järgnes mulle ning võttis minult ümbert kinni. Vabastasin ennast tema haardest ja istusin võrkkiigele.
'' Sa juba aru, sa ei saa mind endale.''
'' Ja mis selle põhjuseks on,''küsis ta nördinult.
'' Sa oled mulle kui venna eest ja lisaks oled sa mu vennapoeg. Ja pealegi mul on juba keegi.''
'' Ahjaa, mingi Robert.''

[TwilightForeva-]

edasi palun .

[Alice21]

kindlalt kirjuta edasi

[haly005]

'' Kust sa ta nime tead?'' jäin talle küsivalt otsa vaatama.
'' Sinu päevikust. Pealegi on temast kerge vabaneda. Üks pisike amps ja kaks probleemi korraga lahendatud.Minu janu kustutatud ja tema mult jalust kadunud,'' ütles ta muiates, mis oli tema puhul tavaline. Ta pidi alati pahatahtlik olema ja see pakkus talle lõbu.
'' Nii kerge see ka nüüd ei ole ja oma janu sa kindalsti kustutatud ei saa.Ta ei ole inimene,'' ütlesin samuti muiates ning ta nägu vajus kohe mossi. Aga see oli ka teeseldud mossitus.
'' Mis asi ta siis on? Vampiir?'' küsis ta ning hakkas valju häälega naerma.
'' Just nimelt.''
'' No ja siis, inimene või vampiir. Temast lahti saada pole sugugi raske.''
'' Sa oled lihtsalt vastik,'' ütlesin ning läksin tuppa tagasi. Samal ajal avanes uks ning Paul astus sisse.
'' Kes siin nii kõva häälega naeris?'' küsis Paul. Samal tuli rõdult tuppa ka Nate ning Paul saigi oma küsimusele vastuse.
'' Oh, Nate,'' hüüdis ta rõõmustades ning kallistas teda.
'' Mul on sinuga paljust rääkida,'' ütles Paul entusiastlikult Nateile.'' Tule läheme alla, ema on ka kindlasti väga rõõmus. Te saate homme ka rääkida.'' Paul oli koridoris juba nii kannatamatu.
'' Loomulikult, kohe tulen,'' ütles Nate ning Paul läks juba alla.
'' Või ma ei ole siia oodatud,'' sosistas Nate mulle kõrva ning lahkus vastik irve näol minu toast.
See lihtsalt kohutav. Kõik need aastad, mis ma tõesti lootsin, et olen temast lahti saanud. Et ta on mu unustanud ja ei tule enam tagasi. Ja kõik need jamad, mis mul tema pärast kunagi olid. Kas need korduvad nüüd uuesti? Aga vähemalt üks hea asi on see, te tal pole sõrmust. Seega ei pea ma terve päev läbi tema ligi ajamist kannatama.
Hommikul äragets oli minu tuba kuidagi väga pime. Kõikidele akendel olid kardina ette tõmmatud. Kuid minul see tavaliselt kombeks ei olnud. Mulle meeldib öine avar vaade õue ja selle tõttu ma kardinaid ette ei tõmba. Aga nagu aravata oli, põhjusek oli Nate, kes istus minu tugitoolis ja sirvis jälle mu päevikut. See oleks nagu tema lemmik tegevus.
'' Kas mu päevik on siis tõesti väga põnev?'' küsisin ennast istukile ajades.
'' Võib ka nii öelda. Sa oled päris igavat elu siin elanud, aga nagu näha oled lõpuks mu papsi kamandamisest ära tüdinenud.''
'' Viskas üle jah. Ja mida põnevat sa minu päevikust siis leidsid?''
'' Teglikult üritasin rohkem Roberti kohta teada saada,'' ütles ta ning muigas. Ma vihkasin seda muiet, see oli nii võlts ja vastik.See tekitas mul külmavärinaid, mis oli imelik.
'' Ja mis see teadmine sulle andnud oleks?''
Ta tõusis püsti tuli minu juurde, kummardas mu näo kohale ja lausus vaikselt:'' Siis oleks temast kergem lahti saada ja sind endale,'' ta lõpetas lause ja tahtis mind suudelda. Tajusin seda juba varem ning liikusin akna juurde. Ta järgnes mulle, aga ma tõmbasin kardinad eest ära.
'' Ai, sa oled idioot. Sa ju tead, et mul pole seda maagilist sõrmust'' karjust ta ning eemladus varju.
'' Tean ja selle pärast ma seda tegingi. Aga nüüd palun lahku'' ütlesin tuimalt. Nagu näha ta sellest välja ei teinud ning asusin järgmisi kardinaid eest ära tõmbama.
''Lõpeta, see tapab mu,'' ütles ta läbi hammaste valu käes kannatades.
'' Ei, mulle valgus meeldib ja kui sa elada tahad siis peaksid lahkuma,'' ütlesin muigega.
'' Sa ei tea kuidas ma sind vahel vihkan,'' karjust ta ning väljus toast ja lõi ukse pauguga kinni.
'' Tore teada,'' pomisesin endale.
Läksin pesin oma hambad, vahteas riided ning panin juuksed kinni. Võtsin koti ja tahtsin võtta auto võtmeid laualt, kui neid ei olnud seal. Ja oli teadagi, kes need võtnud oli. Ma vihkan seda kui keegi ilma luba küsimata minu toast midagi võtab.

[Alice21]

Nii mõnus
Edasi palun

[Forever&Ever]

Wii! Ma lausa armastan su lugu. Kirjuta edasi aga luba mulle, et Nate ei suugle Abi vaid läheb lihtsalt ära.

[haly005]

'' Nate,'' karjusin ma,'' kus mu auto võtmed on?'' Vastuseks kuulsin alt vaid õelat naeru.
Nate istus alla tugitoolis ning vaatas telekat ning tegi nöo, et tema ei tea asjast midagi.
'' Ma küsisin, kus mu auto võtmed on?''
'' Mina ei tea midagi,'' ütles ta ning tõusid püsti ja liikus köögi poole. Kuigi, ma ei tea miks ta sinnapoole liikus, kuna köögis oli ju päikesevalgus. Mõne sekundiga oli ta
vastui seina surutud, kus päike talle ilusti peale paistis. Ning tasapisi ilmsu ta nahale pruun pigment ja õrnalt hakkas suitsu tõusma. Teadsin, et sedasi ta annab alla, sest päike teeb lihtsalt liiga palju haiget.
'' Anna need siia,'' ütlesin läbi hammaste.
'' Olgu, tegin väikse lõbusõidu öösel. Mul hakkas igav lihtsalt.''
Lasin ta lahti ning ta andis mulle võtme.
'' Tänan. Ja pea meeles, minu toast sa ilma luba küsimata midagi ei võta,'' ütlesin ning lahkusin majast. Sõitsin kooli, kuid jäin poole tee peal seisma, kuna metsa ääres oli mitu politsei autot ja lintidega ümbritsetud ala. Ja nagu näha pole ma ainus,kes seisma oli jäänud. Seal seisid veel mõningad autod ning üks nendest oli Robi oma. Keerasin süüte välja ning läksin asja uurima.
'' Mis lahti?'' küsisinRobilt, kui olin temani jõudnud.
'' Leiti laip, väidavad, et loomarünnka, aga ma ei usu neid,'' ütles ta murelikult.
'' Miks?'' olin imestunud.
'' Ma ei saa siin rääkida, liiga palju rahvast,'' ütles ta üsna tasasel häälel.
Sain aru, et peame minema kuhugile mujale, et rääkida. Läksime kumbgi oma autosse ning ma sõitsin Robi järel. Ta pööras oma autoga samale metsavaheteele, kus eelmine õhtugi käisime, kui nüüd sõitis ta tunduvalt kaugemale.
'' Lähema jalutame,'' ütles ta, kui mõlemad olime autost väljunud.
'' Miks sa siis ei usu, et see loomarünnak oli?''jäin talle küsivalt otsa vaatama.
'' Oliver käis eile öösel metsas ja ta tundis võõrast lõhna,'' ütles ta mureliklt.''Võõrast vampiiri lõhna,'' täpsustas ta, ennem kui jõudsin midagi küsida.
Mulle meenus, et olin hommikul ka pisikest veretilka Nate pluusil märganud. See ei olnud eriti suur, ega silampaistev, kuid siiski oli veri.
'' Ma pean minema. Hiljem näeme,'' ütlesin ning jooksin autoni, mis võttis vaid mõne sekundi.
Ma olin hetkel väga vihane. Nate teadis väga hästi, et siin ta inimesi jahtida ei tohi, kuid ta tegi seda ikkagi. Kas see kõik kordub jälle, et peame Nate pärast siit jälle ära minema? Kihutasin koju, kuigi seda võib vist kõiges kiiresti sõitmiseks nimetada, kuna päeval on liiga palju teisi autosid teedel. Liikusin kiiresti tuppa ning tõukasin raevunult Natei vastu seina.
'' Mis ma jälle tegin? Kui sul jälle midagi kadunud on, siis ma pole rohkem su asju puutunud,'' ütles ta end maast püsti ajades.
'' Või mida sa teinud oled? Sa tead väga hästi, et sa ei tohi siin jahtida.''
'' Ja kes mind keelab,'' ütles ta oma ükskõiksel häälel.
'' Teine päev siin ja juba nääklete,'' ütles Paul, kes Nate kukkumise peale elutuppa tuli.
'' Su kulla poeg jahtis siin.''
'' Mis siis, ta võib ju,'' ütles paul ükskõikselt.
'' Inimesi,'' täpsustasin ma ennast ning selle peale muutus Paul vihaseks. Võib vist öelda, et läks selle peale lausa raevu.
'' Mis see üks inimene ikka teeb,'' ütles ta ükskõikselt, aga seda vaid selleks, et oma hirmu varjata, kuna ma teadsin kuidas ta Pauli kardab.
'' Üks inimen, nädala pärast ilmselt teine ja siis kolmas. Iga nädal üks inimene. See ei ole ju normaalne,'' karjus Paul ning lükkas tugeva hoobiga Natei vastu seina.
Läksin ära kooli, kuna ma ei viitsinud pealt vaadata, kuidas nad kaheksi maja maha lammutama hakkavad. Sõitsin maja juurest minema kooli, aga seekord aeglasemalt. Kui kooli jõudsin, siis käis neljas tund, milleks oli Keemia. Üritasin võimalikult vaikselt klassi minna, et omale mitte tähelepanu tõmmata, kuid see ei õnnestunud. Klass oli täiesti vaikne, kuna kontrolltöö oli.

[nellu12]

edasi palun

[TwilightForeva-]

edasiii palun .

[Forever&Ever]

Kirjuta jah, ma saan kaifi juba siin

[haly005]

homme saate uue osa
aga tekkis küsimus, et kas see tekst on teie arust Videvikuga väga sarnane?

[TwilightForeva-]

homme saate uue osa
aga tekkis küsimus, et kas see tekst on teie arust Videvikuga väga sarnane?

jeeee , ja see ei ole sarnane videvikuga , vb ainult sellepärast , et seal on vampiir

[haly005]

Tore, kui see Videviku moodi pole. Muidu sõbrana ütles, et ma kirjutaks nagu videvikku ümber. Sorry, et nii hilja, aga jõudsin alles nüüd koju.
_____________________

''Ja kust teie preili Smite tulete?'' küsis õpetaja pead tõestes.
'' Vabandust, kodused põhjused,'' ütlesin ning võtsin õpetaja käest kontrolltöö.
'' Kus sa olid?'' küsis Rob, kui ma olin tema kõrvale istunud.
'' Kodus,'' ütlesin ning hakkasin tööd lahendama, mis mulle mingit raskust ei valmistanud. Sain selle umbes veerand tunniga valmis ning ülejäänud kümme minutit istusin niisma. Kui kell tunni lõpetas, küsis Rob kohe: ''Kus kurat sul nii kiire hakkas?''
Ta tundus kuidagi vihane.Õigemini ta ei olnudki nii vihane, vaid pigem solvunud või nende mõlema segu. Seda on keeruline kirjeldada.
'' Mul oli vaja koju minna. Vabanda,'' ütlesin ma ja vaatasin talle vabandava pilguga otsa.
'' Ja mis see nii pakiline oli, et sa sedasi vihastades koju pidid minema. Kas midagi selle mõrvaga seotud?'' Küsis ta ning teist küsimust ütles ta väga vaikselt, ilmselt teised seda ei kuulnud.
'' Jah,'' ütlesin ning muutusin taas veidike vihaseks.
'' Kas räägid mulle ka?''
'' Siin ja praegu mitte,'' ütlesin ning läksime viimasesse tundi. Minu kooli minekul ei olnud vist erilist mõtet, sest ainult kaks tundi oli veel. Aga selle eest ma ei pea keemia tööd peale tunde tegema.
'' Ma tulen sulle õhtul järgi ja läheme kuhugi?'' jäi ta mulle küsiva pilguga otsa vaatama. Aga selle väljamineku eesmärk oli ilmselt teada saada kuidas mu ära minemine mõrvaga seotud oli.
'' Ei, ma tulen sulle järgi,'' protestisin ma, kuna ma ei tahtnud,et nad Nateiga kokku saavad.See oleks ilmselt katastroof. Kuigi Nateile valmistaks see küll rõõmu.
'' Miks?'' oli ta üsna üllatunud.
'' Ma ei taha, et sa praegu minu juurde tuled. Vähemalt paar päeva mitte.''
'' No olgu siis,'' ta oli kuidagi nördinud selle peale. Kuigi ma ei saanud aru, miks millegi sellise peale peaks kurvaks muutuma.Robertil oli üldse imelikud iseloomujooned.
Pale tunni lõppu läksin kohe koju. Ja mingi ime läbi oli maja veel püsti, aga ilmselt on sees jälle midagi katki.
''Ossa, siit oleks nagu tornaado üle käinud,'' ütlesin, kui maja sisse astusin.
Laud oli jälle pooleks, kapide ustel olid klaasid puruks ning üks nendest oli kuidagi vildakil. Ma imestasin kuidas see veel pikali kukkunud ei olnud. Tugitoolid ja diivan oli räbalateks. Ainuke asi, mis oli ilusti omal kohal, oli maal seinal. Sellel olid mu vanemad. Ma oleks ilmselt väga õnnetu, kui see ka ära lõhutud oleks, sest see on siiski ainuke pilt, mis meil neist on. Ilmselt Paul üritas sellest eemale hoida, kuna see on talle samuti väga oluline. Vahel ma mõtlen, et mis mõtet on elutuppa üldse mööblit osta, sest niikuinii see lõhutakse pidevalt ära.
'' Ma suutsin nad maha rahustada, ennem kui nad kogu maja oleks maha lammutanud,'' ütles Emma, kes tuli köögist.
'' Neid kahte vihahoos vist kokku lasta ei tohi. Ja kus nad ise üldse on?''
'' Läskid uut mööblit ostma, sest nendega pole siin enam midagi peale hakata.''
'' Ilma mööblita oleks vist üldse parem,'' ütlesin ning läksin oma tuppa.
Võtsin laualt oma päeviku ning läksin rõdule. Kirjutasin esimese sõna, kui ümber mõtlesin. Ma nimelt ei kirjutanud midagi, sest oli teada, et see siis ainult minu teada ei jää. Jäin mõtlikult istuma ja vaatama üksiku kuuse latva, mis oli ainuke puu, mis kalju serval kasvas. Tasapisi hakkas ka hämarduma ning pidin hakkama Roberti poole minema.
Uus mööbel oli juba kohal, kõik ilusti ära paigutatud. Veider, et ma ei kuulnud, kui nad selle tõid.
'' Kuidas meeldib?'' küsis Nate.
'' Kena, kuigi eelmine meeldis mulle rohkem,'' ütlesin ja avasin välisukse.
'' Kuhu sa lähed?''
'' Välja,'' ütlesin.
'' Äkki ootad natuke, kuni päike on korralikult looja läinud,'' vaatas ta mulle anuva pilguga otsa.
'' Unistada võid, sind ma küll kaasa ei taha,'' ütlesin ning läksin autosse.
'' Kurat, sa lähed temaga välja,'' kuulsin veel Nate karjumist toast, mis ajas mind narema. Kas ta tõesti arvas, et tal on minuga lootust? Ta mõtleb kogu aeg vaid endale nagu ta oleks maalilmanaba. Ilmselt see on üks tema iseloomuomadusi, mis temast inimesi eemale pealetab. Alati peab tema sõna pelae jääma.

[Sponsored content]