Re: Jutuke .

[Forever&Ever]

Väga hea , kirjuat edasi. Kohutavalt sarnane päris Videvikuga aga mitte nii väga . Samas mulle meeldib , et just Videviku tegelastega on . Aga ainult soovitan , rohkem võiks Videvikust erineda millegi poolest. Aga muidu on tõesti superhea !

[TwilightForeva-]

jäätkaaaa paluunn ,, ma ei kannata enam

[Miss Swan]

Nüüd on tõesti pahasti ,sest homsest kuni esmaspäevani ei saa kirjutada.
Loodan et leian täna pakkimise kõrvalt aega seda kirjutada

[TwilightForeva-]

nii kahju aga jah loodame ikka et leiad aega

[TwilightForeva-]

Ma juba ootan uut osa

[Miss Swan]

kohe saad...ma loodan
Ma ennem jaman piltidega ja siis ehk...ehk saan täna juba kirjutatud

[Forever&Ever]

Tee ruttu , ootame siin .

[Miss Swan]

okei ,siin on väike lõik.
---
Kõndisime täiesti vaikselt koridoris.Ainult kingad meie jalas tekitasid natuke häält mis kandusid seintele ja siis kostis väikse kajana tagasi.Olin väga pahur Edwardi peale kuna oleksin parema meelega istunud tunnis kui oleksin läinud mingisuguse vanatädikese juurde ülevaatlusele.Olin veel täiesti kindel et see medõde oli kuskil sealsamas koridori peal.
Mida ta arvab ,et kas ma olen juhm? Või et ma ei oskaks ringi liikuda?
Muutsin sammud väiksemateks ja aeglasemaks kui mu peavalu muutus tugevamaks ja olin veendunud et oleme kohe kohal,kuigi juba väljakäigu juures.Enda üllatuseks avas Edward välisukse ja jäi ootama,millal ma ennem teda õue lähen.Astusin siis natuke hämmeldunud temast mööda.Õues oli samasugune ilm nagu pool tundi tagasi,soe,kuigi pilves.Hakkasime uuesti liikuma,Edward minust natuke eespool.
"Kas sa tahad istuda?" küsis ta kui keeras pea minu poole.Eemaldasin oma pilgu kooli ees olevatest pinkidest ja raputasin pead vastuseks.
Nüüd sain aru kuhu me olime minemas.
"Kas see medõde on seal?" küsisin näpuga kantseleid näidates,sest olime suuna selle juurde võtnud.
"Jah."
Sellest vastusest hoolimata kaldus Edward teest natuke mööda.Jäin seisma ja vaatasin kuidas ta täiesti eri suunda nüüd kõndis.Ta oli oma suuna söökla poole võtnud.
Väga mugav sell tõesti.
Vajutasin oma lahtise suu kinni ja Edwardist hoolimata hakkasin kõndima kantselei poole.
Mingu tema kuhu ta tahab.
"Abigail?" kostis Edwardi kaunis hääl kaugemalt.Keerasin ümber ja vaatasin talle küsivalt otsa.
"Kuhu sa lähed?"
Ah et kuhu ma lähen?Selle kuramuse medõde juurde muidugi.
"Sinna kuhu mind määrati." vastasin natuke sõbralikumalt kui ma seda oma mõtetes olin teinud.
Ta naeratas oma laia naeratust ja isegi sealt maalt see sai mind kergelt ohkama.
Ta viipas enda poole:"Tule minuga."
"Kuhu ma sinuga tulen?Ma pidin sinna minema." ütlesin taaskord kantseleid näpuga näidates.
Ta raputas pead ja viipas uuesti,et ma temaga kaasa läheksin.Mu peavalu oli niivõrd tugevaks läinud et ei jaksanud enam temaga vaielda ega tema peale vihane olla ja otsustasin temaga kaasa minna,kuhu iganes ta ei plaaninud ka minna.Arvan et olin natuke liiga uudishimulik.
Vedasin oma nõrgad jalad tema juurde ja kui ta samas ka mulle vastu tuli,olimegi peaaegu järgmisel hetkel üksteise ees.
"Kas sa võiksid vastata mu küsimusele?"
"Jah.Me lähme sööklasse."
Jäin teda suu ammuli jõllitama ja peale seda kortsutasin kulmi:"Tead,nüüd pole veel lõuna."
"Ei olegi aga ma arvan et süüa saab,kui meil veab."
"Ah sellepärast sa ennast minuga kaasa sokutasitki,et süüa saada?"
Edwardi naeratus näolt kadus ja seda asendas küsiv pilk:"Sokutasin?"
"Või noh,sellepärast sa tulitki minuga kaasa,et saaksid süüa."
"Jah,sul on selles õigus.Ma tulingi kaasa et süüa saada,kuid mitte endale."
Raputasin kergelt pead:"Ma ei saa aru."
"Sina pead süüa saama,siis läheb ehk su peavalu väiksemaks."
"Alles väitsid et ma olen haigeks jäämas." vastasin endiselt hämmeldunult.
Ta tõstis käe ja pühkis mu juuksed mu õlalt kerge liigutusega ära ja siis vaatas mulle uuesti otsa:"See oli ettekääne et me klassist välja saaksime."
Teadsin et Edwardi sugune ei vajanud mingisuguseid ettekäändeid aga see kuidas ta naeratas,tegi mu kõhu seest õõnsaks ja sai mind iiveldama.Mitte halvas mõttes.Ta võttis mu kampsuni varrukast kinni ja sellest kergelt tõmmates hakkasime söökla poole jalutama ja hakkasin muretsema,et kas mul on üldse raha kaasas.

"Kas te ei peaks tunnis olema?"
"Ei,meil on hädaolukord." vastas Edward tõsiselt ja vaatas korraks minu poole.Hoidsin käsi risti rinnal ja üritasin võimalikult hästi välja näidelda,et mul on paha olla.Edward surus suunurgad vägisi alla ja mõtlesin et äkki olingi juba näost kergelt roheline.
"Kas ta ei peaks minema medõe juurde?" küsis sööklatädi minule vihjates,kindlapeale muretsedes et nakatan tervet sööklat oma olematu haigusega.
"Parem oleks kui ta süüa saaks,ta võib igahetk minestada."
Vaatasin korraks ehmunud pilguga Edwardi.
Ega ta ometi taha et ma nüüd minestamist teeskleksin?
"Tüdruk on ju näost täitsa roheline!Ta oksendab kohe." hõikas sama sööklatädi meile.Jäin nüüd teda lolli näoga vaatama kuid siis vajusin kössi ja hakkasin ukse poole liikuma.
"Tüdruk,seis!Sa pead midagi sööma kui sa seda suudad," keerasin ennast paksukesest kokatädi poole "sa ikka suudad süüa?"
Kehitasin vastuseks ainult natuke õlgu ja Edwardi ilmet nähes sain aru,et me õnnestusime.Sööklatädi andis meile pudel vett,limonaadi,võileivakarbi ja natuke friikartuleid ja seda tasuta.Peale seda kadus ta köögi pimedasse nurka.Edward oli kõik asjad osavalt näppude vahele võtnud ja liikus Cullenite laua poole,kus me arvatavasti istusime.Ta pani asjad ükshaaval lauale ja tõmbas mulle tooli välja ja tänades istusin Rosalie kohale.Aimasin et Rosalie saab aru,et keegi teine on istunud tema koha peal ja olin kindel,et ta läheb endast välja või midagi taolist.Edward ise istus mu kõrvale ja õngitses esimese friikartuli ja pistis selle ruttu endale suhu.
"Ma siis pidavat olema näost roheline." vastasin kerge muigega sest sööklatädi näoilmed olid auhinda väärt.Edward naeratas korraks kuid siis raputas kergelt pead:
"Sa oled näost valge nagu kummitus,mitte roheline."
Vaatasin aknast välja,mille all istusime ja mu suu vajus kergelt lahti:
"Mida nemad veel teevad?"
Edward vaatas sama suunda kuhu minagi ja ta vastas:
"Iga-aastane asi.Hispaaniatunnis lähevad nad metsa,õue või siis linna peale uurima ja hispaania keelt rääkima.See on mõnele üsna kasulik,"
ka nüüd Edward jäi uuriva pilguga aknast välja vaatama "nüüd nad vist ainult lähevad jalutama."
Sellega seoses tulebki meelde et peab hispaania õppimise Jessicalt küsima...Jessica?
Nüüd alles taipasin et kes see tuttav tüdruk oli teiselpool klaasi.See oli Jessica.Ma polnud absoluutselt aru saanud et ta võis seal olla.Järgmisel hetkel sattus Jessicagi söökla poole vaatama ja siis naeluski ta pilk meile kes istusime kahekesi sööklas keset füüsikatundi.
---

[BellaCullenSwan]

Kirjuta kirjuta kirjuta edasi

[TwilightForeva-]

kirjutakirjutakirjuta edasii

[Miss Swan]

lühem seekord
---
"Suurepärane." mõmisesin omaette ja siis lehvitasin Jessicale üritades naeratada,kuid vist punastasin hoopis.Jessical kestis hetk ennem kui ta lehvitas tagasi ja endiselt vaatas meid silmad pärani ja suu lahti.Edward aga ei vaadanud enam Jessica poolegi.Mu õnneks üks tüdruk nügis Jessicat endaga kaasa ja siis kaduski Jess mu silmapiirist kuid teadsin et mitte kauaks.
"Ma pean nüüd vist talle seletama hakkama et miks ma siin sinuga istun." ütlesin Edwardile ja siis vaatasin ta poole.Ta vaatas mind tungiva pilguga mis tekitas ebamugavust ja keerasin pilgu koheselt teise suunda.
Oli kosta ainult kergelt mühatamist ja vaatasin uuesti teda.Ta vaatas mõtleva pilguga aknast välja ja siis pööras pilgu taeva poole nagu näeks seal midagi.Vaatasin ka korraks ja taevas oli samasugune nagu varemgi,piimavalge ja midagi erilist silma ei jäänud.
"Edward,ma ei saa enam sinust aru." ütlesin vaikselt et ta tähelepanu saada.Selle peale keeras ta pea uuesti mu poole ja vaatas uurivalt mulle otsa.
"Mida sa tahad?" küsisin pea käele toetades.
"See on natuke liiga ebamäärane küsimus millele vastata."
"Ma mõtlen et mida sa tahad?Kas sa tahad endiselt minust eemale hoida ja mitte välja teha?"
Ta ohkas ja langetas pilgu lauale,kuid hetke pärast siis vaatas läbi ripsmete mulle otsa:
"Sa saad aru et ma olen ohtlik?"
Ta küsimus kõlas rohkem tõdenemisele millele ta tahtis kinnitust saada.
"Sa pole seda veel tõestanud."
Ta jäi mulle šokeeritult otsa jõllitama ja siis tõmbas õhku kopsudesse nagu oleks ta ilma hapnikuta olnud mitu minutit:
"Kas ma pean seda tõestama?!" hüüatas ta vihaselt kuid mitte kõvasti.
"Ei.Ma ei öelnud seda.Ma mõtlesin et ehk-"
"Ehk mida?!Ma tean,et sa tead,et ma pole tavaline."
"Ma pole seda öelnud." ütlesin jonnakalt,natuke nutumaik juba suus.Ma ei tahtnud teda endast välja ajada ja seda ma just tegingi.Ta eemaldas käed laualt ja vajus vastu tooli seljatuge istuma ja mõtles millegiüle pingsalt,nii et ta kulmud tõmbusid kortsu.Sain siis nutmumaigu suust ära kui vett jõin ja jälgisin vaikides Edwardi,mõeldes et äkki peaksin midagi ütlema või oleksin igaksjuhuks vait.Ma ei tahtnud et ta mu peale vihaseks saaks.
Kas ma ütlen seda temale?Kas ma olen selles üldse kindel?
Olen.
Aga mida ta ütleb?Mida ta võiks selle peale öelda?
"Ütle." vastas ta madalama häälega ja vaatas jälle mind läbi ripsmete.
"Ma tean...et...sa pole-"
"Tavaline.Jah,sellest me rääkisime."ütles ta aknast korraks välja vaadates ja siis vaatas mulle kulm kortus otsa.Vajusin samuti seljatoele istuma ja vaatasin oma käsi,mis olid mulle sülle kukkunud:
"Sa...ei ole inimene."
Seda öeldes ma ei vaadanud talle otsa ja hoidsin endiselt pilku enda sõrmedel.Ma ei tahtnud talle otsa vaadata.Pärast lühikest vaikust ta ütles:
"Ma tahaksin kuulda põhjuseid,et kuidas sa seda järeldad."
Vaatasin talle otsa ja ta paistis rohkem uudishimulikum olema kui oleksin arvanud kuid ka sain aru et ta hetkel valib väga oma sõnu.Ajasin selja sirgu ja toetasin ennast laua peale,natuke ettepoole nõjatudes:
"Söökla pole selleks õige koht."
"Kus siis on õige koht?" küsis ta samuti laua peale toetades.Kehitasin ainult õlgu.Oli uuesti vaikus ja Edward nõjatus ettepoole,et friikartulit võtta ja kasutasin juhust ja puudutasin sõrmedega ta jääkülma käeselga.Ta tõmbas käe ruttu ära,nagu oleksin ma seda löönud.
"Siin on üks tõend," pomisesin ta kohkunud näole "mitte kellegil pole nii külm nahk ja nii valge."
Ta avas suu kuid segasin vahele:
"Jah,ma tean,albiinodel on väga hele nahk aga sa pole albiino.Ja inimene ei reageeriks sellele,mida mina praegult tegin,nii hirmunult nagu sina.Sa kardad.Sa kardad et su saladus tuleb päevavalgele."
Edward vaatas mind täiesti segase pilguga ja ta ei teadnud mida öelda.
"Mis iganes su saladus ka ei oleks,ei reedaks ma seda.Mitte kunagi."
---

[TwilightForeva-]

kirjuta edasii palun

[HANNNA]

jube hea, edasi!

[BellaCullenSwan]

Kirjuta edasi eksss...paluun..ruttu

[MissCullen]

[u][b]Nii Hea Jutt Tee Ruttu Uus

[Miss Swan]

okei okei
---
Ta ei vastanud midagi.Ta ei osanud midagi vastata vaid vaatas aknast välja,kindlasti soovides et ma poleks seda aru saanud.Ta ei tahtnud kindlasti et ma ta saladusele selgusele saaksin.Siis ta ohkas jälle sügavalt ja vaatas mulle otsa:
"Sa ei tea siis täpsemalt kes ma olen?"
"Ei.Ma ei tea seda.Ainult et," nõjatusin talle lähedamale nagu kardaksin et keegi kuuleks veel meie juttu pealt "oled sa kindel,et sa oled mulle ohtlik?"
Edward vaatas mind mõtleva pilguga ja ta näolt käis üle põlgamise vari:
"Ma olen pahim vaenlane inimesele-"
"Ei,mulle ei meeldi see," segasin pead raputades ta jutu vahele,"mulle ei meeldi see et sa räägid endast nagu olevusest,asjast-"
"Aga seda ma ju olen!" hüüatas ta vihaselt ja rusikaid kokku surudes.
Oli uuesti vaikus.Ma ei osanud midagi öelda,mis teda endast välja ei ajaks.Mu söögiisu ka oli läinud ja meil oli limonaad ja võileib veel alles.
"Kas su peavalu on üle läinud?"
Raputasin pead.Ta tõusis püsti:
"Käime medõe juures valuvaigistit küsimas."
"Mida me õpetajale ütleme?" küsisin endiselt istudes.Edward vaatas aknast välja ja jäi midagi pingsalt jälgima.Vaatasin ka sama suunda ja nägin et hispaaniaklass oli tagasi kooli territooriumile tulnud.
"Ma ütlen et tõin sind sööma.Kas sul hakkas parem?"
"Hakkas.Aitäh."
Ta aitas mind püsti,toetades mu käevart kuna mu kampsun oli laua külge kuidagi kinni jäänud ja vedas et ma kampsunit katki ei teinud.
"Lähme nüüd medõde juurde ja siis tagasi tundi?Jõuame just peale tundi kohale." ütles ta viisakalt ja noogutasin vaikselt.Võtsime laualt viimased asjad ja lahkusime sööklast.

"Jah loomulikult." vastas medõde ühe kapi sahtlit teistpidi keerates.Oleks arvanud et valuvaigistid oleksid kohe käepärast olnud.Edward ainult vaatas imestunult näoga kui väriseva kätega medõde tõmbas teise sahtli välja ja kallas selle ka kirjutuslauale teispidi ja nii mõnigi karp kukkus põrandale.Ise vajutasin imestusest lahti läinud suu kinni ja siis ütlesin viisakalt:
"Te ei pea vaeva nägema,ma arvan et saan ilma valuvaigistita ka hakkama..."
"Ei lapsuke,pole midagi.Ma peangi need ära sorteerima."
"Las ma aitan." ütles Edward viisakalt talle lähemale astudes,kuna temalgi hakkas natuke hale et medõde kogu oma tillukese kabineti segi pööras.
"Ei,ma leian need ülesse!Istuge voodile,ma leian need ülesse."
"Te ei peaks ennast vaevama-" alustasin kuid tädike segas mu jutu vahele:
"Miks ma siin üldse tööl olen kui ma ei suuda valuvaigisteid leida?!"
Vahetasime Edwardiga pilke ja sain aru et temagi mõtles seda sama:see tädi peaks juba pensionil olema.
"Leidsin!Ma ütlesin et ma leian." pomises medõde õnnelikult ja ta nägu säras nagu oleks ta vanaemaks saanud.Ta tegi karbi lahti ja kui tabletid välja võttis,muutus ta nägu morniks:
"Ei...need ei ole need."
Edward astus tagasi mu kõrvale,nii et mu õlg puudutas teda ja ta ütles vaikselt pea mu poole keerates:
"Ma arvan et me jäämegi siia."
Naeratasin natuke ja vanatädi vaatas meie poole:"Sul kurk pole valus?"
Edward vaatas ka nüüd üllatunult tädikest ja siis nägin et ta üritas mitte naerda.
"Minul?" küsisin ennast näidates,kuna medõde oli mind lootval pilgul jälgima jäänud.
"Jah?"
"Ei ole." vastasin aeglaselt ja raputasin pead,igaksjuhuks kui ta ei kuuleks.
Medõde ohkas:"Mul oleks just rohi siin käepärast olnud." Ta tuhnis uuesti seda hunnikut mida ta kirjutuslauale oli tekitanud.Vaatasin Edwardi poole ja sosistasin:
"Kas me ei võiks lihtsalt välja minna?"
Ta raputas kergelt pealt.
"Ega sa neid ei vaja?" küsis medõde rasedustestikarpi käes hoides ja Edward üritas naeru tagasi hoida,kuid siis hakkas mu ilme peale natuke itsitama.Õnneks meie taga olev uks läks sellel hetkel lahti ja sisse astus kantseleis töötav punase juustepahmakaga olev tädi:
"Siin ootab üks õpilane järjekorras-" ta hääl vaibus kui ta meid jälgis ja siis medõde,laual olevat kuhja ja siis karpi,mis oli medõel käes.
"Ma tulen hiljem tagasi." vuristas ta ruttu punastades ja astus sammu tagasi.
"Me olemegi minemas." vastas Edward sama ruttu tagasi ja siis mulle otsa vaadates et pidin midagi ütlema.
"Jah.Ja aitäh pakkumast,aga me,"sain aru mida just olin öelnud "ei,ma mõtlen...et mina tõesti ei vaja seda." ütlesin piinlikult osutades rasetusetesti ja keerasime ennast ümber ja astusime kantselei poolele.Ootetoolil istus üks värisev tüdruk,näost täiesti valge nagu oleks ta tõbine ja ta kangestus kui meid nägi.Kantseleitädi puudutas mind õlast ja vaikselt küsis:"Miks ta oma sahtlid pahupidi pööras?"
"Ta otsis valuvaigisteid." vastas Edward ennem kui arugi sain,et mulle esitati küsimus.Kantseleitädi nägu muutus punasemaks kui ta juuksed ja ta ruttas kikivarvukil leti taha ja andis meile väikse karbi:
"Siin need on."
Vaatasime mõlemad Edwardiga kantseleitädi silmad pärani ja siis tänades võtsin valuvaigisti ja samal ajal kui see tõbine tüdruk medõde juurde lasti,kadusime võimalikult kiiresti kantseleist.
---

[TwilightForeva-]

Väga hea kirjuta aga edasi

[BellaCullenSwan]

MA anun sind Uuut

[Miss Swan]

Ei,laps,ei!
Mitte täna

[TwilightForeva-]

Aga täna

[Miss Swan]

ma ei tea,peab eksamiteks lugema ja siis juttu edasi kirjutama ,muidu saab otsa varsti
kui mitte täna,siis üritan homme

[BellaCullenSwan]

MA anun sind paluuuuuuuuuun

[TwilightForeva-]

uuuuut osaaa palunnn

[Miss Swan]

just mõtlesin kirjutada aga siis mõtlen samas et peaksin jutu vist ära lõpetama kuigi mõningaid ideeid oleks veel või isegi mitmeid aga ma ei tea.
aga eks ma hakkan nüüd kirjutama uut osa

[TwilightForeva-]

Kirjuta palun edasiiii..

[Sponsored content]