Re: Jutuke .

[TwilightForeva-]

Edasi, edasi palun

[Miss Swan]

uh oh ,vabandust et pole natukest aega kirjutanud
---
"Oh,siin on nii ilus." õhkasin,kui mu jalad liiva puudutasid.Päike,mis arvasin et oli juba loojunud,alles loojus värvides taeva oranzist kuni lillani välja.Oli küll mõned üksikud tumedad pilved siin-seal,kuid see ei häirinud mind.Juba on vist sajandeid peetud jalutuskäike päikeseloojangu ajal rannas koos kellegiga romantiliseks, kuid meil seda Jacobiga ei olnud.Meie jalutuskäik mereääres päikeseloojangu ajal oli armas.Sõbralik ajaveetmine.See võis kõlada küll naljakalt,kuid seda see oli.Kuigi ta oli endiselt mulle solvunud.Ta oli kogu autosõidu ajal vait olnud ja nüüd ta ei vastanud ka mulle midagi,vaid vaatas mõtleva pilguga enda ette.Mind ajas närvi,et kohe kui ta minuga jalutama soostus tulema,näitas ta enda solvumist.Otsustasin teda rääkima panna.
"Hei Jacob,räägi mis on?"
Uurisin hoolikalt teda,kuid tulemuseta.Ta vaatas endiselt enda ette ja teadsin et ta oli solvunud.Kõndisime mööda randa lõuna suunda,nii et päikeseloojang jäi meie paremat kätt.
"Jacob,ma väga vabandan et ma tookord autost põgenesin aga saad sa aru,et mina olin ka vihane ja samas ka väga hämmeldunud? Sa praktselt tõmbasid mind poolpaljalt külma märtsikuu pimedasse ja külma õhtu.Mida ma sinu arust oleksin pidanud tegema?"
Jacob lõi jalaga kivisi,nii et need lendasid nii kaugele,et ma enam ei näinud neid.Pea oli ta langetanud enda ette tuletades meelde koera,kellel on saba jalgade vahel.
"Jacob," astusin ta ette et ta ka seisma jääks ja mulle otsa vaataks " ma palun vabandust."
Ta tõstis pea ja vaatas mulle sügavalt silma.Nagu oleks midagi muud,milleüle ta oma pead murdis.Kohkusin lõpuks,kuna nüüd paistis et tõesti oli midagi juhtnud.
Mis on võinud juhtuda?
"Miks sa mind Jake'ks ei kutsu?"
Vot seda küsimust ma ei olnud oodanud.
Ta nägu oli küsiv ja samuti ta küsimus oli tõsiselt esitatud.
"Ah et miks ma sind hoopis Jacobiks kutsun?
"Jah." vastas ta noogutusega.
"Ära nüüd solvu aga Jake on minuarust väga krantsilik nimi."
Juhtus jälle midagi,mida ma ei olnud oodanud:nimelt hakkas ta täiest kõrist naerma,et ehmatasin.Mul oli küll hea meel teda naermas näha,peale sellist morni nägu aga see et ta naeris minu peale,polnud sugugi tore.
"Ma ehk ei arvaks sedasi,kui mu naabri koera nimi poleks olnud Jake." seletasin näost kergelt õhetades.
Jacob lõpetas naermise ka üsna pea ja jäi mulle naermisest näost tulipunasena otsa vaatama.
"Miks sa punastad?" küsis ta natuke muiates ja olin kindel,et ta ise oli sada korda näost punasem kui mina.
"Sest sa naerad minu üle."
Ta mühatas ja see võttis ta näost puna poole vähemaks.Vaatasin enda taha ja nägin meie jalajälgi liival.Minu omad olid pisikesed võrreldes Jacob hiigelsuurte jalajälgede kõrval.
"Abigail," ütles ta mahedalt ja keerasin pea ta poole ja ta tõstis käe mu näo juurde ja silus ühe juuksesalkudest mu kõrva taha "ma ei naera sinu üle.See,mida sa ütlesid oli uskumatult armas."
Kuidas see sai armas olla?See pidi ju hirmus naljakas olema...vähemalt tema jaoks.
"Mis selles armsat on,kui ma praktselt solvasin su hüüdnime?"
"Ei solvanud sa midagi.Räägi parem sellest koerast."
"Ta oli armas ja energiline ja käis väga jubedalt närvidele...oh,täpselt nagu sina!" hüüatasin lõppu sarkastiliselt ja ta turtsatas sellepeale.
"Noh,saatki mind ju Jake'ks kutsuda."
"Ma veel vaatan seda asja." ütlesin silmi kissitades ja naeratasin.Hakkasime uuesti kõndima.
"Olgu,ma kutsun sind niikaua Abbyks."
Naeratasin talle meelega natuke õelalt:"Tead,et see enam ei häirigi mind."
"Näh." Jacob oli silminähtavalt pettunud ja kõndisime natuke vaikides.
"Kuidas oleks ühe Punapõsega? küsis ta hetke pärast.
Jäin seisma.
"Ei!Seda sa ei julgeks!" sisistasin läbi hammaste,tundes kuidas mu põsed soojemaks läksid.
"Punapõsk!Näe,julgesin!"
"Kui teed veel korra nii,siis sa saad mu käest."osutasin teda näpuga,nüüd kergelt urisedes.Ta hammustas korraks huult:
"Mida sa mulle siis annad,Punapõsk?"
Rohkem ma teda ei ähvardanud,vaid hüppasin talle kallale.

"Lase mind lahti!" kiljusin pooleldi naerdes,pooleldi urisedes.
"Ei lase." ütles ta kõkutades ja surus mind ikka veel vastu liiva.
"Lase lahti!" kiljatasin.Mu juuksed ja riided olid liiva täis.
"Tead Punapõsk," ütles ta irvitades ja vaatasin talle vihaselt otsa "see su ründamiskatse eriti ei õnnestunud,nagu ma näen.Ära ainult ütle et see oligi see,mida sa mulle tahtsid anda?"
"Lootsid midagi muud?" küsisin naljatades õelalt.
"Ausalt öeldes jah."
Jõllitasin teda vihaselt ja ta surus nüüd mind nii,et liiva hakkas mu pluusi alla minema..ja väga palju.
"Kuradi Punanägu,kobi mu pealt ära!" hüüatasin uuesti.
"Kuidas sa mind nimetasid?!" tegi ta üllatunut ilmet.
"Punanäoks."
"Ütle ainult seda veel korra ja siis sa saad minu käest." tegi ta natuke naeratades mind järgi.
Sisitasin läbi hammaste selgelt ja aeglaselt:"Punanägu."
"Oi,nüüd sa alles saad!" hüüatas ta ja hakkas mind kõditama.
"Ei!Lõpeta,lõpeta!" kiljatasin läbi naeru ta all vääneldes.
"Ainult kui sa oma sõnad tagasi võtad."
Nüüd kõditas ta mind veel hullemini,et mul hakkas hapnikupuudus naermise pärast tekkima.
"Palun...lõpeta!"
"Võta oma sõnad tagasi!"
Ta lõpetas kõditamise ja jäi mulle naerusuil otsa vaatama.
"Ainult siis kui sa oma sõnad võtad ka tagasi." ütlesin kergelt hingeldades.
"Ei,ei.Mina kutsun sind Punapõseks elu lõpuni."
"Siis on lood samad Punanäoga."
"Ei."
"On küll ja sa ei saa mind keelata." näitasin seda öeldes keelt.
"Oled kindel?" küsis ta irvitades.
Ma ei jõudnud midagi vastata,kui ta mind uuesti kõditama hakkas.
---

[HANNNA]

sul on annet!! järgee

[Alice21]

Tavai tavai, edasi palun

[TwilightForeva-]

edasi,,edasi

[CleiK]

Ülimalt armas (:

[TwilightForeva-]

Ma ei suuda enam oodata ...Palun kirjuta edasi

[Miss Swan]

ma kirjutan homme või ülehomme alles edasi...vist

[BellaCullenSwan]

Jejj tubli oled
aga ma imestan et sa kirjutad just siis kui su päev on väga täis topitud olnud

[Miss Swan]

hah ,ma ei teagi.
igatahes ma hetkel ei saa kirjutada,kuna siin arvutis saab ainult lühikest aega olla .

[Miss Swan]

---
"Lõpeta!" kiljusin naerdes ja väänlesin ainult.Jacobil oli plaanis mind veel kauem piinata kuid teda takistas telefon,mis mu taskus hakkas helisema.Ta jättis kõditamise järele ja kaevasin õnnelikuna telefoni taskust välja.Ühtäkki leidsin enda telefoni olevat Jacobi käes ja ta irvitas mulle laialt ja tegi klapi lahti ja pani kõrva äärde,vaatamata kes on helistajaks.Ma ei olnud tähele pannud et ta oli mu käest telefoni ära krahmanud ja tõusin natuke hämmeldudes istuma.
"Punapõse telefon!" hüüatas ta kõrge häälega ja mu suu vajus selle peale lahti.Ta ei või lihtsalt nii idioot olla.Jälgisin kuidas Jacobi nägu kalbemaks muutus,kuulates keskendunult ja siis hakkasid ta põsed õhetama ja samas hakkas eitama.Sirutasin käe ja hetke pärast andiski ta mulle telefoni.
"Hallo?"
"Tervist Punapõsk." tervitas teiselpool toru mind Spencer.
"Ma pole mingi Punapõsk." torisesin juba solvunult vastu,teades et mu põsed on hetkel väga punased.Sain sellest aru ka juba Jacobi pilgust.Sasisin juukseid et suurema osast liivast lahti saada.
"Ma näen et te olete üksteisele hellitusnimed andnud." ütles Spencer naerdes imelikult.Panin kõne valjuhääldi peale,et ka Jacob saaks enda kaitseks sõna sekka öelda.Spenceri naer oli kohe väga imelik.
"Kuule,kas sa oled täis?"
"Ei." vastas ta mu küsimusele ja tõsines koheselt.
"Ma unustasin jah et sa oletki nii loll."
Spencer mõmises midagi vastuseks,mitte just rahuloleva tooniga.
"Kus te olete?" küsis ta nüüd normaalselt.
"La Pushis."
"Rannas." täiendas Jacob mu vastust samal hetkel ja see polnud üldse vajalik.Seda poleks ta üldse pidanud ütlema.Teadsin juba mida Spencer järgmisel hetkel ütleb ja heitsin ruttu Jacobile vihase pilgu.
"Rannas?Päikeseloojanguga ja sellist romantikat korraldate?"
Vaatasime tõsiselt Jacobiga üksteisele otsa ja jätsime sellele küsimusele vastamata.
Peale seda tüdines Spencer kommentaaride heitmistest ära ja seletas lühidalt mida ta on koos Zackiga Las Vegases korda saatnud ja teatas et Zackil on mulle mingisugune üllatus ja ta saadab selle Spenceriga Forksi.See ajas mind uudishimulikuks,kuid ei hakanud pärima.Lõpetasime kõne üsna pea ja Jacob,kes nüüd seisis mu ees,kõndis kärsitult edasi-tagasi.
"On sul kuhugile kiire?" küsisin samal ajal püsti tõustes ja ruttu riietelt liiva kloppides.
"Mul on kõht tühi ja pimedaks hakkab minema."
Vaatasin ookeanile ja päike oli täiesti ära kadunud,viimaseid päikesekiiri endaga veel kaasa tõmmates.
"Kas sa kardad pimedat?" küsisin muiates ja hakkasime tagasi kõndima.
"Ei.Ma muretsen sinu pärast,Karamellkihar."
"Ai,nüüd ma olen Karamellkihar?"
Ta noogutas ja kergelt muigas.
"Miks sa mu pärast mures oled?Ma olen ju siin...täpselt su kõrval." Puudutasin ta käevart,et ta veenduks,et olen ikka tema kõrval.Ta hammustas huult kui vaatas mulle otsa ja vaatas siis ookeani poole,kaugustesse.
"Kunagi ei tea millal see Edward Cullen sind jälle ära röövib."
Tore,mõlemad räägivad minust nagu pulgakommist,mida nad aegajalt üksteise käest ära varastavad.
"Kuule.Edward Cullen ja röövib mind?Jake,sina ise ju praktselt röövisid mind mu oma kodust."
"Ma poleks seda teinud,kui oleksin teadnud et ta sulle järgi tuleb," jäin teda vaikselt jälgima ja ta pomises lõpuks omaette "ma oleksin pidanud seda aimama.Ma olen rumal.Ma oleksin pidanud sinu juurde jääma.Miks ma ei-"
"Oota,mis värk teil nüüd on?" segasin vahele.Jacob vaatas mulle vihaselt otsa:
"Meil?Ära...ära isegi maini tema nime minuga samas lauses.Veel vähem ütle tema ja minu kohta meie."
Ta väristas ennast,tuletades natuke koera meelde.
"Olgu,ma ei tee seda." lubasin.
Kergelt veel ennast lõdistades,nagu oleks tal külm,hakkas ta suurte sammudega kõndima,et kiiremini auto juurde jõuda.Tal oli kuhugile kiire.Väljas oli üsna hämar ja üritasin Jacobi sabas püsida,kuigi ta oli minust mitu meetrit eespool.Arvasin et ta solvus selle peale,mida olin öelnud.Äkitselt ta peatus,olles minust vaid kolm meetrit eespool.Ta seisis kangestunult ja jõllitas enda ette.Jäin ise ka seisma ja nüüd panin minagi tähele mida ta vaatas.
Meist umbes viiekümne meetri kaugusel seisis üks oliivivärvi nahaga poiss.Tal oli seljas ainult pikad püksid ja oli ilma särgita.Kõndisin Jacobi kõrvale,kes endiselt seisis ühel kohal nagu kivikuju,nagu ta ei plaaniks ennast liikutada.
"Jake,kes ta on?"
"Seth."
Nägin juba olemusest et ta oli üks La Pushi kamba liikmetest,kuigi polnud varem ta nime kuulnud teise liikmetega mainivat ega ka näinud.Samas mulle tuli meelde et eile meie juures Jacob küll mainis temast midagi möödaminnes.
"Sinu sõber?Lähme ütleme talle tere." ütlesin ja võtsin ta käevarrest kinni,astudes ettepoole,et liikuma hakata.
"Ei Abigail,mitte praegu.Sa ütlesid et Claire tuli täna koju?"
Ta oli oma pilgu mu peale keeranud ja ta paistis mures olevat.
"Ta tuli hommikul.Miks sa küsid?"
"Mine jookse autosse ja pane uksed lukku.Ära ava ennem kui ma kohale jõuan."
Arvasin et ta teeb nalja kuid ta olemusest sain aru,et ta mõtles seda täiesti tõsiselt.
"Mis probleemiks on?"
"Mine nüüd!" ütles ta kergelt urisedes ja siis vaatas altkulmi uuesti Sethi.
"Kuhu sina siis lähed?"
"Ma vahetan paar sõna temaga," pomises ta Sethi vaadates ja Seth hakkas meie poole kõndima "ma ei tee nalja,palun mine juba."
"Olgu,kas ma pean jooksma?"
Jacob ei vastanud midagi ja võtsin ta nõu kuulda ja sörkisin auto poole.Autosse jõudes lukustasin kõik uksed nagu ta oli käskinud.
Mida kuradit siin on toimumas?
Mul ei jäänud midagi muud üle kui ainult oodata.

Umbes viie minuti pärast ilmus künka tagant Jacob ja avasin juhipoolse luku ja ronisin kõrvalistmele istuma.
"Miks ma pidin uksed lukku panema?" küsisin kui ta käivitas autot.Oli selline tunne,nagu ta ei panekski mind tähele.
"Turvalisuse mõttes."
Mulle käis nüüd pinda see salatsemine.Jacobi ja Edwardi.Mulle ei meeldinud kui keegi salatses minult asju mis oli natukenegi seotud minuga.See võis olla natuke egoistlik aga tahtsin teada mis takistab Edwardit minuga suhtlemast ja miks alati Jacob ütleb et ma olen ohus.Miks see salapärane külaskäija üldse käib mu toas?Lõppudelõpuks polegi see egoistlik,vaid see oli täiesti loomulik et tahtsin teada mis mu ümber toimub.Salapärasest külaskäijast teadsin nii palju,et see polnud varas,kindlasti mitte ka Jacob,sest sellel poleks mingisugust mõtet.Külaskäija oli Jacobi meelest ohtlik ja väga vastumeelne.
Oot-oot...Vastumeelne?Keegi,keda ta ei salli silmaotsaski.
Sellel samal hetkel käis mu peas klõps.Ma sain aru.Ma teadsin kes mu toas käib.
---

[HANNNA]

mm supper hea.. ootan juba uut osa!!

[Alice21]

Väga hea jutt paluks edasi !

[TwilightForeva-]

edasi .,, edasi palunn ..

[TwilightForeva-]

Sa suudad alati kõige põnevama koha pealt pooleli jätta

[Miss Swan]

Kas tõesti ?
ma kirjutaks hea meelega edasi kui mu jutt otsakorral ei hakkaks olema.Vist pean seda edasi kirjutama nii et pliiatsist tuleb suitsu kuigi hetkel on väga ideedeta hetk...aga ainus lohutus on see ei kesta igavesti

[Jacob-black]

kirjuta juba edasi nii põnev jutt sul

[TwilightForeva-]

kirjutakirjutakirjuta palun edasi , niipalju kui sul veel seda juttu on

[Miss Swan]

eks ma siis kirjutan natuke edasi
---
Jõllitasin enda ette,kuid ei jälginud mis päriselt mu ees oli.Mu silmade ees käis hoopis flashback,nagu kuskil filmis,kus me Spenceri ja Jacobiga haigla ees olime.Jacob oli see,kes meid autosse kamandas ja tema oli see,kes läks närvi kui ma telefoniga rääkisin.Ühtäkki leidsin kõikide nende vahel ühe seose,mida ma ennem ei olnud tähele pannud.Ma ei suutnud uskuda et see seos oleks olnud tema.Et tema oleks käinud mu toas.Miks Edward käiks mu toas?
Ma ei võinud täiesti kindel olla et Edward on see kes käib mu toas, aga mul polnud muud varianti.Võisin ka liiga veendunud olla selles ja võisin mitte näha teisi seosed aga hetkel mul polnud piisavalt fakte,pusletükke,et pilti kokku panna kuigi mul oli juba pildist aimu.See võis täiesti teistsuguseks kujuneda.Ma teadsin seda ja üritasin arvesse võtta.Ma veel otsin need puuduvad pusletükid ja ausaltöeldes ei hoolinud et millised need võiksid olla.Riskin sellega et oma küsimustele vastuseid otsides võib ette tulla veel uusi küsimusi,rohkem kui vastuseid.Olin sellel hetkel täiesti veendunud et Edward oli see,kes käis mu toas.

Olime juba La Pushi raja ületanud,ehk juba mitmeid kilomeetreid tagasi ja Jacob tõstis käe ja vehkis sellega mu silmade eest,et mind mõtetest välja tõmmata.Vajutasin silmad kinni ja ootasin hetke.See hetk tuli.
"Kas sinuga on kõik korras?"
"Jah,on küll." vastasin ta küsimusele,kuigi mu hääletoon polnud just eriti usutav kuna mu peas oli täiesti katasroofiliselt sassis mõtted ja järeldused.
"Mida sa mõtled?" küsisin hetke pärast,et ta tähelepanu endast ära saada.Avasin siis silmad ja keerasin pilgu välja,kus avanes vapustav vaatepilt:Oli küll hämar aga võis veel eraldada kaugel kõrgeid künkaid kus kasvasid suured kuused ja kõrged männid.See oli midagi nii muinasjutulist kui taevas oli täiesti selge,maadligi hõljus õrn udu ja kuu tõusis kuuskede tagant nagu suur juustukera,mis oleks keskelt pooleks lõigatud ja vasak pool oleks alles jäänud.Ohkasin kergelt ja imetlesin loodust.Jacob polnud mu küsimusele vastanud ja ta võttis natuke kiirust maha.Keerasin pea ta poole ja tundus nagu temagi oleks oma mõtetega kuskil mujal maailmas.
"Ah,ma mõtlesin et mida sina mõtled."
Ta naeratas seda vastates põgusalt ja naeratades keerasin pilgu tagasi akna poole.Panin silmad kinni ja üritasin oma mõtteid korrastada.

"Abigail?" venitas Jacobi hääl mu nime.Vaatasin uuesti tema poole ja ta vaatas mulle väga vihaselt otsa.
"Miks sa Cullenitega suhtled?" küsis ta vihaselt ,kulmud kortsus ja hambaid natuke näidates.
"Ei,ma-"
Ma ei saanud oma lauset lõpetadagi,kui ta oma käed roolilt eemaldas ja mu õlgadest kinni kahmas.Nägin et meie ees on kurv ja mida Jacob teeb?Hoiab mu õlgadest kinni,natuke mind raputades,et mu tähelepanu temal hoida.
"Jake?" hüüatasin vihaselt.
Korraga ta nägu valdas hämmastus:
"Vabandust."
Tundsin järsku tugevat näpistust oma paremal pool põsel ja karjatasin.
"Lõpuks ometi!" ütles Jacob ohkega,kuid mitte juhipoole poolt.
"Mis?" mõmisesin ja vaatasin enda ümber.
"Unimüts selline."
Jacob oli autost väljas ja minupoolne uks oli avatud,kus ta seisis ja oli mu kohal oli kummardunud.Vaatasin talle segases meeleolus otsa ja siis vaatasin aknast välja,hõõrudes silmi:
"Me oleme juba kohal?"
"Magades läheb aeg kiiremini,tule nüüd."
"Ma magasin?"
"Jah,sa jäid üsna peale seda magama kui La Pushist välja saime." vastas ta mind natuke uuriva pilguga vaadates.
Kompisin käega oma turvavööd lahti,mille Jacob oli juba avanud ja uimaselt,Jacobi abiga koperdasin autost välja.Ta saatis mind sõbralikult välisukseni,hoolitsedes et ma püstijalul uuesti magama ei jääks.Olin nii väsinud et tegi tõesti tuju kohe uuesti magama jääda.Välisuks polnud lukus ja esikusse astudes leidsime Claire'i sealt kes naeratas meile laialt:
"Tervist noored."
"Tere." ütlesime Jacobiga nagu ühest suust ja koperdasin siis toolile istuma.Jacob astus ka tuppa ja tõmbas enda järel välisukse kinni.Claire toetas ennast vastu seina:
"Kas te tahate süüa? Just sai valmis."
"Ei aitäh." vastas Jacob kes oli mu ette tulnud.Toetasin pea vastu seina ja pigistasin silmad kinni valguse pärast ja muigasin rahulolevalt.
"Jake, kas sa oled kindel?" küsis Claire'i hääl.
"Olen.Ma peaks ka koju hakkama minema."
"Oh olgu.Abigail,tule siis sina sööma.Sa pole vist midagi söönutki."
Claire'i kingad andsid märku,et ta läks tagasi kööki ja mõnus vaikus valdas esikut.Natukese aja pärast oli kuulda Jacobi ohkamist ja järgmisena tundsin kuidas ta mu ketside paelu lahti arutas.Olin liiga väsinud et talle hakata vastu protestima ja lasin tal isegi ketsid jalast võtta.Järgmiseks avas ta mu jope luku,ise olles koguaeg täiesti vait,et see sai mind mõtlema et miks ta midagi ei räägi.Kasvõi oleks mulle väikest loengut pidanud.Ta hakkas jopet mu seljast kiskuma.
"Kas sa tõesti ei taha süüa?" pomisesin uniselt ja avasin silmad.Valgus oli mu jaoks liiga ere aga mu õnneks seisis Jacob selle ees.
"Sina peaksid hoopis midagi sööma ja siis kohe peale seda magama minema."
"Aga kuidas sa koju saad?Me tulime ju minu autoga."
Muutusin järksu väga hoolitsevaks ja murelikuks.
"Sam tuleb mulle järgi.Mine magama."
Hõõrusin silmi,et natuke erksam olla:
"Sam?
"Jah,Sam tuleb mulle järgi."
"Autoga?"
Jacob pööritas silmi:"Jah.Mine nüüd magama ja siis kasvõi öösel ärkad ülesse,sööd ja lähed uuesti magama."
Muigasin ta plaani üle ja ta ise ka hakkas naeratama.
"Ma sööksin nüüd kui sa ka sööma jääksid."
Ta silitas korraks mu põske ja see soojus oli nii mõnus:"Ma jääks heameelega aga ma pean tõesti tagasi La Pushi minema.Maga siis täna Spenceri toas."
Noogutasin ainult teades et Jacobil polnud põhjust mures olla.Edward ei tule enam öösiti mu tuppa.Jake ringutas ennast ja astus sammu ukse poole.
"Miks sa pead minema?"
Ta avas suu,kuid siis vajutas selle kinni nagu oleks aru saanud,et ta ei saa mulle rääkida.
"Kas midagi on juhtunud?" küsisin uuesti.
"Kuidas võtta.Seda ma tean et sina pead nüüd magama minema.Kas sa lähed Spenceri tuppa magama?"
Ta vaatas mulle täpselt samasuguse näoga otsa nagu vanem kes ei usu lapse öö äraolemise seletust.
"Jajah." vastasin haigutades.
Ta nägu lõi särama ja loomulikult jäi ta mind uskuma.Tundsin ennast halvasti et talle valetasin,isegi nii pisikesest asjast.Ma ei leidnud mingisugust põhjust Spenceri tuppa kolida.Külaskäija ei käi enam mu toas.
Ajasin ennast toolilt püsti ja Jake astus sammu mulle lähemale ja siis sõlmis käed mu ümber ja kallistas mind.Ta imelik kuumus oli midagi nii mugavat.Jacob lasi minust üsna pea lahti ja hetk peale seda ilmus Claire tagasi esikusse:
"Abigail,toit jahtub ära."
Ta jälgis Jacobit sellise pilguga nagu üritaks teda mingi jõuga sööma meelitada.Hakkasin naeratama Jacobi süüdlaslikule näoilme peale.Claire toetas siis ennast trepi käepideme vastu ja jälgis mind ja Jacobit.
"Ma siis lähen." ütles ta ukse juurde taganedes ja keeras ennast ümber kui ust hakkas avama.
"Hei Jake?"
Jacob avas ukse ja vaatas siis mulle küsivalt otsa.
"Tervita Billy minu eest."
Ta noogutas naeratades:"Teen seda.Nägemist siis."
"Nägemist.Vii ikka tervised meie eest." ütles Claire sõbralikult ja ise noogutasin Jacobile.Ta lehvitas korraks ja siis oligi ta läinud.
---

[TwilightForeva-]

Niihea edasi (kui midagi on )

[Forever&Ever]

Oh , väga hea ! Mulle täiega meeldib , kirjuta ruttu edasi .

[CleiK]

Absoluutne lemmik

[Miss Swan]

CleiK ,ma peaaegu kummardan su ees et sa ikka oled jaksanud neid lugeda ja positiivseid kommentaare andnud,need on mu päeva alati paremaks teinud.
Ja kõikidele teisele suur-suur aitäh ,kes on oma ajast kulutanud et seda asjandust siin lugeda ja veel suurem aitäh neile,kes nõuavad(vahepeal peab isegi sundima,jah ) mind edasi kirjutama.
Ja Grissu,ilma sinuta vist oleksin juba ammu alla andnud
ps:ärge unustage siis kriitikat anda,mida saab parandada jne.
(oih...ärge pange tähele,ma pidin selle siia lihtsalt kirjutama ja tean et see kiitmine võib imelik olla aga jah,ma ei hooli kui seda võetakse negatiivselt)

---
Pimedus.Tunnen kuidas parem käsi ära sureb.Õigemini mu paremat kätt polegi enam tunda.
Nüüd peab külge vahetama.
Keerasin ennast voodis teise külje,nii et voodi kriuksus vastikult.Ma pole terve öö korralikult maganud ja kell näitas ka kindlalt juba seda,et peaksin kohe ülesse ärkama.
Voodi kruvisi peab vist rohkem kinni keerama või midagi.
Tunnen kuidas veri hakkab surnud käes ringi käima,hakates surisema,täpselt nagu sipelgad oleksid käe peal.Mäletan et väiksena vahepeal meelega istusin jala peal,et see ära sureks ja siis tunneksin sipelgate moodi kõdi.
Ma oleksin võinud isegi und näha...või siis parem mitte.
Ma pole kunagi ennem eriti luupainajaid või õudusunenägusi näinud,kuid peale Forksi kolides olen üsnagi mitu korda nende "meeldivat" kohalolekut saanud nautida.Ehk oligi hea,et ma und ei näinud,sest kindlapeale oleks see olnud jälle mingisuguse salatsemisega seotud õudusunenägu kus on maitse järgi sisse segatud nii zombisi,kummistusi,Peeter Paan moondununa,soolikaid söövaid piparkoogimehikesi ja ühe jalaga Tuhkatriinu,kes on valmis mulle miskipärast kätte maksma.
"Ei,nüüd ei tule sellest magamisest midagi välja." pomisesin endamisi ja veeresin voodiäärele,kus ma ennast istukile ajasin ja siis ringutasin ennast.Haigutuski saabus sellel hetkel ja tunne oli,nagu oleksin kuskil filmis,nii ebareaalsena tundus see hetk.Kell näitas kolme öösel ja lohisesin teisele poole tuba ja istusin kirjutuslaua taha,enda ette uniselt jõllitades.Leidsin ennast peagi arvuti imelises maailmas olevat ja oma postkasti kontrollimas.See oli isegi hea asi,kuna olin täiesti unarusse jätnud oma sugulase Lucy kirja,mille ta oli kindlasti juba eelmine nädal kirjutanud.Kirjas ta teataski,et varsti saab mulle külla tulla ja kui veab,siis Spenceri sünnipäevaks.Kirjutasin talle vastuseks rohkete kirjavigadega kirja tagasi ja siis otsustasin ikka veel pooluimasena midagi kasulikku korda saada.Nimelt hakkasin kooliriided välja otsima,samal ajal mõeldes nii pingsalt kui mu unised ajud seda mul teha andsid,et miks Edward käis mu toas.

Seljas suur valge kampsun,selle all veel pikkadevarrukatega valge särk ja jalas tumesinised teksapüksid,istusin voodile,nüüd täiesti veendunud et toaskäija ei olnud Edward ja viimane asi mida ma mäletasin oli kuidas arvutiekraan muutus mustaks.
Ärkasin alles äratuskella jubeda hääle saatel,õigemini kindlasti selle viienda äratuse peale,mis andis mulle teada et mul on kümme minutit aega majast lahkuda.
"Mis siin ikka...vähemalt on mul riided juba seljas." rääkisin omaette üritades erksam olla ja silmi vägisi lahti hoides.Lootsin et ei pidanud koolis nii tegema,sest oleksin kõik enda ümbert ära hirmutanud.Hammaste pesemine ja ennast korda sättimine võttis mul rohkem aega kui tavaliselt ja lõpuks jooksingi enda toast koolikoti võtma ja tormasin otse allakorrusele,rutuga jopet selga tõmmates ja esimesed ettejuhtuvad jalanõud jalga tõmmates ja karjusin üle terve maja Claire'le head tööpäeva,kuigi mul polnud aimugi kas ta magas või oli ärkvel.Õue minnes üllatusin et oli soe.Nagu oleks päike paistnud,kuigi taevas oli ainult üks suur piimavalget värvi pilv.Omaette podisedes et Jacobil on õigus mu kitsa auto kohta,käivitasin oma toreda põrnika ja tundsin siis kuidas mu pea hakkas valutama,nagu oleks noaga pähe löödud.Siis nagu polekski midagi olnud ja järgmine hetk oli juba õrna valu tunda ja teadsin et varsti on see palju tugevam.

Sõites ei saanud ma peast seda mõtet et paari nädala pärast saabki Spencer juba kaheksateist.Iga aasta vaevlen see pool aastat,kuni saan teda vanuses kinni.Muigasin,sest teadsin et varsti see nii ei olnud.Siis tahtsime mõlemad kindlasti vanust tagasi saada,nii palju kui võimalik.
Kas see oleks hea,kui oleks terve igaviku sama vana?Et ei vananekski enam?Ega nooreneks?
Mõlgutasin selle teema ümber paar minutit oma mõtteid,kuid siis läksid mõtted tagasi Spenceri sünnipäevale.Sünnipäevakingitused peab ka ära ostma ja täna ongi Port Angeles'i minek.Öösel olin välja nuputanud mida kingiksin kuigi see polnud kindel asi ja nii kaua,kui ma Claire'i tundsin,tahtis ta alati sünnipäevi pidada.
Miskipärast mul oli selline tunne,et täna koolis sõidab keegi kellegi autole mõlgi sisse.

Kas Edward teeb jälle poppi?
Kell näitas juba nii palju,et peaksime kohe tunniga alustama aga minu kõrval olev tool,kus peaks istuma see maailma kõige ilusaim olevus,oli tühi.
Selle poole minuti jooksul jõudsin arvata,et Edward on auto alla jäänud või on ta sisse maganud või siis mis kõige täonäolisem:ta on füüsikakursuse teise vastu vahetanud,et mitte minu nägu näha.
Ja miks ma peaksin üldse hoolima kus ta on?
Sellel samal sekundil astus klassi pikk,üsna poisilikult sportliku kehaehitusega pronksijuukseline jumal.Ta liikus nii sulavalt ja nördinult vajutasin pea käte peale,et keegi oli kiirendanud seda hetke ja juba ta istus mu kõrval.Tuul,mis kuidagimoodi kusagilt oli tulnud,tõi mu nina ette Edwardi lõhna.See oli nii isuäratav et võiksin igahetk ta nahka pista.Ta kaevas õpiku kotist välja ja jälgisin teda kogu selle aja.Ta juuksed olid täpselt sellised nagu oleks ta just voodist ärganud.Panin tähele et ta jälgis mind silmanurgast,ehk sellepärast et passisin teda kuigi ei lasknud ennast sellest häirida.Tal oli seljas samuti valge kampsun ja jalas musta värvi püksid.Jäingi mõtlema et kumb on valgem:kas Edwardi kampsun või tema nahk.Ei suutnud otsusele tulla ja Edwardi kuldavärvi silmad keerlesid jälgival pilgul klassiruumis ringi,mina endiselt teda jõllitades.Arvatavasti jõllitasin teda sellepärast,et lootsin talle ebamugavust tekitada.Lõpuks ta keeraski pea mu poole ja vaatas mulle küsivalt ja kuidagi kurva pilguga otsa.Jäin nüüd ta õlga jõllitama kuna tundsin kuidas mul peavalu järsku tugevamaks läks ja kõhus hakkas keerlema.Mu mõtted haihtusid ükshaaval peavalu tõttu ja nüüd ei mõtlenud ma muule kui mu kohutavale peavalule.
Klassis jutukohin lakkas ja siis kostis mu kõrvalt õpetaja hääl:
"Kas kõik on korras?"
Keerasin pea tema poole ja ta vaatas mulle ja Edwardile kordamööda otsa,oodates vastust.
Vaatasin ise ka Edwardi poole,oodates temalt vastust,kuid ka tema vaatas mind küsivalt.Rohkem tundus et kaastundlikult.Vajutasin pea kätevahele:
"Minul on kõik korras."
"Abigaili pea valutab."vastas Edward kohe peale mind noomiva tooniga.Minult sai ta vastuseks pilgu,mis oli vihane kuid mõnevõrra hämmeldunud.
"Oled ikka kindel et sinuga on kõik korras?" küsis õpetaja uuesti,natuke laua juurde kummardudes.Keerasin pea uuesti ta poole ja noogutasin.Ta vaatas mulle seepeale hapu näoga otsa:
"Sa oled näost täitsa valge."
Minu kõrval istub tüüp,kes on minust mitukümend korda valgem ja kuidas tema teeb vahet et kas ma olen näost valgem või ei?
"Sa oled tõesti näost kahvatu." kinnitas Edward vaikse häälega.
"Kas sa sõid hommikul midagi?"
Mind ajas närvi,et õpetaja minule keskendus,kui ta peaks klassi ees õpetama.Olin veel pahane et terve klassi tähelepanu oli nüüd minul ja Edwardil.Taipasin,et ainuke põhjus,miks Edward murelikku mängis oli et ta tahtis tähelepanu endalt võimalikult ruttu ära saada,sellega mind klassist välja saades.
"Ei söönud." pomisesin vaikselt,tundes natuke süüdi.
"Hommikuti peab sööma.Kas sa kannatad lõunani ära?"
"Jah,muidugi." ütlesin natuke naeratades kuigi Edwardi kulmud kiskusid veel rohkem kortsu ja lausus:
"Ma arvan et ta on haigeks jäämas."
Ta tõesti tahab mind klassist välja saada.
"Ma pole haige." teatasin talle ,samal ajal järjekordselt mürgiseid pilke talle saates.
"Su vend oli."
"See oli külmetus."
Meievaheline vaidlus sai ka õpetaja tähelepanu,kes hoidiski kogu selle aja suu kinni.
"Tavaliselt ei jääda pelgalt külmetusest haigeks." ütles Edward ettepoole nõjatudes.
"Millele sa sihid?"
"Sellele,et ehk sa oled haigeks jäämas."
Oleksin Edwardiga veel vaidlenud,mul oli isegi hea vastus talle välja mõeldud kui õpetaja segas vahele:
"Abigail,sa peaksin kooli medõe juurde minema."
"Nüüd?!"
"Jah.Kui pole midagi hullu siis tuled tagasi.Edward,kas sa läheksid Abigailiga kaasa?"
Edward noogutas,pakkides oma asju kokku.
"Ma saan väga hästi ka üksi hakkama." ütlesin pahuralt.
"Sa ei tea kus see on." vastas Edward ja tõusis püsti,valmis minekuks.
"Paki igaksjuhuks asjad kaasa ja Edward tuleb ja hoiab sul silma peal."
Keegi ei pea oma silma mu peal hoidma.
Pahuralt pakkisin oma asjad,võimalikult ruttu et klassi tähelepanu alt ära saada ja siis tõusin püsti,jalust natuke nõrk aga nii palju mul jõudu oli,et natuke pahur olla ja marssisin ukse poole.Ma ei näinud kus Edward omadega oli,ega hoolinud ka kuid ennem ukse juurde jõudmist kõndis ta minust mööda ja avas ukse mulle.Pomisesin talle vaikselt midagi ja astusime koos koridori.
---

[TwilightForeva-]

väägahee ootan järge

[HANNNA]

jube hea, ootan järge!

[Sponsored content]