Re: Jutuke .

[Miss Swan]

sina olema kindel ?
---
"Kas sa võiksid mulle vastata?" küsisin endiselt sosinal,kuna kartsin et mu hääl uuesti väriseb.Silmasin korraks lahtist akent.Kui vaatasin uuesti tema poole,oli ta pilgu minu peale tõstnud.Vaatasin ta tumepruunidesse värvi silmadesse.
Ta keeras pea akna poole.
"Jacob!" sisistasin.
Ta keeras pea uuesti minu poole.
"Jacob,ma küsin viimast korda.Kui sa ei vasta,pean ma su enda toast välja viskama."
"Jah,mis oli küsimus ?" küsis ta nagu hüpnoosist ärkanu.
Mõtlesin mõne sekundi,et kas ta on millegagi vastu pead saanud või on ta tõesti nii loll.
"Mida kuradit sa mu toas teed?" sisistasin nüüd natuke kõvemini.Jacobi suunurk tõusis korraks muigele,arvatavasti minu lühikese öösärgi peale kuid muutus uuesti tõsisemaks:
"Ma valvan."
"Mida sa valvad?"
"Sind."
Mind?
Turtsatasin:"Sa valvad mind?Ausalt noh,ma ei roni öösiti salaja aknast välja."
"Ma ei valva sellepärast,vaid et keegi su tuppa ei tuleks."
Mulle tuli uuesti see salapärane külaskäija meelde.
"Aga miks sa akna lahti tegid?Et teda siia meelitada või mind haigeks külmutada?" pomisesin naeratades ja läksin akna ette.Kuulsin kuidas ta tõusis tugitoolist:
"Mina ei teinud seda akent lahti..Ma jõudsin ka alles,paar minutit tagasi." ütles Jacob ja keerasin ennast ümber,et talle otsa vaadata.
"Sina ei teinud akent lahti?" küsisin näpuga akent näidates.Ta noogutas,tuli mu kõrvale ja tõmbas akna kinni.Vaatasin enda äratuskella,mis näitas veel varahommikut.Olin endiselt väsinud,kuid minu uudishimulikus ajas mind mõtlema.
"Kui sina akent lahti ei teinud ja mina teinud,tähendab see,et tema tegi lahti?"
Ta noogutas ainult ja hapu näoga küsis:"Sa siis tead juba?"
Ma ei saanud enam millestkist aru.
"Oota,mida ma tean?"
"Oh,mine magama." Seda öeldes ta võttis mu käevarrest kinni.Ta oli tulikuum.Ta tiris mind tagasi voodi kõrvale.
"Sa oled nii...kuum."
"Ma tänan." ütles ta naeratades.Tal olid nii ilusad ja valged hambad.
"Heh,ma mõtlesin et sa oled päriselt ka tuline...noh,soe." üritasin seletada.
Ta ainult naeris ja lükkas õrnalt mu voodi peale istuma ja hoidis tekki õhus,et ma teki alla poeks.
"Kas sul on midagi viga,et sa nii tuline oled?" küsisin uimaselt.
"Ei,ma olengi nii kuum koguaeg."
Turtsatasin uniselt ja kobisin pikali.Ta hakkas tekki mu peale panema kuid võtsin teki servast:"Ma ei ole väike laps."
Jacob naeratas seepeale ja tõmbasin teki enda ninani.Ta läks uuesti tugitooli istuma.Köhatasin ja Jacob hüppas püsti ja läks ukse juurde.
"Tuli!" pomisesin teki alt.
"Mida?Lamp on meetri kauguses sinust.Siruta aga kätt." ütles ta naerdes.
"Palun,ole nii hea."anusin teda ja viskasin teki suu pealt ära ja naeratasin talle.Ta vaatas mind natuke imelikult.
"Jacob,palun.Mu käed on soojas,teki all noh." palusin uuesti ja tegin kutsikasilmad pähe.
Ta ainult pööritas silmi,turtsatas ja tuli mu öökapi ette.
"Uskumatu,et ma soostun." ütles ta naerdes ja kustutas tule ära.
"Aitäh." pomisesin rahulolevalt.
"Aga kas ma saan nüüd vastutasuks ühe head-ööd-musi ka?"
"Ah,mine seenele." naersin ja keerasin talle selja.
"Ah ,et ei mingit musi?" küsis ta teeseldes solvunut.
"Unista edasi."
"Olgu."
Ta pani lambi uuesti põlema.
"Hei!" keerasin seda kergelt hüüatades ennast uuesti ta poole.
Ta naeratas oma säravvalget naeratust.
"Mis nüüd viga?Kas printsess tunneb hernetera madratsite vahel?" küsis ta irvitades.Ma ainult vaatasin talle suu lahti otsa.
"Võib-olla kui sind suudlen,muutuksid konnaks." ütlesin hetke pärast tagasi irvitades.Jacob vaatas mind natukest aega suurte silmadega,kuid siis puhkes naerma.Sain aru,et olin oma mõeldud lauset valesti öelnud.
"Ma mõtlesin midagi muud kui mida ma ütlesin." pomisesin natuke punastades ta naeru vahele.Ta naeris noogutades:"Kindlapeale."
Tõusin istuma,kuna mu uni oli juba läinud.
"Aga," jätkas ta kui naermise lõpetas "kui sa mind printsiks pead,võid ju mind suudelda.Ma ei pruugi olla prints valgel hobusel,kuid must ratsu mul ometi maja eest leidub." ütles ta silma pilgutades ja istus mu voodiääre peale.
Hakkasin naerma.Nähes,et ta mind tõsiselt vaatab,lõpetasin naermise.
"Sa ei mõlenud seda ometi tõsiselt?"
Ta ainult kergitas kulme.Põrnitsesin teda,kui ta mulle lähemale nõjatus.
"Jacob?" küsisin,kuna ta käitus nüüd väga imelikult.Ta nõjatus mulle natukene veel lähedamale.
"Jacob,mida sa üritad?Head-ööd-musi sa ikka enam ei saa...hommik on juba."
Ta vaatas mulle otsa ja siis silmas mu huuli.
"Aga hommiku-musi?"
Turtsatasin korraks:"Ei.Pealegi ausõna,sa ei tahaks,ma pole veel hambaid jõudnud pesta."
Ta vaatas uuesti mulle sügavalt silma ja nõjatus lähemale ,et ma pidin ennast natukene kaugemale nihutama.
"Sul on nii ilusad silmad.Nagu pilvedeta taevas."
Turtsatasin uuesti:"Nagu Forksis ja La Pushis oleks selge taevas."
"Ikkagi,su silmad on täpselt nagu tükike taevast."
"Jacob,sa oled väga kahtlane." ütlesin muiates.
"Suudle mind."
---

[BellaCullenSwan]

Aaaaah

Maias Jacob
ma ei tea miks ma selle pidin kirjutama


Sjuuper:D

[CleiK]

See oli niiiniiniii hea. Päris tõsiselt. Nagu päris. Või noh..see ongi päris;)

[Miss Swan]

---
"Vabandust,aga su plaan ei lähe läbi." ütlesin talle natukene kelmikalt kuid olin samas tõsine.
"Ma ei pea mingit plaani...lihtsalt,suudle mind."
Jäin uuesti tema silmi mitu minutit lummatult vaatama.
"Jacob." ütlesin sosinal,nii,et ta vaevu kuulis.
Ta tõmbas oma pea natuke kaugemale,et minu näoilmest ja kehakeelest kokku panna sõnumi,mida ma talle saadan.
Ohkasin vaikselt ja langetasin pilgu häbelikult muiates.Nagu ma juba arvasin,oli ta uuesti minule lähemale nõjatunud.Ta oli koguni nii lähedal,et natukene tundsin ta sooja hingeõhku.
"Kui sa just seda nõuad..." pomisesin häbelikult ja tundsin kuidas puna tekkis mu põskedele.Vaatasin läbi oma ripsmete talle otsa ja ta naeratas korraks ja tõstis oma käe mu näo kõrgusele ja silitas korraks mu juukseid.Edasi liikus ta soe käsi mu kaelale,kukla taha.Olime üksteisest vaid paari sentimeetri kaugusel kui haarasin käega ühe oma patjadest ja lajatasin talle vastu pead.Tõmbusin eemale itsitades kui ta oma kinnised silmad avas:
"Sa just praegult ei löönud mind padjaga." ütles ta tõsiselt,kuid nägin ta silmist,et ta polnud vihane ega ka solvunud.
"Jacob,ma nägin sind läbi.Sa ei ole minust sisse võetud...või noh...vähemalt sa tõesti ei kavatsenud mind suudelda." ütlesin natuke kõkutades.
Ta naeratas sõbralikult:
"Kavatsesin küll."
Sättisin rätsepistmesse istuma.Jacob kloppis mu patja,millega olin teda löönud.Ta viskas padja tagasi mu kõrvale ja jäi mulle otsa vaatama.Nägin ta näost juba,et ta mõtles midagi välja,kuna ta nägu tõmbus korraks kahtlaselt irvitusele.
"Kas sul ei ole palav?" küsis natukese aja pärast.Tõstin pilgu ta peale.
"Ei ole."
"Mul on nii palav." kaebles ta ja vaatas akna poole.
"Hei,sul on nagu t-särk.Ma saan aru kui sul kampsun seljas oleks."
"Hmm." mõmises Jacob vastuseks ja vaatas enda rohelist särki.
"Tead...võib-olla sa oled lihtsalt liiga kuum." ütlesin naeratades.Ta naeratas korraks."
"Ei,see tuleb sinust." ja pilgutas mulle uuesti silma.
"Vaevalt." ütlesin talle irvitades tagasi.
"Ega mul muud üle ei jää kui-"pomises ta ainult ja tõmbas särgi seljast.Mu suu vajus lahti,kui ma ta lihaseid nägin.Ta arvatavasti naeratas mu ilme peale.Ma täpselt ei pannutki tähele,mis ülevalpool ta kaela toimus.Pidin endale tunnistama,et ta on päris seksikas.Mu punastumine oli natuke selle ootamatu situatsiooniga ajast nii maha jäänud ja tundsin,kuidas alles nüüd mu põsed õhetama lõid.
"Head ööd!" ütlesin ruttu ja tõmbasin teki üle pea.
Ta hakkas naerma ja tõmbas teki mu pea pealt ära.
"Sa punastad." ütles Jacob mu nägu nähes.
Muigasin talle põsed punasena,mis võis näida nagu ma häbeneksin selle üle veel rohkem.Tõmbasin teki uuesti üle pea.
"Kuule." tõmbas ta seda öeldes teki uuesti mu pealt.
Panin oma käed põskedele,lootes et see kogu soojus ja puna mis mu põskedes on,sädeleks mööda mu käsi minema.Samuti nägin vaeva oma silmi tema silmadel hoida,mitte ta kehal.
"Miks sa punastad?" küsis ta irvitavades.
Silmasin korraks ta keha.Ma poleks pidanud seda tegema,kuna tundsin kuidas mu põsed läksid veel kuumemaks.
Kuradi põsed.
"Ah sellepärast?" küsis ta irooniliselt ja viipas käega oma keha poole.
"No mida sina teeksid,kui mina praegult,lambist võtaksin endalt pluusi seljast?" küsisin ikka veel põskedest kinni hoides.
"Esiteks," ütles ta tähtsa häälega ja sõrme püsti tõstes "mul oli palav ja teiseks...ma ei tea.Vaatame järgi?"
"Issand jumal." suutsin ainult selle peale vastata.Jacob hakkas naerma mu silmade pööritusele ja ise hakkasin ka naerma.Kui naermise lõpetasime,oli kuulda kuidas õues,kus ennem tibutas nüüd paduvihm peksis katust.
"Jacob,palun ära ainult ütle et su sõbrad La Pushis tantsivad hetkel vihmatantsu?"
Jacob puhkes uuesti naerma.
---

[Miss Swan]

Ps: see on siis see "Jacob is in da house" -peatükk

[CleiK]

yummi, yummi. Meeldib palju, palju, palju. (:

[Seventheen]

Sa kirjutad nii hästi neid jutukesi
UUT!

[Miss Swan]

---
Vaatasin naeratus näol kuidas Jacob naeris mitu minutit järjest.Ta lihtsalt jaksas naerda armsalt.Samas mulle tuli meelde,et me peaksime vaikselt olema,kuna Spencer magas vastas olevas toas.
Vaevalt et ta enam magab.
Tõstsin sõrme enda suu peale:"Shh."
Jacob lõpetas naermise ja üritas tõsiseks muutuda.Seda ta ei suutnud vaid turtsatas korraks ja pani ka sõrme enda suu ette ja üritas itsitamist lõpetada.
Lõpuks,umbes paari minuti pärast ta tõsines ja vaatas öökapil olevat äratuskella kulm kõrgel.
"Kell on päris vähe.Sa magama ei kavatsegi minna?" küsis ta ja naeratas natuke mulle.
"Sa ei kavatsegi ära minna?" vastasin ta küsimusele küsimusega ja muigasin.Ta kehitas ainult õlgu.
Vaatasime üksteisele otsa ja mul hakkas kuri kahtlus tulema,et ta mõtles jälle midagi välja.
"Tead,mul on janu." ütlesin kui ta suu avas ja kobisin üsna ruttu voodist välja.
"Päris lühike öösärk." kostis Jacobi hääl mu seljatagant,milles oli natuke flirtivat tooni sees.Mu suunurgad tõusid natuke ülesse,kuid kui need tagasi allapoole surusin,astusin peegli ette.Silmasin oma juukseid,mis olid kergelt segamini.Vaatasin nüüd oma öösärki,mis oli tegelikult Spenceri vana t-särk ja mida ta enam ei kasutanud.Astusin karvaselt vaibalt puupõranda peale,mis oli külm.Põrand läks üsna kergelt külmaks,kui aken rohkem kui pool tundi lahti oli.Jäin koha peale seisma.
Järelikult oli ta,see salapärane külaskäija rohkem kui pool tundi siin.Aga miks?Mida ta tegi?Kas ta vaatas kuidas ma magan?Miks?
Astusin neid küsimustele mõeldes aeglaselt ukse poole ja mu mulli lõhkus Jacobi küsimus:
"Hei,kuhu sa lähed?"
Keerasin ennast ümber,toetades vastu ust ja vajutasin lingist ja vaatasin Jacobile otsa,kes vaatas mind silmad suurelt.Tal oli ka põhjust,sest olin ukse poole liikunud nagu zombie.
"Aam..ma lähen vett jooma." ütlesin mõtleva näoga ja pead korraks sügades.
"Kuhu?" küsis ta nagu väike laps.
"Kööki."
Jacob vaatas mulle hetke ka mõtlevalt otsa.See oleks kõrvaltvaadates väga koomiline välja näinud...nagu kaks rumalat inimest ükseteisega rääkimas.
"Ma tulen kaasa." ütles ta ja juba oli ennast voodist välja saanud.
"Ei," hakkasin pead raputama "ma lähen üksi."
"Aga ma tulen kaasa." ja astus sammu minu poole.
"Ei ei," ütlesin ruttu "Spencer on arvatavasti all." ja näitasin pöidlaga ukse poole.
Jätkasin Jacobi ilme peale,sest järelikult ta ei olnud mõelnud kõike lõpuni,nagu mina seda olin teinud:
"Vaata...kui ta meid kahte koos näeb...Mind sassis juustega ja särgi väel ja sind ilma särgita," vaatasin ta keha ja tundsin üllatavat tunnet.Ma ei punastunutki enam.Tõstin pilgu uuesti ta silmadele ja naeratasin oma saavutuse üle."igatahes,kuhu ma jäin?Ajah,kui ta meid koos näeb..järeldab ta kohe midagi.Midagi,mida mina eriti ei tahaks ja mis poleks tõsi."
Jacob oli mind natuke lolli näoga jõllitama jäänud.
"Mis on?" küsisin,kuna tahtsin teada saada mis teda oli sellist nägu saanud tegema.
"Sul on nii õigus.Ma poleks sellepeale tulnutki." ütles ta aeglaselt.Avasin naeratades ukse ja astusin toast välja.Keerasin ennast ümber:
"Pane pluus tagasi selga." ütlesin vaevu sosinal,rohkem suud liigutades ja sikutasin enda särki.Ta noogutas ja panin ukse natuke koomale ja tasakesi liikusin treppide poole.Spenceri toast,mis oli kohe treppide kõrval,ei olnud kuulda norskamist.Läksin kikivarvul treppidest alla ja sealt hiilisin vaikselt kööki.Oli imelik nii hiilida,pimedas,kus ma isegi nägin midagi.
"Oh,hommikust printsess." kostis hääl suurest toast.Piilusin läbi ava,mis oli nagu aken suurestoa ja köögi vahel,mis toimis veel riiulina.
"Hommikust mu vend,kärnkonn." tervitasin teda vastu,nagu meil väiksest peast oli kombeks.
"Prints,õeke,prints." tõstis Spencer näpu püsti ja rõhutas igat sõna.Ta tumepruunid juuksed olid üsna sirged ja paistis nagu oli ta neid kamminud.
"Prints." pomisesin omaette muiates ja tõusin kikivarvukile,et restilt klaasi võtta.
"Ja mis sind nii vara ülesse sai?Jacob?"
Vaatasin uuesti Spencerit silmad suurtena ,kes oli oma lõua vastu diivaniseljatuge vastu pannud ja irvitas mulle:
"Tegelikult mul tuli janu." ja näitasin talle klaasi,mis mul käes oli.Keerasin kraani lahti ja lükkasin kõige külmema peale.
Läbi veesolinat oli kuulda järgmist küsimust diivanilt:"Aga päriselt?"
Katsusin vett,veendumaks et see oli ikka jääkülm,panin ma klaasi vee alla ja vaatasin kuidas vesi läks klaasi.Vesi oli nii ilus.Keerasin kraani kinni ja jõin lonksu.
"Mhm.Miks sina jälle nii vara üleval oled?"
Läksin suurdetuppa ja toetasin ennast vastu uksepiita.
"Ei,niisama..arvutis."
Läksin ta kõrvale ja avasin ta läpaka kaane rohkem lahti.
"Miks ma arvasin,et sa simsi mängid?" küsisin muiates ja istusin ta kõrvale.Olin kunagi ise ka simsi mänginud,vahepeal olin sõltuvuseski,kuid siis juhtus midagi,mis sai mind simsi mitte mängima.Nimelt mingi viirus oli mu arvutisse tulnud ja absoluutselt kõik asjad kustusid.Olin kinnisideeks võtnud,et see oli simsi süü.
Spencer muigas omaette rahulolevalt.Vaatasin talle kulm kõrgel otsa.Taipasin milles oli küsimus ja võtsin Spenceri käe alt oleva hiire ja viisin kursori naisele,kellel olid brünetid juuksed.Mu suu vajus lahti,kuid siis turtsatasin:
"Sa tegid mind..simsi?"
Vaatasin nüüd karakteri,kellel oli minu nimi ja oli üsna sarnane minuga.
"Jep ja sa ei ela üksinda."
"Mismõttes?" pomisesin ja leidsin teise simsi ülesse.Viisin kursori karakteri peale ja mu suu vaju ennist veel rohkem lahti.Hüppasin püsti ja ahmisin õhku:
"Jacob?Sa tegid Jacobi ka?"
Spencer noogutas.
"Uskumatu." jäin täiesti tõsiselt seisma.Vaatasin hetke Jacobi nime kandvat karakterit.Turtsatasin ja raputasin pead.Taganesin ukse juurde ja läksin kööki.Kallasin vee klaasist välja ja panin restile tagasi kuivama.
"Teil on poeg ka,Diego."
"Diego?!Haigemat nime ei mõelnud välja?" hüüdsin köögist.
"Peas käis Paolo kah." kostis hetke pärast.
"Ah,maga ennast välja...või kasva täiskasvanuks." soovitasin Spencerile treppide peal.
Enda tuppa tagasi jõudes istus Jacob mu voodil,endiselt ilma särgita.Sulgesin enda järel ukse.
"Miks sul pluusi ikka veel seljas ei ole?"
"Mis nimedel nagu Diego ja Paolo viga on?" küsis ta tõsist nägu tehes.
---

[CleiK]

See on lihtsalt suurepärane. Ausalt. Sõnatuks võtab. Ja kogu aeg on tohutu tahtmine edasi lugeda

[Jacob-black]

ma ka nüüd saan lõpuks komenteerida lihtsalt super jutt...kirjuta edasi.

[Miss Swan]

---
Ma ei vastanud ta küsimusele midagi,vaid läksin riidekapi juurde ja avasin selle.Võtsin sealt esimesed ettejuhtuvad riided,milleks osutusid tumesinised teksad ja valge pikkadevarrukatega pluus.Tõmbasin teksad jalga,teades et Jacob jälgib iga mu liigutust.Kui olin teksad jalga saanud,võtsin tooli pealt pluusi ja vaatasin Jacobile küsivalt otsa.
"Ma ei vaata." ütles ta ja pani käed silmade ette.Ta liigutas sõrmed natuke silmade pealt ära ja oli näha et ta piilus.
"Oi,sa oled väga kaval.Keera selg." ütlesin ja lehvitasin naeratades talle ,teades et ta näeb mind.
"Mida?" küsis ta ja võttis käed silmade pealt ära.
"Palun keera selg."
Ohates ta keeras ennast ümber,nägu akna poole.
"Tead,sa ohkasid nagu Tuhkatriinu." pomisesin omaette muiates ja keerasin samuti tema poole selja.Kuulsin kuidas Jacob turtsatas naerda.
Vahetasin öösärgi asemel pluusi ja kui keerasin ennast uuesti ümber.Esimene asi,mida ma nägin,oli Jacobi irvitus.
"Sul on seksikas selg."
"Väga tore aga kas sa ei pidanud hoopis seljaga olema?" naeratasin seda ette heites.
"Mul hakkas igav."
"Või nii?" Viskasin seda öeldes öösärgi tugitooli peale ja läksin ta kõrvale voodi peale istuma.Vaatasime üksteisele natukest aega otsa,kuid kui ta jälle mu huuli hakkas silmama,hüppasin voodilt püsti.
"Tule ära,ma teen voodi korda." ütlesin tõsiselt ja panin käed puusa.
"Mida?Ei!Mina lähen siia nüüd magama." ütles ta naeratades ja heitis ennast voodi peal pikali ja puges teki alla.Seal ta pikutades,tekk kurguni tõmmatud,irvitas ta mulle.
"Tule otsekohe oma teksadega mu linade vahelt ära!" käsutasin teda ja muigasin natuke.
"Mis,kas ma ei võigi siin teksadega olla?" küsis ta hämmingus.
Raputasin pead.
"No...ise tead." pomises ta ainult ja viskas teki enda pealt ära.Vaatasin silmad suurelt kuidas ta oma teksapükstenööpi lahti hakkas tegema.
"Jacob,mida sa teed?!" sisistasin vaikselt.
"Võtan teksad jalast.Sulle ju ei meeldinud need." Ta muigas ja avas luku.
Tõstin pilgu ta silmadele kui ta valgeid alukaid nägin:"Su pükstel pole midagi viga,aga palun...palun hoia püksid jalas.Ma mõtlen teksapükse.Ja siis teeksid nii hea teene ja kaoksid mu teki alt?"
"Sa võid ju mu kõrvale tulla,me mahume küll." ütles ta patsutades enda kõrvale ja irvitas taaskord.Jõllitasin teda natukest aega.
"Nihuta ennast akna poole siis." ütlesin ja läksin voodi peale seisma.Jacob jäi mulle suu lahti otsa vaatama.Seda ta küll ei olnud oodanud.
"Nihuta ennast juba,ma tulen su kõrvale.Ja pane nööp kinni!"
Ta nihutas ennast ja ma läksin ta kõrvale pikali,teki alla.
"Kas nüüd kõlbab teksadega olla?" küsis ta kui pikali sain.Meie käsivarred olid üksteise küljes kinni ja ta käsivars oli üsnagi tuline.
"Jah." vastasin naeratades ja jäin lakke vahtima.Üritasin valgest laest mingisugust mustrit ülesse leida.
"Sa pead pluusi ka ära võtma." ütles Jacob paar minuti pärast.
"Huvitav oleks teada saada et miks?"
"Siis oleme võrdsed."
"Oh,ma küll ei näe,et sul rinnahoidjad praegu seljas oleks." ütlesin turtsatades ja kergitasin tekki et sinna alla piiluda.Jacob ainult mõmises midagi ebamäärast tagasi.Ta oli nii soe ja teki all hakkas juba natuke palav.Tundsin veel kuidas mu silmad vägisi kinni läksid ja uni peale kippus.Viimane asi,mida ma ennem uinumist mäletan,oli et Jacob vehkis kätega õhus,mulle midagi elavalt autodest seletades.
---

[Miss Swan]

---
Palav...Palav!
Avasin oma parema silma ja nägin Jacobi oliivivärvi selga.
Liiga palav!
Tõstsin oma pea padjalt,küünarnukkidele toetudes.Keerasin ennast ümber ja tõusin istuma.Mükasin kogemata oma põlvega Jacobit vastu selga.Jacob keeras ennast ümber ja vaatas mulle uniselt otsa.
"Ega ma ometi sind ülesse äratanud?" küsisin ja tõmbasin juuksed läbi sõrmede üle pea.Mu juuksed olid märjad ja olin muidu ka higistanud.Tõmbasin pluusi paremini selga,kuna see oli peaaegu kurguni ennast liiminud.
"Ei,ma olin just ärkanud.Palav hakkas."
Seda öeldes ta tõusis istuma ja sirutas oma kaela pikaks,et näha tekki mis oli maha kukkunud.
"Tekk leidis endale ka parema koha." pomises Jacob natuke mõtlikult.Vaatasin kuidas ta juuksed turritasid iga ilmasuunda.Panin oma käe silmadele kui kogemata õue vaatasin.Valgus oli natuke liiga ere minu uniste silmadele.Pomisesin ise samal ajal midagi millest ma ise ka mõhkugi aru ei saanud.Ta ei vaevanud üle ka küsima et mida ma üritasin öelda.Jäin mõtlema et kas ta üldse kuulis,et ma temaga räägin või sai ta tõesti aru.
"Jacob?" küsisin ja mu hääl kähises.Neelatasin.
"Mis on?"
Ta pani oma jalad põranda peale ja tõusis püsti ja venitas ennast korraks.
"Mida ma just ütlesin?"
"Seda et mu pluus on põrandal."
Jälgisin vaikides kuidas ta särgi maast ülesse tõstis ja keeras seda õigetpidi.Jätsin mõtetes head aega ta kõhulihastele.
"Mis asi su käel on?" küsisin ja ühtäkki sain kuskilt energiat.Arvatavasti valgusest või õhust,mis hõljus kõrgemal ja oli värskem.Roomasin neljakäpukil teisele poole voodit ja tõusin põlvili ja panin käe ettevaatlikult ta käevarrele.Tõstin ta varruka kõrgemale ja silmasin ta paremat käsivart.
"Tatoveering." ütles ta ja häälest oli kuulda et oli uhke et ma selle vastu huvi hakkasin tundma.
"Kas sa pole mitte enam liiga vana et nätsutatokaid käe peale kleepida?" küsisin omaette muiates ja käisin kõik ta tatoveeringu jooned läbi,nagu joonistaksin oma sõrmega uuesti ta tatoveeringut.Jacob pomises midagi kuid teadsin et talle meeldis et ma seda "uuesti joonistasin".
"Sulle meeldib?" küsis ta ja silmanurgast nägin et ta naeratas.
"Meeldib.Kuid ma kardan et see kulub kohe maha."
Jacob tõmbas oma käe eemale ja ma hakkasin itsitama.Panin käed näole kuna uut naerupahvatust oli minult oodata.Tundsin kuidas Jacob oma käed mu ümber pani ja kallistas sõbralikult:
"Naera sa pealegi üksi,ma pean nüüd valvama minema."
Sain käed meie vahelt ära ja panin need ta seljale.
"Juba lähetki?" küsisin kui ta lahti lasi.
"Jah."
"Pah,tulid siia ainult magama?" porisesin talle solvunult.
"Ära porise.Porikärbsed ainult porisevad." ütles ta ja puudutas korraks mu nina.Hakkasin muigama.
"Aga kordame eks?" küsis ta kui paari sammuga ukse juurde oli saanud.
"Vaatame veel seda asja." ütlesin ja potsatasin jalgade peale istuma ja ristasin käed enda rinnale.
"Tore,vähemalt see polnud äraütlemine.Kuid järgmine kord peab akna lahti tegema.Sa oled liiga kuum."
"Sina olid see ahi siin!" hüüatasin.Jacob naeratas ja lehvitades väljus mu toast.Ohkasin ja ronisin voodist väljai ja jäin keset tuba seisma.
---

[Miss Swan]

---
Kui olin seisnud nii paar minutit,läksin kirjutuslaua taha istuma.Käivitasin oma arvuti ja toksisin sõrmi mingi rütmi saatel vastu lauda,mis mind kummitas.Postkastis oli tulnud kaksteist uut kirja,neist suuremosa olid reklaamid.Kui olin kõik uued reklaamid ära kustutanud,jäi mulle järgi kolm kirja.Ühel ainult neist oli pealkiri ja see oli mu sugulase Lucylt.Tema teadis,et mulle ei meeldinud kirjad ilma pealkirjata.Jätsin Lucy kirja viimaseks kuna nägin teise kahe kirja saatjate nime.
Isa ja...ema?
Vaatasin oma ema nime üllatunult.
Kas midagi on juhtunud?
Selle asemel et kirja lugeda,vaatasin suu lahti arvutiekraani.Tegelikult isagi suutis mind üllatada,sest see polnud tema moodi.Ta tavaliselt alati helistas.Aga et mu ema...see oli imelik.Ma eriti ei suhtle temaga sellest saati kui ta paar-kolm aastat tagasi Euroopasse kolis.Ta küll helistas mõnikord,aga seda juhtus harva,väga harva.
Hingasin sügavalt sisse ja avasin emalt saadud kirja.Kui silmasin seda,paistis see üsna pikk.Kirjas ta palus vabandust et ta pole minuga eriti kontakti pidanud ja küsis kuidas mul läinud on.Kirjutasin talle kirja tagasi,mis oli poole lühem kui tema oma oli.Kui olin kirja ära saatnud,tundsin kergendust.Ma ei olnud küll kindel et miks olin kergendunud.
Järgmine kiri oli isalt.Ta oli oma kirja paar päeva ennem saatnud kui ema ja järelikult tal oli mingi muu asi mulle rääkida.Avasin selle ja olin hämmeldunud selle sisust.Peale kirja lugemist,tõusin püsti ja kiirel sammul läksin toast välja ja treppidest alla.
"Spencer?"
"Olen siin."
Hääl kostis suurestoast.Ruttasin sinna ja potsatasin Spenceri kõrvale istuma.Ta oli mingit filmi vaatamas kuid ei teadnud mis film see oli.Ta ei keeranud mingisugust tähelepanu minule,vaid keskendus filmi.Nüüd alles panin tähele et ta oli oma padja ja teki oma voodist suurdetuppa vedanud.
"Spence." kordasin ta nime,et ta tähelepanu filmilt ära saada.
"Mis on?" küsis ta ja keeras ennast mu poole,tõsine nägu peas.
"Isa saatis e-maili-" alustasin ja tirisin oma tagumiku alt Spenceri padja ära.
"Ma tean,ta saatis mulle ka." segas Spencer vahele.
Pilgutasin paar korda silmi:"Mida?Ta saatis sulle ka?Selle sama?"
"Kui sa mõtled seda külla kutsumise,siis jah."
Noogutasin vaikselt.Ma ei teadnud mida öelda.See oli imelik,et isa kutsus meid endale külla.Tegelikult see ei tohiks olla imelik.Kuid see oli.
"Kas sa vastasid talle midagi?" küsisin järgmiseks.Nägin juba Spenceri näost vastuse.
"Ma pidin sulle seda just rääkima.Ma lähen homme."
"H-homme?!Sa lähed homme Vegasesse?"
"Jah."
"Millal sa mulle seda kavatsesid rääkida?Kui kaua sa oled seal?"
"Ema helistas eile kui sa tüdrukutega kinos olid ja rääkis mulle et isa tahab meid endale külla...Kooli on juba teatatud ja järgmine pühapäev tulen tagasi."
"Alles pühapäeval?"
Spencer noogutas vaikselt.
"Sa oleksid võinud kaasa tulla,kuid Claire arvas et oleks parem,kui meist üks oleks koolis,kui teine...noh,pole koolis."
Noogutasin ja viskasin padja Spencerile tagasi.
"Sa võid siis näiteks peale mind minna,järgmine nädal.Või siis järgmisel nädalavah-"
Segasin Spenceri jutule vahele:"Ei,ma ei tea kas ma üldse lähen."
Spencer vajutas oma suu kinni ja jäi mõtlema hetkeks.
"Aga sa ei pea seal nädalat olema." pomises ta hetke pärast.
"Ma tean."
Oli pikk vaikus kuna mõlemad olime filmi jäänud vaatama.
"Mu ema saatis ka e-maili."
Spencer vaatas mulle üllatunult otsa.
"Ta vabandas et pole minuga ühenduses olnud ja tahab minuga rohkem suhelda."
"Aga see on ju hea asi." ütles Spencer ja naeratas.
"Vist küll."
Oli uus vaikus.Film oli päris hea ja mulle ei meenunud mis film see oli.Teadsin et meil on see film,kuigi see tuli telekast.
"Tead mida?"
"Räägi." vastasin ja keerasin pea tema poole.
"Meie kraadiklaas on katki."
"Katki?Kuule,kas sul on ikka veel palavik?" küsisin ja panin käe ta lauba peale.See ei olnud tuline.
"Kraadiklaas näitab mul praegult üle 37.Ja mul pole kindlasti palavikku." ütles ta viibates laual olevat kraadiklaasi.
"Sul siis ei olnutki nii suurt palavikku?"
"Kõigest natuke üle 38."
"Peab siis uue kraadiklaasi ostma." vastasin ja võtsin kraadiklaasi laualt,kuid panin selle laua peale tagasi.
Jäime uuesti vaikselt filmi vaatama.
"Sa pead kuskilt nurgast oma ujumispüksid ülesse otsima." pomisesin talle natukese aja pärast.
Ta naeratas:"Kuule,ma elan Forksis.Kui majast välja astud,võid lompides ujuda."
Turtsatasin:"Võta siis kõvasti päikest...kui seda seal üldse paistab.Kes teab,äkki kargab sinu pärast päike siia?"
Spencer hakkas naerma:"Forksi!?Vaevalt."
"Ma ju ütlesin,et iial ei tea."
"No eks me näeme siis.Aga sa siis ei lähe..lähiaja jooksul?Et ma siis tean isale öelda-"
"Ma arvan et järgmine kuu,kui lähen.Ja siis ainult nädalavahetuseks."
Spencer ainult noogutas ja ise läksin kööki hommikusööki sööma.

Juba enda arusaamatagi oli pühapäev.Vaatasin Spenceri toaukse pealt kuidas ta juba kolmandat korda kontrollis,et kas tal on kõik vajalik kaasa pakitud.
"Hambahari!" hüüatas ta järsku ja tuhises minust mööda,vannituppa.
Tõstsin käed püsti:"Sa peaaegu unustad ühe tähtsamatest asjadest?"
"Kas ma võtan need tumesinised teksad kaasa?Need kitsad?" tuli vannitoas mulle vastuseks.
"Sul on kahed pikad teksad kaasas,pluss veel mis sul jalas on.Ja siis sul on veel mõned põlvpüksid.Kas sellest ei jätku?"
"Olgu." pomises ta vastuseks,hambahari sõrmede vahel ja tuhises uuesti minust mööda.
Olin õhinas kuna jäin kaheks päevaks täiesti üksi koju.Selles oli omad head ja halvad küljed.Halb külg oli see,et mul oli väike mure.Mida ma söön?Claire'i lend lükati teisipäevaks ja ma olin teadagi meie suguvõsa kõige halvim kokk.Nimelt mu söögitegemise üritused lõppesid tavaliselt kas toidu põhjakõrbemisega või siis suitsuanduri töölehakkamisega.Tavaliselt lõppes see mõlemaga.Nagu Spenceril oli tavaks öelda,mul on vedanud et ma maja pole õnnestunud põlema panna.
"Kapis on veel seda riisi kanaga,mida ma eile tegin.Soojenda siis seda ja homseks...meil on pitsat sügavkülmas,"ta vaatas mulle küsivalt otsa"sa ju saad seda soojendatud?"
"Jah-jah muidugi.Me peame minema hakkama."
Spencer võttis oma spordikoti ja läksime koos alla.
"Sa oskad ikka lennujaama sõita?"
"Sa küsid seda juba viiendat korda ja jah,ma pole veel ära unustanud kuidas sinna sõita." vastasin talle kui panime ketsid jalga.Ta võttis veel varbavahesandaalid ja toppis kotti,mis paistis üsnagi tühi olevat,võrreldes sellega kui teadsin kui palju asju tal kaasas oli.
Välja minnes tõmbasin oma punase pusa kapuutsi pähe ja jooksime läbi vihma autosse.
"Ma kindlasti ei tule Forksi vihmast puudust tundma." teatas Spencer turvavööd kinnitades ja muigas rahulolevalt.
"Ära ole selles üldse nii kindel."
"Sa ikka veel usud et päike kargab Forksi?"
Kuulsin vaevu seda küsimust kuna samal ajal käivitasin auto.
"Tore oleks."
---

[BellaCullenSwan]

:D:D

[Miss Swan]

---
Kõik edasine läks nii kähku.Juba olimegi Spenceriga lennujaamas ja tuli aeg nädalaks ajaks hüvasti jätta.Viimati kui me üksteisega hüvasti jätsime oli siis,kui läksin paar aastat tagasi emale Londonisse külla.Oli natuke kurb kuna Spencer on alati mulle peaaegu kõike lähedasem inimene olnud ja me tuleme lihtsalt nii hästi toime.Meie vanaema alati ütleb et oleme Spenceriga hingesugulased,kuigi oleme Spenceriga eri meelt.Nimelt me ei taha uskuda et me veedaks terve meie elu koos elades.See oleks küll kohe väga imelik.
"Vii siis isale terviseid ja kellegile veel,keda ma tean." pomisesin Spencerile teda kallistades.
"Vanaemale?" küsis ta kui eemaldusime.
"Jah,muidugi!Vanaemale kindlasti..mine,käi ta juures ja söö neid põhjakõrbenuid pannkooke ja kuula mida ta jutustab."
"Muidugi.Äkki räägib mulle uuesti sellest rattasõidust..see kui aasta oli 1963.Oli kuum suvepäev ja-"
Lõin Spencerit vastu õlga et ta lõpetaks.
"Ah,jäta.See lugu on väga ebameeldiv." ütlesin,natuke häbi tundes.
"Ebameeldiv?Väga romantiline nagu plikadel on tavaks öelda." vastas Spencer irvitades tagasi.
"See pole küll eriti romantiline kui vanaema seletab detailselt seda hetke kuidas meie isa alguse sai."
Vaatasime Spenceriga üksteist ja üritasime naeru tagasi hoida.
"Sul on õigus.Seda polnud eriti meeldiv kuulda.Eriti kümneaastasena."
Turtsatades noogutasin ja ka Spencer turtsatas korraks.
"Kahju et vanaisa ei ole meiega,äkki oleks tema versiooni saanud kuulda?" arutles Spencer hetke pärast.
"Jah,aitad siis vanaemat surnuaeda viia vanaisa hauale?" küsisin üle ja pühkisin ta õla pealt mingit saiapuru ära,mida ta autos oli söönud.
Kuidas ainult tema suudab endale saiapuru õla peale saada?Kas ta hoiab saia enda õla peal?
"Ma arvan et vanaema kamandab isa ka kaasa.Tal ju ikkagi puhkus."
Hakkasin Spencerile midagi ütlema kuid mind takistas lennujaama kuulutus.Järgmisel hetkel Spencer kallistas mind uuesti ja lehvitades kadus ta rahva sekka.
Kui tagasi väljakäigu poole rahulikult jalutasin,suutsin vähemalt kolme inimesega kokku põrgata,kui mitte rohkem.Oli küll imelik,et sellises lennujaamas oli üsna palju inimesi.Esimene põrkumine oli küll minu süü,kuna ma poleks tohtinud sellises rahvarohkes kohas pea pilvedes kõndida.Aga see esimene kokkupõrge oli ka kõige meeldivam nendest ülejäänutest kuna kutt oli kena ja viisakas.Kui olin juba teise kokkupõrke teinud,ühe vana kurja naisega,tahtsin võimalikult ruttu sealt ära saada.

Pargipaigale jõudes avastasin et oli uuesti hakanud vihma sadama ja läbi sooja vihma jooksin autosse.Autos panin hea plaadi mängima ja sõitsin tagasi Forksi poole.

Umbes kümme kilomeetrit ennem Forksi jõudmist nägin vägagi tuttavat autot metsa ääres.Keerasin teelt ettevaatlikult ära ja parkisin auto musta wolksvageni kõrvale.Tõmbasin kapuutsi uuesti pähe ja läksin Jacobi autot lähemalt uurima.Autosse piiludes nägin juhi kõrval oleval pingil paar üksikut toidupakkepaberit.Tagapingil olevat nähes vajus mu suu kergelt lahti.Nimelt seal oli hunnik riideid,mis olid ribadeks.Et mitte läbimärjaks saada,läksin tagasi autosse istuma.Mõtlesin et ootan Jacobi ära kuid paari minuti pärast otsustasin ümber ja sõitsin kodu poole.Terve selle aja imestasin Jacobi tagapingil olevatest riietest ja seda et ta ise oli kuskil metsa vahel.
---

[Miss Swan]

---
Koju jõudes läksin suurestoa diivanile pikutama ja vaatasin lakke.Olin väsinud,kuna magasin öösel ainult paar tundi ja varajase hommiku autosõit väsitas mind samuti.Ma ei olnud öösel maganud,kuna Jacob polnud öösel mu toas valvamas ja pidin seda ise tegema.Ma tahtsin näha kes käib akna kaudu mu toas.Kuid nagu juba eelmine õhtu olin arvanud,ei tulnud kedagi.Nagu oleks ta aimanud et teda oodatakse.Mul hakkas natuke kõhe.Kui mõtlesin et olen täiesti üksi kodus.Mitte keegi ei saaks mulle appi tulla,kui minuga midagi juhtuks.Tõmbasin ennast kerra ja üritasin magama jääda.
Olin pooleldi ärkvel kui kuulsin mingit imelikku häält.Ma ei avanud silmi,vaid üritasin kuulata.Kuid kui ma enam midagi ei kuulnud,keerasin teise külje,nägu peaagu vastu diivani seljatuge.Hetke pärast tundsin kuidas teiselpool diivanit,mu jalgade juures diivan vajus.Nagu oleks keegi istunud.
Kas ma olen tõesti hulluks minemas või tõesti istus keegi just mu kõrvale?
Selleasemel,et enda silmad lahti teha ja veenduda et kujutan ette,hoidsin silmi tugevasti kinni,üritades uinuda.Olin üsna pinges ja teadsin et uinumisest ei tule midagi välja.Kui juba uni hakkas peale käima,lõdvestusin.
Nagu ei kuskilt,tuli mulle tekk peale.Teadsin et see oli olnud teiselpool diivanituge.Sekund mõtlesin,et kas ma olen tõesti ära pööramas.Avasin silmad ja ma ahmisin korraks õhku Jacobit nähes enda kohal nõjatumas.
"Issand...sa ehmatasid mind." pomisesin kui ennast hetke pärast istuma ajasin.
"Vabandust,ma mõtlesin et sa magad." vastas ta laialt naeratades.Panin tähele et ta oli taaskord särgita.
"Hmm,mis sa siin teed?" küsisin enda juukseid hõõrudes.
"Spence läks ju ära.Nüüd mina hoolitsen su eest."
Viimast lauset öeldes ta naeratas veel laiemalt,kui ennem.
"Ma ei ole mingi kahe aastane,keda peab keegi koguaeg silmas pidama," ütlesin pahura tooniga "aga miks sa üldse siia hiilisid?Või tahtsid mind surnuks ehmatada?"
"Ma koputasin.Sa ei kuulnud?" küsis ta lakke vaadates.
"Valetad.Sa ei koputanud."
"Koputasin."
"Ma oleksin kuulnud kui sa oleksid koputanud." vastasin tagasi.Hakkasin juba endas kahtlema,kuna see imelik hääl võiski koputus olla kuid siis Jacob tõstis oma suure käe ja koputas õrnalt mu pea vastu.
"Kuulsid?" küsis ta naeratades ja koputas veel korra.Lükkasin ta käe ära ja ta turtsatas.Vaatasin talle kulm kõrgel otsa.
"Aga kuidas sa täna öösel magasid,kui ma su und ei valvanud?" küsis ta mulle irvitades lähemale nõjatudes.
"Oh...mitte kuidagi!" ütlesin dramaatiliselt raputades pead ja hetk hiljem irvitasin talle tagasi.
Jacob pani oma parema käe diivani seljatoe peale,nii et ta peaaegu puudutas mu juukseid.Võtsin enda põlvede ümbert kinni ja vaatasin tekki,mis mul peal oli.
"Sul on õpitud?"
"Mul?" küsisin üle.
Ta noogutas.
"Eile õppisin.Miks sa küsid?"
Jacob langetas oma pilgu mu jalgade peale:"Ma mõtlesin et oleksime võinud koos õppida."
"Koos?" küsisin taaskord üle ja ajasin ennast diivanilt püsti.Ma ei tea miks ma pidin sellel hetkel kõike kordama.Läksin kööki ja Jacob keeras ennast diivanil ümber ja jälgis mind kui ma olin köögis.
"Me võime ju ikkagi õppida.Kus su asjad on?" küsisin kui läksin kikivarvukile et restilt klaasid võtta ja siis võtsin külmkapist mahla.
"Autos." vastas Jacob ja pani oma käed lõua alla.
Lõin pilgu meie õuele.
"Ja kus su auto on?" vaatasin teda köögi ja suurtuba vahelisest avast.Ta hakkas oma kulmi kortsutama.Muigasin ainult ja kallasin mahla klaasidesse.
"Sa küsid et kus mu auto on?" sai ta ainult öeldud.
"Seda ma vist küsisin.Igatahes seda meie maja ees ei ole." vastasin ja panin mahla tagasi kappi ja võtsin klaasid ja tulin tagasi suurdetuppa.Diivanile istudes andsin ühe klaasidest talle.Ta oli endiselt täiesti mõttes.
"See on vist metsas..." pomises ta ainult.Ta ei saanud aru,et ta seda kõvasti pomises.
"Nii Jacob,kuidas sa sealt tulid,kui su auto on mingi kümne kilomeetri kaugusel?"
Jacob sai alles nüüd aru,et ta oli valjemini öelnud,kui arvas.Kuid ta ei lasknud ennast sellest häirida kuna ta nägu lõi särama.
"Õigus.Charlie."
"Charlie?" küsisin kui hakkasin mahla jooma.
"Jah.Noh,Billy ja Charliega.Billy läks Charliele külla ja nad viskasid mind seal teeotsas maha." seletas ta pöidlaga enda taha näidates ja jõi ühe lonksuga mahla ära,andes klaasi mulle tagasi.
"Aga miks su auto siis metsas on?"
"See pole enam metsas."
"Hetk tagasi oli see alles metsas." vaatasin talle kulm kõrgel otsa.
"Kuidas sa üldse sellest tead?"
"Sa just ise ütlesid!" hüüatasin naerdes.Hetke pärast lisasin:
"Tegelikult ma nägin su autot küll metsa ääres,kui ma lennujaamast tagasi sõitsin.Ma isegi jõudsin sind oodata ka."
"Sina...ootasid mind?" küsis ta üllatunult.Vaatasin talle hetk otsa,mõeldes kas ta on tõesti nii üllatunud või teeb ta järjekordselt nalja.
"Jah.Mina ootasin sind...kuid mitte kaua.Väsimus tuli peale.Aga miks sul katkised riided auto tagapingil on?"
Jacob hakkas kulmi kortsutama ja teadsin et ma ei saa sellele vastust.
"Kas ma pean tõtt rääkima?"
"Tore oleks jah."
Jacob tõusis diivanilt püsti:"No selleljuhul saad kunagi hiljem teada."
---

[BellaCullenSwan]

LAav iit

[Miss Swan]

---
Krigistasin salaja hambaid ja tõusin püsti.
"Selge.Hiljem siis."
Läksin kööki ja panin klaasid kraanikaussi.Kui keerasin ennast ümber,ehmusin.
"Jälle sa hiilid." pomisesin köögikapi vastu nõjatudes ja Jacobile kurja nägu tehes.Ta muigas korraks ja mu pilk taaskord,nagu iga kord,libises ta paljale ülakehale.
"Ma peaksin Billyle järgi minema."
"Oota,just ta alles läks ju Charlie juurde?"
Jacob vaatas mulle sellise näoga otsa nagu oleks end sisse rääkinud.
"Nad tulid kalalt."
"Kalalt? Ja miks sul pluusi seljas ei ole?" küsisin kahtlustaval toonil.
"Metsas olles jäin kinni.Läks puruks." vastas ta,salakaval pilk silmis.
"See vist ei seleta kõiki su katkiseid riideid?"
"No ütleme et...mulle meeldib riideid puruks rebida."
"Vau,sul on hobi?" küsisin sarkastiliselt.
Jacob hakkas selle peale naerma:
"Ei,või noh.Kas see pole sinuarust seksikas?"
"Minuarust seksikas?" naersin "riiete puruksrebimine?"
"Jah."
"Ma-ma pean veel selle üle veel mõtlema." ütlesin kõkutades.Jacob jälgis mind vaikselt natukest aega.
"Nii,nüüd on aeg." ütles ta,viidates minekule.
"Olgu,eks sa mine siis," ja keerasin talle selja,et klaase loputada "kas sa tuled tagasi ka?"
Vaatasin üle õla ta poole ja ta muigas viltuselt.
"No...eks ma pean su tagasi ka tooma."
Mul kestis natuke ennem kui ma taipasin mida ta silmas pidi.
"Mina tulen kaasa?"
Keerasin ennast ümber ja ta noogutas.
"Ei ei." raputasin pead.
"Tule ikka.Siis on mul muud ka teha,kui ainult Billy juttu kuulata."
"Mida sa siis teeksid?" küsisin altkulmi.
"Vaataksin sind peeglist."
Hakkasin vägisigi muigama.
"Tule palun." ta anus ja tegi endale suured silmad pähe.Avasin suu kuid Jacob segas mind vahele:
"Billy tahaks ka sinuga kokku saada ja tead...sa pole isegi veel La Pushis käinud!"
"Ma-"
"Tore,lähme." ütles ta ainult ja võttis mult käest kinni ja tiris mind esikusse.
"Kui võin küsida et kuidas sa kavatsesid minna?" muigasin seda küsides,põsed veel kergelt õhetades Jacobi käe kuumusest mis nagu oleks mööda mu keha põskedesse läinud.
"Jala.Charlie elab nelja kilomeetri kaugusel."
"Charlie ja neli kilomeetrit?! Oma kaheksa kilomeetrit annab välja ja seda ma pole hetkel nõus kõndima.Vihma käes."
"Kullake," seda öeldes ta irvitas "ma räägin läbi metsa.Psh,ega me ringiga lähe.Läbi metsa ikka."
"Ahsoo." pomisesin mõtlikult ja lasin Jacobi käest lahti et nagist oma jope võtta.Toppisin selle selga ja mind vaevas mingi asi selles jutus.
"Kuidas me La Pushi lähme,kui me nüüd läbi märja metsa Charlie juurde kõnnime?Kavatsed kogu tee La Pushini kõndida?"
Jacob ei paistnud seda arvesse olevat võtnud ja jäi mõtlema.
"Charlie laenab auto." ja ta naeratas uuesti oma valget naeratust et leidis lahenduse.
"Miks Charlie ise ei või Billy tagasi La Pushi viia?" küsisin ja panin käed jope taskusse.
"Ta peab täna veel tööle minema.Oled valmis?"
"Jalanõud veel.Sa ise ei taha midagi rohkem selga panna?Õues on päris külm." ja jäin jälle hetkeks ta keha passima.
"Mul ei hakka külm." vastas ta naerdes.Ta pani tähele,et üritan ta keha vahtimist vältida.
"Seda muidugi aga poolpaljalt ringi liikuda pole eriti sobilik."
Ta turtsatas ja pilgutas silma:"Oleneb kellega ja kus."
Pööritasin selle peale ainult silmi ja võpatasin kui lauatelefon mu taga hakkas helisema.Sirutasin käe et sellele vastata.
"Hallo,Abigail kuuleb."
Teiselpool toru köhatati korraks madalalt.
"Hei Abigail.Siin Billy,Jake'i isa." vastas mulle elurõõmus hääl.
"Tere Billy.Õigus.Hmm..Jacob on siin,kas ma annan telefoni talle?" küsisin viisakalt hoolimata sellest et Jacob üritas nägusi tehes mind naerma ajada.
"Pole vaja." ta naeris natuke "ütle talle ainult,et ta tuleks Charlie juurde."
"Kas ta peab kohe tulema?" Mu küsimus kõlas nagu oleks mul midagi selle vastu.
"Charlie peab viieteise minuti pärast tööle minema."
Tõlk:Jah.
"Ta hakkab siis tulema."
"Suurepärane.Nägemiseni Abigail."
"Nägemiseni Billy."
Panin telefoni luuri peale tagasi ja vaatasin Jacobile küsivalt otsa.
"Kuidas Billyl on meie kodunumber?"
"Claire andis."
"Claire?Millal?"
"Ükskord...kui me Billyga toidupoes kokku sattusime temaga."
"Ah kohe niiviisi?" küsisin muiates.Jacob ainult naeratas laialt ja asusin jalanõusi jalga toppima.
"Siis veel on üks küsimus...kuidas sa mõtlesid viieteise minutiga läbida neli kilomeetrit..arvestades sellega et ma pole tippvormis nagu sina."
"Ära arvagi et ma jätan sind."
"Mis sa arvad kui läheksime minu autoga?" küsisin ja tõusin püsti.
"Seda ma ei mõelnutki..see sobib tegelikult suurepäraselt.Lähme?"
"No,kui minu autost on jutt,siis mina olen kaasas."
---

[BellaCullenSwan]

uuudauudauudauut

[Miss Swan]

---
Jacob võttis taaskord mu käest kinni,et mu käsi uppus ta suurde,kuuma kätte ära ja jooksime õue.See käest kinnihoidmine oli natuke rohkem sõpralikuses mõttes kui millegi muus.Oli imelik et ma nii väikse ajaga temaga nii hästi olen läbi hakanud saama.Nagu oleksime olnud sõbrad juba mitu aastat.Õues sain käe ta käest ära tiritud ja jooksin temast ette,kuigi tundus et ta ise pigem kõndis kui jooksis.Jõudsin temast ennem juhipoolse ukse ette ja avasin autoukse.
"Kuhu sa omaarust lähed?" küsis Jacob mu taga,kui olin autosse ronimas.Tardusin hetkeks kohale,mõeldes et kas ma keeran ümber või istun autosse.Kaua ma mõelda ei jõudnud kui Jacob sõlmis selja tagant ühe käe mu piha ümber ja tõmbas mind autost välja.Keerasin ennast ümber ja jäin suu lahti teda vaatama.Ta silmad,mis olid isuäratavad sokolaadivärvi,õhkusid kuumust.Selle pilguga oleks ta juba võimeline lume sulatama.Neelatasin kui jälgisin kuidas vihmapisarad mööda ta lõuga kaelale voolasid ja sealt ta kehale.Jäin täitsa sõnatuks.See isegi ei ajanud mind punastama.Kui ta mind natuke lähemale tõmbas,nii et vihm mulle näkku sadas,sain oma tegutsemisvõime tagasi ja lükkasin Jacobit õrnalt eemale,et ta lahti laseks.Ta lasigi ja jooksin teisele poole autot ja istusin ruttu autosse.Vaatasin Jacobi poole,kes oli juba juhi kohale istunud ja ta oli natuke mulle lähedamale nõjatunud.
"Sul," neelatasin uuesti ta keha vaadates ja kaotasin mõttelõnga ära "see..hmm.."
Jacob muigas,kuid ta ei naernud.
"Kas see häirib sind?" küsis ta hetke pärast.
"Mmm,ma arvan et Charliet jah." vastasin juukseid üle pea tõmmates ja vaatasin muiates talle otsa.Jacob mühatas ja sirutas käe,et annaksin võtme.Andsin talle võtme samal ajal turvavööd kinnitades.
"Kurat,su auto on kitsas." pomises Jacob nina krimpsutades ja käivitas auto.

Kümne minuti pärast olime Charlie maja ees.Nägime et välisuks oli juba lahti ja Billy koos Charliega rääkisid midagi,Billy ratastoolis istudes.Avasin turvavöö ja jälgisin vaikselt Billyt.
"Ma ei teadnutki-"
"Pole midagi." vastas Jacob ja naeratas mulle sõbralikult.Läksime välja ja jäime mõlemad auto kõrvale seisma.Billy ja Charlie aga hakkasid meid hõikama,rohkem seda tegi Billy ja viipasid et me nende juurde läheks.Vahetasime Jacobiga omavahel korraks pilke ja siis kõndisime kiiresti nende juurde.Saime varju alla kui Jacob hakkas mind tutvustama:
"Isa..Charlie...siin on Abigail."
Situatsioon tuletas rohkem meelde filmi,kus teismeline poiss tutvustab oma tüdrukut vanematele.Kuid nüüd vanemate asemel oli ratastoolis elurõõmu täis olev mees,kes oli tegelikult ka Jacobi isa ja siis üliuuriva pilguga politseiülem.
Ma ei jõudnudtki silmagi pilgutada kui Billy mõlema käega mu paremast käest kinni võttis ja raputas seda hellalt ja hoidis seda mõlema käe vahel:
"Sinuga ma juba jõudsingi telefonis rääkida." ütles ta laialt naeratades ja nõjatus ratastoolis ettepoole.Noogutasin kohmakalt naeratades ja ta lasi mu käest lahti.
"Tüdrukul on pehmed aga natuke jahedad käed." pomises ta Jacobile naeratades.Vaatasin Charliet,kes mind vaatas natuke imelikult.Ta oli Claire'i ja Spenceriga kohtunud,kuid minuga mitte.Tundsin järsku väga ebamugavalt ta uuriva ja hämmeldunud pilgu all.Sellest hoolimata ta sirutas mulle käe ja sirutasin samuti.
"Abigail Walker,jah?" küsis Charlie ja raputas tugevalt mu kätt.Pigistasin kätt samamoodi kuna mäletan et vanaisa alati õpetas,et kui pigistad kätlemises kätt,näitad austust ja viisakust teise inimese kohta.
"Jah." ütlesin ja mu hääl kõlas üllatavalt pehmelt ja ilusalt.Üllatusin sellest ja ta lasi käest lahti.
Oli väike vaikus.Kõik mõõtsime üksteist pilkudega.Arvasin et Jacobit mõõdetakse kõige rohkem,tema omapärase riietusmismaitse tõttu,kuid Charlie jälgis endiselt mind.Mulle ikka veel otsa vaadates ta küsis:
"Jake,mis su pluusiga juhtus?"
Keerasin pilgu Jacobi poole.
"Jäin puu külge kinni."
"Me peaksime minema hakkama," segas Billy vahele,kätt põlve vastu lüües"Charlie,tänan mängu eest.Meie omad on ikka parimad."
Mäng?
Vaatasin Jacobile otsa ja nägin ta näost et ta oli tõesti ennast sisse rääkinud.Ja päris pahasti.Ta ise ka sai sellest aru.
"On on.Ülehomme näeme Billy.Nägemiseni teile ka noored."

Autos istusin Jacobi taha ja Billy tool suruti tahapingile mu kõrvale.Jacobil oli õigus...mu auto oli üsna kitsas.Nagu Jacob ütles,Billy oli koguaeg hääles,kuid paraku küsis minult küsimusi.Jacob korduvalt irvitas mulle peegli kaudu.Sain vahepeal Billy jutu vahele segatud ja Jacobi õrritamiseks küsisin mängu kohta.Mäng olevat lõppenud 3-1,oma lemmikvõiskonna võiduga.Irvitasin Jacobile peegli kaudu tagasi,teades et ta on omadega jamas.
---

[Miss Swan]

---
Olime La Pushis ja Jacob oli läinud Billyt tuppa aitama.Istusin endiselt samal kohal tagapingil,juhi taga.Vaatasin Jacobi maja.See oli väike punane ja natuke lagunenud,kuid paistis hubane.Sellel hetkel läks välisuks lahti ja Jacob tormas välja,auto poole.Tal polnud endiselt pluusi.Auto juurde jõudes avas ta juhipoolse ukse ja kui hakks istuma,lõi ta pea ära,et kogu auto värises.
"Jacob!" hüüatasin hirmunult.
"Aih,vabandust." ütles ta peast kinni võttes ja istus sisse,tõmmates ukse kinni.
"Appi,ega sul peast verd ei tule!?Ega sul ometi tükk koljust ära ei tulnud??" hakkasin paanitsema.
"Rahune maha nüüd!" hüüatas ta pooleldi naerdes ja ma ei saanud aru,mis oli nii naljakat.
"Minuga on kõik korras.Muhk tuleb ainult. Ja ma väga vabandan."
Ta vaatas mu poole,et ma veenduksin,et tal tõesti ei ole auku peas.Hingasin sügavalt.
"Miks sa vabandad?" küsisin õrnalt ta peast kinni võttes ja uurisin tulevast muhku lähemalt.
"Et ma su auto mõlkisin."
"Mõlkisid?Sul on nii kõva pea?" küsisin ja vedasin oma näo kaugemale,et ta ilmet näha.Ta noogutas kergelt ja võtsin käe ta kukla tagant ära.
"Sa ei kujuta ette kuidas sa mind ehmatasid." ütlesin natukese aja pärast ja ta vaatas mind murelikult.
"Pole viga midagi.Minuga on kõik korras." ütles ta et ma ikka aru saaks,et pole põhjust muretseda.Noogutasin vaikselt.
"Ütlen sulle,et kui selle autoga midagi juhtub,siis hangi endale ikka suurem auto.Kuhu minusugune ka ikka mahuks." Nüüd ta juba muigas.Hakkasin samuti muigama,sest nüüd olin kindel,et kõik oli korras.
"Mul on sulle üks küsimus." ütlesin,samal ajal vaatasin garaaži poole,kus ees oli Jacobi auto.
"Ma vist juba aiman seda küsimust." ütles ta huult närides.Irvitasin talle.
"Miks sa mulle valetasid?Miks sa valetasid,et nad tulid kalalt,kuigi nad vaatasid Charlie pool telekast mängu?"
Ta ei vastanud midagi,vaid vaatas maha.
"Nad ei visanud sind seal teeotsas maha?" küsisin talle sügavalt silma vaadates.Ma ei süüdistanud teda,ega olnud ta peale vihane.Ma olin lihtsalt hämmeldunud.
"Ei."
"Ma vist ei saa vastust küsimusele,et kuidas sa siis tulid?"
"Kunagi ehk."
Noogutasin vaikselt pead.Ma isegi eriti ei jaksanud tema käest küsimusi pinnida,kuna ma tundsin talle kaasa,et ta pea lõi ära.
"Jacob?" küsisin kui ta keeras minule selja.
"Noh?" küsis ta ja keeras ennast tagasi minu poole.Tõusin püsti ja ronisin ette istuma.
"Miks Charlie mind nii imelikult vaatas?Või ongi ta selline?"
"Ei,ei ole.Ma ise panin seda ka tähele."
Vaatasin talle küsivalt otsa,sest ta paistis vastust teadvat.
"No," ta ohkas kergelt "sa tuletad välimuselt Bellat meelde."
"Ah,selles see asi oligi?See et miks ta imelikult vaatas?"
Olin Bella Swanist koolis ennemgi kuulnud.Kõik kutsusid teda endiselt Bellaks,sest seda ta oli tahtnud.Välja-arvatud Jessica,kes rääkis ikka veel Isabellast kui Bellast oli jutt.Bella pidavat olema hästi ilus tüdruk.
"Bella on Charlie tütar." ütles Jacob ja vaatas mulle tõsiselt otsa.
"Ma tean jah." ütlesin natuke naeratades.Ta üllatus.
"Ta on su hea sõber?" küsisin,kuna tundus et ta oli endisel natuke kurb.
"On." vastas ta lühidalt.
"Kui kaua ta Forksis elas?"
"Nädal...kaks võib-olla kõige rohkem."
"Miks ta ära kolis?" küsisin.Tahtsin tõesti Bellast natuke rohkem teada saada.Ta oli kunagi samas situatsioonis nagu minagi.Uus kool.Uued sõbrad.
"Ta ema koos oma mehega läksid Floridasse,Jacksonville elama ja Bella läks ka.Talle eriti ei meeldinud vihm ja ta igatses päikest."
Mu peas käis mõte läbi,kui Spencer ei tahaks Las Vegasest tagasi tullagi.
Äkki ta jääbki sinna?
See mõte lendas sama kiiresti peast välja kui see oli sinna tulnud.
Oli vaikus.Mul oli raske vaadata Jacobit,kes oli endiselt kurb Bella kolimisest.Ma ei tahtnud eriti teda veel kurvemaks ajada.
"Räägi,milline Bella on ?" ütlesin teda natuke togides,et ta pea mu poole keeraks.Ta keeraski ja jäi mulle mõtlevalt otsa vaatama.
"Tal on tumepruunid juuksed kus on nagu natuke punast....ja tegelikult olete te ikka päris sarnased," nüüd ta juba naeratas ja ise läksin ka kohe rõõmsamaks "ainult sul on silmad sinised nagu meri."
"Alles need olid sama sinised nagu pilveteta taevas?" turtsatasin,kui tuli meelde see situatsioon kui ta mulle seda ütles.
Jacob naeratas laiemalt:"Seda ka."
"Kuule,lähme tagasi ka?" tuletasin talle meelde,et me peaksime kuhugile liikuma ka.See võis imelik näida,et me olime juba tükk aega autos istunud.Kindlasti toast ei näinud vihma pärast autosse ja võis oletada nii mõndagi.
"Juba tagasi?!"
"Jacob,kell on juba kolm." Mu lauses oli noomiv kõla sees.
"See ei ütle mulle midagi." vastas ta kelmikas pilk silmis.
"Mul on nälg." ütlesin häbelikult.Ta jäi mind uuesti mõtleva pilguga vaatama:
"Kas sa ühe tunni ei kannata veel ära?"
"Tunni?Mis sul plaanis on?"
Jacob naeris mu kahtlustavale näoilmele.
"Äkki läheks jalutama?"
Vaatasin aknast välja:"Sinna vihma kätte?"
Ta avas suu et vastata,kuid segasin vahele:"Lähme mingi teine kord?Ma olen praktselt üksi terve nädal aega." ja tegin Jacobile silma.Ta mühatas ainult naerda ja käivitas auto.
---

[Miss Swan]

---
Oli juba õhtu.Tegelikult tundus kella poole neljast juba,et on kell seitse või kaheksa varajase hämaruse tõttu.Õnneks ööd lähevad nüüd järjest lühemaks.
Jacob oli mu juures kella viieni kuna ta pidi Billy käsul koju minema.Olin nüüd täitsa üksinda.Õues oli hämaraks läinud.Istusin köögilaua taga.Ma pole ammu täiesti üksinda mitu päeva kodus olnud.Varem mulle meeldis see,kuid enam mitte.Forks oli juba iseenesest üsna jahe ja vihmane koht ja sellepärastki ei tahtnud eriti üksi olla.Ma ei tea,kas ma pelgan natuke üksinda olemist,aga kui kardan siis mul oleks selleks täiesti põhjus olemas.
Mina ja mu mõtted.Me oleme liiga palju koos aega veetnud.Istusin hämaras köögis veel mõned minutid,et saada selgusele oma mõtetest.Üsna ruttu tüütas mind see asjade lahtiarutamine ära ja otsustasin midagi kasulikku ette võtta.Läksin ülevale korrusele vannituppa.Musta pesu ei olnud enam,kuna üleeile sain riided pestud tänu Spenceri äkilisele ärasõitmisega.Kõik toad on korras ja õues sajab.Puhtast igavusest läksin vanni.

Umbes kahekümne minuti pärast ronisin välja tulikuumast vannist,mis oli lõpuks leigeks muutunud.Keerasin rätiku enda ümber ja pilgu oma jalgadel hoides tatsasin enda tuppa.Tuppa astudes tuli mulle jääkülm tuul vastu ja panin tähele,et aken oli lahti.Tardusin keset tuba seisma.Ma teadsin et keegi oli mu selja taga.Ma tundsin kellegi kohalolekut.Hingasin sügavalt,et mitte paanikasse minna.Kuulsin järsku hingamist enda taga ja korraks võpatasin kergelt.See hingamine oli rahulik.Arvasin et ehk olen ise ka sellepärast rahulik.Keerasin pea kõrvale,et silmanurgast näha et kes on mu taga.Hämmastusest keerasin ennast täiesti ümber ja mu suu vajus lahti.
Mitte kedagi...Ometi oli keegi mu toas.Ega ma seda jälle ette ei kujutanud?Ei,see oli liiga reaalne et kujutlus olla.Või siis mitte?
Olin täiesti hämmingus kui võtsin telefoni ja helistasin Jacobile.See kutsus paar korda ja iga sekundiga hakkas paanika minust järjest rohkem võitu võtma.
"Hmmm..tsau Abby." vastas Jacobi hääl teiselpool toru,mis oli väga unine.
"Jacob!" hüüatasin,osaliselt sellepärast et olin kergendunud.
"Mis on?"
"Kus sa praegult oled?" küsisin natuke maha rahunedes voodi peale istudes.
"Kodus.Mis juhtus?" Ta hääl oli reipam.
"Oled sa päriselt ka kodus?" küsisin üle.
"Jah,ma magasin.Ega sa ometi maja maha ei põletanud?"
"Aitab nende Spenceri naljadest!Sa väidad et sa käinud siin?"
Teiselpool toru oli vaikus.
"Ma olen viimased kaks tundi maganud.Kohe kui ma sinu juurest tulin,läksin magama.Räägi,mis juhtus? Ta rõhutas viimaseid sõnu.
"Ma ei tea," matsin pea oma käte vahele "ma tulin pesemast ja mu aken oli lahti ja siis ma kuulsin kellegi hingamist-"
Ma ei saanud oma lause lõpuni öelda kuna ühtäkki oli teiselpool toru kosta urisemist.
"Jacob,kas sa...urised?" küsisin pea kätelt tõstes ja jõllitasin silmad suurtena enda ette.Ta köhatas ja urisemine lõppes.
"Mu kurk.See teeb vahest sellist häält ," ütles ta seletades ja oli kuulda kuidas ta sahmerdas midagi " aga kas sa nägid teda?Kas ta tegi sulle midagi?" Jacobi hääl läks järjest rohkem murelikuks,kuid samas ka rohkem endast välja.
"Keda ma oleks pidanud nägema?Mida ta oleks mulle pidanud tegema?Jacob,räägi kes ta on!"
"Ei." tuli selge ja lühike vastus.Krigistasin hambaid nii valjult kui sain,et ta seda ka kuuleks.
Mõlemal pool oli vaikus.
"Ma tulen sinna."
"Ei,sa ei pea tulema."
"Aga ma tulen!" hüüatas ta ja kõlas nagu oleks ta pluusi üle pea tõmmanud.
"Maga nüüd edasi."
"Kuidas ma saan magada kui sa oled ühes toas koos v-" hüüatas ta veel rohkem vihasena,kuid viimase sõna peal jäi ta tummaks.
"Kelle v-iga?" küsisin ja vaatasin lahtist akent.Olin juba külmaga harjunud.
"Võõraga." vastas ta hetke pärast ja kuulsin kuidas ta istus,kuna mingid vedrud kriuksusid.
"Olgu,ma pean lõpetama.Näeme." ütles ta hetke pärast ja katkestas kõne.
Viskasin telefoni enda kõrvale ja läksin akna kinni panema ja istusin tagasi voodile.Mu juuksed tilkusid ja mu voodi sai natuke märjaks,kuid ei hoolinud sellest.Jõllitasin enda ees olevat seina ja käisin peas Jacobi vestlust ja seda hingamist kukla taga läbi.Ühtäkki nägin kuidas keegi ukse juures liikus ja keerasin pea koheselt selle poole.
"Ma tulin nii ruttu kui sain." ütles Jacob ja tuli paari sammuga mu juurde istuma ja kallistas mind.Kallistasime kaua üksteist.
"Sa oled täitsa külm.Räägi mulle mis täpsemalt juhtus." pomises ta mu märgadesse juustesse ja mul oli tunne et ta hingeõhk oleks võinud kuivatada neid.
"Ma ei taha rääkida." pomisesin talle vastu õlga.Ta embas mind veel tugevamalt.
"Jacob?" piiksusin vaevu ja tõstsin pea ta õlalt.
"Noh?"
"Sa..kallistad..liiga tugevasti.Mul...ei käi...õhk korralikult läbi." ägisesin ta rinna vastas.
"Oih,vabandust." ütles ta natuke naeratades ja lasi minust lahti.Ta silmas mind põhjalikult pealaest jalatallani,kuid ta pilk jäi mu rätikul seisma.
Rätik?
Hüppasin voodilt püsti ja õhetades ja rätikut kramplikult enda ümber hoides läksin tagasi vannituppa midagi targemat selga panema.Kui olin riided selga saanud,jäin ennast peeglist vaatama.Mu juuksed ,mis on viimasel ajal tooni tumedamaks tõmbunud,olid nüüd ainult niisked ja see ajas mind mõtlema,et kui kaua ma Jacobiga kallistasin.Mu põskedel oli veel õhetamisest jälg ja see paistis rohkem põsepunana.Kerisin valge,pikkadevarrukatega pluusi varrukad ülesse ja läksin tagasi enda tuppa,Jacobi kõrvale istuma.Ta võttis ühe käega mu käest kinni ja ta käsi tundus tuline.
"Sa oled ikka veel jahe.Tahad sooja?" küsis ta ja ma ei jõudnud midagi vastata,kui avastasin jälle teda kallistamas.
"Oma isiklik ahi." pomisesin.Ta natuke naeris.Varsti lasi ta minust lahti.
"Kas sa tahad La Pushi tulla?" küsis ta mulle sügavalt silma vaadates.Raputasin pead:
"Pole vaja.Minuga on kõik korras."
"Oled kindel?Ma ei saaks terve selle aja kodus olla,aga seal sa oled kindlasti kõige turvalisemas kohas."
"Olen kindel.Pealegi..homme on kool."
"Ma tulen täna siis siia valvama." ütles ta püsti tõustes.
"Ei Jacob.Ära tule.Ma tahan kasvõi ühe öö üksi hakkama saada."
Ta tiris mind samuti püsti ja korraks embas mind.
"Ise sa tead kõige paremini." ütles ta lahti lastes ja mu juukseid sättides.Vehkisin käega et ta lõpetaks.Ta naeratas ja lehvitades kadus mu toa uksest.

Kell näitas seitset ja olin rahutu.Nagu hüpnoosis olles läksin esikusse ja tõmbasin vihmamatli peale ja läksin õue,kus sadas.Ei lasknud sellest ennast häirida ja istusin autosse ja käivitasin selle.

Õues oli pime ja ei pidanud enam eriti arukaks ideeks üksi Forksi keskuses ringi liikuda.Ma oleksin võinud helistada Jessicale või Angelale või siis Mike'ile või Eric'ule kuid nimelt ma ei tahtnud kellegi nende seltsi.Kõndisin paduvihma käes,käed vihmakeebi taskus toidupoe parklast paremale ja seda juba päris pikka aega.Udu oli ka ilmunud ja nüüd nägin vaevased kolm meetrit enda ette.Ma ei olnud kindel kui kaugel ma omadega olin.
Äkki peaksin tagasi minema?
Udu sees eraldasin auto esituled,mis tulid vastu.Isegi mootori häält polnud eriti läbi vihma kuulda.Auto tuli lähemale ja jäi mu kõrvale seisma.Aken keriti lahti ja autost esitati mulle küsimus:
"Kuhu sina oled minemas?"
---

[BellaCullenSwan]

Ma tahan uuuuut

[Miss Swan]

olgu-olgu,saad oma osa
---
Pilgutasin paar korda silmi kuna just hetk tagasi olin temast mõelnud.
"Ma jalutan." vastasin ja limpsasin huult,et vihma maitset tunda.
"Vihma käes?" küsis ta rohkem aknast välja nõjatudes.Vaatasin ülesse taeva poole ja vihm sadas mu näole.Vaatasin siis uuesti Edwardile otsa.Ta silmad olid topaaspruunid.Need polnutki punased.
"Miks sa siin jalutad,keset maanteed?" küsis ta kulmu kergitades ja vaatas mulle küsivalt otsa ja samas ta nägi uskumatult seksikas välja.
Jäin talle otsa jõllitama:"Maantee?"
"Jah."
Vaatasin ümberringi kuid ma ei näinud midagi.Oli liiga pime,lisaks udu ja vihm tegid asja raskemaks.
"Sa oled umbes viieteise kilomeetri kaugusel oma kodust." ütles ta mulle sügavalt silma vaadates ja kuulsin kuidas mingi muusika mängis vaikselt ta autos,taustamuusikaks.
"Kust sa tead,et kus ma elan?" küsisin üllatunult.
"Kõik teavad siinkandis kes kuskil elab.Kas ma siis ei kuulu kõigi alla?"
Ei.
Ta kortsutas kulmi maha vaadates.Edwardis oli midagi teistmoodi.Midagi muud kui lihtsalt inimene.
"Kus su auto on?" küsis ta hetke pärast viisakalt.
"Toidupoe ees." vastasin ainult ja hakkas veel tugevamini vihma sadama.
"Tule autosse,ma viin su ära." ütles ta oma pehme,sametisega häälega.Sellele ei võinud vastu öelda.Tammusin teiselepoole autot ja Edward oli seestpoolt ukse lahti teinud.Kiiresti riisusin märja vihmajope,istusin autosse ja tõmbasin ruttu ukse kinni.Kui keerasin Edwardi poole,oli ta palju lähedamal kui tavaks.Kangestusin ja ta nuusutas mind.
"Hmm...," ta kortsutas korraks kulmi "väga hea." pomises ta ja hakkas sõitma.
"V-väga hea?Mida sa sellega mõtled?" küsisin ja panin natuke vähem kangestanult turvavöö peale.
"Jah.Sa ei haise alkoholi järgi."
Mu ilme peale muutus ta seksikas viltune muie taevalikuks naeratuseks.
"Kas paistab et ma oleksin purjus?"
"Sa oled kahtlane küll." ütles ta korraks mu poole vaadates,et näha kas ma solvusin.Hakkasin muigama.
"Ma tänan.Kui võin küsida,siis mis teeb mind kahtlaseks?"
"See et sa pimedas ja üksinda lähed vihmaga keset maanteed jalutama.Õnneks taipad helkurit ikka kasutada."
Ma ei vastanud midagi,vaid vaatasin aknast välja.
"Edward?" küsisin peale lühikest vaikust.
"Jah?"
"Tead,ma nägin sinust üks öö und."
Samal hetkel taipasin,mida olin just öelnud,jäin aknast välja jõllitama ja siis sulgesin silmad.
Mida ma just läksin ütlema?!Kas ma ei või ennem mõelda ja siis alles öelda,mitte vastupidi?
Ta turtsatas:"Mida ma su unes tegin?"
"No...me olime füüsika tunnis ja siis kui sa minu poole vaatasid,olid su silmad punased.Nagu silma iirised olid punased-"
Lõpetasin seletamise kui ta pigistas autorooli ja vaatas vihaselt enda ette.
"See oli ainult uni." pomisesin talle vaikselt.Ta vaatas mulle korraks otsa ja siis ohkas kergelt.Olin kurb,kuid ei teadnud millest.Vaatasin oma jalgadesse ja mu juuksed vajusid ette ja samas peitsid mu näo ära.Tundsin hetke pärast kuidas midagi külm neid mu kõrva taha lükkas.Tõstsin pilgu talle ja ta vaatas mind hingevõtva pilguga,käsi ikka veel mu juustel.Tundsin jälle ta lõhna.See oli joovastav.
"Ära ole kurb." ütles ta mulle sügavalt otsa vaadates,samal ajal juhtimas autot.Ma ei pannud seda eriti tähele,et ta oleks pidanud hoopis sõitmisele keskenduma.Noogutasin kergelt pead.
"Sul on väga pehmed juuksed.Sama pehmed nagu paistab." ütles ta natuke muiates ja võttis käe mu juustelt ära.Hingasin sügavalt sisse ja talle natuke tagasi muiates keerasin pilgu aknast välja.Ma ei tahtnud et ta näeks et punastun.
Mu kõrvalt oli kosta täiuslikku naeru:"Arvad,et ma ei pane su punastumist tähele?"
"Minu punastumist?" teesklesin hämmastunud häält,kuid vaatasin ikka veel aknast välja.
"Sa oled näost punane nagu tomat."
"Nagu tomat ah?" keerasin pilgu ta peale.See,kuidas ta naeratas ja mind vaatas,sai mind veel rohkem punaseks.Nüüd ma tõesti võisin välja näha nagu tomat.
Ta kergelt kõkutades pööras pilgu tagasi teele,kuid järsku ta peatus.
"Kas me oleme juba kohal?"
Vaatasin aknast välja ja nägin vaevalt metsa.Seda oli igal pool.Ei mingit toidupoodi.
"Ei,me pole kohal."ütles ta mesimagusa häälega.
---

[TwilightForeva-]

uut tahan

[Sponsored content]