Re: Jutuke .

[MissIsabellaCullen17]

palun veel :DLiiga hea et t6si olla !
Sellest v6iks käsikirjutise teha ja film vändata !
Kui sulle huvi pakub, siis mu tädi on filmi töösttuses ja teab mida tuleks siis teha !

[Miss Swan]

hah , aitäh veelkord.

aga ma arvan et jätaks selle ära, niivõrd hea see ikkagi ei ole.
ja pealegi, need tegelased pole minu omad, vaid Stephanie Meyeri.
Va need mis on minu mõeldud.
aga eks ma kirjutan-oligi plaanis täna kirjutada.
kuid üks hea film sattus telekast tulema

[MissIsabellaCullen17]

Aga tegelaste nimesid saab muuta ja sisu pole päris sama.Sarnanev, aga mitte päris.Aga ma ei käi peale, sinu jutt ja ise tead
Aga sinust saaks paganama hea fantaasia kirjanik
Kui viitsid, siis kirjuta peagi lisa.
Ootan huviga

[Miss Swan]

Aga tegelaste nimesid saab muuta ja sisu pole päris sama.Sarnanev, aga mitte päris.Aga ma ei käi peale, sinu jutt ja ise tead
Aga sinust saaks paganama hea fantaasia kirjanik
Kui viitsid, siis kirjuta peagi lisa.
Ootan huviga

Aitäh aitäh
aga jutu sisu on samasugune ja see ei müüks. Pealegi,las see jutt olgu siin ja mitte kuskil mujal.
Paraku ma ei oska eriti jutte kirjutada, ja tihtipeale avastan et ma kirjutan umbes nagu spin-off'i teistest raamatudest.
Aga vb see on minu harjutus,ma ei teagi täpselt.
ah jah ,ma just pidingi juttu edasi hakkama kirjutama

[Miss Swan]

---
Jacob tõusis ja kõndis rutuga minu poole ja hetkeks juba arvasin et tal oli midagi plaanis aga kuid kui ta mind uksest välja hakkas lükkama, hakkasin vastu puiklema.
Kelleks ta ennast pidas et võis mind minu enda toast välja trügida?
Muidugi minust, kes oli mitukümend sentimeetrit lühem ja mitukümne kilo võrra kergem, polnud mingisugust vastast tema jõule ja nii peatselt ma ennast avastasin, väljaspool oma tuba, mille uks üsna kõvasti Jacobi järgi kinni klõpsas. Vangutasin ainult pead ning võtsin sammud treppide poole.

Käed, mis vastu mu pükse hõõrusid, olid ebameeldivalt higised. Hõõrusin neid veel rohkem, tahtes need võimalikult kuivaks saada. Samal ajal aga üritasin enda ümber ringi vaadata, üritades peita enda närvilisust. Kõhus keeras. Pigem oli Claire'i küsimus mu kõhu täiesti õõnsaks võtnud ja isegi kui vaatasin köögis ringi, tundsin ta teravat pilku minul ja mu mõtted lendasid ülemise korruse elavale hingele, kes arvatavasti minu kiusteks poolalasti mu voodis lebotas.
"Oled sa kindel et sinuga on kõik korras?" küsis ta peale pikka jälgimist ning keeras pea ära, ning hakkas taignast sõtkuma. Mu silmad langesid tema silueti pealt ta kõrval olevale taignarullile ja see kõik tundus sellel hetkel vägagi irooniline.
"Mul pole häda midagi," vastasin täiesti usutavalt kuid tõstsin lõua kõrgemale ning järkasin "ja me oleme Jacobiga ainult sõbrad."
Nägin kuidas Claire'i tumepruunid juuksed, mis olid hobusesabas, hüples kui ta noogutas:
"Olgu pealegi aga võta teadmiseks, ka mina olin su isaga alguses ainult sõbrad... Aga ise sa tead," vursistas ta lõppu kui ma järsku lauast püsti tõusin ning ta keeras uuesti mind jälgima.
"Head ööd." pomisesin talle vaikselt ning jalutasin põikpäiselt köögist välja,kuuldes kuidas Claire mulle ilusaid unenägusi soovis palju sõbralikult,kui mina talle ööd olin soovinud. Soovisin endalegi teadmatust põhjusest seda et Jacob oleks mu toast lahkunud aga kui ma peale õhtuste toimetuste ennem magama minekut oma tuppa saabusin, ei võinud ma olla imetlemata Jacobit, kes nüüdseks mu tugitoolis tukastas. Nähes näol rahulikust, milles olen näinud nii karme, vihaseid kuid ka vastupidiseid jooni, naeratasin omaette ja jälgisin hetke kuidas ta pikk keha oli ennast mässinud võimalikult mugavalt tugitoolile, mis oli ilmselgelt väga ebamugav koht magamiseks. Ennem kui mu silmad kurnamusest kinni vajusid, nägin kuidas Jacob endale teki paremini peale tõmbas, mille sisse olin ta mässinud.

"Kes sa oled?" küsisin kui see sama mehelik figuur minule lähemale oli kõndinud. Olin juba vägagi kärsituks muutunud ja seda oli mu küsimuses vägagi kuulda. Ta oli lihtsalt nii aeglaselt mu silmapiiri ilmunud ja mulle lähenenud, et kõige kannatlikumalgi inimesel oleks närvid ülesse ütlenud.
Alguses tolle mehe figuur oli mulle tundmatu. Siis muutus see kuidagimoodi tuttavaks ja alguses arvasin et see oli Edward. Nüüd aga sain aru see tema polnud. Mees, kelle must figuur oli juba nüüdseks lumivalge nahaks ja juuksed süsimustaks muutnud, ei vastanud mulle midagi. Hingasin katkendlikult, tundes kuidas viha mu kõhus keeras ja üsnagi kiirelt mööda mu jäsemeid liikus, nagu oleks viha voolanud mu veenides vere asemel.
Ta raputas pead, nagu oleksin ma temaarust lapselik, nagu oleks tema täiskasvanud inimene ja mina ärahellitatud laps, kelle kasvatus oleks nii hukale mõistetud, et muud ei andnud enam teha kui pead vangutada. Mu jalad ei kuuletunud, mul polnud peas ühtegi mõistlikku mõtet kui ma talle järsku lähemale tormasin ja kui ta viimasel hetkel poleks sammu tagasi võtnud, oleksin tema vastu põrkanud nagu auto kiviseinale.
"Kes sa oled?!Mida sa minust tahad?! " küsisin järsku valjusti ja vihaselt, kuigi oleksin tahtnud talle karjuda, mida ma ei suutnud teha.
Ta lõug, mis oli terav ja maskuliinne, tõmbus järsku krampi ja tema süsimustad silmad puurisid minu sinistesse niivõrselt intesiivselt, mis võttis mu õhku ahmima. Ma ei taibanud et ta oli oma pakse ja süsimusti kulme kergitanud ja ta lillakas-roosakatele täiuslike huultele oli tõusnud irvitus, mis ei võinud kuuluda kellegile muule kui vanakuradile endale. Kui ta järsku liikus,tõstes oma parema käe, tõmbusin sama kiirelt tagasi aga ta paistis ennustavat mu käitumist ja ta liikus sulavalt mulle lähemale ja ta tõstis käe mu põsele, mis oli jääkülm ning ta silitas mind nagu oleksin talle mingi väärtuslik esem,nagu oleksin klaas mis murduks tema karmimastki liigutusest. Ta õhukesed, kuid täiuslikud huuled praotasid ning ta sosistas järgmised sõnad oma heliseva ja madala häälega:
"Ma tahan sind."

---
Vabandust et nii lühike tuli seekord ja eelmisest korrast oli nii kaua.

[Alice21]

pole hullu
aga ma ootan järgmine nädal juba uut, kui saad nii kiiresti...

[Alice21]

Millal sa edasi kirja paned???

[Miss Swan]

Millal sa edasi kirja paned???

Eks seda juhtub kunagi...
lähiajal..
loodan nii.

[Alice21]

loodan

[Miss Swan]

ma olen ametlikult kõige halvim järjejuttude kirjutaja
(aga selles osas tuleb natuke Edwardi ka, ärge muretse ...)
---
Kui see mees mulle seda ütles, lajatasin automaatselt vastu ta kätt, mis mu põske silitas.
Võpatasin unest ülesse, kui too mees mu üle naerma hakkas ja mind ajas segadusse, et see naer oli vägagi tuttav ja üldsegist mitte õel. Kui avasin silmad, istus Jacob mu voodil ja ta naermine muutus kõikutamiseks. Sain aru et olin läbi une Jacobi naeru kuulnud.
"Hommikust." pomisesin uimaselt ning hõõrusin silmi ning ajasin ennast istuma.
"Tore et sa lõpuks ometi otsustasid teesklemist lõpetada." vastas Jacob mulle naljatades, soovides omatmoodi head hommikut. Panin mõlemad käed ta käevarrele ja lükkasin õrnalt, et ta püsti tõuseks, millepeale ta ajas ennast jalule.
"Tore et sa lõpuks ometi otsustasid teesklemist lõpetada?"
See lause lõi mulle uuesti pähe, nagu oleks nüüd alles seda esimest korda kuulnud. Keerasin oma unised silmad Jacobi poole ning küsisin:
"Mida ma teesklesin?"
"Magamist, loomulikult." vastas ta laialt naeratades ning ma hakkasin pead raputama, millepeale ta tõsines üsnagi kohe. Lükkasin oma jalad teki alt välja, tundes kuidas jahe õhk järsku võttis mind külmast värisema. Ignoreerisin külmust kui mind hakkas Jacobi ütlus huvitama.
"Miks ma peaks magamist teesklema, Jake?"
Jacob vaatas klaasistunud silmadega voodit, arvatavasti mõtles ta millegi üle pingsalt.
"Sa lõid mind," ütles ta eemalolevalt "kui ma -"
Ta vaatas mulle uuesti otsa ja ta ei tahtnud lauset lõpetada, kuna ta punastas. Sain aru, et ta ei tahtnud ülesse tunnistada, et just tema oli mu põske silitanud.
"Sina siis silitasitki mu põske?" küsisin ja ronisin voodist välja. Sain vastuseks ainult noogutuse.
"Sa siis ei vajagi kaitsemist kui sa läbi une juba nii valvas oled." ütles ta kuidagi lohutava tooniga mulle ja otsustasin oma suu kinni hoida, et asi polnud üldse seoses reaalsusega, vaid unega. Ausalt öeldes, ma ise ka polnud enam kindel, mis oli reaalsus ja mis mitte, kuna Forks oli pannud kõige selle ühe suure küsimusmärgi alla.
Jacob kiusas veel mind mõned minutid, öeldes et ma olin unes korduvalt ta nime öelnud, kuniks me mõlemad avastasime, et ma olen natuke sisse maganud.

"Võta palun mu jope!" hüüdsin Jakele köögist ,kes mu asju kokku korjas, üritades võimalikult kiiresti kooli pääseda. Ta pistis oma pea ukse vahelt sisse ja raputas mu jopet korraks ja siis oli ta taaskord kadunud. Järgnesin talle ka üsna pea esikusse, ja rutuga jalanõusi jalga surudes jooksime me mõlemad majast välja, kus külmus oleks äärepealt mul hinge seest võtnud.
Jooksime nüüd Jacobi musta rabbiti poole, mitte minu põrnika poole, mille põhjust ma ikka veel väga ei teadnud.
Kui me autos olime, kihutas ta juba üsnagi kiiresti, et mind õigeks ajaks kooli viia.
Veetsime selle autosõidu võileibu süües ja arutlemas, mis põõsa taha oli Jake oma auto parkinud, mida Claire poleks näinud, kui too oleks hommikul tööle sõitnud. Ta teatas veel mulle, et tal on vaba päev, mida ma ei tahtnud uskuda, kuna täna oli neljapäev. Kui me juba kooliõuele saabusime, oli meil vaidlus täies hoos, ühest täiesti pisikesest asjast.

"Olgu, olgu, vaidleme hiljem edasi, aga aitäh sõidu eest." kiitsin teda rutuga, kui ma autoukse samas lahti lõin. Hakkasin autost välja ronima, kui turvavöö mind tagasi istme külge tõmbas ja leidsin enda kõrvalt Jake'i, kes oli natuke lähemale nõjatunud, ning mulle silma vaatas. Sain juba ta näoilmest aru, mida ta soovis, ning hoopis kallistasin teda rutuga, millepeale ta kangestus. Nagu aru sain, oli ta natuke üllatunud.
"Sa oleks võinud kasvõi ainult põse peale!" hüüdis ta mulle, ennem kui autoukse kinni lõin, ning keerasin kannapealt ümber, ning pistsin taaskord jooksuga kooliehitise poole. Seekord ma ei pannud enda ümbritsevaid inimesi väga tähele, vaid keskendusin, et ma poriloikudesse ei astuks.

Mu jooksmine oli täiesti asjatu. Isegi oli mu paanika hommikul, et kuidas ma kooli jõuan, kuna esimene tund jäi ära. Kõik teised paistsid õnnelikud, nagu oleks teatatud, et Forksis ei saja vihma nädal aega, aga ainult mina olin nördinud. Otsustasin minna tagasi õue, kus ma loomulikult avastasin, et Jacob oli juba ammu kadunud. Väga vähe õpilasi oli koolis, kuna nähtavasti oli kõik esimesed tunnid ära jäetud, ning autoparklas oli vaid paar autot.
Nende seas ka Edwardi hõbedane volvo, ning Emmetti jeep.
Jalutasin paar tiiru ümber koolimaja, ning siis läksin tagasi majja, järgmist tundi ootama.

Olin jõudnud istuda ehk paarteist minutit, kui koolis hakkas elu rohkem keema, ning rohkem nägusi ja hääli oli ilmunud kooli koridoridesse. Esimene inimene, kes samuti inglise keele tundi tuli ootama, oli Mike. Ta naeratas mulle õnnelikult, kui ta mind leidis ukse kõrvalt, ning ta endist olemust ja nüüdset võrreldes võisin arvata, et olin ta hommiku helgemaks teinud.
Rääkisime mõned minutid teemadest, mis olid igapäevased, kui midagi silminähtavalt hakkas teda häirima. Ma ei pidanud kaua arvama mis see oli, sest ta juba küsis:
"Millest sa kavatsed selle inglise keele essee kirjutada?"
Muigasin ta suurtele kutsikasilmadele,kui panin tähele, et Edward oli samuti lähedusse hiilinud:"Mul on see juba tehtud."
Mike'i suu vajus lahti ja olen kindel, et tavaline korvpall oleks võinud sinna ära mahtuda.
"Valmis?! Mitu lehekülge sa said?" sisistas ta hetke pärast, kui rohkem inimesi hakkas klassi juurde kogunema.
"Jah, foobiatest, viis lehekülge," vaatasin nüüd Edwardi poole, kes meid jälgis ning ta noogutas või naeratas, ma polnud kindel, kuna keerasin pea nii ruttu ära, et pea käis korraks ringi "kas - kas sul on raske alustada?"
Mike'i silmad suurenesid endisest rohkem, ning ta hakkas rutuga pead raputama:"Ei, ma pole lihtsalt veel teemat valinud. Aga kui ma saan selle õige teema, siis läheb kähku."
See oli armas Mike'st, kuna ta üritas endast paremat muljet jätta. Isegi Mike tundis ennast natuke ebamugavalt, ning juhtis teema ruttu mujale.
"Kuidas Port Angelesis läks?"
Olin silmanurgast Edwardit vaatama jäänud, kuna mul oli endiselt tunne, et ta jälgis meid, kuid siis korraga sain aru et pidin Mike'i küsimusele vastama.
Keerasin oma tähelepanu uuesti Mike'le ning arvatavasti paistsin üsna tobe välja, kuna ta silmas mind päris kahtlustavalt:
"Kas sa käisid eile seal?"
"Jah, käisin küll ja täitsa hästi läks."
"Mis te ostsite sealt?"
Nüüd ta juba muigas kuidagi võiduliselt, mille põhjust ma ei teadnud.
"Spencerile sünnipäevakingituse. Tal on aprillis sünnipäev."
Mike paistis unustavat kõik muud inimesed, kuna nüüd ta juba rääkis üsna kõva häälega:" Sinna pole ju üldsegi enam kaua aega! Pidu ka pead - ma mõtlen et kas ta pidu ka peab?"
Ta põsed õhetasid, kui ta oma viga rutuga parandas, kuid ma ei jõudnud vastata, sellepärast et õpetaja jõudis klassiukse lahti teha.
Olime koos klassi minemas, ning Mike juba uuesti midagi ütlemas, kui järsku meie vahele ilmus isik:
"Hei Abigail." ütles Edward maheda häälega, natuke pressides meiega koos uksest läbi, mis muutis mind natuke kohmakaks, ning Mike'i vihaseks.
"Tere jah." vastasin rutuga, ning istusin enda kohale. Edward aga, tuli täpselt mu kõrvale seisma, ning see takistas Mike'l minuga rääkimast, mida ta nähtavasti oli tahtnud teha, kuid läks siis enda kohale, kuid enne seda jõudis ta vahetada pika ja vihase pilgu Edwardiga.
Ta endiselt seisis mu kõrval, ning nüüd vaatas ta mulle otsa.
"Sa oled vahepeal väga õel, tead sa seda?" noomisin Edwardit altkulmi vaadates, ning keerasin pea tahvli poole. Järgmist ma ei olnud oodanud:
Silmanurgast nägin, et ta liikus mu kõrval, kuid ma järsku tundsin, et ta oli mulle palju lähedamal, kui ennem, ning siis ma juba tundsin külma hingeõhku mu kõrva kõditamas:
"Kohtingu äraütlemine on veel õelam."
Ta tõmbus ruttu natuke eemale, kui mu pea automaatselt tegi seda liigutust, kui midagi kõrva läheb, või kui tuul puhub kõrva.
Keerasin, tundes kuidas põsed juba natuke õhetasid, ta poole ning teatasin, et see pole üldse tema asi, mida ma teen. Mille peale ta vastas, et see polnud ka minu asi, et ta Mike'l ees seisis.
"Aga ta tahtis minuga rääkida, mis seljuhul puudutab mind ja teeb selle asjaks, mis on minu asi."
Klassiuks tõmmati nüüd kinni, kuid õpilased endiselt polnud enda kohtadel, ning jutustasid nagu vanad eided turul.
Edward kummardas, ning toetas oma küünarnuki mu lauale ja ma tõmbusin natuke eemale, kuna muidu me näod oleks olnud liiga lähedal. Talle ainult paistsis see huvi tekitavat, ning ta silmas mind rutuga, ennem kui mulle uuesti silma vaatas:
"Sul on õigus. See on sinu asi, aga -" ta tõstis selle käe,mida ta toetas, ühe sõrme püsti "ta jõudis piisavalt sinuga rääkida."
Kergitasin automaatselt selle peale kulmu :" Sa tõsiselt arvad nii?"
"Jah, ma arvan nii."
"Siis oletame, et ka sinu limiit sai praegult täis." ütlesin tõsiselt, ning keerasin ennast täielikult tahvli poole. Kuulsin ainult kuidas ta naeris vaikselt,kuid helisevalt ning ta kostis tagasi sosinal:
"Seda me veel näeme."
---

[Alice21]

Ei, noh, väga hea oli...
Ma pole nii ammu lugenud, et polnud meeleski et tegelase nimi bigail on, ja ma pidin ennem viimase postituse lugema ka ära, et seda lugeda

Muy bueno

Millal tuleb uus?

[Miss Swan]

ei oska öelda, loodame ikka et see aasta

[Alice21]

Kle see aasta peaks ikka veel mitu juttu tulema

[Miss Swan]

jah, tuleb küll
see oli pisike joke
ma loodan et paar tükki tuleks see kuu

[Alice21]

:d
Tore oleks

[Selena-gomez]

ˇuut osa tahaks juba, see on lihtsalt nii põnev

[Alice21]

sa pole jh enam ammu kirjutanud
Kas pole aega?

[Miss Swan]

on, aga ma ei oska midagi kirjutada...
kuigi mul on selline toores põhi olemas, aga lihvimises ei nagu lähe.

aga peaks lähiajal lihtsalt kätte võtma ja kirjutama, vöi siis ära lõpetama.

[Alice21]

okei

[Selena-gomez]

see ei tohikski ära lõppeda, see on lihtsalt nii hea

[Miss Swan]

pool aastat eelmisest kirjutamisest läinud?
aeg tõesti lendab ruttu.
---
Seda me veel tõesti näeme. mõtlesin omaette, kui Edward oma kohale läks istuma ning tund hakkas pihta.
Päev möödus üsnagi kiiresti. Loomulikult oli mõningaid, natuke isegi liigagi palju selliseid hetki, millal silmad iga teine minut kellale maandusid. Sellegipoolest kulus aeg rutem kui vahepeal tunne oli, ning kui ma viimast korda kellale pilgu heitsin, üllatusin kui kell näitas poole tunnist koolipingil istumist, ning siis koitis vabadus.
Teadagi mis kestis ainult homme hommikuni.
Geograafia tund, kus ma istusin tagareas koos Angelaga, ei pakkunud mulle erilist huvi. Isegi Angela oli vaiksem, ning isegi mõtlikum kui tavaliselt. Ta ei suutnud tükk aega minuga juttu rääkida, kuna ta vist keskendus tunnile või siis oli ta ka mõtetes. Sellepärast ehmusin kergelt kui Angela minuga järsku rääkima hakkas, ja samas ennast oma koha peal nihutas.
"Abigail, kas ma võin midagi küsida?"
Angela paistis uudishimulik välja, mis sai ta nägu ja silmi natuke särama. Mõtlesin kas ma peaksin mures olema, et Angela nagu ei-kusakilt küsimuse välja oli mõelnud. Mu pea tegi noogutuse liigutust, ennem kui ma isegi aru olin saanud, et olin andud samas talle loa küsimust esitada.
Ta nihutas ennast mulle lähemale ning küsis vaikselt:
"Ma kuulsin, et Spenceril on varsti sünnipäev. Aga kas see on tõsi, et ta peab peo ka?"
Muidugi teadsin, et kui juba Mike midagi peo toimumisest kuulebki, ei ole ta mõne aja pärast ainuke selle teadmisega. Aga kui palju inimesi oli selle teadmisega, et Spencer peo korraldab? See poleks küll tore üllatus, kui kogu kool kohale ilmuks. Isegi mina ei teadnud, mida Spenceril oli sünnipäevaks plaanis.
"Ma ei tea. Ma vist isegi pole öelnud et mingit pidu toimub."
Selle lausega me enam sünnipäeva teemat ei arutlenud. Teema viis üle teisele, kuniks mulle turgatas järsku pähe teadmine, et mul polnud trasporti koju. Ja Claire'i ka polnud enam selle kella ajal kodus, vähemalt nii oli ta hommikul teatanud. Järelikult paistsin muutuvalt käitumiselt või olemuselt, kuna Angela küsis üsna imestunult, mis juhtunud on. Selgitasin talle lühidalt, et mulle tuli meelde, et mul pole millegiga koju minna. Mõte Jacobi mõttetust sõitmisest La Pushist Forksi, et mind ainult koju visata ei tulnud kohe kõne allagi. Angela oli nii lahke, kutsudes mind enda juurde. Keeldusin viisakalt, ja kui lisasin täiesti tavaliselt, et ma võin väga hästi koju jalutada, üllatus ta üsna paljugi. Ma ei saanud aru, miks ta sellest nii dramaatiliselt üllatus, kuid ta suu tõmbus pingesse ning ta silmist paistis, et ta oli natuke segaduses.
"Sa oled täitsa pöörane." tõdes ta vaiksel häälel ja ma polnud kindel, kas ma kuulsin õigesti või oligi ta hääles väike noomimise toon sees.
Pöörasin ennast ka nüüd täielikult Angela poole, geograafia tund ammu unustanud.
"Mida sa sellega silmas pead?" Ma ei saanud aru, mis minu plaanis pöörast oli.
Angela avas suu, et midagi kosta, kuid see vajus uuesti kinni ning ta toetas ennast raske liigutusega lauale. Kuna ta silmad otsekui puurisid läbi prillide, ning ta roheka-pruunid silmad ei lahkunud minu pealt paar minutit. Paistis nagu ta ootaks, et midagi juhtub või et mina midagi teeksin.
"Angela, kas sa mõtled, et kui ma jalutan koju on see mingisugune tegu, mida keegi iialgil pole kunagi teinud? Kuule, sa ju ise ka jalutad koju, iga päev."
"Jah, aga minu koduteed mida ma läbin, ümbritsevad kogu aeg majad. Sina aga peaksid kõndima maanteel, läbi metsa..." ta hakkas pead raputama "see pole ikka hea mõte. Tule minu juurde või, kui sa tõesti ei saa tulla, siis võib-olla keegi võib sind koju visata... Tyler..Edward?"
"ANGELA?!" hüüatasin natuke kõvemini, kui mul oli plaanis. Saime tänu sellele kõikide õpilaste tähelepanu paariks sekundiks, ning õpetajalt mürgise pilgu. See oli järjekordne selline pilk, mis pani sind mõtlema et kui pilgud tapaksid, oleksin juba kolm korda jõudnud surra.
Isegi Angela kohkus natuke mu hüüatuse peale, kuid kui tähelepanu meist haihtus, muigas ta korraks. Millegipärast tõsines ta peaaegu silmapilgselt, nagu must pilv oleks ta pea kohale hõljudes saabunud.
"Abigail, kas sa siis ei kardagi neid?"
Ta sünge pilk sai mingi natuke rahutuks. Eneselegi tundmatul põhjusel kartsin, et ta räägib Cullenitest. Kuid nii palju kui teadsin Angelat, ei oleks ta Cullenitest nii sügelt sellist küsimust esitanud. Nüüd küll ise ka muutusin mõnevõrra süngeks, kui taipasin et esimene asi, kui keegi mainib midagi pahaendelikku, mu mõtted kargavad Cullenitele.
"No need...olevused?"
"Angela, päriselt ka, mis olevused?"
Ennem kui Angela mulle midagi öelda jõudsis, tuletas õpetaja taaskord meile meelde, et tema tund ei olnud mingisugune turulaat kuid me ei lasknud sellest häirida, vaid peale hoiatust rääkisime rohkem märkamatult.
"Sa siis pole kuulnud? Sellised, karumoodi olevused. Mis ongi veider kuna nad pole karud-"
"Karumoodi olevused, mis pole karud?" segasin Angela jutule vahele. Missugune absurd.
"Igatahes," jätkas ta terava tooniga "neid on nähtud viimasel ajal maanteid ületamas. Mis tähendab, et üksi metsas ringi liikumine pole turvalik, ma ei tea kas on kunagi olnud."
Üritasin tõsist teemat natuke kergendada, kui togasin vahele, et äkki on inimesed karumoodi kostüümid selga pannud, aga Angela nägu nähes teadsin kohe, et ütlesin nüüd midagi väga mööda.
"Sa pead aru saama - nad on ohtlikud. Mike rääkis, et ta isa on mures, kuna mõningaid matkajaid ja turiste on kaduma läinud. Vähemalt õnneks nad otsivad neid...Kuid kõik arvavad, et neid enam ei leita. Ma ei taha et sellepärast, et sul pole transporti koju, võid koduteel ära kaduda."
Ma ei teadnud kuidas reageerida Angela ootamatu tundepuhangule, ning panin käe ta õlale, et tal tuju paremaks saada.
Ta hakkas rutuga pisaraid ära pühkima, mis talle mööda põske lõuani voolasid ning nutuselt muigas:"Mh, ma olen nii tobe, et sellise asja peale kurvaks muutun."
"Ei Angela, seda küll mitte. Sa oled hea inimene."

Olin natuke kergendunud, kui geograafia tund lõppes. Võin vist isegi öelda, et vägagi kergendunud. Isegi kui Angela ja tema äkiline murelikkus sai mind samuti kurvaks, olin siiski rahul et kui minuga midagi juhtub, siis keegi muretseb.
Samas kui me koos õpilaste lainega klassist välja voolasime, palus Angela minult andeks, et ta töinama hakkas. Tegin meelega talle kurja grimassi, mis arvatavasti oli nii naeruväärne ja tobe, et ta tuju paistis tõusvat natuke. Kõndides ning põigeldes inimestest läbi, aeglustas Angela oma sammu, ning vaatas kuidagi imelikult minust mööda. Jäin siis samuti seisma ja kui ma Angela pilku järgisin, maandus see siluetile, mis seisis vastu seina. Vaatasin hetke siluetti.
Pikk, täiuslik keha...isuäratavad silmad,ning jumalikum kui Kreeka jumalad - jah, see oli tema.
Võtsin siis määravad sammud Edwardi poole ning jäin paari meetri kaugusele seisma. Ta muigas oma seksikat naeratust, millega ma tasapisi harjusin, kuid mis ei muutnud teda karvavõrdki vähem atraktiivseks minu silmis.
"Tervist Angela," ta noogutas minust kaugemal seisvale Angelale ja siis keeras pilgu uuesti minule "ning Abigail."
Ta tegi seda kiusteks. Isegi ta pilgust võisin lugeda, et ta viskas mulle väljakutse ette.
Oi jah, nüüd ta juba kergitas kulmu.
"Nurgas seisja, imeliku huumorisoonega kutt...oota, sina see oledki, Edward. Tere sulle ka." sõnasin talle naljatades tagasi, kuid mu toonist oli kergesti kuulda, et ma olin võistluse peal väljas. Jõudsin arvata, et äkki tõesti solvasin teda, kuid kuna ta järjekordselt itsitama hakkas, teadsin et ta sai minust aru. Tundsin isegi, et võisin teda väljakutses võita, kuid oleksin pidanud arvama, et mis iganes mängu ma Edwardiga ei mängi, võidab ta alati.
Ta lõpetas seina vastu nõjatumise ning astus sammu - kaks, lähemale. Nõnda jätkates oli ta paari sekundiga poole meetri kaugusel minust ning vaikselt, poolsosinalt ütles:
"Ma panin tähele, et sinu sõber pole sulle vastu tulnud, ning mis on vägagi ebaviisakas temast." Ta rääkis Jacobist.
Tõstin nina peaaegu lakke, et saaksin ühe korraliku külma pilgu talle visata, kuid ta jõudis minust ette. Ta hääletoon võis muutuda hetkest üleolevast hoolivaks.
"Ning seda fakti teades, ostustasin, et viin su ise koju."
---

[Alice21]

Deem Etu, miks nii huvitava koha pealt pooleli jätsid

Aga muidu hea (Y)

Kas saaks nii et enne Berliini minekut postitad veel ühe.. muidu on jälle pool aastat järgmise kirja vahe

[missBella Cullen]

Jah,paluuun kirjuta veel edasi .Jube huvitava koha pealt jäi pooleli

[bella19]

Jah palun edasi
E-da-si E-da-si E-da-si

[Miss Swan]

---
Selle lausega sai ta mu tummaks. Vähemalt paariks sekundiks. Teadsin, et mul pole muud valikut, kui Edwardiga minna või jala. Millegipärast pani mind kahtlema, et miks tema otsustab mind koju viia. Pealegi, viimane kord kui ta minu juures käis, ei läinud kõik just plaanipäraselt.
"Kuidas sa teadsid?" küsisin vaikselt, ning paistis et Edward natuke hämmeldus. Ta vaatas korraks Angelat, kes nüüdseks meie juures seisis, kuid mitte päris meie kõrval.
"Tean mida?" küsis Edward, ristates käed enda ette ja õlgu natuke küüru tõmmates, nagu oleks tal järsku külm tekkinud.
"Kust sina teadsid kes mind ära tõi?"
Edwardi ilme selgines hetkega. Ta vaatas korraks uuesti Angelat, ning ma arvasin et ta kuulis meie juttu pealt.
"Kuulsin paar kuulujuttu," ütles Edward, millega sai ta uuesti mu tähelepanu "ning, kuna sinu autot ei leidu ka kooliõuelt, siis teadsin."
"Kuulujuttu? Mida sa kuulsid?"
Edward muigas kuidagi väga kibedalt.
"Ütleme, et kuulsin, kuidas sinu poiss tõi sind hommikul kooli."
Avasin suu, et juba vastu protestida, kuid rutuga vajutasin suu uuesti kinni. Mõtlesin, et kui ma midagi ei ütle, siis kuidas Edward sellesse suhtub. Kahjuks Angela jõudis küsida Edwardilt keda ta silmas pidas, ning kui Jacob Blacki nimi juba vestluses välja tuli, ei saanud ma muud teha kui eitada seda "kuulujuttu".
Peale seda järgnes vaikus, mis polnud küll eriti piinlik, kuid ka mitte meeldiv. Angela olekust nägin, et ta oli närvis, ning põhjus oli siililegi selge. Ta hoidis silmi kuskil kaugemal, mingil esemel kuid vahetevahel ta piilus Edwardit, nagu ootaks ta mingit äkilist liigutust. Sellega tuletas ta meelde hirmunud hirve.
Aga kas ma oleksin ka pidanud niimoodi olema ja käituma?
Seda ma ei teadnud.
Edward katkestas siis vaikuse, küsides, kas ma olen valmis koju minema ning hakkasime vaidlema. Mina ei tahtnud, et Edward mind koju oleks viinud.
Kuid teine hääl mu peas ütles, et mul polnud tegelikult selle vastu mitte midagi.
Heitsin ette, et lähen paremameelega jalutades koju, kuid siis sain vastuseks mõlemilt äraehmunud näod. Angela oli esimene, kes midagi ütles.
"Kas sa üldse ei kuulanud mida ma sinule rääkisin? Absoluutselt kõik lähevad autodega koju, ja need kes ei lähe, elavad siinsamas lähedal." Angela ohkas natuke, nagu oleks ta üritanud väikesele lapsele midagi selgeks teha:"Abigail, lase Edwardil sind koju viia."
Tavaliselt Edward oleks selle peale juba muianud, kuid nüüd vaatas ta väga tõsiselt mulle otsa, ning ta ei pidanud isegi noogutama, et ma aru saaks mis meelt ta asjast on.
"Kui sa vaid kuulaksid meid," ohkas Edward "praegune aeg on väga ohtlik aeg metsas ringi liikuda. Usu mind."
Nad tahtsid mind pehmeks rääkida. Ma tundsin seda, väga selgelt, kuidas mu mõtlemine sellest mõjutatud oli.
Ning see vastik asi, mida ma pidin endale tunnistama, oli see, et nad olid õnnestunud.
"Oh, olgu olgu," rutuga vuristasin ette, kuna Edward hakkas mingi väga tähtsa fakti mulle ette laduma, et miks ma temaga peaksin minema "vii mind siis koju."

Ennem kui arugi sain, istusin ma juba Edwardi mugavas volvos, ning kinnitasin turvavöö. Jäin siis ootavalt enda ette vahtima aga samas mõtlesin, et miks Edward polnud veel autot käivitanud. Õhk oli autos kerge, kuid mingi aroom selles autos oli, mis sai mu kõhtu vastiku tunde. Lootsin, et nendeks pole liblikad. Sest liblikad kõhus polnud lubatud. Mitte vähemalt Edwardi puhul.
Samal hetkel Edward käivitas auto, ning kui mootor nurru lõi, taipasin et Edward oli omaette mühatanud.
"Mis on nii naljakat?" küsisin, üldsegist mitte tõredalt, vaid uudishimulikult. Kartsin küll samas, et ta leidis minus jälle midagi naljakat, mille üle natuke itsitada.
"Ei, ei midagi." ütles ta laialt naeratades, ning tagurdas auto sujuvalt teiste autode vahelt välja. Selgelt oli näha et midagi vaevas jälle ta naerusoont, milletõttu ta ei võinud lihtsalt turtsatamata olla.
"Sa naerad."
Nüüd ma kõlasin tõredalt.
"Ei naera." ütles ta, sama lai irvitus näol. Ta üritas küll suruda naeratust ära, kuid see ei õnnestunud väga hästi. Või siis ei näinud ta piisavalt vaeva.
"Mida sa siis teed?"
"Et mida?" küsis ta korraks minu poole vaadates "Autot juhin."
"Ma mõtlen, et mis on naljakat?"
"Kas ma ütlesin, et midagi on naljakat." ta vaatas nüüd täpselt mu silma, ning ma meelega kissitasin oma silmi nii väikseks, et ma naevu nägin teda. Sellepeale ta naeratus ainult kasvas, ning keeras oma pilgu uuesti autoteele.
"Ei. Aga sa irvitad omaette nagu käiks su peas omad naljad. Minuga ka mõne neist jagad?" küsisin, sarkastiline toon mu küsimuses.
Edward ei vastanud alguses midagi, ning naeratus tasapisi ta näolt hakkas kaduma. Tundsin järsku sellest puudust. Ma ei oleks üldse pidanud sellest puudust tundma. Aga paraku, ma tundsin. Ta katkestas mu mõtlemist mõne hetke pärast, küsides et mida ma mõtlesin, kui me sõitma hakkasime. Ma alguses ei teadnud, mida ma oleksin pidanud vastama. Mida ma üldse mõtlesin?
Ah. Liblikad kõhus.
"Liblikatest." vastasin lühidalt kuid sisukalt.
Ta naeratas mulle kergelt, kuid siis tasapisi võttis auto kiirusest maha ja peagi seisime me tee ääres.
Hakkasin rutuga enda poolsest aknast välja vaatama:
"Miks sa siin peatusid?"
Kuigi Edward ei naernud, oli ta hääles kuulda, et ta surus naeru maha:
"Me oleme su maja ees."

[Sponsored content]