Jutuke .

[Miss Swan]

Olgu ,siin on üks mu jutuke...Mis sarnaneb kohati isegi vääääga palju Twilightiga aga loodan et see ei häiri.
(Siku,ma ei ahvi sind )
---
Vajutasin dvd mängija kinni.
"Kuri,paha võõrasema.Pah!" pomisesin endamisi ja tõusin diivanilt püsti.
Sättisin oma oliivimustriga kleiti paremini ja läksin aknalaua peale istuma.Ohkasin sügavalt.Vaatasin õue,kus sadas paduvihma ja ma olin tänulik,et ma ei viibinud õues.Kerisin peas Tuhkatriinu-filmikest,mille vaatamise just lõpetasin.Ohkasin uuesti aga nüüd sellepärast,et vähemalt Tuhkatriinul oli hea lõpp.
"Või õigemini and they lived happily ever after." pomisesin uuesti.Jälgisin kuidas vihm peksis aknaid ja mustad pilved liikusid ida suunda.
"Mürsk tuleb." seletasin endale ja vaatasin kuidas vihm tantsis mu auto peal.Kobisin aknalaua peal maha ja vedasin oma jalad teisele korrusele,oma tuppa.Kui tuppa sisse astusin,põrnitsesin punast seina.Keegi oli mu akna lahti jätnud.
"Kurat!" vandusin joostes akna juurde ja tõmbasin selle kinni.Põrandale oli tekkinud suur veeloik.
"See veel puudus,kastame mu vaipa ka veel!" hüüatasin alla tormates ja võtsin köögist rätiku.Natukese aja pärast,kui olin vee kuivatanud,istusin voodi peale ja ohkasin.
"Ma peaksin ohkamise lõpetama." ütlesin endale karmilt ja juba olingi endalt ohkamise keelanud.Viskusin voodi peale pikali ja passisin lage.Kuulsin kuidas mu telefon hakkas helisema,Supermassive Black Hole helinaks.Mu kasuemale ei meeldinud see laul.Tõusin istukile ja sobrasin enda käekotis.Lükkasin telefoniklapi lahti ja panin kõrva äärde.
"Abigail,kas sa oled praegu kodus?" küsis mu kasuema.
"Olen.Kas sa oled tööl?" küsisin,vastust ette teades.
"Jah.Ära õue mine,torm tuleb."
Pööritasin silmi:"Claire,ma eriti ei tahagi välja minna,õues sajab."
Seepeale ta vastas:"Forksis sajab koguaeg.Millalgil peab ju õue minema.Aga mis sa tegid?Õpitud?"
"Ei ole veel.Ma vaatasin just Tuhkatriinut ja hakkan kohe õppima."
"Kas sul on jälle mingi kleit seljas?" küsis ta itsitades.
Vastasin jaatavalt.Mul oli selline väga imelik komme ,et alati kui ma Disney-filmi vaatasin,pidin endale kleidi selga panema.
"Olgu,ma lähen ennustan Forksile veel rohkem vihma.Kas Spencer on kodus?"
"Ei,ta on La Pushis."
"Olgu.Muuseas,homme ei saja vihma.Tsau,näeme õhtul."
"Heihei!"
Viskasin telefoni tagasi enda käekotti.Mul ei olnud plaaniski õppima hakata.Mul oli plaanis välja minna.Mõeldes matemaatikaõpetajale vabandust välja,miks ma ei ole ülessandeid teinud,avasin samal ajal kleidiluku.Vahetasin kleidi asemele midagi mugavamat:Tumesinised teksapüksid ja sinakasroheline pikkadevarrukatega pluusi,mis sobivad mu silmadega kokku.Kuulsin kuidas müristas.See ebatavaline müristus hoidis forkslasi oma kodudes,sooja teki all,kuid mind mitte.Mind tegi see rahutuks.Tuli uus müristus.Iga müristusega käis mu läbi mingi imelik tunne,kuid ei jäänud sellele mõtlema,vaid võtsin käekoti ja läksin treppidest alla.Toppisin oma punase vihmakeebi selga,mis oli kergelt veel niiske ja sammusin õue...
---

[haly005]

Hea jutt ja tüdrukul on lahe nimi.Kas see jutt läheb edasi ka?

[Miss Swan]

Jaa , 15 lehekülge olen kirjutanud

[Miss Swan]

---
"Vihm,vihkan seda.Ei,vihma ei tohi vihata,see teeb puud roheliseks." pomisesin endamisi kõva häälega ja üritasin positiivselt mõelda.See eriti ei õnnestunud.
"Siin ei saagi enam rohelisemaks minna.Miks siis vihma veel vaja?Ma ei kujutaks ettegi,kuidas ma hakkama saaks,kui ma rohelist värvi vihkaksin." pomisesin samal ajal kui autosse istusin.Viskasin käekoti kõrvalistmele,võtsin vihmakeebi seljast ja käivitasin auto.Panin soojenduse tööle ja silitasin autorooli.Telefon hakkas helisema.Enda üllatuseks leidsin helistajaks isa.
"Hei isa!" teesklesin reibast häält.Müristas uuesti,nii et ma ei kuulnud ta esimesi sõnu.
"-ke,kas teil seal müristab?Meil siin paistab päike."
Suur uudis.Mis seal Las Vegases ikka veel võib paista?Isa helistab kaks korda kuus ja räägib minuga päikesest,mida ma niiväga igatsen?
"Isa,sain aru.Ühesõnaga:teil seal Las Vegases päike sillerdab ja meil siin lastakse vett kaela." ja naersin oma võltsnaeru,mis oli minuarvates normaalseim naer,mida ma suutsin naerda.
"Kullake,kuidas sul läheb?Koolis?"
Köhatasin.Ma olin esimene nädal koduõpetuses olnud ja homme lähen kooli.Nagu iga normaalne teismeline.
"Hästi." vastasin ainult.
"Kuidas Clairel läheb?Saate hakkama?"
"Saame küll."
Imelik oli,et mu isa käis "salaja" naistega väljas ,kes olid umbes minuvanused ja ta arvas,et mu kasuema ei ole saanutki sellest teada.Nad on paberite kohaselt veel abielus,kuid hetkel Claire lahutab mu isast,Albertist.
"Albert." ütlesin ja itsitasin selle nime peale.Unustasin hetkeks,et räägin oma isaga.
"Abby,räägi."
"Ei midagi aga palun ära kustu mind Abbyks."
"Olgu,ma pean nüüd minema tagasi tööle,hei hei!"ja ta lõpetas kõne.
Mul hakkas juba palav ja keerasin soojuse vähemaks.Otsustasin liikuma hakata.Sõitsin kooli lähel asuvas kohviku ette.Seal ees oli ka poliseipealiku Swani politseiauto.Parkisin oma auto tema auto kõrvale,haarasin käekoti ja jooksin läbi vihma kohvikusse.
Minu üllatuseks oli üpriski palju inimesi seal.Vaatasin ringi,otsides natukenegi tuttavamat nägu.Ei olnud,nagu ma juba ette aimasin.Istusin lauda,mis paistis olevat ainuke vaba laud terves kohvikus.Nägin kuidas noorte kamp mind eemal vaatas.Seal lauas istus kaks poissi ja kaks tüdrukut.Keerasin oma pilgu naise peale,kes mu laua kõrvale oli tulnud.
"Kas sa tahad midagi tellida?" küsis ta naeratades oma valget naeratust ja oli näha ,et ta hambaid on valgendatud.Ta vaatas küsivalt oma hiirhallide mittemidagiütlevate silmadega otsa.
"Sidruni jäätee sobib väga hästi,aitäh." ja naeratasin võltsnaeratust talle tagasi.Sõnagi lausumata kõndis ta minema.Uurisin igat kohalolijat täpselmalt.Panin tähele,kuidas sama kamp noori tõusid oma lauast püsti ja kõndisin minu poole.Hoidsin pilgu tugevalt nende peal.
"Hei!" ütles üks nendest,umbes minu vanune ja üpriski nägus poiss.
Pole minu maitse.
"Minu nimi on Mike." tutvustas sama poiss ennast mulle ja istus mu lauda.Tüdruk,selline upsaka olemusega,istus Mike'i kõrvale krimpsus näoga.
"Eric." lehvitas teine poistest mulle.
"Ja Angela." viitas Eric teisele ,ujedale tüdrukule,kes naeratas mulle arglikult.Eric ja Angela istusid upsaka tüdruku kõrvale istuma.
"Jessica,ära tee sellist nägu." ütles Mike ülbele tüdrukule ja Jessica naeratas talle.
Lootusetult armunud.Ja muigasin selle peale.Sama naine tõi mulle jäätee ja kadus uuesti minema.
"Kas see koht oli ikka vaba?" küsis Angela mu käest,ainuke kes mõistis viisakas olla.
"Loomulikult." naeratasin ja nägin,kuidas Mike'i ja Eric'u näole tõusis naeratus.
"Sa oled uus siinkandis.Mis su nimi on ja kust sa tulid?" küsis Mike.
---

[haly005]

väga hea ja tõesti on suhteliselt sarnane videvikuga, aga sellegi poolest hea jutt:)

[Miss Swan]

---
Noogutasin.
"Ma olen Abigail ja kolisin siia umbes nädal aega tagasi New Yorkist." tutvustasin ennast nagu kuskil raamatutelugemiseringis.Vaatasin Jessicat ,kes tegi üllatunud näo pähe ja siis naeratas.Kulistasin jäätee alla ja neli silmapaari jälgisid mu igat liigutust.
"Miks sa veel koolis ei käi?" küsis Eric.
Tõusin püsti.
"Ma tulen homme,aga ma pean nüüd minema.Näeme homme." vuristasin ruttu ja lehvitades kõndisin letilt mööda,makstes oma jäätee ja astusin õue.
Nägin kuidas politseipealik Swan uuris mu autot ja siis istus omasse.Ootasin paar sekundit ,et ta ära sõidaks.Ta sõitis mind nägemata maanteele.Õues tibutas ainult ja enam ei müristanud.Otsustasin metsa minna.
Sõitsin autoga lõuna suunda ja paarikümne minuti pärast peatasin auto väikse teeserva.Võtsin käekotist telefoni,toppisin taskusse ja viskasin koti tahaistmele.Virutasin ukse natuke liiga kõvasti kinni ja seisin natukest aega põrnitsedes autot.Keerasin ennast ümber ja sammusin metsavahele.Kõndisin üpris tükk aega,järjest sügavamale metsa.Vihma enam ei tibutanud ja tundsin seda metsa värskust.Nägin kaugelt suurt kivi ja võtsin ette minna selle peale ,et oma jalgu puhata.Kui olin paari minuti pärast kivi peal,tundsin,et midagi on teistmoodi.Vaatasin ümberringi ,kuid midagi erilist nägemata,läksin kivi peale pikali.See oli soe.Sulgesin silmad.Kivi soojendas mind.
Avasin silmad värina peale,mis tuli mu taskust.Lõin telefoniklapi lahti ja juba kuulsin:
"Abigail,kus sa oled?!" hüüdis mu kasuema.
Vaatasin kella.
P-p-pool üksteist?
"Ee,jah.Ma olen juba koju tulemas." ja lõin klapi kinni.
Ronisin kivi pealt ettevaatlikult maha ja kõndisin sama suunda,kust olin tulnud.Natukese aja pärast sain aru,et olin eksinud.
Kurat,kurat!Miks ma magama jäin?Kuidas ma eksinud saan olla?Ma olen suurepärane orienteeruija.
Mu mõtteid seisatas mahe naer mu läheduses.Väga mahe,seksikas naer.Vaatasin ettevaatlikult ümberringi.Olin juba võtmas teise suuna kui kuulsin kellegi mesimagusat häält mulle ütlemas:
"Vale suund."
Põrnitsesin ainult vihaselt enda ette ja kõndisin põikpäiselt edasi.
"Ma ütlesin,et vale suund." ütles sama hääl mulle uuesti.Oli tunne et mees,kes mind kõnetles,seisaks mu taga.Olin kindel,et nii ei olnud.
Keerasin ennast natuke paremale ja kõndisin edasi.
"Oh sa ei või nii eksinud olla." ütles mehehääl mulle uuesti ja kergelt naeris.
"Naera terviseks." ütlesin valjuhäälselt ja nägin kaugelt,kuidas mu tumesinine põrnikas paistis...
---

[haly005]

Nii hea jutt, tahaks teada mis edasi saab.

[Miss Swan]

küll sa saad teada ,juttu on kirjutatud peaegu 30 lehekülge.
ja siia on kirjutatud mingi alla kolme lehekülge

[Miss Swan]

---
Kõndisin kiirelt auto juurde,paar korda enda taha vaadates.Ma ei tahtnud,et Claire üleliia muretsema hakkaks.Istusin autosse ja olin autot käivitamas.
Mida?!Kus see kuradi võti on?!
"Arh!" karjusin ja viskusin ennast pikali kõrvalistmele.
"Metsa tagasi ma ei lähe.Ma ei leiaks võtit sealt ülesse."arutlesin endamisi pead kinni hoides.Tundsin kuidas kerge tuul käis mu jalgade juurest.Kobisin juhi kohale tagasi istuma ja venitasin enda käe tahapingile ,et käekoti võtta.Otsisin võtit käekotist,kuigi teadsin,et seda seal ei olnud.Viskasin vihase pahinaga käekoti enda kõrvale ja silusin enda juuksed kõrva taha.Vaatasin nüüd ,kui palju mul bensiini alles oli.
Pool paaki?
Panin tähele ,et võti oli tagasi oma kohal.
Kuidas see kuradi võti tagasi siin on?
Käivitasin vihaselt auto.Otsustasin,et tulen varsti tagasi aga ainult päevasel ajal.

Hommikul ärkasin kolme asja peale:Claire hõige,äratuskell ja kasuvenna kraaksumine.Lülitasin äratuskella välja ja ronisin voodist ülesse.Läksin peegli ette ja samal hetkel mu kasuvend lendas tuppa:
"Kas sa viiksid mu ka kooli?Ma ei taha ,et ema viiks,ega ma ei jaksa jalutada...Abigail,kas sa ei võiks midagi selga panna?!"
Vaatasin peeglist enda riietust ,milleks olid aluspüksid ja ülisuur t-särk.Kergitasin oma vihase pilgu kasuvennale,kes mulle naeratas oma inglinaeratust.
"Spencer.Kas sa ei oska koputada? Ja jah,ma viin su kooli." haigutasin uniselt.
Ta noogutas ainult ja kadus mu toast.Kammisin kergelt oma helepruunid juuksed ja panin esimesed ettejuhtuvad kõrvarõngad,milleks olid mustad pärlid.Toppisin oma mustad,kitsad teksad jalga ja otsustasin roosakas-beezi topi kasuks.
Huvitav,milline mu esimene koolipäev Forkis tavalises koolis ka läheb?
Rutuga tõmbasin endale sinise jakikese peale.
"Spencer,hoolitse oma õe eest." kuulsin kuidas Claire ütles allkorrusel,kui olin samuti alla minemas.Spencer oli minust ainult pool aastat vanem,kuid ta hõõrus seda korduvalt mu nina alla.Muidu oli ta kõige täiuslikum vend,keda võib soovida.
"Tsau Claire!" hõikasin kui kasuema oli uksest väljumas ja ta lehvitas mulle.
"Nii ,kus meie Abby eile hulkus?" küsis Spencer minult naerdes ja toetas ennast köögikapi vastu,et mulle ees olla.
"Metsas." vastasin lühidalt ja liigutasin ta käe kapilt ära.
"Hunte ka nägid?" küsis ta naeratades.
"Hunte? Ei...ei näinud." ütlesin mõtetes.
Võtsin kapist piima,apelsiinimahla ja hommikuhelbeid ja tegin meile mõlemile hommikusöögi.Hiljem kui me autos istusime,hakkas Spencer jälle arutlema:
"Miks mul autot pole?"
"Kuna sa oled kaks korda sõidutesti põrunud." vastasin naeratades,kuid naeratus kadus hetkega.Nägin kooli ja keerasin kiirteelt kooliparklasse.Kuulsin,kuidas Spencer neelatas kuuluvalt...
---

[Miss Swan]

---
Olime kogemata üpris vara kohale saabunud kuid pargipaigal oli juba nii mõnigi auto.Autod olid vanad ja lagunenud.Lootsin,et uuemaid autosi tuleb ka,kuna ei tahtnud,et mu auto silma pistaks.Parkisin oma auto teistest viiest autost rohkem eemale.Astusime mõlemad Spenceriga välja ja mulle meenus,et täna ei olnud vihma lubatud.
Ehk on veel lootus,et päike paistaks.
Seisime paar sekundit auto kõrval ,ja vaatasime ümbrust.Koolimaja oli selline,üpriski tavaline.Õuel oli puid ja põõsaid.Kõikjal oli roheline.Nägin,et natuke eemal oli isegi natuke muru niidetud,kuid pooleli jäetud.Muigasin omaette.
Täiesti mõttetu on siin muru niita.
Arvatavasti muruniitja sai sellest ise ka aru.Spencer hakkas liikuma,kuhugile suunda.Astusin ta järgi,ise täiesti keskendunud ümbrusele vaatamisele.Ta sammud olid suured,ja ma pidin üsnagi kiiresti kõndima,et mitte maha jääda.Nägin veel vasakule vaadates kaugemal metsa.Keerasin pilgu tagasi Spenceri seljale ja kergitasin enda jaki kraed.Tegin natuke kiiremad sammud et tema kõrval kõndida.Vaatasin küsivalt talle otsa kuid nähes et ta keskendunult enda ette vaatas,vaatasin samuti.
Kantselei.Muidugi me lähme esimesena sealt läbi.

Astusime kantselei uksest sisse.Esimene asi ,mida ma tähele panin oli ,et seal oli jube palav.Isegi valgus oli ere,mis pani hetkeks silmi kissitama.Hoone mis oli isegi juba väike,oli jagatud pooleks letiga.Lett oli täis kuhjatud paberitega ja nägin paberikuhja tagant punast juustepahmakat.Kõndisime aeglaselt leti poole.See sama punaste juustega tädike vaatas alguses meid üllatunult,kergitas oma prille kuid siis naeratas:
"Abigail ja Spencer Walker,nii hea teid siin näha."
Naeratasin ainult ja samas ta hakkas paberitekuhjast midagi otsima.Kartsin et me jääme sinna üpriski kauaks,kuna ei oleks arvanud,et ta oleks meile mõeldud pabereid ülesse leidnud.
"Oi,siin need ongi." pomises ta rahulolevalt ja ulatas meile paberid.Võtsime tänades vastu.
Kui olime kantslei ukse taga ,toppisime ülemäärased paberid oma õlakottidesse.Kõndisime mõlemad aeglaselt ja vaatasime oma tunniplaane.
"Kas sul on ka täna kehaline?" küsisin Spencerilt.
"On jah.Miks see peab just täna olema?" küsis ta natuke pettunult.Kergitasin pilgu kooli parklale.Imestasin,kuna päris palju õpilasi oli juba kohale saabunud.Jälgisin kuidas noored voolasid oma vanadest romudest välja.Minu kergenduseks leidsin otsekohe enda auto kõrvalt uue läikiva hõbedase volvo.Kõndisime Spenceriga kooli ette olevatele pinkidele istuma ja panin tähele, kuidas kõik meid vaatasid.Nägin kellegi tuttava nägu lähenemas.
"Abigail!" hüüdis Mike'i hääl...
---

[Miss Swan]

---
Nägin kuidas Mike lehvitas mulle ,liikutes rahvamassis meie poole,koos Jessicaga ja juba nad istusid meie vastas.
"Hei Abigail,sa tulid!?" hüüatas Mike natuke entusiastlikult.
"Ma ju ütlesin ,et tulen." ütlesin kergelt naerdes ja nägin ,kuidas Jessica naeratas oma võltsnaeratust.Mike'i naeratus vajus koheselt ,kui ta Spencerit tähele pani.Jessicagi põrnitses nüüd Spencerit.
"Kes ta on?" küsis Mike ettevaatlikult,kuid kuidagi üleolevalt.Muigasin ta näoilme üle.
"Minu vend Spencer.Spencer,need on Mike ja Jessica." tutvustasin neid nüüd omavahel.Jessica naeratas Spencerile ja jäi teda jälgima.Ma juba teadsin,mida see pilk tähendab.Isegi Spenceril hakkas ebamugav Jessica maiast pilgust.
"Aga mul hakkab hispaania keel kuskil majas number-" ütles Spencer oma tunniplaani vaadates kuid Jessica hõikas vahele:
"Number neli.Mul on ka hispaania.Äkki läheksime koos?" küsis nüüd Jessica.Oli tema kord olla entusiastlik.
"No olgu." soostus Spencer pika näoga,kallistas mind ja sammus Jessicaga maja nelja poole.
"Ja mis tund sul on?" küsis Mike mu vastas ,ja keerasin enda pea tema poole.Ta naeratas sõbralikult.
"Füüsika." ja ohkasin.
Kas ma just praegu ohkasin?"
Mike pettus kergelt ja sain aru,et tal oli mingi teine tund.
"Mul on muidu matemaatika number viies.Aga füüsika on esimeses.Tahad ma saadan sind?" küsis ta naeratades taaskord sõbralikult.
"Pole vaja,eks ma kuidagi saan ise hakkama." ütlesin muiates ja tõusin pingilt.Ta tõusis kohe peale mind.Ta vaatas mulle natuke kahtlaselt otsa.
"Okei siis.Näeme varsti." ütles ta kergelt naeratades.Lehvitades kõndisime kumbi eri suunda.
Uitasin natukest aega ringi,ennem kui number ühe maja leidsin.Paari minuti pärast hakkas tund ja sammusin rahulikult klassi.
"Tervist preili Walker." naeratades õpetaja soovis.
"Hommikust." naeratades soovisin tagasi ja lükkasin talle paberi ette,mille ma päeva lõpuks pean kantsleisse tagasi viima.Jälgisin huult närides kuidas õpetaja kirjutas paberile alla.Ta andis mulle paberi tagasi ja andis laua pealt paksu õpiku.Võtsin selle vastu ,kuid see osutus raskemaks kui arvasin.Väga vähe jäi puudu ,et mu käed oleks alt vedanud ja raamatu maha kukutanud.Muigasin välja hingates kergelt andekspaluvalt õpetajalt,kes naeratas mulle uuesti.
"Aga sa tulid siia kursusele väga napilt.Meil on ainult siin üks koht vaba." seletas ta mulle ja istus laua peale.Keerasin nüüd ennast esimest korda klassi vaatama.Mu tähelepanu köitis koheselt pronksijuukseline poiss.Ta oli uskumatult kaunis.Mu suu vajus kergelt lahti,kui nägin tema kõrval vabat kohta.Taipasin koheselt,et see oli arvatavasti minu koht.Vajutasin suu kinni.
"Mine istu nüüd Edward Culleni kõrvale,tund hakkab ka kohe pihta." ütles õpetaja mu kõrval ja mingi jõuga ma liikusin selle poisi poole.See imeilus poiss,Edward, vaatas enda tühjale lauale keskendunult ,nagu ta loeks midagi.Panin oma vähemalt kolm kilo kaaluva füüsikaõpiku lauale ja istusin enda kohale vaikselt ja vaatasin Edwardi poole.Ta jälgis mind.Keerasin pea ära ja üritasin hoida mõtteid mujal.Lõpuks mõtlesin,kuidas Spencer üritab hetkel Jessica külgelöömisest eemal hoida.
Õpetaja alustas tunniga ja nägin silmanurgast kuidas ta ikka jälgis mind.Keerasin pilgu ta poole ja ta vaatas mulle otsa oma isuäratavate toffee värvi silmadega.Mu pilk libises ta ninale,mis oli täiuslik.Sealt edasi mu pilk liugles põsele.Ta oli ebaloomulikult hele.Lausa marmorvalge.Silmasin ta huuli,mis olid kergelt raokil.Need olid täiuslikud.Mu huuled vajusid samuti raokile,nagu oleksid need ainult paari sentimeetri kaugusel tema omadest.Ta oli täiuslikum inimene,keda olin eales näinud.Ta keeras aeglaselt oma pilgu enda ette,tahvlile.Vaatasin nüüd ta pronksti juuksepahmakat.Ta juuksed olid segamini,nagu oleks ta just voodist ärganud.
Kuradi seksikas.
Mu pilk vajus piinlikult enda ette,kui nägin et ta suunurgad muiele kisusid.Mul oli häbi ja tundsin kuidas mu põsed õhetama lõid.
Oh ei,mitte veel punastumine!
Et mitte rohkem punastama hakata,tõmbasin õpiku laua nurgast enda ette ja avasin selle.Õpetaja kirjutas tahvlile leheküljenumbri ,kuid Edwardil oli see juba lahti.Sirvisin siis kiirelt üsnagi must-valget õpikut ja peatusin leheküljel 232.Tõstin pilgu raamatult tahvlile ja panin juuksed,mis olid mu näo ette vajunud,kõrva taha.Kuid avastasin ennast varsti,et jälgin Edwardit.Midagi saladuslikku temas oli,mis ajas mind pööraselt uudishimulikuks.Olen juba iseloomult väga uudishimulik.Temast õhkus mingisugust ohtlikust,mis paneb teisi eemale hoidma.Temas-
Lõpetasin temale mõtlemise kui nägin et ta naeratas omaette...
---

[Isabella]

v2ga hia , aga ega see lõpp pole ju veel

[Miss Swan]

oh ei ,mul on üle 30 lk kirjutatud...siin on vaevased viis-kuus lk

[Miss Swan]

---
Vaatasin lummatult ta naeratus,kuid siis raputasin pead ja üritasin tunnile keskenduda.Jah,üritasin.See eriti ei õnnestunud,kui surmavalt ilus poiss mu kõrval on.Kirjutasin tahvlilt vihikusse mingi pudrukeelt,nagu õpetaja seda sinna oma arusaamatu käekirjaga oli kirjutanud.Mu pilk käis isegi Edwardi peal,kes istus kuidagi pinges omal kohal.Umbes viie minuti pärast andsin otsad.Ma ei jaksanud enam õpetaja käekirjast aru saada ja panin trotsilt käed risti rinnale ja nõjatusin vastu tooli seljatuge.Tundsin,nagu ma oleksin klassi paha poiss,kes ei õpi.Vaatasin klassis ringi,nii mõnigi patras oma pinginaabriga.Ise seda teha ei kavatsenud.Vaatasin käekellalt ,et mitu minutit pean veel piinlema.
Pool tundi veel?!Mida?
Ohkasin nüüd väga sügavalt ja pikalt.Edward pööras ennast mu poole,vaatas korraks ja keeras pilgu tagasi tahvlile.Jäin teda vaatama.Nüüd panin esimest korda tähele,mis riided tal on.Ta oli must t-särk ja paistis et tal ei olnud sugugi külm.Isegi mul oli jakiga jahe olla.Mul läks ihu kananahale ,kui mõtlesin,et peaksin jaki pealt ära võtma.Tal on jalas tumesinised teksapüksid.Täitsa tavalised riided,kuigi tema peal need paistsid ,nagu oleksid väga erilised.Tal oli veel tumehall kampsun tooli seljatoe peal.Mul tegi kiusatus seda kampsunit võtta ja endale selga toppida.See paistis nii pehme olevat.
Ja nagu ta seda praegu vajaks ka?
Võpatasin sirge seljaga istuma.
Mis mul ometi arus on?
Natuke shokeeritult toetasin ennast tagasi seljatoele ja mõtlesin et mis mul viga on.
Kohe esimesel tunnil ja esimesel koolipäeva plaanin võtta ilma luba küsimata oma pinginaabri kampsuni?Kas ma olen hull?
Edward keeras mind vaatama,nagu oleksin kõva häälega ta nime maininud.Vaatasin taaskord lummatult ta silmi.Vaatasime natukest aega üksteisele otsa kuid siis keerasin enda pea tahvli poole,et uuesti mitte punastama hakata.Teadsin ,et ta jälgib mind.
Ehmusin kui koolikell helisema hakkas.Ma ei olnud seda nii ruttu oodanud.Tõusin ehmatusest hoolimata kähku püsti,toppisin rutuga oma väga paksu õpiku kotti.Tahtsin ruttu klassist välja saada,et Spencerit näha.Kui kõndisin õpetaja lauast mööda,õpetaja peatas mind.Vaatasin talle segaselt otsa.
"Abigail,mis sa ütleksid tänase tunni kohta?Võid kõik ausalt välja rääkida,siis võib-olla oskan ennast parandada."
Kas ma pean talle nüüd ütlema,et ma ei keskendunud tunnile ültse,kuna Edward istus mu kõrval?Või siis,et ta peaks uuesti kirjutama õppima?
"Eh,muidu oli kõik täitsa hästi,ainult teie käekirjast oli natuke raske aru saada."
Ta jäi mõtlema ja selle kõige lisaks kirusin õpetajat mõtetes.Ta hakkas mulle midagi seletama,aga ma ei vaevanud ennast enam kuulama,kuna olin nagu mingisuguse hüpnoosiga Edwardit vaatama jäänud.Ta oli juba asjad kõik ära pannud ja tõusis pingilt.Ta liikus nii sulavalt.Ega ma ise ka suuremosa koperdaja olnud,aga see ,kuidas Edward liikus ,oli midagi seletamatut ilusat.Isegi proffesionaalsed tantsijad ei oska nii ilusti liikuda.Kuulsin ainult katkendikult õpetaja seletusest ja ei näenud vaeva nendest sõnades lauseid moodustada.Edward tõstis pilgu maast mu peale ja kui oleks sobilik olnud,oleksin õhku hakanud ahmima.Ta kõndis üpriski aeglaselt või ma ise kujutasin kõike aegluubis ette.Jälgisin pingsalt iga ta liigutust.Ta vaatas mind ruttu pealaest varbateni ja siis muigas.Tundsin kuidas mu põsed natuke õhetama lõid ja lõin pilgu enda varbadesse.Ta kõndis niimoodi mu mööda.Õpetaja oli vait ka jäänud ja sain aru,et võin minna.Viisakalt peale nägemist öeldes kõndisin kiirete sammudega klassist välja...
---

[haly005]

Ma ei saa, see onn nii he jutt:) sa oskad ikka tõsiselt hästi kirjutada.

[Miss Swan]

hah,aitäh
ma vaatan et see mis ma paberile olen kirjutanud ja siis siia ,muutuvad koguaeg teistsuguseks...siia rohkem üksikasjalikult

[Miss Swan]

---
Kui klassist välja astusin,leidsin enda imestuseks mind ootamas Angela,Eric,Jessica,Mike ja Spenceri.Läksime siis kõik koos kehalisse ,kus me istusime Spenceriga pingi peal ja jälgisime teiste korvpallimängu.Spencer kaevas oma kollase iPod nano taskust välja ,ja kuulasime seda koos.Korvpallimäng lõppes üsna ruttu viigiga.Samuti lõppes ka tund.Lauldes koos U2-te läksime välja teisi ootama.Üsna ruttu ilmusid ka teised meie juurde tagasi.Mikel oli üsnagi rõõmus ilme.
"Miks sa nii rahulolevalt naeratad?" küsis Eric Mikelt kulm kõrgel.
"Nüüd on ju lõuna!" hüüdis Mike kooli õuel,et see kajas.Jessica hakkas itsitama ja isegi Angela turtsatas.Ise irvitasin ainult seepeale.

Suundusime kuuekesi sööklasse.Söökla oli üsnagi samasugune ,nagu mu eelmises koolis.Panin kohe tähele eri riikide lippe seinal.Vaatasin neid kui me sööki võtma läksime.Mul oli ka kõht üsnagi tühjaks läinud ja pidin Spencerilt raha laenama.Kõndisime siis Spenceriga oma kandikutega teisel järgi ,et näha,kuhu lauda me istume.Istusime üsnagi keskele sööklat ja kui me istuma saime ,liitus meiega veel kaks uut nägu.Juttu kuulates sain nende nimed teada.Lauren ,veel ülbema olemisega kui Jessica, rääkisid kelleskist taga ja Tyler seletas poistele midagi eilsest.Vaatasin siis ümberringi,et rohkem kooliga tutvuda.Togisin oma võileiba mõtlikult natuke vastu taldrikuäärt ja tõstsin pilgu kaugemal olevale lauda,mis oli meie laua vastas.Mulle vaatasid samad tuttavad toffeevärvi silmad otsa.Mu suu vajus raokile ja ma jätsin võileiva togimise sinnapaika ja vaatasin Edwardit hämmastunult.Ta paistis selles valguses veelgi rohkem kahvatum välja.
Nagu see oleks veel võimalik.
Ta lihtsalt,passis mind seal viieteise meetri kaugusel.Tavaliselt,kui keegi mind niimoodi vaatas,või jälgis,eirasin inimest või tegin nii,nagu midagi ei juhtuks.Kuid ma ei suutnud seda nüüd teha.Vaatasin ainult Edwardit ja ei midagi muud.Ta istus toetades ennast tooli seljatoele ja pööritas kinnist limonaadipudelit vastu lauda.Nägin veel,et ta ei olnud midagi söönud.Tundsin kuidas keegi minu vasakul pool hakkas mind togima.
Kulm kortsus keerasid togija poole,kes osutus Mike'ks.Unustasin täitsa ära,et ta istus mu kõrval.Ta poetas paar friikartulit mu taldriku peale ja naeratas oma laia naeratust.Muigasin ainult ja sõin ühe ära.Keerasin uuesti pilgu Edwardi lauda.Ta vaatas ikka veel mu poole.Nüüd panin midagi veel tähele...
---

[Miss Swan]

---
Nimelt panin tähele,et ta ei istunud lauas üksi.Nägin kuidas üks mustade lühikeste juustega tüdruk seletas midagi Edwardile.Jälgisin nüüd seda haldjaolemusega tüdrukut.Ta oli täpselt sama hele,kui Edward ja tal oli ka tumedad silmaalused,nagu oleks ta mitu ööd üleval olnud.Ta seletas midagi rõõmsalt ja Edward oli juba ennast ta poole keeranud.See haldjalik tüdruk oli uskumatult ilus.Ta vehkis oma kätega graatsiliselt,kui ta midagi elavalt seletas.Panin siis samuti tähele veel blondi poissi,kes istus mustade juuste tüdruku kõrval.Sama kahvatu.Samasugused silmaalused.Sama,uskumatult kaunis.Sain aru,et see blond poiss kuulas,mida haldjalik tüdruk ta kõrval rääkis ,kuid oli näha,et poiss vaevles mingisuguse valu käes.Mul hakkas kahju temast.
Panin siis tähele ,et Edwardi teisel pool istusid üks mustade juustega musklis poiss ja blond tüdruk.Mu suu vaju natuke lahti ,kui teda tüdrukut vaatasin.Ta oli kõige ilusaim naine,keda ma olen oma seitsmeteise aasta jooksul olen näinud.Tundsin,kuidas ma hakkasin natuke kadetaks minema,kuid surusin selle tunde maha.See õnnestus üsnagi hästi.Kõik nad olid kahvatud,marmorvalged.Nende näojooned olid täiuslikud.Ainukesena kes selles lauas sõi ,oli see kaunis blond tüdruk.
Tundsin oma käevarres kuidas Mike mind uuesti togis oma sõrmega.Keerasin uuesti oma küsiva pilgu ta peale.Ta naeratas mulle ja nägin,et ta oli mulle rohkem friikartuleid poetanud.Muigasin ja võtsin veel ühe friikartuli ja keerasin pilgu Spenceri poole.Ta jälgis ka neid vastaslauas istuvaid maailma ilusamaid olevusi.Toppisin talle lahtise suhu friikartuli ja ta ehmatas .Hakkasin itsitama ja Mike hakkas ka naerma.Jessicagi hakkas itsitama.Olin kindel,et ta ei tea,mis juhtus.
Kui ma olin Mike antud friikartulid ära söönud,mida ta mulle koguaeg juurde oli lisanud ,hakkasin oma võileiba tükkideks rebima.Tegin nendest väiksed tükid,et lihtsam oleks süüa.Edward vaatas üsna tihti meie lauda,minu poole.Isegi see haldalik tüdruk vaatas mind.Sain aru,et nad hoiavad omaette,kokku.
"Cullenid." ütles Jessica ainult Mike'i kõrvalt ja hammustas tumepunasest õunast esimese suutäie.
"Cullenid?" küsis Spencer üle.Kõik meie lauas istujates noogutasid.Jessica jätkas:"See ilus poiss,pruunide juustega,kes istub keskel.Tema on-"
"Edward." ütlesin ainult.Kõik meie lauasolijad keerasid mind vaatama.
"Igatahes,ta nagu suht loner võinii.Aga see ei tähenda,et võiksid talle külge lööma hakata.Talle nagu ei kõlba mitte keegi.See blond tibi on Rosalie ja ta on koos selle mustajuukselise kutiga,Emmettiga.Alice ja Jasper on ka koos." tutvustas Jessica meile Spencerile Culleneid.Vaatasin nüüd Cullenite lauda ja Rosalie vaatas mulle otsa ,kuid ma ei pööranud pilku ära.Ta hakkas Emmettiga mindagi rääkima ja keskendusin siis hetkeks oma lauas toimuvale vestlusele.
"Aga kuidas nad saavad...käia üksteisega?" küsis Spencer hämmingus.
"Nad on tegelikult adobteeritud.Elavad Dr.Culleni ja tema naise tiiva all.Nad pole veresugulased." seletas Jessica tähtsalt.
Jälgisin Cullenite igat liigutust,ja nägin kuidas Edward muigas ,lauda vaadates.Arvatavasti kuulas ta midagi naljakat,või tuli meelde.
Võtsin ühe võileivatüki ja panin selle suhu kui Eric küsis:
"Abigail ja Spencer,kuidas te Forksi sattusite?"
"Noh," hakkasin seletama "me kolisime umbes nädal aega tagasi siiakanti New Yorkist."
Kõik vaatasid ja kuulasid pingsalt.Silmanurgast vaadatuna tundus ,nagu Edward keskenduks ka millegi kuulamisele.
"Ah,pikk jutt." lisasin lõppu ja hakkasin naerma kui kõik hakkasid vinguma.
"Aga te olete peaaegu sama vanad?Kas te olete kaksikud?" küsis Jessica altkulmi.Vaatasin Spenceri poole,kes nägi välja,et hoiab parem oma suu kinni.
"Spencer on minust pool aastat vanem ja ma olen tegelikult ta poolõde."
Meie seltskonnas olevatele inimeste näole tõusis kerge imestus.Noogutasin Spencerile ja tõusime püsti.Eric,kes veel mälus keskendunult,ehmus ja tõusis ka kähku püsti ja koperdas kergelt laua otsa.Naersime tema üle.
---

[BellaCullenSwan]

Sa kirjutad lihtsalt liiga hästi! Ma ütlen sulle sust saab veel üks kord kirjanik.

[Miss Swan]

---
Olime oma kambaga sööklast õue astunud ja Eric mu käes küsis sõbralikult naeratades:
"Mis tund sul nüüd hakkab?"
Olin juba unustanud oma tunniplaani ja kaevasin oma jaki taskust selle välja.Uurisin seda.
No suurepärane.Majandus.Ma vihkan seda.
"Mh,majandus," ütlesin pahuralt "kus see veel on?"
Ericu näole tõusis veel laiem naeratus ja teadsin juba ette,et mida ma järgmiseks ta suust kuulen.
"Milline suurepärane kokkusattumus.Mul on ka see."
Tõesti suurepärane.
Hakkasime siis kõik kuhugile poole kõndima.Loomulikult Eric seletas mulle midagi,majandusõpetajast...ültse koolist.Mul jäi selline tunne,et peale majandusetundi ,kui satun seal Ericu kõrval istuma,tean kõikidest midagi.Kui olime kõndinud kuuekesi maja number viie juures,kallistas Spencer mind ühtäkki.
"Matemaatika." seletas ta ainult mulle ja lehvitades jalutas ta Jessica,Mike'i ja Angelaga matemaatikatundi.Jätkates Ericuga oma matka majandusetundi ,mulises ta koguaeg midagi mu kõrval.

Olin uskumatult õnnelik,kui mu koolipäev lõppes.Majanduse tund oli üllatavalt normaalne,arvatavasti sellepärast,et Eric ei istunud mu kõrval.Kaks kunstitundi läksid ka üllatavalt kiiresti.Seisin bioloogiaklassi ukse ees ja ootasin Spencerit,kellel lõppes samuti kool.Sealt ta tuli naerusui välja,samal põhjusel nagu minagi olin õnnelik.Koju sai.Rutuga käisime kantsleist läbi ja viisime vajalikud paberid samale tädikesele.
Astusime palavast kantleist õue ja kõndisime minu auto poole.
"Cullen istub oma autos." ütles Spencer mulle üsna vaikselt ja pani käed oma teksapükste taskutesse.Vaatasin sama suunda,kuhu Spencergi vaatas ja nägin siis hõbedast volvot enda auto kõrval ja volvo omanikku.Edward käivitas auto ja nägin ,et ta vaatas meid kuidagi kahlase pilguga...
---

[Miss Swan]

---
Sellest hoolimata kõndisime rahulikult minu auto kõrvale ja istusime sisse.Vaatasin vasakule ja mulle vaatas vastu Edward oma autos.Käivitasin auto ja keerasin soojenduse sisse.Olin juba tagurdamas,kui nägin et Edward on täpselt meile ette keeranud,et ma ei saanud tagurdada.Vaatasin teda vihaselt peeglist kui sain aru,et ta jääbgi sinna ette.
"Mis tüübil nüüd viga?" küsis Spencer ainult hämmastunult.
Muutusin ise iga hetkega ainult vihasemaks.Panin siis käed risti enda rinnale ,ja jõllitasin teda peeglist.Olles nii mitu minutit sain aru mida ta taga ajas.Lõin autoukse lahti ja kuulsin kuidas Spencer midagi hakkas küsima ,virutasin autoukse kõvasti kinni.Marssisin vihasena ümber Edwardi läikiva volvo esiotsa,samal ajal talle vihaselt otsa jõllitades.Jäin temapoolse autoukse ette seisma ja raevunult koputasin ta akent.Ta keris selle alla,naeratus näol.
"Jah?" küsis ta uskumatult ilusa ja seksika häälega ja tundsin selle hääle paugupealt ära.See sama hääl,kes mulle tookord metsas rääkis.Ma ei lasknud oma hämmastusel vihast võitu võtta ja karjusin:
"Kas sa kuradi Cullen,võtaksid oma fucking volvo ja keriksid tõesti põrgusse?!"
Nägin kuidas kõik õuesviibijad jäid mind suu lahti vaatama ,kuid ma ei pööranud sellele mingisugust erilist tähelepanu.Mul on tähtsamatki teha.Edward ainult naeratas oma täiuslikku naeratust ja ütles:
"Ma ootan siin oma õdesi ja vendi."
Teadsin ,et ta üritas kuidagi oma naeratuse,ja siiralt rääkides mind maha rahustada kuid läksin veel rohkem närvi.
"Sa võiksid sama hästi ka seal oodata!" näitasin näpuga vabasi parkimiskohti.
"Ja kui sa eest ei liigu,saad sa kohe ühe mõnusa mõlgi autosse." lisasin lõppu ja marssisin käed rusikas tagasi enda autosse.Paiskasin autoukse lahti ja kukkusin istuma ja tõmbasin autoukse kinni.Istusin siis käed risti rinnal,ja passisin peeglist hõbedase volvo idioodist omanikku.Tal polnud plaaniski liikuda.
"Ise kerjas." pomisesin ja lükkasin käigu sisse.Spencer aga tiris mu käe käigukastilt.
"Mida sa teed?!" hüüdis ta mulle.
Vaatasin teda vihaselt ja lükkasin ta käe eemale.
"Sa said uue auto ja oled mingisuguse Culleni pärast mõlki sõitma?" küsis ta üpriski vihaselt.
"Ainult siis kui sellest mõnu tunnen." pomisesin vastuseks ja lõin gaasi põhja ja tagurdasin...
---

[Miss Swan]

---
Meie üllatuseks me ei sõitnutki millegi vastu.
"Mida kuradit?" ütles Spencer ainult ja me vaatasime suu lahti, kuidas teised Cullenid volvo läksid,mis seisis nüüd kümme meetrit meist eemal.
"Kaome siit." pomises Spencer ja kuuletusin sellele ja sõitsin parklast välja.Olime juba maanteel,kui mu käed hakkasid värisema.Kui ma vihaseks sain,hakkasin ma vahepeal värisema.Spencer keeras ruttu rooli paremale ja ma pidurdasin teeäärde.Lõin autoukse väriseva käega lahti ja keerasin enda jalad autost välja.Hingasin sügavalt ,et rahuneda.Spencer,kes autost oli välja roninud,kõndis kiirel sammul minu ette ja kükitas.
"Mul on juba kergem." ütlesin talle kergelt naeratades,kui vaatasin ta helesinistesse silmadesse,mis jälgisid mind murelikult.Olime niimoodi vaikselt paar minutit ja ma enam ei värisenud.
"Sa poleks pidanud sellele Edward-tüübile karjuma." ütles ta ettevaatlikult,et ma uuesti endast välja ei läheks.Ohkasin ainult.Nägin silmanurgast,kuidas kooli parklast väljus auto.Keerasime mõlemad oma pilgud läikivale volvole.
See veel puudus.
Nägime Edwardit oma autokest juhtimas ja mustajuukseline tüüp,Emmett ta kõrval istumas.Vaatasin natuke solvunult Edwardit,kes natuke mureliku pilguga mind vaatas.Kui nad olid meist aeglaselt mööda sõitnud,hakkas ta kihutama.
"Tule,ma sõidan koju." ütles Spencer ja tõusis püsti.Lõin teda kergelt ja naersin:
"Mis sa arvad,et ma lasen sul mu auto tükkideks sõita?"
"Ise olid paar minutit tagasi umbes sedasama tegemas."
Naersime ainult ja Spencer kobis tagasi autosse.

"Sa oskad tõesti hästi sõita." kiitsin teda,kui me koduuksest sisse astusime.Olin tal pool teed lastnud sõita.
"Kust sa ikka autoga said sõita?Sa pole ju nagu autokoolis käinud viimasel ajal." küsisin uudishimulikult,sest tahtsin teada.
"La Push." vastas ta rahulolevalt naeratades.
"Ah seal sa siis sellise asjadega tegeletki?" küsisin muiates.
"No... Aga Abby,äkki sa ei viitsiks minuga sinna minna?La Pushi?Praegult?"
"Teine kord.Mul jäi üpriski palju õppida." vastasin ainult ja ronisin treppidest ülesse.Ma ei olnud tegelikult kunagi veel La Pushis käinud,ainult selle piiri peal.
Avasin ta toa ukse ja viskasin oma koti ta voodi peale.Ta tegi samuti ja hüppas voodile istuma.Ise istusin klaveri taha.
"Aga sa ei lähegi siis La Pushi?" küsisin.
"Hmm,ei.Mul tuli ka hulk kodutöid.Ma vist hakkan õppima.Sa hakkad mängima?" küsis ta mult ja noogutasin.Meil peres oskasid kõik suurepäraselt klaverit mängida.Hakkasin mängima ja nägin kuidas Spencer pikali viskas ja silmad kinni pani.Natukese aja pärast oli kuulda kõrvalukustavat norskamist.
Niipalju õppimisest.
Võtsin ettevaatlikult oma koolikoti ta külje alt ja sammusin oma tuppa ,mis oli kohe tema toa vastas.Tardusin ukse peale,kui nägin et mu aken oli jälle lahti.
Kohe kindlasti ei avanud ma seda täna hommikul.
Viskasin koolikoti mõtetes oma voodi peale ja läksin akent kinni panema.Proovisin veel,et kas see tõesti läheb iseenesest nii kergelt lahti?
Ei lähe loomulikult.
Spenceri toa aken oli maja eespoole ja mul oli maja tagaõuele,milleks oli mets.Mulle meeldib ültsegist Spenceri tuba rohkem ja salapärane akna avamine ei toonud minusilmis mingeid plusse mu toale.Istusin põrandale ja hakkasin õppima.Tunni aja pärast,kui mul oli õpitud ja koristatud,otsustasin välja minna.Kuuldes kõrvalttoast norskamist,järeldasin,et lähen üksi...
---

[Miss Swan]

---
Võtsin esikust väiksest kausist oma autovõtmed ja telefoni ja lippasin õue.Väljas oli isegi üllatavalt soe,soe tuul sasis mu sirgeid juukseid.Vaatasin pea kuklas taevasse,mis oli halle pilvi täis.
Istusin autosse ja käivitasin selle ja olin ära otsustanud,et lähen metsa,kuid mitte sellele soojale kivile.Ma nimelt ei tahtnud mingisugust kokkupõrkamist Edwardiga.Või tema imelise häälega.
Avastasin üsna varsti ennast sõitmas kooli lähedal.Nägin üht huvitavat teelõiku ,mis keeras maanteelt metsa.Seda oli harva kasutatud,väga õrnad autojäljed olid seal muru sees.Lihtsast uudishimust hakkasin mööda seda teed sõitma.Või õigemini autojälgedes.Olin umbes viis minutit ettevaatlikult sõitnud ,kuni nägin valget jeepi enda ees.Pidurdasin üsna järsult ,et mitte autole otsa sõita.Tegin enda turvavöö lahti ja istusin autos,näha,et kas keegi tuleb jeepist välja ka.
Kas seal istub ültse kedagi?
Avasin juba auto ukse,kuid mingi jõud sai mind õhku ahmima ja tõmbasin ruttu autoukse kinni ja sõitsin minema.Olin rahulikum alles kiirteel.Sain aru mis tunne sai mind nii tegema.
Hirm.
Arutlesin omaette ,mida ma ometi hakkasin kartma.Kui olin kümne minuti pärast toidupoe parklas,üritasin selle unustada.Kaevasin teksataskuid.Olin kindel,et need on samad teksad,kui ma üllatusin meeldivalt,kui nende taskust leidsin kümme dollarit.Leidsin oma otsitu ja sisenesin suurde marketisse,kus valgus oli liiga ere ja pani silmi valutama.Ostes ainult sokolaaditahvli ja rutuga kõndides tagasi auto juurde,telefon helises.Õngitsesin telefoni taskust välja.
Spencer on ülesse ärganud.
"Hommikust Spencer." ütlesin naerdes samal ajal kui autoust avasin.Mulle vastas unine,üpriski vihane hääl:
"Ma ärkasin ülesse,sind ega autot polnud enam.Ära ütle,et sa oled La Pushis minuta?!"
"Ei,ma olen toidupoe ees."
"No tore...Nagu sa oleksid kõige õigem inimene sinna.Mis sa seal üldse teed?Ega sa ometi ära eksinud?" naeris ta nüüd minu üle.
"Ega see ometi tähenda,et ma ei oska süüa teha,et ma toidupoes ei või käia.Ma tulen juba koju ka,niiet näeme varsti."mühatasin ja lõin klapi kinni.
Õhtu sujus igavalt.Claire tuli õhtupoole koju ja hakkas süüa tegema,Spencer vaatas telekast Simpsoneid ja ma istusin tema kõrval,läpakas süles.Olin üsnagi väsinud ja juba kell pool kümme ronisin voodisse.Kuid und ei tulnud ja mäletan,et uinusin kella ühe ajal.


"Spencer,ära mine sinna!"hüüdsin täiest jõust.Ta vist ei kuulnud mind,kuna ta jätkas kõndimist sinna metsa.Üritasin tema juurde minna,kuid mu jalad olid kinni."Spencer,kurat võtaks,jää seisma!" karjusin uuesti nii,et mu kurk oli juba valus.Aga ta ikka kõndis aeglaselt metsa poole,kus oli süsimust ja külm tuul puhus mulle näkku.Seal on paha,seal juhtub Spenceriga midagi.Kurat võtaks tõesti,miks ta läheb sinna?!Ühtäkki Spencer oli kadunud.
Tundsin kuidas keegi mind raputas.Hõõrusin silmi ja raputamine lõppes.
"Me oleme hiljaks jäämas." kuulsin kuidas Spenceri hääl mulle mu lähedal ütles.
Avasin vastumeelselt silmad ja kobisin ülimalt unisena ülesse ja hakkasin nagu peata kana ringi jooksma.Spencer,kes hoiab alati oma pea külma ja mõtlemiskõlblikuna aitas minulgi pea natuke selgemaks saada.Koolikoti olin juba eile valmis pakkinud justkui aimates,et hommikul on kiire.Tegin ruttu hommikutoimetused ära,vedasin jalga lillad velvetpüksid ja selga tumehalli kampsuni,tormasime mõlemad allakorrusele.Pannes endale mustad ketsid jalga,viskas Spencer mulle köögist õuna ja me olime valmid.
"Kümme minutit.Vägev." ütlesin Spencerile,kes naeratas üsnagi rõõmsalt,kuna me ei jäänud enam hiljaks.
Autos sõites sõime mõlemad õuna ja minu õnneks leidis Spencer tagapingilt mu lillad pärlid.Panin need kaela ja laulsime koos üht viisikest samal ajal kooliõue peale jõudes.Parkisin oma tumesinise põrnika võimalikult kaugele hõbedast volvost.
Kallistasime Spenceriga teineteist,nagu meil kombeks oli ja siis ta jooksis matemaatika tundi.Ise kõndisin üspriski rahulikult ja aeglaselt muusikaklassi,kuna Eric väitis,et õpetaja alati hilineb.
Ma isegi mäletan,mida Eric mulle on rääkinud.
Ei leidnud mingisugust põhjust,miks ta oleks pidanud mulle valetama.
---

[BellaCullenSwan]

Omg, sa kirjutad nii üli hästi.

[Miss Swan]

---
Muusikaklassi ette jõudes,kuus minutit peale seda kui tund oleks pidanud algama,olid kõik õpilased ukse taga õpetajat ootamas.Irvitasin omaette ja läksin klassiukse kõrval olevale pingile istuma.Neli minutit hiljem ilmus meie õpetaja nurgatagant,padjanägu peas.Saime klassi sisse ja seal oli isegi instrumendid:umbes kaheksa akustilist kitarri,neist vähemalt kolmel oli mingi keel katki,kaks töökorras elektrikitarri,üks ilus must bass,kaks trummikomplekti,klaver ja süntesaator.Õpetaja,väinud ja just ärganud nagu ta oli ,otsustas meid iseseisvalt instrumente mängima panna.Mul tuli uuesti klaveri mängimise isu peale ja nägin,et keegi ei julgenud seda puudutada ka.Vähesed oli teisi,kes trumme mängisid või elektrikitarri ja bassi.Ülejäänud aga pidasid kuulujutte üleval.Kui ma klaverit mängima hakkasin,kuulsin kuidas teised oma instrumendi mängimise lõpetasid,ja hetk hiljem ei rääkinud keegi enam midagi.Kõik kuulasid kuidas ma mängisin.Kui ma lõpetasin,tuli õpetaja mind loomulikult kiitma ja soovitas mulle seda sama,mis eelmine muusikaõpetajagi:ma peaksin midagi oma klaverimängimis oskusega ette võtma.
Minu õnneks lõppes tund üsna varsti ja üsna kiirel sammul tammusin klassist välja.Väljas ootas mind Spencer ja Mike.Kallistasin oma venda ja läksime kolmekesi inglise keele tundi.
Tundsin inglisekeele klassi ees,et midagi on teistmoodi.Midagi,mis mulle ei meeldinud.Klassi astudes mulle selgus,miks ma olin nii tundnud.
Nimelt nägin Edwardit istumas,Alice tema kõrval.Tundus nagu,et Edward oleks muianud mulle ja ise aru saamatagi läksid mu käed rusikasse ja põrnitsesin Edwardit vihaselt.Nägin veel nende ees kaks vabat kohta,kuhu me pidime Spenceriga istuma.Spencer,kes mu viha tähele pani,talutas mind Alice'i ette istuma.Olin Edwardit ainult ühe päeva näinud,ja juba ma põlgasin teda.Teadsin,et kui ma kedagi ei salli,on mul temaga raske toime tulla.
Tund hakkas ja me pidime mingit teksti lugema.Ma ei suutnud seda lugeda.Ma lihtsalt ei suutnud keskenduda.Nägin,kuidas Spencer peast kinni hoides luges teksti.
Issand,isegi Spencer loeb seda ja mina mitte.
Panin tähele,et kõik lugesid seda,peale minu.Ja Edwardi.Nägin silmanurgast kuidas ta vaatas mind.Mul tegi tahtmine talle kesksõrme näidata.Ta hakkas muigama.Ohkasin kuuluvalt ,kui mulle tuli meelde,et meil on seda inglisekeelt kaks pikka väsitavat ja piinarikast tundi.
Kuulsin,kuidas keegi tagapingis ka ohkas.Keerasin ennast ümber ja nägin Mike'i,kes istus Edwardi taga ja irvitas mulle.Irvitasin tagasi ja heitsin vihase pilgu Edwardile ja keerasin ennast tagasi.Olin keskendunud hoopis millegi muule ,kui mind lõi nagu välk selgest taevast:
"Abigail,mida sa arvad?"
Jäin õpetaja otsa jõllitama nagu kits-autovalguse-ees silmadega.
Avasin suu,et midagi öelda,kuid olin selle juba oma mõtetes ära unustanud.Hetke pärast hakkas õiendamisevurin klassi eest kostma.
"Õpetaja?" kostis üks helisev,imekaunis hääl täpselt mu tagant.See ei saanud kuuluda kellegile muule,kui Alice'le.
Õpetaja jäi otsekohe vait.
"Ma arvan,et põhjus miks Abigail ei lugenud oli et ta ei suutnud keskenduda.Ja ta ei suutnud keskenduda,kuna ta pole piisavalt palju maganud." seletas Alice nüüd.Silmad suurtena vaatasin ,kuidas õpetaja ainult noogutas ja küsis Mike'i käest teksti kohta,kes oli loetu juba jõudnud unustada.Keerasin ennast ümber ja vaatasin Alice'i kuldakarva värvidesse silmadesse.
"Tänan." pomisesin naeratades talle üsnagi vaikselt ja ta naeratas mulle sõbralikult tagasi,paljastades oma säravvalged hambad.Vaatasin hetke lummatult kuid keerasin ennast Spenceri poole,kes oli tõepoolest keskendunud,kulm kortsus.Naeratasin ja istusin pingil,midagi tegemata ja ei üritanud kordagi tunni teemale keskenduda.Vaatasin oma siniseks värvitud küüsi ,kui õpetaja järsku karjus:
"Kas preili Walker oleks ka nii kena ja üritaks keskenduda?"
Võpatasin oma toolil ja noogutasin vaikselt ja nõutult.Olin tõesti ,väga väsinud ja mul oli hirmus nälg.Hoidsin oma pilgu tahvlil,teeseldes keskendumist.Vihkasin juba seda õpetajat ja mõtlesin erinevaid viise,kuidas õpetajale tagasi kätte maksta.Olin enda arust kõige parema variandi juures,kui kuulsin kuidad Edward meie taga hakkas naerma.Vaatasime Spenceriga teda ja Edward ikka veel naeris.Ta naer oli nii...täiuslik.
Armas.
Keerasin oma pilgu maha ja üritasin mõtteid Edwardist eemale saada.
Hakkasin enda peas plaani pidama,et millal ma La Pushi lähen ja nägin,kuidas Edward enam ei naeratanud.Ta lõug oli vihast krampis.Naeratasin rahulolevalt ja toksisin Spencerit ja sosistasin ta kõrva:
"Mis sa arvaksid,kui me läheksime täna La Pushi?Tahaksin su sõpradega ka tuttavaks saada."
---

[Sponsored content]