Re: Jutuke .

[Miss Swan]

---
Ehmatasin,et kõik oli järsku pime.Kottpime.Astusin puhtast refleksist sammu tagasi ja seisin seljaga vastu puud.
"Lähme,ma saadan su autoni ära."
Kuulsin,et ta on lähedal.
"Ee...jah." pomisesin neelatades ja noogutasin ruttu ja närviliselt.
Astusin sammu ja teise sammu.Oli selline tunne,et oleks silmad kinni.Või et oleks kott pähe tõmmatud.Ainult sellest erinev oli see,et ma sain vabalt hingata.Olime väiksena Spenceriga väga palju erinevaid ohtlikke asju teinud ja katsetanud,nagu lapsed ikka.Ja üks nendest oli,et Spencer tõmbas mulle koti pähe.Mõtlesime,et kas meie kaisuloomad,kes meie pööningul olid,said ikka läbi kilekoti hingata.Ja niimoodi mõtlesime ära katsetada.Õnneks midagi hullu ei juhtunud.
"Ega sa ometi pimedat karda?" küsis ta täpselt mu kõrvalt.Võpatasin natuke.
"Ei,ei karda.Aga ma ei näe eriti pimedas." pomisesin ainult.
Kõndisime vägagi aeglaselt.Mulle hakkas juba kõrini saama,et ma teda aeglustan.
"Lihtsalt,ütle mulle,kui kaugele ma pean veel kõndima ja kust ära keerama.Ma saaksin üksi minna."
Kuulsin,kuidas ta mu kõrval hakkas naerma.
"Kui sa pimedas ei näe isegi kõndida,kuidas sa tead,et kust sa ära pead pöörama?" küsis ta itsitades.
Tal oli õigus.
"Tõsta jalg kõrgele." ütles ta mulle.
"M-mida?" küsisin ja astusin edasi.Komistasin millegi kõva asja vastu ja kukkusin.Mind püüdis Edward kinni ja tundsin,kuidas ta mind tagasi jalule aitas.
"Ja sa ei võinud nii teha,nagu ma ütlesin?" küsis ta natuke solvunult.
"Vabandust." pomisesin väga vaikselt.
"Miks sa vabandad?"
"Et ma ei kuuletu,ei näe ja olen kohmetu ja mida kõike veel."
Ta naeris kergelt.
Koperdasin veel,lugematuid kordi kuid mitte nii,et Edward mind kinni oleks pidanud püüdma.Mõtlesin üle pika aja New Yorgile kui Edward midagi mu kõrval pomises.
"Oota,mida sa ütlesid?" küsisin üle.
"Me oleme kohal." ütles ta ja astusime metsast välja.Õues oli võrreldes metsaga palju valgem.Kõndisime rahulikult mu auto juurde.Autost sobrate leidsin käekoti ja telefoni kell näitas üle poole kümne.Imestasin,et olime nii kaua kõndinud.Vaatasin Edwardi poole,kes ennast mu auto vastu toetas ja mulle muigas.Mulle oli tulnud kuus vastamata kõnet.Muigasin ja vaatasin,kes mulle on helistanud.Kolm kõnet oli Spencerilt,kaks Claire'lt ja üks oli tundmatu number.Mulle oli tulnud veel üks tekstisõnum Spencerilt:
Kus sa oled?! Kui sa kella poole üheteistkümneks endast teada ei anna,helistan politseisse!!Helista mulle,kui loed seda!!!Spence.
Hakkasin naerma ja näitasin tekstisõnumit Edwardile.Ta hakkas uuesti muigama.
"Ta on vahel mulle rohkem isa eest,kui mu isa seda kunagi on olnud." ütlesin naeratades,kuid vajusin mõttesse.Toetasin ennast auto vastu,Edwardi kõrvale.
"Tahad sellest rääkida?" küsis ta vaikselt ja madalalt.Keerasin pea ta poole.Ta vaatas mind uuriva pilguga.Raputasin huult närides pead ja keerasin oma pilgu tagasi metsa poole.Valisin Spenceri numbri ja helistasin talle.
"Abigail?!!" hüüdis ta koheselt telefonile vastates.Pidin telefoni kõrvast natuke eemale võtma.
"Jah,jah mina.Oota nüüd!" hüüdsin talle,kuna ta hakkas juba midagi karjuma.
"Spence.Minuga on kõik korras.Olen metsas.Olin eksinud.Tulen juba koju." ja lõpetasin kõne.
"See oli üsna sisukas." ütles Edward muiates.Muigasin samuti kergelt ja avasin autopoolse ukse,nii et Edward ei saanud enam auto vastu toetada.Istusin autosse,jalad väljas.Edward seisis mu ees,käed risti rinnal ja vaatas oma tumesinist vihmajopet.
"Hei,tahad ma viskan sind kuhugile?" küsisin viisakusest.
Ta hakkas naerma ja raputas pead:
"Ma lähen jala.Sul on päris kiire ka.Mõni teine kord." ja muigas.
Teine kord?Okei?
"Hmm,ise tead.Ega sul pikk tee ei tule?Siin on metsloomi ka."küsisin päris murelikult,kuid ta naeratas ja raputas pead.Kuulsin hundiulgumist.Keerasin ennast ilusti istuma.
"Olgu,näeme koolis."ütlesin ja käivitasin auto.
"Näeme." ütles ta ainult ja lõi mu autoukse kinni.Vaatasin küsivalt tema poole ja näitasin läbik klaasi juhikõrval olevat istet.Ta naeratas oma täiuslikku naeratust ja lehvitades kadus metsa tagasi.

Olin natukest aega 80 piirangu peal 120 sõitnud,kui mu telefon helises.Tundmatu number.Ei pannud sellele mingisugust erilist tähelepanu,tegin telefoniklapi lahti ja panin kõrva äärde.
"Soovitaksin sellise kiiruse peale turvavöö kinnitada." kuulsin kuidas täiuslik hääl mulle naerdes soovitas.Ehmatasin ja olin peaaegu autojuhitavuse kaotanud.Hoidsin telefoni kramplikult kõrva ääres ja pidurdasin.
"Edward?" küsisin silmad suurtena.
"Jah." vastas ta naerdes.
"Kust kurat sa teadsid?!" hüüdsin.
"Esiteks,ma nägin kui sa ära sõitsid,et sa ei kinnitanud turvavööd ja teiseks...vaata enda taha."
---

[HANNNA]

uhhhh ma tahan juba järgmis osa! või järgmisi

[Miss Swan]

hahah ,c'mon ,ma ei jaksa ju koguaeg kirjutada
mul saab jutt ennem otsa,kui edasi jõuan kirjutada...siis läheb veel rohkem aega

[HANNNA]

nähh.. nojah tegelt ma ilmselgelt nõuan liiga palju :D

[Miss Swan]

ei ,sa ei nõua eriti palju aga natuke ikka kah
sellesmõttes ,et kui ma koguaeg edasi kirjutan,siis keegi ei pane rõhku neile,mis on kirjutatud,vaid neile mis alles tulevad...blablaa..kui said mu jutust aru

[Jacob-black]

lahedad jutud.ootan uusi osi.mul aega ootada küllalt

[Miss Swan]

hmm ,täna kirjutasin mingi kaks a4 väikse käekirjaga täiesti täis..naersin sealjuures nii mis õudne..väike vihje...Jacob is in da house

[Jacob-black]

okey.lahe ootan juba.tahaks täiega lugeda,aga noh jh peab ära kannatama.

[BellaCullenSwan]

Sa oled pariiim, ma nii armastan seda juttu, tõsine kirjanik, vaata et nädala pärast oleks palju uut mida lugeda

[Miss Swan]

ma avatavasti kirjutan täna öösel,kell 1-3 seda juttu edasi

[Jacob-black]

ohh.lahe ma nagunii e lähe magama enne viite hommikul niiet ma ootan vaikselt siis.

[Miss Swan]

selle (minujaoks) naljaka kohani on veel tükktükk aega..see "Jacob is in da house" ma vist nimetangi seda peatükki selleks ?

[Jacob-black]

lahe.see nimi on juba mingi täiega lahe.ootan juba(ei tea mitmes kord ma seda juba ütlen)

[Miss Swan]

OKEI ,ma hakkan siis kirjutamaaaa
omg ,ma lähen toon joogijogurtit
Ps:vabandust,aga "Jacob is in da house" on hoopis neli lehekülge .

[Jacob-black]

XD okey,ootan siis vaikselt ei sega sind siis

[Miss Swan]

OMFG !!!
Mis praegu juhtus,on väga väga paha unenägu...lihtsalt kohutav!!!
Ma hakkan kohe nutma...
Ma kirjutasin üle pooleteisetunni oma teksti siia... ja siis...
FOORUM VISKAB MIND VÄLJA !!!
Ma LOLL ei copinud .
Oi,ma olen tropppp .
Ja see pole kurat(vabandust) esimene kord.
Ja mu jutt ju muutub,mida ma siia kirjutan..ma viimistlen siia,ma mõtlen isegi mitu minutit,kuidas ma võiks paremini väljendada.
Ja Foorum LIHTSALT viskab mind välja.
Ma ei mäletagi kaugeltki kõike,mida ma siia jurde kirjutasin,või muutsin.
Ma olen tropp .
Ja nüüd..kadus mu kirjutamiseisu täiesti ära.
Mul oli seda teksti väääga pikalt .
Ma olen nii vihane ja solvunud hetkel.

[Jacob-black]

ähh.see on küllloll lugu.täiega nõme.ei vedanud sul mitte kui kohe.

[BellaCullenSwan]

appi kui nõme ja kurb vaene sina

[Jacob-black]

sa võiksid edasi kirjutada ,,,sorry,et peale käin,aga see oleks kuritegu,kui sa edasi ei kirjuta.

[Miss Swan]

*hakkab itsitama*
Kirjutan kirjutan..täna öösel
peab ju kunagi selle "Jacob is in da house"-i ikka siia kirjutama...
oeh .

[Jacob-black]

jeeeeeeee!!!ma ei tea kas sa usud või mitte,aga ma olen praegu seitsmendas taevas.Ma olen üli happy.
Sa oled parim kirjanik keda ma tean !!!!!!!!!!!!

[Miss Swan]

ma kardan et see on väga liialdatud .
aga aitäh ikkagist
sa pead natuke veel kannatama,et kõik magama läheksid
mis on umbes ühe-kahe tunni pärast

[Jacob-black]

oki-toki!!ma nagu nii pean veel enda jutule mõtlema asju juurde
Ma pole otsustanud kas kirjutan siia või ei.

[Miss Swan]

OEHHH ...
---
Vaatasin autopeeglist enda taha ja nägin volvot.Volvo peatus umbes kümne meetrit minust tahapoole.Roolis istus Edward,naeratus näos ja telefon kõrva ääres.Panin telefoni kinni ja lõin autoukse lahti.Marssisin Edwardi auto juurde.Olles paari meetri kauguses,avas ta ukse ja astus tõsisena välja.Kõndisin ta ette.
"Nüüd sa tõesti jälgid mind." ütlesin üsnagi rahulikult.
Ta noogutas.
"Kust sa mu numbri said?" küsisin kulm kortsus ja ristasin käed enda rinnale.
"Võtsin." ütles ta muiates.
Võttis?
V-võtsid?Sa lihtsalt "võtsid" mu numbri?!"
Ta noogutas uuesti.
Ma olin täiesti hämmeldunud.Vaatasin enda ümber ja mul ei keerlenud peas midagi muud kui üks asi.Lollina võtsin ja tegin selle teoks:Nimelt lõin täiest jõust enda jala vastu maad.
Neelasin oma valu alla.
"Ära nüüd minupärast enda haiget tee." ütles ta tõsiselt.
Vaatasin talle pahuralt otsa.
"Olgu,ma olin lihtsalt mures,kui sa turvavööd ei kinnitanud." ütles ta maha vaadates.
"Ja siis sõitsid mu järgi?" küsisin kui ta pilgu uuesti mu peale tõstis.
Ta vaatas kuidagi eemalolevalt minust mööda.Nagu ta kuuleks midagi.
"Ma pean minema." ütles ta hetke pärast.
"Selge." noogutasin ainult ja ta istus tagasi autosse.Ise jalutasin tagasi enda auto poole,vaadates taha,kuidas Edward auto keeras,ja sõitis tagasi.Istusin mõtlikult autosse ja sõitsin koju.Kodus ootas mind raevunud vend,kuid kaua ta mu peale vihane polnud ja läks magama.Läksin samuti.

Hommikul ärkasin ülesse,kui keegi mu nime korrutas.Hõõrusin silmi ja vaatasin uniselt akent,mis oli lahti.
Kuidas see aken iseenesest lahti sai?
Jätsin aknaprobleemi sinnapaika kui kuulsin venna hädist kutsumist.Lippasin oma punaseruudulise flanellpizaamapluusiga ja lühikeste mustade pükstega Spenceri tuppa.Tuppa astudes jäin uksele seisma.
Spencer oli haige.
Ta lamas nina punasena kahe teki all ja nägin kuidas ta värises.Ruttasin ta voodi kõrvale.
"Mul on alavi." pomises ta teki alt.
"Alavi?Palavik?" küsisin üle ja ta noogutas.
"Kui kõrge?" küsisin kui ta külma higist laupa katsusin,mis oli tulikuum.Ta kehitas õlgu.
Jooksin allakorrusele kraadiklaasi ja klaasi vee järgi.Kümne minuti pärast selgus,et Spenceril oli 39,2 palavik.Tal oli veel nohu ja köha.
"Kas sa tahad,et ma jään koju?" küsisin teda kaastundliku pilguga vaadates.
Ta raputas pead.
"Ma võin ju kooli helistada,et ma jään sind tohterdama."
Ta raputas uuesti pead.
Kehitasin ainult õlgu ja vaatasin Spenceri türkiissinist vanaaegset äratuskella,mis näitas natuke enne poolt kaheksat.Mul oli kaks tundi aega.Istusin Spenceri voodiääre peale ja ta lõdises endiselt,kuid vähem.
"Tahad vett?Teist tekki?Magada?" küsisin ja sain iga küsimusele vastuseks pearaputuse.Spenceri telefon hakkas helisema ja ma ehmatasin.Ta võttis selle vastu.
"Hei!Mul on ina inni.Ina inni!" hüüdis ta kinnise nina ja käheda häälega.Vaatasin kuidas ta tükk aega telefoni kraaksus ja üritas midagi veel selgeks teha.Sirutasin käe ja haarasin telefoni.Kuulsin teiseltpoolt toru Jacobi häält midagi jutustamas.
"Hei Jacob." ütlesin haigutades.
"Oh..Hei Abigail." ütles ta kohkunult,arvatavasti ta ei olnud lootnud minuga rääkida.
"Spencer on haige ja ta just üritas siin sulle selgeks teha,et tal on nina kinni." seletasin Jacobile ja istusin kirjutuslaua peale.
"Ma arvasin jah." ütles ja arvatavasti naeratas.
"Aga räägi mis sa tahtsid,ma võin tõlgina olla."
"Ei,ma mõtlesin...et oleksite täna võinud täna La Pushi tulla,kuna on reede.Aga Spence on nüüd haige."
"Mnjah." ütlesin sügavalt hingates.
"Okei,aga annaksid nüüd telefoni tagasi Spencerile?Ma meelsasti räägiksin veel sinuga,aga mul on suhteliselt kiire." ütles ja ma kuulsin kuidas ta naeratas.
"Jah annan.Heihei Jacob." ütlesin ja muigasin,kuigi ma ei teadnud miks.
"Näeme Abigail."
Andsin telefoni tagasi Spencerile.Jacob ütles Spencerile midagi,mis sai Spenceri naerma ja nad lõpetasid kõne.
"Tahad midagi?" küsisin Spenceri käest.
Ta raputas naeratades pead.
"Olgu,ma lähen nüüd dušši alla.Hõika,kui midagi vajad." teatasin ja läksin pesema.Peale pesemist kreemitasin ennast oma vaarikalõhnalise niisutava kreemiga ja panin rullid pähe.Selga tõmbasin oma valge,põlvedeni ulatuva hommikumantli ja läksin Spencerit kontrollima.Ta oli ennast püsti ajanud ja seisis tekk ümber lahtise akna all.
"Kas sa ei peaks voodis pikutama?" küsisin noomivalt.
"Jah vanaema." naeratas ta mulle haiglaselt,tõmbas akna kinni ja lohistas ennast tagasi voodisse.Läksin tagasi minu ja Spenceri ühisesse vannituppa ja kuivatasin enda juuksed.Võtsin rullid peast ja tõmbasin paar korda harjaga juustest läbi ja pihustasin juukselakki.Läksin oma tuppa riideid valima ja leidsin kapist ununenud tumesinise pikkadevarrukatega kleidi,mis oli üsna mini.Tõmbasin mustad paksud sukapüksid jalga ja leidsin veel kapist tumepruunid karvsaapad ja pistsin need jalga.Ruttasin treppidest alla ja võtsin nagist tumepruuni sametjope.Trampisin treppidest ülesse ja lehvitasin Spencerile ukse pealt,kes näitas mulle pöialt mu välimusele.Muiatest võtsin maast õlakoti ja hüppasin treppidest alla,võtsin köögist ühe banaani ja esikust kollase vihmavarju ja läksin õue.Õues ei tibutanud,kuid pilved ähvardasid iga hetk vihma.Istusin autosse ja muigasin,kuidas mu riietus autoga kokku sobis.
Kell oli kümne minuti pärast kümme ,kui kooliparklasse jõudsin.Edwardi läikiv,hõbedane volvo paistis juba kaugelt ja selle läheduses polnud teisi autosi pargitud,väljaarvatud ühe jeepi.Ma olen seda autot ennem näinud...See seesama jeep,mis oli kooli juures metsas ja kust ma põgenesin.Parkisin oma volkswageni paari ruudu kaugusele volvost.Panin veel kõrvarõngad kõrva ja avasin ukse.Autouks põrkus millegi vastu.Hetke pärast oli kosta oigamist.
Kas ma praegu lõin kedagi autouksega?
Ronisin ruttu autost välja ja nägin Ericut põsest kinni hoidmas.
"Eric!Palun vabandust!Ma ei teadnud-" haarasin ta käevarrest kinni ja vabandasin,kuid ta segas vahele.
"Ei,minu süü oli."
"Ei ei!Mina olin hoolimatu.Näita nüüd oma põske."
Eric võttis käed põse eest ära ja ta põsk oli punane.
"Kas sa virutad alati oma autoukse nii tugevasti lahti?" küsis ta,üritades muiata.Raputasin pead.
"Sa peaksid arsti juurde minema.Saad külma peale." ütlesin ta õlga sõbralikult silitades.Ta noogutas ja keeras paremale.
"Vabandust!" hüüdsin talle takka järgi.Jooksin rutuga siis matemaatika tundi.
---

[Jacob-black]

lahe osa.sa oled nii tubli ...jätka samas vaimus.!.

[Sponsored content]