Re: Jutuke .

[Miss Swan]

---
Spencer ainult naeratas ja noogutas.Ta on viimasel ajal La Pushi kambaga ringi liikunud.Ta mühatas omaette ja sosistas mulle tagasi:
"Oota ainult,kui sa Jacobiga kokku saad.Te sobiksite kokku."
Mul vajus suu lahti.
Mida?
Müksasin Spencerit päris kõvasti natuke solvunult.Õpetaja viskas selle peale nina veel rohkem püsti.
Ta nina võikski nii jääda.
Kuulsin seljatagant mingit rääkimisesorinat.Vaatasin Spenceri poole,kes enda kätt hõõrus ja nägin silmanurgast kuidas Alice midagi Edwardile rääkis,sosinal ja ma ei kuulnud.Edwardil oli üsnagi vihane nägu peas.
Viimastel inglisekeele tunni minutitel mõtlesin ümber.Kui tunnid lõppesid,tõusis Edward järsku püsti ja läksid Alicega üsnagi kiiresti klassist minema.Spencer,kes oli leilis tulevast La Pushi retkest,pidi pettuma.Kui saime klassist välja,ootas meid koos Mike'iga terve seltskond.
"Spencer,kas ma saan sinuga kahekesi rääkida?" sikutasin teda tema hall-sinise ruudulise lahtise triikpluusi varrukast,samal ajal küsides.Ta noogutas ainult ja teised sisenesid sööklasse.Jäime sööklauksele seisma ja Spencer toetas ennast ukse vastu.
"Räägi,kas midagi on pahasti?" küsis ta arvatavasti mu näoilmet nähes.
Raputasin pead.
"Ei.Ma mõtlesin ikkagi,et ma ei tule täna." pigistasin selle lause endast välja ja närisin huult tema rektsiooni oodates.Olin kindel et ta solvub mu peale.
"Miks sa ei tule?Kui sellepärast,et ma sind Jakega-" hakkas ta küsima kuid segasin ta lausele vahele.
"Ei.Ei,mitte sellepärast.Ma tõesti ei tea.Aga ma vannun et ma tulen järgmine kord sinuga kaasa."
Naeratasin talle sõbralikult ja tegin enda kutsikasilmad pähe.Ta kehitas ainult õlgu ja läksime sööklasse.
Esimese asjana vaatasin Cullenite lauda.Nad viiekesi istusid seal,nagu tavaliselt.Kuid midagi oli muutunud.Kontrollisin neid ükshaaval,kui käisin toitu võtmas.Kui Edwardini jõudsin selgus mulle,mis oli teistmoodi.Edward oli palju rõõmsam kui tunnis.Ta naeratas midagi Emmettile seletades.
Kas mind nähes muutub ta alati vihaseks?
Edward hakkas naerma ,raputades pead ja keeras pilgu Emmettist eemale,enda kandikule.Mind tegi uudishimulikuks,mis sai teda nii naerma.Istusin oma seltskonna lauda ja mingi elav vestlus oli juba käimas.Hakkasin sööma ja panin tähele,et Spencer oli mu peale solvunud.Müksasin teda,kuid ta ei teinud sellest väljagi.Müksasin teda uuesti ja ta tõstis pea mu poole.
"Ma võin su La Pushi ära viia." ütlesin talle vaikselt,et teised ei kuuleks.Olin kindel,et nad oleksid ennast kaasa sokutanud.Ta vastas mulle vaikselt tagasi:
"Ma mõtlesin tegelikult,et äkki saaksin su autot laenata?" ja nüüd tema tegi kutsikasilmad pähe.Vaatasin teda ,nagu ta räägiks keelt,mida ma ei mõista.
"Abigail,mis on?" küsis mu vastas istuv Eric.Naeratasin talle ja ta naeratas tagasi.Keerasin ennast uuesti Spenceri poole,kes jälgis mind,oodates vastust.
"Oh,olgu." soostusin nüüd ja hakkasin edasi sööma.Spenceri näole kerkis õnnelik naeratus ja ma naeratasin talle tagasi.Keerasin pilgu Cullenite peale,kes lauast tõusid.Näis nagu nad ei olnud puututanutki toitu,mis neil kandikute peal oli.Alice naeratas mulle ja ma naeratasin talle tagasi.Peale lõunat läksime kõik oma tundidesse.

Toksisin oma sõrmi vastu lauda ja mõtlesin oma elu üle,samal ajal netis olles.Olin mures Spenceri pärast.Mul oli selline tunne,nagu midagi oli korrast ära.
Selline kuues meel.
Vaatasin arvutikella mis näitas pool kuute.Kuue ajal pidi Spencer auto tagasi tooma.
Aega on,kõik on korras.
Vaevlesin igavuse käes kui mu telefon helises mu kõrval.Nägin enda kergenduseks Spenceri nime ekraanil ja tegin telefoniklapi lahti ja panin kõrva äärde.Ehmatasin kui minuga hakkas keegi muu rääkima.
"Abigail?" küsis võõra mehe hääl...
---

[BellaCullenSwan]

Sa kohe oskad kirjutada. See lheb jälle väga põnevaks ja ma muutun kannatamatuks sest ma tahan edasi lugeda.

[Miss Swan]

---
Olin nii ehmunud,et ei osanud enam vastata.
"Abigail,kas sa oled seal?" küsis sama mehehääl uuesti,mis oli sõbralik,kuid närvis.
"Jah?" sosistasin,kuna mu kurk oli kuiv.Köhatasin.
"Jah." kordasin uuesti kergelt kareda häälega.
"Hei,mina olen Jacob," tutvustas ta ennast mulle
"ära nüüd närvi mine,kuid su vend on haiglas." ütles ta mulle vaikselt.
Mu suu vajus lahti.
Pole võimalik.
"Mida?Miks?" küsisin sosinal.
"Temaga ei juhtunud midagi tõsist aga kas kõlbab,et ma tulen sulle järgi?Spencer oli su autoga ka ja muudmoodi sa ei saa tulla?" vuristas ta ruttu.
Noogutasin kuid kui ta vaikseks jäi,sain aru,et ma pean midagi vastama.
"Aa jah."
Lõpetasin kõne ja tõmbasin enda pruuni kampsuni selga ja jäin aknast välja vaadates Jacobit ootama,samal ajal mõeldes,miks Spenceriga juhtunud on.
Kümne minuti pärast ilmus meie õuele must rabbit.Krahmasin koduvõtmed ja telefoni ja jooksin õue.Autost tõusis välja oliivivärvi nahaga poiss,kellel oli mustad juuksed.Ta oli tohutult pikk ,ja ta oli musklis.Ta nägi välja ,et ta oleks täiskasvanud ,kuid olin tema kohta kuulnud.Ta oli minust natuke noorem.
Läksin kiiresti ta auto juurde ja nägin kaugelt ta säravvalget naeratust.Auto kõrvale jõudes ta tutvustas uuesti ennast mulle:
"Hei Abigail,ma olen Jacob.Võid kutsuda mind Jake'ks."
"Hei,Jacob." tervitasin teda tõsiselt tagasi ja istusin autosse.
Ta istus tagasi juhi kohale ja käivitas auto.
"Kas sa võiksid mulle seletada mis juhtus Spenceriga?" küsisin noomivalt kui turvavöö kinni panin.Ta avas suu ,et midagi öelda kui vaatas kuidas ma turvavöö kinni panin ,kuid sulges suu.Ta avas selle uuesti,et vastata:
"No...Ma ei tea,kas sa saad sellest aru."
"Eks ma üritan siis aru saada."
Ta keeras mind vaatama,imeliku näoga.
"Olgu.Spencer hüppas kaljult alla."
"Vabandust?" küsisin jahmunult ja sosinal.
Ei.Miks?Miks ta hüppas?Mis sai teda enesetappu üritama?See,et meie isa meiega ei suhtle eriti?Ei,ma ei usu.Aga miks?
Vaatasin Jacobi poole,kes keskendus sõitmisele,kuid jälgis ka mind.Mulle tuli midagi meelde,mida Spencer oli rääkinud.
Loomulikult.La Pushi kamp ju pidi kaljult vette hüppama ja Spencer hüppas nüüd ka,pole kahtlustki.Loomulikult.See see oligi.
Naeratasin omaette,et asja välja nuputasin.Jacob vaatas mind väga kahtlaselt.
"Aga mis sai teda vette hüppama,õues on ju külm?" küsisin ja Jacob ohkas kergendunult,et ei pidanud mulle kaljult hüppamist seletama.
Vaatasin välja ja nägin,et me sõitsime haigla autoparklasse.Hakkasin turvavööd lahti tegema,samal ajal kui Jacob autost välja astus.Turvavöö ei läinud lahti.Hakkasin Jacobit abi kutsuma,kuid juba ta avas minupoolse ukse,naeratades.
"Ma hakkasin sulle ütlema,et see käib raskelt lahti."
Vaatasin teda natuke solvunult.Ta mühatas naerda ja kummardus mu kohale,mis sai mind vastu seljatuge vastu kleepima.Ta käsi riivas mu käsivart,kui ta turvavööd avas.See oli kuum.Mitte see,et ta mind riivas,vaid ta käsi oli tõsiselt tuline.Kui ta mu turvavöö lahti sai,jäi ta ikka veel mu kohale kummarduma ja naeratas mulle.Muigasin talle tagasi ja andsin märkku,et peaksime minema.Ta tõmbas ennast ära ja ma koperdasin autost välja.
---

[HANNNA]

suupper hea jutt.

[cherysh]

fantastic

[Jacob-black]

super jutt!!!kirjuta juba edasi!!!!

[Miss Swan]

ma ei ole saanud siia kirjutada ,aga umbes järgmine nädal kirjutan edasi

[HANNNA]

oootan juba

[Miss Swan]

kahjuks pead tõesti natuke ootama
järgmine nädal saan alles edasi kirjutada . :/

[Jacob-black]

ohh,ootan juba, sa nii super kirjutaja

[Miss Swan]

hmm ,ma ei ole eriti ültse hea kirjutaja . Endaarust. Ma ei oska vot näed,naljakaid kohti ja hetki kirjutada
aga keegi võiks mulle mitukümend a4 paberied anda.ruudulisi või joonelisi vahet pole .
Fantaasia lendab, aga pole paberit ja jutt stoppab tänu sellele

[Jacob-black]

Ära aja jama.Sa oled Hea kirjutaja.

[HANNNA]

kirjuta Wordis.. siis saad ju otse kopeerida vms.. nii tahaks juba mõnda uut osa

[Miss Swan]

hmm ,ühe osa alguse kirjutasin wordis ,kuid lõpptulemus oli ,et sahmerdasin hullultmoodi . Kõik need mõtted peab ju ära eraldama jne...
mul on siia kergem . Aga ma eriti ei saa hetkel kirjutada ,kuna siin on üsna tihedalt kasutatav arvuti ,mitme inimese poolt ja ma ei hakka oma kaustikuga siin ringi sebima .. et umbes juba ülehomme saan edasi kirjutada

ahjaa ,mu jutt sai natuke rattad alla ,veereb tasapisi...

[HANNNA]

oootan juba (omgs mitmendat korda ma seda mainin juba )

[Miss Swan]

suht mitmendat korda juba
aga jah ,te võite siis öelda et mida ma võiksin paremini teha või kas on vigu .(va kirjavead ,kuna neid kipub tulema jah)

[HANNNA]

paremini teha? sa võiksid edasi kirjutada :D

[Miss Swan]

ahaha
eks ma tasapisi olen siin kirjutanud .
just lugesin ,et siit maalt ,mida olen kirjutanud ,on veel mingi 20 a4 järgi
aga ma üritan tõesti homme või ülehomme edasi kirjutada

[Miss Swan]

---
Kiirete sammudega jõudsime me haiglasse.Vaatasin üsna paaniliselt enda ümber,otsides Spencerit,kuid Jacob vedas mind järjest edasi kuni olime ühes üsna suures ruumis.Seal oli kõik väga valge ja umbes mitukümend voodit ja oli üsna palju inimesi.Teisel pool ruumi nägin Spencerit voodi peal istumas,mõtlik nägu peas.Seisin hetke ukse peal ,kuid siis pistsin jooksuga Spenceri juurde ja sõna otseses mõttes hüppasin talle kaela.Kallistasin teda tükk aega ja tugevasti.
"Minuga on kõik korras." pomises ta mu juustesse naerdes.Naeratasin ise selle peale kergendunult.Ma olin õnnelik,et temaga midagi tõsist ei juhtunud.Mul oli tunne,et ta enam ei jaksanud kallistada,kuid ei suutnud enam temast lahti lasta.Arvatavasti sellises situatsioonis ja meeleolus ma ei oleks suutnud kellestki lahti lasta,ükskõik,keda ma ka ei oleks kallistanud.
"Abigail,kas oleksid nii kena ja astuksid korraks kõrvale?" kuulsin enda tagant kellegi mehe häält,mis oli mõnesmõttes tuttav.Nimelt see oli lihtsalt nii ilus.Keerasin ennast ümber ja jäin suu lahti arsti vaatama,kuid manasin ruttu enda näole küsiva pilgu.
"Doktor Cullen.Ma kontrolliksin su venda." tutvustas ta ennast mulle.Vaadates tema topaaspruunidesse silmadesse noogutasin ja istusin Spenceri kõrvale.Dr.Carlisle Cullen,nagu ta rinnasildil loeb,kontrollis Spenceri üle ja rääkisid samal ajal ekstreemsuse ohtudest.Ma eriti ei kuulanud nende juttu ,vaid rohkem imetlesin Dr.Cullenit.Mõtlesin,et kui silmipimestav ilus naine tal olla võib,kui terve ülejäänud perekond on vapustavalt,ebaloomulikult kaunid.Kui olin mõne mõtte ära mõlgutanud,tulin tagasi maapinnale ja hakkasin enda ümber vaatama.Seal hoones ei olnud eriti palju aknaid ja oli üsna palav.Märkasin,et Jacob seisis endiselt ukse juures,mitukümend meetrit meist eemal ja mulle tundus ,et ta jälgis vihaselt arsti.Mõtlesin,et kui ma ei jaksa Spenceri ja Carlisle vestlust kuulata,lähen räägin parem Jacobiga.Mõmisesin Spencerile midagi,mis kõlas nagu,et lähen räägin Jacobiga ja tõusin püsti ja kõndisin Jacobi poole.Ta keeras pilgu mulle ja muigas.Tema juurde jõudes istusin ta kõrval olevale kõrge laua peale,mille kõrval Jacob ennast vastu seina toetas.
"Hei." ütlesin talle vaikselt ja naeratasin.
"Hei sulle ka." ütles ta armsalt naeratades tagasi.
"Kus teised on?" küsisin tema kamba kohta.
"Paul,Embry ja Jared jäid La Pushi ja Sam läks koos Quiliga ka nüüd tagasi valvama."
Mind pani imestama,et mida nad seal La Pushis valvavad.
Kas seda,et keegi matkaja ikka oma prügi enda järgi koristab?
Ehmusin kergelt,kui nägin Spencerit tõusmas ja hüppasin ka jalule.Spencer kõndis koos Dr.Culleniga meie juurde ja vaatasin neile mõlemale küsivalt otsa.Silmanurgast panin tähele,et Jacob äkilise liigutusega lõpetas seina vastu toetamise.Carlisle korraks vaatas uuriva pilguga Jacobit kuid siis vaatas mulle otsa.
"Kõik on korras,nagu Spencer ütles.Ta võis natuke külma saada ja parem oleks,et ta paar päeva oleks kodus." seletas Carlisle mulle.Naeratasin aga samas mulle meenus üks asi.
"Kas Claire teab?" küsisin Spenceri seljas oleva kampsuni varrukast sikutades ja sain aru ,et see polnud tema oma.Silmasin ruttu ta riietust ja need polnud ükski tema riidetest.
"Teab.Ta on hetkel New Yorkis,ta ei saa praegu tagasi ka tulla."
"Mida?New Yorkis?Miks ta seal on? Ja millal ta sinna veel sai?" küsisin kõik küsimused,mis mu peas olid.Läksime samal ajal haigla väljapääsu poole.
"Täna hommikul läks tööasjus ja tuleb esmaspäeval tagasi."
"Ja täna on?" küsisin silmi kissitades.
"Neljapäev." vastas minu teisel poolel olev Jacob ja avas ukse.Tänasin teda ja kolmekesi läksime haigla parklasse.
Jacobi musta rabbiti kõrval paistis minu tumesinine põrnikas.
"Kust mu auto su oma kõrvale sai?" küsisin silmad pärani Jacobi käest.
"Ma parkisingi su auto kõrvale."ütles ta mulle naeratades.Muigasin ainult ja vaatasin enda põrnika vastas olevat autot.
Pole võimalik.
---

[Miss Swan]

---
Ei.Ei.Ei.
Jäin seisma ja raputasin vihaselt enda pead.
"Pole võimalik!Persse!"
Miks?!!
"Persse ma ütlen!" karjusin uuesti.
Jacob ja Spencer jäid seisma ja vaatasid mind nagu hullu.
"Miks?Kas ta ongi igal pool?" küsisin nüüd sosinal omaette.Jacob keeras ka ennast vaatama ja nägin et ta kangestus.
Hõbedase volvo uks avati ja autost astus välja Edward.
"Autodesse!" hüüdis Jacob ja jooksis oma autosse,Spencer kannul.
Vaatasin suu lahti ja käed rusikas Edwardit,kes mulle naeratas ja näis,et oli minu poole tulemas.Võtsin Jacobi käsu kuulda ja taganesin enda auto juurde ja istusin autosse ja käivitasin selle.Jacob juba kimas minema ja nägin kuidas Edward jahmunult jäi seisma.Sõitsin minema,Edwardi pilk minu kukalt põletades.
Jacob,kes kimas täiest jõust mu ees,kippus horisondilt kaduma.Võtsin telefoni ja helistasin Spencerile,et nad aeglustaks.Telefonile ei vastanud keegi.
Must rabbit oli jõudnud minu ees tükk aega jõudnud kadunud olla.Keerasin tuttavalt teelõigult ära ja nägin meie maja,mille ees oli ainult Claire'i auto.Polnud rabbitit.Tuppa jõudes ootas mind kiri sisuga:
Olen La Pushis.Ära muretse.Spencer.
Viskasin kirja prügikasti,kuid võtsin selle mõne minuti pärast sealt ära ja panin tagasi köögilaua peale,kust ma selle leidsin.Olin vihane,solvunud,hämmeldunud ja tahtsingi rahus olla.Võtsin uuesti autovõtmed oma veeklaasi kõrvalt ja tormasin õue.
Mu pea selgines alles siis,kui ma soojal kivi pikutasin.Teadsin,et oleks suur risk teda seal kohata,kuid ei mõelnud sellele.Või pigemini olin selle mõtte endalt keelanud.Umbes poole tunni pärast,kui mu mõtlemismaailm oli selgem ja olin juba kergelt tuim,kuna ma ei olnud vihane ega ka solvunud.Ronisin kivilt maha ja hakkasin kuhugi suunda liikuma.Mul polnud aimugi,kus ma olin ja kuhu ma olin minemas ja kui kaugel.Ma ei tahtnutki selle peale mõelda.Tundsin kuidas külmad pisarad,mis puude lehtedelt tuli kastis mu nägu ja ma tundsin sellest mõnu.Nägin kaugemal ühte väikest imelikku teerada ja hakkasin teele vastupidist suunda kõndima,kus oli kõige võsasem.Kõndisin paar minutit,kui kuulsin midagi liikumas.Jäin seisma,kuulates.Vaikus.Hakkasin uuesti liikuma kuid tardusin koheselt,sest mu ees seisis Edward.Seisime täitsa vait ja vaatasime üksteisele otsa.Ta uuris mind oma topaasivärvi silmadega.
Kas need polnud mitte toffeevärvi?Ei,ma olen kindel,et ta silmad on teist tooni,kui ennem.
Ta liikus aeglaselt,kuid kindlate sammudega minu poole.Jälgisin oma siniste silmadega iga ta liigutust.Ta kõndis väga ettevaatlikult mu juurde,selliste sammudega,nagu ta kardaks,et ma põgeneksin.Või nagu mina kardaksin teda.Aga ma ei kartnud.
"Kas sa jälitad mind?" küsisin tuimalt.Ma lihtsalt ei teadnud,mis tunded mind valitsesid sellel momendil.
Ta jäi seisma,paari meetri kaugusele minust ja naeratades raputas pead.
"Mida sa siis siin teed?" küsisin uuesti,kuid nüüd natuke uudishimulikult.
"Jalutan."vastas ta napisõnaliselt ja muigas taevalikult.
"Satud küll hästi jalutama keset suurt metsa ja põrkud kokku minuga,mis ei ole sugugi esimene kord." ütlesin kulm kortsus.
"Mis teha,kui sa mu maja juures eksled."
Tore.Ise püüan teda kogu südamest vältida ja targa inimesena jalutan peaaegu ta koduõuel.
Ta muigas uuesti,maha vaadates.Siis ta tõstis mõtleva pilgu mu peale.Ta oli kuradima ilus.
"Miks te sealt haiglast põgenesite?" küsis tema nüüd.Vaatasin teda trotsilt:
"Me ei põgenenud."
Ta hakkas naerma:
"Kas tõesti?Tundus sedamoodi küll.Vabandust kui valesti järeldan aga kuulsin nagu te mind nähes üksteist autodesse käskisite.Olen natuke solvunud.Kas ma olen sulle midagi paha teinud,et sa mind ei salli?" küsis ta nüüd mitu küsimust korraga.Ma eriti ei mõelnud ta küsimustele vaid kuulasin rohkem ta seksikat häält.See oli esimene kord,kui olin teda nii pikalt kuulnud rääkimas.Kuid korraga hakkasin mõtlema.Mul polnud tõesti mingi põhjust tegelikult teda vihata.Ilma enda arusaamatagi kõndisime me koos kuhugi suunda.Kõndisime vaikselt natukest aega kui ta küsis:
"Kuidas su venna tervis on?"
"Spencer paistab terve olevat.Aga kust sa veel sellest tead?"
"Kuulsin." ütles ta muiates.
"Kuulsid?" küsisin üle ja jäin seisma.Ta jäi samuti seisma ja noogutas.
"Mida sa veel kuuled?"
---

[HANNNA]

niihea.. edasi!

[Miss Swan]

hahah , eks ma vaatan

[Miss Swan]

siin siis mu jutu autod

Abigaili tumesinine põrnikas : http://www.bucklebury.net/images/personalcollection/stef/rbeetle-001.jpg
Claire'i punane mini cooper : http://aerorentacar.com/CarsForSale/MiniCooperRed.jpg

[HANNNA]

ssh äge.. millal uut osa võib oodata ?

[Miss Swan]

NÜÜD!!!!!
---
Ta vaatas mulle natuke ehmunult otsa.Enda arust ei küsinud midagi sobimatut.Ta vaatas sügavale mu silmadesse,nagu üritaks neist midagi lugeda.Paari sekundi pärast ta näole tekkis rahulolev,kergendunud ilme ja ta lõpetas tungiva pilguga minu vaatamise.Tundsin ka natuke kergendust.
Hakkasime uuesti kõndima ja mööda seda imelikku kitsast teerada mööda.
"Kas sa ültse tead ka,kuhu sa oled minemas?" küsis ta tõsiselt enda ette vaadates.Raputasin ainult vaikselt pead.Nägin juba kaugemalt suurt auku,millest ma peaksin ümber kõndima,kuid Edwardi küsimust mõeldes unustasin selle täielikult.Järsku tundsin kuidas jalg enam ei puudutanutki maad,tunnet mis käis kõhu põhjas läbi ja midagi külma enda käevarres,mis päästis mind kukkumiselt.Vaatasin Edwardi kätt,mis hoidis ikka veel mu käevarrest kinni.See oli jääkülm.Tõstsin pilgu ta peale ja ta laskis must lahti.Vaatasin siis suurte silmadega auku,kuhu ma oleksin vähemalt neli meetrit kukkunud Edwardita.
"Ole ettevaatlikum."ütles ta mulle vihase tooniga.
Mulle tuli meelde Edwardi käe külmus ja tundsin kuidas mu ihu läks kananahale ja ma kerisin oma kampsunivarrukad alla.
"Issand,selline ehmatus tekitab külmavärinaid." ütlesin,kuna ei mõelnud midagi muud välja.See oli osaliselt tõsi.Edward oli ikka veel kuidagi pilges.
"Siia peaks mingi sildi ette panema." ütlesin juba üsnagi pahuralt.Olin pahur,et keegi oli sellise augu kaevanud,keset metsa.Edwardi näole kerkis väike muie:
"Nagu metsloomad oskaksid lugeda."
"Või vähemalt nad õpiksid siis." ütlesin naeratades.Edward vaatas korraks mulle otsa ja ta suunurgad tõusid natuke rohkem ülessepoole.Hakkasin uuesti kõndima ja ta hakkas samuti.Paari minuti pärast ta küsis:
"Kas sa ei peaks kodus olema ja õppima?"
"Peaksin,kuid tähtsamaid asju tuli ette."
Ta noogutas kergelt.Olime uuesti seisma jäänud.
"Kas sa räägiksid mulle,miks sa mind ei salli?" küsis ta uuesti.
"No...ma täpselt ei tea.Arvatavasti peale seda auto jama võtsin endale kinnisideeks sind vihata."
Vaatasin seda öeldes oma ketse.Tõstsin oma pilgu ja ta naeratas.Mul keerles ainult üks küsimus peas.
Miks ta on nii ilus?
"Palun vabandust selle pärast,see oli test." ütles ta endiselt naeratades.Ma ei uskunud oma kõrvu.
"Test?Mis test?!" hüüdsin nüüd kõvasti.Või õigemini karjusin.
"Ma tahtsin näha,mida sa sellises situatsioonis teeksid.Ja ma ei oodanud,et sa nii käituksid.Teised tavaliselt oleksid olnud neutraalselt ja hoiaksid eemale.Ma palun vabandust."
Ma ei seganud ta vahele,kuigi mul oli talle pikk loeng peas välja mõeldud.Ma lihtsalt jäin kuulama ta imelist häält.
"Abigail?Ma palun väga vabandust.See oli väga lapsik minust."
Vaatasin kaugustesse.
"Abigail,kas sa kuuled mind?" küsis ta uuesti,kuid natuke rahutult.
Vaatasin kaugele,kuidas kaks puud oli kokku kasvanud.
Tundsin tühjuse keskelt,kuidas ta puudutas mu kätt.Tundsin nimelt külma oma käe peal.
"Abigail?"
Edwardi hääl nagu vaibus,kuid püsis ikka veel taevalikuna.Ta käsi libises mööda mu käevart ülesse ja ta astus mu ja selle puu vahele.Ärkasin mõtetest,tühjusest.
"Kas midagi juhtus?" küsis ta murelikult,kuid natuke ettevaatlikult.Ta oli mulle ainult alla poole meetri kaugusel.Silmasin ta kätt,mis oli mu käevarrel ja ta laskis uuesti lahti.Läksin natuke kurvaks sellepeale.
"Ei,ma jäin mõtlema."
Valetasin natuke,kuna õigemini mu peas ei käinud midagi läbi.Mu peas oli lihtsalt tühjus.Ta kortsutas kulmi ja nägi samas täiuslik välja.Tundsin ühtäkki kuidas ta lõhnab.See oli midagi seletamatult.Ta lõhnas nii...isuäratavalt.
Ja sellel hetkel ta astus minust paar sammu eemale.Silmasin käekella,mis näitas pool üheksat.Väljas oli hämaraks läinud ja sain aru,et mul tõesti ei olnud õrna aimugi kus ma olin.Lisaks ma ei näinud eriti hästi liikuda.Olin pimedas liikumises kehv.
"Sa peaksid koju minema." ütles ta ainult ja astus väikselt teelt puude vahele. Ja kadunud ta oligi.
Seisin seal ühe koha peal ja vaatasin ainult enda ette maha.Ma olin üksina.Metsas.Pimedas.Ja veel eksinud.Taskuid katsudes tuli meelde,et mu telefon jäi autosse.Mitte keegi ei leia mind siit ülesse.
"Kas sa juba tuled ka?" küsis Edward sealt puude vahelt.Võpatasin ja astusin sammu kuid jäin seisma.Astusin pool sammu tagasi.Astusin uuesti ühe sammu edasi.
"Ahjah,tulen." ja läksin samade puude vahelt võsasse,kuhu Edward oli läinud.
---

[Sponsored content]