Re: Tiffany elu: armastus, sõbrad

[bella19]

Veeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeel !

[BellaCullenSwan]

Vabandan ära, et kogu jutt on ilmselt kirjavigu täis kuna kirjutasin seda nii ammu ja mul pole jaksu kõike parandama hakata Aga te tõesti teete mul tuju rõõmsaks : )

10. Osa

''Mida?'' paistis et Natalie oli väga huvitatud.
''Seda, et kui vana sa olid kui sul esimene poiss oli?''
Natalie tõmbus näost punaseks:'' Sa ei usu seda. Hmm ma olin 11. Jamh 11.''
''Sina sa olid 11? Ei ole.'' Natalie kohta poleks seda küll uskunud.
''Ega sa ei usu veel palju asju. Okei ma räägin sulle natuke miks ma selline praegu olen. Ma muutusin kaks aastat tagasi. Enne seda oli mul palju poisse ja ma käisin tohutult pidudel. Ma olin veel hullem kui Ethan. Tihti ei jõudnud ma terve nädala koju. Aga siis kui ma olin 15 juhtus midagi, mida ma eriti meenutada ei taha ja siis ma muutusin. Muutusin rahulikuks ja korralikuks. Sellepärast ma enam pidudel ei käigi. Ma lihtsalt ei suuda, liiga palju halbu mälestusi.''
''Ma arvasin et sa pole lihtsalt sellist tüüpi inimene.''
''Oi ma olin ja kuidas veel,'' Nat vaatas maha ja muigas
''Sa igatsed seda aega?''
''Pisut võib-olla, aga mitte midagi erilist. Ma olen ära harjunud. Tule lähme sööma, ma teen sulle teed. Sa pead terveks saama.''
''Okei,''
Istusime nii kogu päeva Nat'iga toas sõime ja jõime teed. Sain Markolt sõnumi -Sau, tahtsin teile tulla, aga Ethan täielikult keelab. Lubas mu maha lüüa, kui teie juurde tulen.- Messisin talle vastu -Ma aitan teda kui sa siia tuled. Ma olen haige ja sa ei tohi jääda. Mõtle mida siis veel koolis arvatakse. Oot sa oled terve ikka? :-* -
ja sain veel ühe sõnumi -Olen! Okei eks ma hoian siis teie majast eemale. Nv välja. :-* -
Otsustasin Natalie'lt veel midagi küsida:''Nat kas sa pidasid päevikut?''
''Pidasin, kirjutasin kõik peod üles.''
''Okei.''
Läksin oma tuppa ja lukustasin ukse ja kirjutasin päevikusse - Olen haige täiesti haige. Ootan juba nädalavahetust siis näen jälle Markot. Ma nii armastan teda. :-* -
Panin päeviku sahtlisse ja tõmbasin teki üle pea ja uninusin.
Ärkasin üles mütsatuse peale mis käis vastu mu akent . Panin kohe tule põlema, õues oli juba pime. Ning siis silmasin akna taga Dave'i ta lükkas juba akent lahti oli näha et ta oli täiesti purjus.
Hakkasin karjuma:''Ethan, Ethan, Ethan Appii!!!!''''

[AliceTwilight]

Väga äge järjekas!huvitava koha pealt jäi pooleli.

tee edasi!

[bella19]

Veeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeel!!!!
Huvitava koha pealt jäi pooleli!
Nii et edasi!

[BellaCullenSwan]

Kuna ma lähen nädalaks ära siis saate kaks osa : )

11.OSA

Kuulsin jooksmist, aga karjusin edasi:''Ethan, Tule kiiresti, Appi!!! Dave on siin!''
''Tere kullake,''ütle Dave ja liikus minu poole.
''Kasi välja Dave! MA vihkan sind! Kasi välja,''karjusin.
Ethan jõudis mu tuppa:''Dave kao minema! MA kutsun politsei kui sa kohe ei lähe.''Ethan tõmbas mu püsti, sest olin hirmust kangestunud,''Tiff, mine mujale. Kohe!''Sellist käskivat tooni oli Ethan'i suust väga harva kuulda, kuid ei suutnud ikkagi ennast liigutada,''KOHE!'' suutsin lõpuks mõelda ja tormasin toast välja ja täie kiiruga trepist alla. Kuulsin kuidas Ethan rääkis politseiga. Imestasin et ema ja isa ei olnud välja tulnud kuid siis jõudis kohale et neid polnud jälle kodus. Nutsin kogu aja paaniliselt, kuid varsti oli kosta politseiauto sireene. Läksin tegin ukse lahti ja sisse tormasid kaks politseiniku. Mees jooksis kohe minu ütluse järgi üles ja naine jäi alla mind üle kuulama ja rahustama.
''Kas sa tunned teda?'' küsiti mult.
''Jah, tunnen. Ta oli minu poiss, kuni ma enam taga suhelda ei suutnud. Sellest ajast peale üritab ta kogu aeg mind kuidagi tagasi saada, sest teab et ma ei taha tast midagi teada.''
Järgnes uus küsimus:''Kuidas ta tuppa sai?''
''Minu tuppa on võimalik mööda maja seina teatud moodi ronida. Enda teada ta seda rada ei tea, kuid ta võis näha kuidas mu praegune poiss üles ronis ning ta ilmselt kasutas sama rada sisse saamiseks. Mu aken on öösiti natuke lahti ja järsku oli ta purjus peaga mu akna taga ja siis kohe toas. Karjusin kohe oma venda.''Nuuksusin ikka veel.
''Rahunege. Hetkel on tal palju jamasid kaelas. Purjus alaealine ning võõrasse majja tungimine.'' Dave'i toodi parajasti käeraudades alla, ''Hetkel on see kõik. Nägemiseni.'' öeldi mulle
''Head aega!''
Ethan seisis nüüd minu kõrval ja hoidid mul ümbert kinni:''Oled kombes?''
''Enam vähem.Elab üle. Dave ajab mu juba väga närvi.''
''Magada saad?''
''Usun, ma joon natuke ja siis proovin magada, aga akna panen ma täiesti kinni.''
''Okei. Aga Markole poleks vist kõige targem tegu seda rääkida, at läheks marru.''
''Ei ma ei räägi talle sellest. Ei räägi.''
Jõin veel klaasi vett ning heitsin voodisse magama. Ei akent ei jäta ma enam kunagi lahti. Siis torgatas mulle mõte pähe *Kus pagana kohas Marion on?*

12. OSA

Otsisin telefonis Marioni numbri välja ja helistasin. Kutsus, aga keegi ei vastanud, kõrval toas ka telefon ei helisenud. Läksin otse Ethani juurde.
*Kuidas ta suudab kohe rahulikult magada*
''Ethan, ärka üles.''
''Mhh, mis on Tiff?''
''Kus Marion on?''
''Oma toas.''
''Ei ole.''
Ethan oli kohe püsti,''Mis asja? Kuidas ta ei ole oma toas?''
''No ei ole. Telefonile ta ka ei vasta, aga telefon ei ole ka siin.''
''No, kurat küll! Ta võiks vähemalt öelda kui ta kusagile läheb,''
Siis helises telefon. Me mõlemad võpatasime Ethan võttis telefoni vastu ja pani valjuhääldi peale. Naise hääl telefoni torus oli malbe ja rahulik:''Tere. Kas Ethan?'' ta vastas jaatavalt, ''Ma olen Caroli ema, Marion on meie juures.''
''Ma tahan Marioniga rääkida ja kohe,'' ütles Ethan peaaegu karjudes.
''Hetkel ei saa,''
''Miks, kurat küll ta kaob lihtsalt ära ja siis ei saa temaga rääkida ka.''
''Ethan, teda viiakse preagu haiglasse. Minge sinna.''
''Mida?!'' karjusin, kuid kõne oli juba katkenud.
''Tiffany tule!''
Seisin tardunult nagu kivikuju
''Tule!'' Ethan tiris mind käest ning mu jalad hakkasid kergelt liikuma. Istusin autosse ja kinnitasin turvavöö. Hetkeks käsi mu peas klõps ja mulle jõudis kõik kohale. Terve õhtu sündmused, Dave'i sisse tungimine ja politseinikute käik meil, Marioni kadumine ja Caroli ema kõne.
Ethan kihutas, pidi see haigla nii kuradi kaugel asuma...nii kaugel. '*Ethan palun sõida kiiremini, palun!'' karjusin
''Ma ei saa, siin on liiga tihe liiklus, meid võetaks kinni.''
*Aia pea käib ringi, paha on olla.* Juhe jooksis lihtsalt kokku ja ma toetasin pea peatoele ning pigistasin silmad kinni, et ärgata sellest kohutavast unest.

[bella19]

Aga kui tagasi tuled kirjutad edasi eks?!!
Huvitav on!
Veeeel!

[BellaCullenSwan]

13. OSA

Ethan äratas mu haigla ees, *Ei see ei olnudki uni* Tardusin taaskord kivikujuks
''Tule nüüd!''Ethan tiris mu püsti ning ma võtsin jõu kokku ning me jooksime sisse.
''Tere, me otsime Marion...'' ent Ethanit katkestas Caroli ema ''Tiffant, Ethan tulge siia.'' Ta häälest oli kosta mure või kurbuse nooti.''Tiffany...Marion on koomas... Ta tuli meie ukse taha abi otsima ja me kutsusime kiirabi.''
''Mis asja? Ei! See ei saa tõsi olla, ei saa. Kuidas? Mis juhtus?'' Ma sattusin hüsteeriasse, ma hakkasin nutma. Järsku kadus mul pilt silme eest ja ma kukkusin kokku.
Ärkasin kuskil palatis.
''Tiffy, kuidas sul on?''Üritasin häält ära tunda.
''Marko?''
''Jah mina''
''Kuidas sa siia said? Eem ja mis muga üldse juhtus?'' mu peas valitses segadus.
''Ethan helistas mulle, et sa kukkusid kokku sellest tohutust närvipingest. Su ema ja õde peaksid ka varsti jõudma.''
''Kuidas Marionil on?'' see ei saanud mind lihtsalt külmaks jätta.
''Ikka sama, ta seisund pole muutunud.'' sms'i helin ''Okei ma lähen praegu su ema on siin.''
Ta tegi mulle musi ja läks. 3 minutit hiljem astusid uksest siss Nat ja mu ema.
''Mis suga juhtus? Kuidas sul on? Oled sa terve?'' mu ema oli murest segane
''Ma olin kokku kukkunud, aga muidu on kõik okei, peale selle et Marion on koomas. Nat ega sa teda ei näinud?''
''Keda?'' ja ta saatis mulle pilgu millest kohe aru sain, ta nägi Markot.
''Marioni ma mõtlen.''
''Ei, me just jõudsime ja tulime enne sinu juurde. Kas sa pead siia jääma või mitte?''
''Ma ei tea, ema mine palun uuri.''
''Jah kohe Tiff. Ole ilusti eks.''
''Jaja.'' Ema muutus jälle ülihoolitsevaks.
Jäime Nataliega kahekesi. ''Nat ega ema ei näinud kui Marko siit välja läks?''
''Ei ma nägin teda ka ainult selja tagant ja eemal.''
'''Õnneks, huh kas E juba rääkis sulle tervest tänasest õudsast päevast?''
''Jap. Kohutav. Muuseas sa peaksid ettevaatlikum olema. Kõiges''
''Sa mõtled Markoga?''
''Jap''ta noogutas
''Eks ma püüan, sest emal ei ole tõesti vaja teada.''
''Selles olen ma suga ühel nõul.''
''Marko ka''
Ja siis juhtus midagi mida me just vältida püüdsime,''Kes on Marko?''

[Alice21]

Edasiii pln

[bella19]

Edasi!
See täiega hea

[BellaCullenSwan]

Hetkel on 22. osa valmis, kirjutan 23.
19. osast alates olen ka teinud tegelaste outfit'e
head lugemist : )

14. OSA

''Ema?''küsisime mõlemad Nataliega.
''Mina jah. Kes on Marko?''
Ja siis oli saatusel mulle veel üks vingerpuss varuks, sisse astus Marko.
''Tiffy kas....'' kuid ta jäi vait.
''Ema see on Marko.''
Ema jäi teda silmitsema ''Eem, ma tulen hiljem tagasi,'' sõnas Marks.
''Ei kuhugi sa ei lähe, ma tahan teada kes sa oled. Kes ta on Nat.''
''Ema mina ei ütle sõnagi.'' sõnas Natalie ja läks välja
''Tiffany?''
''Em, see ei ole sinu asi üldsegi. Mitte üldse.''
''Sa oled mu tütar järelikult on. Kes ta on?''
Vaatasin Markole silma ja me mõlemad olime kindlad et varjamisest ei tule midagi välja.
''Ema ta on mu poiss.''
''Ahah, selge. Muuseas sa saad homme hommikul välja. Nad jätavad su närvipinge pärast ööseks siia. Maga hästi.'' *oot see ongi kõik, mitte mingit moraali loengut ega midagi?*
''Jah, sa ka.'' Jäime Marksiga kahekesi mu palatisse. ''Okei, ma ei arvanud et see nii kergelt läheb. See ei ole võimalik. Ma tean, et ta hakkab kodus muga õiendama või siis surkima.''
''Tiffy, rahune maha, see ei ole sulle eriti kasulik kui sa närvad.''
Viipasin ta endale lähemale. ja ta kükitas voodi kõrvale ning ta vaatas mulle silma''Noh?''
Nõjatusin talle lähemale ja meie huuled puutusid kokku
***
''Ethan, Tiffany, Natalie olete need teie?'' hüüdis ema
''Ja, me jõudsime koju.'' hüüdis Nat.
''Tulge siis siia, mul on teile midagi rääkida.''
''Nüüd on see siis käes,''pomisesin enda ette maha ja hakkasin vaikselt liikuma.

[Alice21]

Nii lühike??
Tee järgmine pikem
Väga hea jutt on..

[AliceTwilight]

väga äge jutt

[Alice21]

On jh

[bella19]

Väga hea on
Edasi
Veeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeel

[BellaCullenSwan]

mul on need osad juba ammu kirjutatud, ei saa pikendada


15. osa

Istusime kõik suurestoas. Ema tugitoolis , mina ja Nat diivanil ja Ethan kotttoolis. ''Nii nüüd oleme me kõik koos ja ma saan teile jutu ära rääkida.'' kostis ema.
''Milles asi? Viimati tegid sa perekondliku koosoleku hmmm...10 aastat tagasi?'' päris Nat.
''Ma tahtsin teile seda öelda, et nüüdsest jään ma koju. Me oleme teil lasknud täiesti üksi kogu aeg olla. See ei ole õige. Ja meile on öeldud, et siin on pidusid olnud. Ja teiseks, te saate omale väiksema õe või venna.''
''Ema sa ootad last,'' küsisin.
''Jah Tiffany.''
''Õnne siis, kas ma võin nüüd minna?''
''Tiff, mis sulle sisse läks?''
Tõusin püsti ja kõndisin minema.
''Tiffany Clarkson, tule kohe siia! Ethan, Natalie minge oma tubadesse. Tiffany! Tule kohe siia!'' Keerasin ennast ringi ja sammusin tagasi diivanile ja nähvasin: ''Mis nüüd?''
''Mis sul viga on? Ma ei öelnud eile sinu kohta ühtegi sõna. Ja nüüd oled sa millegi või kellegi peale vihane.''
''Ma kõigest mõtlesin, et meie maja on nüüd vaid veidi üle rahvastatud.''
''Tiffany, mine kohe oma tuppa ja mõtle järele.'' Tõusin püsti ja tammusin üles, trepi peal käisin võimalikult kõvasti nii, et trepp vappus. Lõin ukse pauguga kinni ja keerasin lukku. Seejärel võtsin mobla ja saatsin sõnumi -Ma tulen sinu juurde, tule poole tee peale vastu. Ma ei suuda siin majas sekunditki olla.-
Võtsin kapist esimese jope mis ette jäi ja tõmbasin selle selga, otsisin ka saapad ja panin need jalga. Järsku sain sõnumi -Mis viga? Ma juba kõnnin.- kirjutasin ruttu vastu -Ära Ethanile helista! Ma räägin kui sinna jõuan.-
Kasutasin nippi mida oli kasutanud Marks ning ka Dave, ma ronisin aknast välja ja siis tänavale. Hakkasin jooksma, et juhuks kui keegi peaks märkama ei nähtaks mind. Nägin eemal Margitit, kes mulle järgi hüüdis, kuid ma ei teinud tast välja. Ma mõtlesin vaid sellele,et jõuda võimalikult kaugele.
Nägin juba eemal Markot ja jooksin veel kiiremini. Jõudsin temani ja jäin seisma, alles nüüd tundsin, et ma nutsin.
''Tiffy mis viga?'' nuuksusin ning ta tõmbas mind enda embusesse
''Tule lähme.'' ütles ta ning me hakkasime vaikselt liikuma.

[Alice21]

Edasi , edasi

[BellaCullenSwan]

16. osa

''Nii nüüd sa räägid kõik ära. Mis toimub?''sõnas Marks kui olime ta tuppa jõudnud.
''Ma ei tea ise ka. Ma lihtsalt ei suuda enam. Ma tahan sealt eemale.'' nuuksusin.
*sõnum Ethanilt: ''Kus pagana kohas sa oled? Tule kohe tagasi. Ma arvan, et sa tead mis on esimene koht kuhu ma tulen....ja ma tean et sa seal oled.''*
Kirjutasin ruttu tagasi:*''Ma luban et ma ei kao ära. Ma ei taha tõesti täna kodus olla. Ma palun sind, ära ütle emale et mind pole''*
''Kas ta tuleb siia?'' päris Marko.
''Ma ei tea,'' vastasin ja surusin pea vastu Marksi õlga. Ta silitas õrnalt üle mu juuste ning suudles mind pealaele.
*uus sõnum:''Olgu. Aga see on TÕESTI viimane kord, kui ma sinu eest valetan.''*
kirjutasin ruttu vastu:*''Aitäh!''*
''Tahad ma toon sulle midagi?'' pakkus Marko
''Ei, ära mine kuskile.''
Poiss võttis puldi ja pani mängima muusika keskuse, kust kostus vaikselt Muse'i ''Starlight''
''Kas sa tahad rääkida mis juhtus üldse? Minu jaoks on kõik väga segane.''
''Kust ma alustan?''
''Ma pakun, et algusest''
''Olgu, eks ma üritan,''tõmbasin sügavalt hinge, ''Esiteks ütles meie ema, et me saame veel ühe pereliikme. Siis, jääb ta koju. Ja ma ei tea, mul lõi kõik segi. Ma lihtsalt ei suutnud enam mõelda.''
''Kas selles on siis midagi halba, et te veel õe või venna saate?'' Markole ei jõudnud ka asi kohale.
''Lihtsalt, meil on selline üle rahvastatus. Ja ma olin närvis kõige eelneva pärast, Marion ja Dave''
Rääkisime veel pikalt ja kaua kuni jäime üksteise kaissu magama.
Ärkasin vihma krabina peale. Esimene asi mida märkasin oli valgustatud telefon kapi peal ning et Marko silmitses mind ja ta ilme oli kohati imelik.
''Mis viga?'' küsisin ja tegin talle musi.
''Ei, ei midagi, lihtsalt vajusin mõttesse.''
Telefon kapil värises. Võtsin selle kätte, et see Marksile anda, kuid kogemata silmasin sõnumi teksti, mis ekraanil oli. Mu silmad liikusid üle sõnade kiiresti ja mitu mitu korda. Tunnetasin Marko närvilisust. Mu pisarad hakkasid taas voolama. Raspsain ennast poisi haardest lahti ja kargasin voodilt püsti.
''Sa siiski ei ole teistsugune! Kurat küll, miks ma pidin sind uskuma? Ma olen ikka nii loll!'' mu pisarad voolasid. Ma tundsin endas auku, just nagu keegi oleks mulle virutanud. ''Kust otsast sa nüüd parem oled kui Dave?''
''Tiffy, las ma seletan.''
''Tead mida Marko! Siin ei ole midagi seletada. Ole Laureeniga õnnelik.''
Virutasin telefoni talle tagasi voodisse, tõmbasin saapad jalga, krahmasin jope kätte ja hakkasin jooksma. Kuulsin enda taga ta samme. Poisi samme, keda olin hingepõhjani usaldanud. Keda olin armastanud. Ta ei olnud lihtsalt keegi. Märkasin, et jooksen vihmas ning mu juuksed olid läbimärjad.
Kuulsin Markot hüüdmas:''Tiffany! Sa ei saa aru! Palun seisa, oota! Ma tõesti hoolin sinust.''
Ma olin õnnelik, et mu pisaraid polnud tänu vihmale näha, kuid mu silmad uppusid nendesse. Ma oleks tahtnud kaduda. Lihtsalt haihtuda. Ma tundsin end kui vette visatud kass.
Märkasin oma kodu ust. Ma tormasin selle poole. Tundsin, et see on koht mida praegu vajan. Turvaline paik, mida poleks uskunud, et sealt leian. Leian küll, aga mitte parim paik selleks. Ma lisasin hoogu ja jooksin nagu segane. Ma teadsin, et uks on lahti. Tõmbasin selle lahti ja põrkasin kokku Ethaniga.
''Tiff, mis lahti?'' sosistas vend.
''Palun lase mind lahti,'' nuuksusin.
''Palun, tule. Lähme tuppa.'' ta hääles oli hoolivust ja soojust. Ma tundsin, et mind armastatakse.
''Olgu.''
Kõndisime Ethani tuppa ja ta pani mu voodi peale istuma.
''Ootan ma toon sulle teised riided.''
Ethan naases tuppa koos mu kleidiga, mille andis mulle sõnades:''Mine vaheta need riided ära.'' Läksin vannituppa ja tegin nagu kästud. Ethani juurde tagasi jõudes teadsin, et pean kõik ära rääkima. Alustasin:''Ma räägin, aga sa ei tohi kordagi vahele segada. Ma olin Marko juures,''nuuksatasin ta nime lausudes,''ärgates andsin ma talle ta telefoni kuhu oli just mess tulnud....''
Kui ma oma jutu lõpetasin nägin, et E. oli väga vihane:''Kuidas ta julges!?''
Ta tõusis võttis jope ja astus ukse poole:''Ma lähen näitan talle veel kuidas mu õde kohelda.'' Ta võttis suuna välisukse poole.
''E. palun pole vaja,'' kuid selle ütlemiseks oli juba hilja, ta oli läinud.

[Alice21]

Fabulous
Ootan uut ...

[bella19]

Mina ka
Super,muidugi mitte see et Markil oli teine tüdruk

Ma hakkasin ka siis Muse ''Starlight''i kuulama kui seal oli kirjas

[BellaCullenSwan]

17. OSA

Kohvrid said pakitud ja ma olin valmis sealt lahkuma.
''Tiffany, oled sa kindel et sa tahad seda? Sa ei pea lennukile minema,'' küsis veel ema, ukse peal.
''Jah, ma olen kindel. Ma lähen vanaema juurde Inglismaale.'' Tegelikult ma ju ei tahatnud ära. Ma ei tahtnud kuskile, ma soovisin vaid ta lähedal olla. Marko helistas mulle iga päev, kuid ma lihtsalt ignoreerisin seda. Ma poleks suutnud taga rääkida. Pisarad oleks kindlasti voolama hakanud, aga ma ei tahtnud ka näidata et ma nõrk olen. Ethan rääkis taga juba küllalt asjad selgeks.
''Olgu, aga kui sa ümber mõtled, tule kohe tagasi eks.''
''Jah, ma luban seda ema.''
Takso oli ees ja ma tõstsin oma kohvrid välja. Ma jään seda maja igatsema, kohutavalt. Ja ma jään seda kohta igatsema. Pisar voolas üle mu põse. Kuid siiski istusin taksosse ning minuga koos ka Ethan.
''Tiff, ära tee seda tema pärast. Ta ei tülita sind,'' sõnas vend.
''E. ta helistab mulle iga päev. Ma ei suuda siin olla. Ma armastasin teda liiga palju ja usaldasin, tähendab armastan. Ma ei peaks enam kaua vastu.''
''Ma teen talle asja selgeks, ära mine. Ema ei taha seda.'' palus Ethan.
''Ma olen veidi seal mingi aja pärast olen ma küllalt tugev et tagasi tulla ja siis ma tulen. Ma luban.'' Pisarad hakkasid taas kord veerema.
Takso seisis lennujaama ette ja ma väljusin. Heitsin veel viimase pilgu oma kodulinnale ning astusin lennujaama sisse. Liikusin otse check-in'i suunas ning kui see tehtud jäin seisma ootesaali ukse ette.
''Olgu ma ei suuda sind siia jääma sundida, kuid luba et sa räägid meiega,'' sõnas viimaks E
''Ma luban, te olete siiski mu pere. Ja anna mulle andeks! Anna andeks et ma sind kohe algusest peale kuulda ei võtnud, sa tahtsid mind sellest säästa aga see ei õnnestunud. Palun anna andeks!''
''Mul pole sulle midagi andestada. Ka ma ise olen lollisti käitunud. Aga siiski hoia end.''
''Ma teen seda,'' keerasin näoga veel korra ukse poole ja mu nägu kahvatus. Ma nägin Markot. Ma ei tahtnud teda näha, ma olin vältinud teda. Ja nüüd kui ma olin kõigele pääsemisest nii lähedal kõndis ta otse jälle mu vaatevälja. Ta oli üksi, ta oli mures, ta paistis täiesti muserdatud. Ta vaatas ringi ning silmas mind. Marks seadis sammud minu poole ning sel hetkel varisesid mu ehitatud müürid ja ma ei suutnud end enam hoida.

[Alice21]

superhea
Ootan uut.

[bella19]

Oootan ka uut osa

Väga hea

[BellaCullenSwan]

18.Osa

Ethan märkas mu muutunud nägu ja vaatas selja taha. Nägu mida ta nägi ei pannud teda just naeratama. Ta vaatas mulle otsa :''Kui sa tahad siis lase siit jalga. Mine Londonisse ja ole seal seni kuni vaja. Või jää siia.''
''Ma ei saa, ma olen olnud küllalt kaua tugev, Ma ei saa tema nägemise pärast kõigest loobuda. Ma suudan seda ja ma teen seda. '' Kallistasin Ethanit kõvasti, ''Ma jään sind igatsema E.''
''Mina sind ka Tiff. Näeme kunagi .''
Keerasin vennale selja ja astusin ootesaali ukse poole. Kuulsin samme enda järel ning lisasin tempot.
***
Istusin lennukisse ning jäin lootma, et keegi mu kõrvale ei istu. Mu lootus aga purunes, kuuldes sammude sahinat ent ma ei vaadanud sinna poole.
Mõne hetke pärast kuulsin kuidas minuga hakati inglise keeles kõnelema. Veetlev hääl kuulus mu kõrval istuvale noormehele:''Tere!''
''Tere!'' vastasin üllatunult, et tundmatu, võõras hakkas minuga rääkima.
''Sa pole vist inglane?''
''Ei, ma olen eestlane.''
''Kuid su inglise keele oskus on väga hea,'' tegi ta mulle komplimendi
''Tänan,'' punastasin pisut, poiss oli tõeliselt kena. Pikk, treenitud keha ja imeilusate silmadega.''Mu vanaema elab Londonis ja sealt olen ma keele saanud,''
''Londonis? Oo, ka mina elan seal. Räägiksid endast,'' päris noormees,''muide minu nimi on Ashton.''
Nii siis rääkisin talle endast, enda perest ja elust ning Ashton kuulas huviga, tundsin nagu oleksime juba vanad tuttavad.
''Nii et sa oled 15? Ei paista küll.''
Punastasin taas kord:''Tänan. Ma arvan. Aga kui vana sa ise oled?'' küsisin, kuna avastasin et ma ei tea veel seda.
''Kas ma ei öelnud? Tüüpiline mina. Olen 17, ja järgmine kuu saan 18. Aga kus kandis sa Londonis peatud?''
''Ma ei oska sulle seletada tegelikult,'' ta muigas selle peale,''ma olen seal ainult paar korda käinud, aga suhteliselt lähedal asuvad Hyde Park ja Piccadilly.''
Ta pilgutas silma ja sõnas,:''Ma elan ka seal kandis, aga me võiks mõni kord kokku saada. Kui sul midagi selle vastu pole.''
Kas mul peaks midagi selle vastu olema? Nii kena poisiga kokku saamise vastu olemine oleks lausa kuritegu.''Loomulikult mitte.''
Pärast lennuki maandumist vahetasime veel telefoni numbrid ning ma kõndisin välja tänavale.''


Aga nüüd ma usun et tuleb väike paus. Pean juttu juurde kirjutama, mõned osad on veel valmis aga siis on kõik.

[Alice21]

okei..
Väga hea jutt

[bella19]

super jutt!

[Sponsored content]