Re: Mida sa teeksid kui...

[Miss Swan]

(HAHAHAHAAHA)
Müksamine tihenes,mis samuti tegi järest rohkem ja rohkem haiget.Neelasin valu,kuid teadsin et kaua ma seda ei suuda.
"Kas ma teen sulle süüa?" küsis Carlisle köögist.Vaatasin diivanil pikutavat Grissut,kes oli endiselt teadvuseta.
"Kus Esme on?" küsisin ja ronisin aknalaua pealt maha ja läksin kööki.
"Jahil."
"Kas kõik on jahil?" küsisin ja istusin laua äärde.Carlisle noppis külmkapist toiduaineid.
"Jah." vastas ta ja naeratas korraks mulle.Tundsin kuidas mu kõhus poiss põksis.Hõõrusin kõhtu kuna tavaliselt see lõpetas põksimise ja lapsed rahunesid.Kuid laps jätkas löömist.Üritasin valu ignoreerida.
"Üks lööb vist päris valusasti?" küsis Carlisle,minu poole seljaga olles.Jõllitasin teda ja ta vaatas üle õla minu poole ja naeratas:
"Seda on kuulda."
"See on valus." ütlesin grimassi tehes ja jätkasin kõhu silitamist.Nüüd hakkas ka tüdruk lööma.
"Okei okei!" pomisesin lastele ainult ja võtsin käed kõhu pealt ära ja tõstsin õhku.Carlisle korraks naeris ja naeratasin samuti.Aga põksimine ei jäänud järgi.
"Kus Jontahan on?" küsisin ja keerutasin enda käes rohelist õuna,mida ei kavatsenud süüa.
"Tutvub Forksiga."
"Aha,landib tüdrukuid ühesõnaga."
Carlisle uuesti naeris kergelt ja hakkas midagi pannil praadima.
"Lapsed vist põksivad et on rõõmsad et süüa saab...või siis teevad sporti." pomisesin omaette.Tegelikult tuligi meelde,et ma pole ammu midagi söönud peale hematogeeni.Arutasin mõtetes et mida ma viimati sõin,aga midagi ei tulnud meelde.Olin täiesti mõtetes kui keegi mu kõrvale istus ja oma külmad käed ümber minu sõlmis ja tegi mu laubale musi.Ärkasin otsekohe mõtetest.
"Oi,te olete juba tagasi?" pomisesin natuke eemalolevalt Edwardile otsa vaadates.
"Jah,me oleme juba tagasi." ütles ta.
"Mis teile siis tee peale ette jäi?" küsisin ja vaatasin korraks aknast välja,mis oli õigemini klaassein.Päike,mis tuli pilvedede tagant välja, hakkas sisse paistma ja see langes Carlislele.Ta hakkas sädelema.()Vaatasin natuke suu lahti teda,kuna see oli tõeliselt ilus,see sädelus.
"Hirved ainult." vastas Edward mu küsimusele ja ta hääles oli kosta pettumust.Teadsin,et ta oli neist tüdinenud.See tähendas,et varsti tuleb pikem retk jahile.Päike langes ka tema peale,kuid ainult käele,mida ta laua peal hoidis.Ta tõmbas puhtast refleksist selle ära,kuid võtsin ta käest kinni ja tõstsin selle uuesti laua peale,päikese kätte.Silitasin ta sädelevat ja külma kätt mõtlikult.
"Mis sinu tee peale siis ette jääb?" küsis Edward,jälgides kuidas ma ta kätt silitan.
"Seenekotletid." vastas Carlisle pliidi eest ja hakkas sibulat hakkima.
"Seenekotletid." kordasin ja naeratasin Edwardile.Ta vaatas mõtlikult mulle otsa.Ma ei jõudnud midagi küsida,kui oli järsku uksekella kuulda.
"Külalised!" hüüatas Esmelie suurest toast ja kujutasin ette,kuidas Grissu teda hirmunult jälgis.
Tõusime Edwardiga laua juurest ja Esmelie jooksis kööki:
"Kas ma võin ukse lahti teha?"
"Jah." ütles Edward,võttis meie mõlemi käest kinni ja jalutasime suurdetuppa.Grissut polnud enam diivanil,vaid ta vaatas aknast välja.
"Kes seal on?" küsisin kõiki korraks silmitsedes.
"Jonathani vanemad,Maya ja Daniel." vastas Edward ja Carlisle oli juba ust avamas.Esmelie jäi mu ette seisma,ja sirutas ennast pikaks ja tõstis natuke pea püsti,nagu oleks minu oma väike turvatüdruk.Edward silitas korraks mu kõhtu,mis rahustas lapsi.
"Tere." kostis ühe naise hääl,mis oli väga ilus ja kõlas nagu samethäälega ingel.
"Tulge edasi." ütles Carlisle naeratades ja viipas.Tuppa astus naine,kellel olid pikad,brünetid juuksed.Ta oli uskumatult ilus.Rosalie oli ikkagi mõnevõrra ilusam,kuid Maya talle palju alla ei jäänud.Talle järgnes mees,kes oli temast kõvasti pikem.Ka temalgi olid tumepruunid juuksed ja ta oli ka väga kena välimusega.Minu üllatuseks lippas veel ukse vahelt tuppa Jonathan...
(muuseas ma kujutan Mayanit ette Megan Foxi sarnasena )

(La-la-la Pushh)
(teeme sulle ka siis selles vaatenurgast)

"Kas me peame?" küsis Jacob ja viskus ennast voodile pikali.Siku vaatas teda kulm kõrgel ja ohkas.
"Fain,sa ei pea tulema.Ma saan väga hästi ka üksinda hakkama."
Jacob ronis ruttu voodist püsti Siku solvuvat häänetooni kuuldes.
"Aga ärme lähe nüüd jalutama..jääme siia." ütles Jacob ja vaatas oma tumepruunide silmadega Sikule otsa.
"Mida me siis siin teeme?"
"Noh..vaataks filmi ja tegelikult..ma ei tea,mida sa tahad?" küsis ta laialt naeratades.
"Ma tahaks jalutama minna." vastas Siku kohe ja tõmbas pusa selga.
Päike,mis pilvede vahelt varemgi andis ennast märku,tuli nüüd täielikult esile ja valgustas kogu tuba.
"Päike!" hüüatas Jacob,haaras Siku käest kinni ja tiris ta enda järgi õue.Õues Jacob viskas ennast murule pikali,Sikut kaasa tõmmates.

(tagasi Cullenite,Grissu,Etu ja külaliste juures)

"Tervist." lehvitas Jonathan seda öeldes,naeratas ja lippas suuretoa poolele.Ta pani tähele Grissut,kes nüüd kõike silmad suurelt jälgis.
"Grissu on mu sõbranna." tutvustasin Jonathanilt teda,kuna ei olnud ennem teda näinud.Jonathan naeratas Grissule sõbralikult ja Grissu põsed lõid õhetama.Tundsin Grissule kaasa ja mõtlesin,et kas tal on ikka hea siin olla.
"Teil on nii ilus maja." alustas juttu Maya(tahtsin just Megan kirjutada )kui nad esiku poolelt suurdetuppa astusid.
"Tänan." vastas Carlisle ja nad kolm jäid seisma.Kõik jälgisid vaikselt üksteist.
"Emps,paps", alustas Jonathan "Carlislet te juba teate." ütles ta.Ta hakkas meid kõiki tuvustama.
Daniel noogutas ja Maya naeratas uuesti,et ta säravvalgeid hambaid oli näha.
"Siin on Edward ja Etu ja Esmelie ja siis kaks väikest." viipas Jonathan meie poole.
"Kaks väikest?" küsis Maya hämmeldunult ja vaatas ainti mind.Ta paistis tõesti üllatunud olevat.
"Jah,minu emme saab kaksikud." vastas uhkelt Esmelie mu ees.Hakkasin muigama ja Edwardgi muigas.
"Ja siis siin on Etu sõbranna,Grissu." tutvustas ta Grissut viimasena.Grissu ainult lehvitas häbelikult.
"Tulge,istuge." viipas Carlisle neid edasi ja Maya ja Daniel istusid diivanile.Carlisle istus teisele diivanile,mis oli teise diivani vastas ja Jonathan istus oma vanemate kõrvale ja Esmelie hüppas Carlisle sülle.
"Kas teid ongi nii vähe?" küsis Daniel kui ta naine talt käest kinni võttis.
"Ei.Kõik teised on hetkel jahil.Õhtuks peaksid nad tagasi olema." vastas Carlisle.
Istusime Edwardiga Carlisle ja Esmelie kõrvale.Jälgisin kuidas kõik omavahel rääkisid,isegi Esmelie ja Edward rääkisid.Mina ise ei rääkinud midagi.Mulle tuli siis meelde Grissu,kes istus aknalaua peal ja jälgis seltskonda.Tõusin püsti vabandades ja viipasin Grissut endaga kaasa.Läksime koos kööki.
"Tahad sa süüa? Või midagi?" küsisin kui ma istusin laua äärde.Carlisle oli toidu valmis teinud.
"Ma tean,et sul on kõht tühi." lisasin lõppu,kuna Grissu jäi mõtlema.
"Ma võiks süüa küll." ütles ta vaikselt.
"Mine siis võta see taldrik." ütlesin talle Carlisle tehtud sööki näidates.
"Seda on siin nii palju." kostis Grissu,kui ta taldrikut käis toomas.
"Jah,see ongi mulle mõeldud." vastasin talle tagasi,puuviljakaussi vaadates.
"Aga see on siis sinule.Sa pead sööma." ütles ta noomivalt kui mu kõrvale tagasi istus.
"Mul pole isu ja pealegist ma söön banaani." ja valisin puuviljakausist banaani välja.
Grissu hakkas sööma ja ma küsisin:"Kas sa ikka oled kindel,et tahad siin ööbida?"
"Miks ma ei peaks tahtma?"
"Noh..ma ei tea,äkki sulle ei meeldi siin?"
"Ei,asi pole selles",seletas Grissu suu täis "ma olen lihtsalt shokis veel,sellest kõigist."
"Saan aru." noogutasin ja hammustasin banaanist ampsu.Nägin silmanurgast kuidas Esmelie tuli kööki.
"Emme?"
"Jah,mis on kallis?" küsisin ja keerasin ennast Esmelie poole.
"Issi tahab sind."
Vaatasin korraks Grissule otsa ja siis ronisin toolilt maha.Käest kinni läksime Esmeliega tagasi suurdetuppa.
Kõik endiselt istusid oma kohal ja Esmelie tõmbas tagasi Carlisle ja Edwardi vahele,kus ma ennem istusin.
"Vabandus kallis,sa sõid." pomises Edwardmu ümbert kinni võttes.Silmasin banaani,mis mul käes oli.
"Pole midagi.Mida sa tahtsid?" küsisin üsna vaikselt tagasi.
"Mayal ja Danielil on sulle küsimusi."vastas Edward ja pani mu juuksesalgu kõrva taha.
"Mulle?" küsisin ja vaatasin Mayale ja Danielile otsa.Maya noogutas mulle.

(La-la Pushh-ushh)

"Rohi on märg." kaebas Siku.Ta tahtis rohkem jalutada,kui märjal murul lamada.
"Küll alles kaebleb." pomises Jacob naeratades ta kõrval.Siku tõusis istukile,kuid Jacob tõmbas ta tagasi pikali.
"Kuhu sa omaarust lähed?" küsis Jacob muiates ja võttis Siku ümbert kinni.
"Plaanis oli jalutama minna." vastas Siku muiates.

(sain aru,et selline vaatenurk ei ikka sobi mulle)

[SikuftAlice]

(ära siis ,kirjuta selles.)
(grrrr...megaannnnnrrrrr...)
(ma ei virise niimoodi!)
(õhh... -.- )

(la push.)

"Aga sa ei pea minema."ütles ta mulle ja võttis tugevamini ümbert kinni."
"Ega ei pea tõesti minema.Aga ..."
"Aga?"
"Ma mõtlesin,et võiks natuke eemale minna.Asulast.Metsa ehk?"
"aga äkki eksime ära?"muigas salakavalalt.
"No sina tunned küll metsa kõige paremini.Ja pealegi,ei taha ma su isale uuesti vahele jääda,peale eelmist korda...Ja kuidas sa midagi ei kuulnud?Endal kõrvad teravad,kui jänesel."
Vaatas mulle imelikult otsa ja siis tõusis istukile:"Ma ei ole jänes."ütles ta solvunud häälega,kuid siiski naeratas:"Ma olen ka pealegi palju kiirem kui jänes."
"Ega ma siis sedasi mõelnud! Ja inimesena sa küll nii kiiresti ei jookse."vastasin talle väljakutsuval toonil.
"Ahnii?!"
"Jah nii!"
"Eks püüa siis mind kinni!"tõusis ta ootamatult ja kiiresti püsti ning kadus metsatukka.
"No kuule..!"pomisesin käsi laiutades ja hakkasin vaikselt hiilides metsa poole minema.
Olin arvanud,et ta ennast kuigi kaua ei suuda peita,kuid eksisin.Uitasin metsas juba vähemalt pool tundi,kui kuulsin oksa krõpsatust.See tuli ühe natuke eemal asuva suure massiivse kuuse tagant.Läksin veelgi hiilivamalt kuusele lähemale.
"Sa hakkad oma varitsemisoskust kaotama.Ma kuulsin sind."ütlesin naerdes.Järsku hüppas puu tagant välja midagi kohutavalt.Suur hunt jänese kõrvadega!
Kiljatasin.see imelik olevus kadus uuesti puu taha ja nüüd kostus sealt kellegi naer.Jacob kukkus naerdes puu tagant välja,mingid jänesekõrvad peas.
"Ah,see olid sina!"ütlesin hingeldades,käsi suu ees hoides,nagu hakkaksin uuesti kiljuma.
Paari minuti pärast naeris ta ikka veel täiest kõrist,kuid siis üritas ta juba rääkida"o-l-l-eksid-"hingas sügavalt itsitades sisse:"Sa oma.Nägu,näinud."viimased sõnad kostusid väga kähisevad.
"Palun lõpeta..."tegin anuva näo,kuigi ta seda ei näinud,sest ta väänles kõhuli maas,käed näo all ja naeris.
"Okei!Okei! nüüd on minu kord! its payback time!" ja jooksin solvunult võimalikult kiiresti sügavale metsa.
Mõtlesin omaette,et kui ta lõpuks otsimisest tüdineb(kui ta ennast üldse viitsib sellega vaevata.)muutub ta taaskord hundiks ja leiab mu lõhna järgi üles.Aga,ta suudab mind lõhna järgi ka siis üles otsida,kui ta hunt ei ole.Ja ta ka kuuleks mind.Täbar olukord.Ja nii ebaaus!
Hakkasin edasi jooksma kuniks judsin lõpuks kärestiku äärde.Koerad ei tunne enam jälitatavate lõhna,kui veest läbi minna...Kuid siiski miski näris mind mu sees.Äkki ei peaks ma seda tegema?
"Näääh,pohh sellest."kinnitasin endale ja hakkasin ettevaatlikult kivilt kivile hüppama,et ületada vähemalt 20 meetri laiust väga kiirevoolulist ja kärestikulist jõge.Vee kohin summutas mu kuulmist ,kuid ühte ma kuulsin.Väga suure hundi sammude mütsumist vastu pehmet pinnast,millele järgnes urin minu suunas,mis raudselt ütles:"Mida kuradit sa teed!"
mõtlesin,et kas vaatan üle õla,või mitte.Väga suurepärasel ajal oleksin pidanud hakkama tagasi tulema,just selle kõige väiksema ja libedama kivi peal.
Siiski piilusin üle õla.Jacob-hunt tegi väga jubeda näo,ja ma hakkasin kartma.Pöörasin ennast täielikult ümber ja nagu arvata libisesin ja kukkusin vette.ma ei suutnud tugevavoolulise jõega võidelda ja andsin alla. Siis tundsin ja nägin et olen õhus.Ripun nagu nagis.Jake hoidis oma hammastega mu kraest kinni j tõstis jõest kalda poole nagu kass oma kassipoega.Selle mõtte peale hakkasin naerma.Jake turtsatas.
"Tead,mulle täitsa isegi meeeldib,et sa ei saa mulle vastata,ma mõtlen mind sõimata."ta asetas mu kaldal maha ja katsusin oma varrukaid ja kaelust:"Kuid sa ilastasid mu täis.väkk."
Ta ei teinudki must välja vaid läks lihtsalt ühe puu taha,ja tuli inimese kujul tagasi.
"Mida vanemaks ,seda lollimaks!Mida sa omaarust tegid?"küsis ta minu poole tigedalt hoogsal sammul tulles.
Mulle meenus,et vanaema tavaliselt ütles mulle seda ja hakkasin naerma,enne kui ta minu juurde jõuaks ja arvatavasti jõuliselt püsti tõstaks.
Vajusin sellili ja naersin umbes samamoodi,kui tema ennist,ning üritasin naerdes küsida temalt:"Kus su armsad kõrvakesed on?Tahaks laenata."
Ta ainult turtsatas ja tiris mu enda sülle ja suudles mind,või üritas seda,sest ma ei suutnud naermist lõpetada.
Mõne aja pärast suutsin naermise lõpetada ja tõusin istukile.
"Mul on külm."ütlesin talle.Ta oli kogu selle aja seal nii vaikselt istunud.
"Tule siia."tiris ta mind endale lähemale ja hoidis tugevasti kinni:"Kui sa oleksi üle vee läinud?Ja ma ei oleks näinud?Ja midagi oleks juhtunud?Mis siis oleks saanud?"küsis ta üsna ärritunu häälel,ja hakkas kergelt värisema.
Vaatasin talle sügavalt silma:"Tead jänkuke,sa ei peaks nii palju muretsema.Aga hetkel muretse selle pärast,et nüüd sa mu käest veel saad!"üritasin teha kurjemat häält.
"Ooo! ja mida sa siis minuga teed?"Ütles ta väga ebamugaval sarkastilisel toonil.
"Ahah?! sedasi sa siis mulle ütled?Nüüd olen ma väga tige! Nüüd ma sulle teen!" lükkasin ta suure vaevaga pikali maha ja ronisin ta peale ning hakkasin raevukalt suudlema.
"Appi ma kardan.Nii kardan."ütles ta endiselt parastavalt.
Hakkasin oma pluusil nööpe lahti tegema,ning ta tõusis järsult püsti ja sõnast õsiselt.:"Nüüd ma tõesti kardan.ega sa oma pead ära ei löönud?"
"Ei.Ma olen täiesti korras."katsusin kaela pealt enda kraed:"Sa tegid mu pluusi katki."ning panin käed rinnale risti ja hakkasin vette minema."
"kuhu sa lähed?!"küsis ta mult järgnedes.
"ma pesen su ila maha.Teinekord,palun ära ürita mind ära süüa."ütlesin solvunud toonil.
"Esiteks:jõkke sa rohkem ei lähe.Teiseks:ma ei üritanud sind ära süüa vaid pidin su päästma.Kolmandaks:Siin ei tule enam järgmist korda!ja millest kogu see draama nüüd?"
"No...sa ei karda mind."ütlesin,jäin seisma ja vaatasin talle otsa.Tegin kutsikasilmad.
"Ahsoo."ning ta tegi kavala näo pähe:"Ma kardan sind.Õudsalt."näitles ta vägagi mitte usutavalt.;"Ma kardan nii jubedalt,et lasen vist kohe oma püksid täis."
Turtsatasin selle peale ja võtsin ta ümbert kinni.
"Appi..."pomises ta seksikalt:"Jälle sa ründad mind."
"ohjaa."ja hüppasin talle süllle ning hakkasin suudlema.

(Cullenite juures(lõpuks:D))

"Tule,istu siia."osutas Maya enda kõrvale diivanil.
Etu kõndis vaikselt diivani juurde ja istus vaevaliselt maha,Edward teda kergelt aidates,sest suure kõhuga ei ol kerge istuda.
"Räägi mulle,kuidas sul läheb?Kuidas rasedus kulgeb?Või et kaksikud?"ültes Daniel eriti lahkel toonil.

(grrrr...megaannnrrrr....hkmm.maya:D)

[Miss Swan]

(ma teadsin et sulle hakkab Maya meeldima..kuna ma olin teda kohe ,sellel hetkel kui ta nime mainisin,Meganiks ette kujutanud.)

"Minul läheb..." vaatasin Edwardi poole,kes vaatas mind keskendunult.Arvatavasti luges ta külaliste mõtteid.Me ju ei teadnud,mis nende võime oli.
"Hästi." lisasin lõppu ja keerasin seda öeldes pilgu Maya peale.Ta naertatas mulle sõbralikult.
"Aga kuidas sul rasedusega?Ma olen selle ükskord elus läbi elanud..ja peale seda minust tuligi...selline." ütles Maya pehmel häälel ja viipas ennast,et asja veel selgemaks teha:ta ei oleks sünnitust muudmoodi üle elanud.Neelatasin ja Edward võttis mu käest kinni,et ma ei närveeriks.
"Uhmn..ma ei teagi..löövad hirmasti aga on terved,mis on kõige tähtsam."
Maya noogutas kergelt pead.
"Aga sa pead ju ise terve ja tugev ka olema." ütles Maya kõrvalt Daniel.
"Seda muidugi." pomisesin vastuseks.Vist isegi punastusin,et kõik tähelepanu oli minu ja laste peale pöördunud.
"Emps ja paps..mul on teile midagi rääkida." ütles ühtäkki Jonathan.Maya ja Daniel keerasid pead ta poole.
"Vaadake..ma rääkisin teile,et seda ennem-sündi nägemust?"
"Jah."vastas Maya ja jäi ootama,et Jonathan lõpuni räägiks.
"Vabandust,aga oled sa kindel?" küsis Edward Jonathanilt.Jonathan noogutas,millepeale Edward surus hambaid kokku.
"See tüdruk...See tüdruk on Esmelie." vastas Jonathan ja jäi vanemate ilmeid uurima.
"Esmelie?" küsis Maya üllatunult ja vaatas Esmelie poole..kõik vaatasid nüüd Esmelied,kes istus Carlisle kõrval.


(kuskil metsas)
"Kuule,äkki läheks siit minema?" küsis ta su huulte vastu pomisedes.Muigasid korraks,kuid jätkasid ta suudlemist.Lõpuks,kui ta oli sult pluusi ära jõudnud võtta,lükkas ta su eemale.
"Kuule preili,aga kas sa oled ikka kindel,et-" küsis ta kuid sa segasid ta lausele vahele
"Kas sa kardad?Suur hundu kardab vahele jäämist?" küsisid sa naerdes.
"Ei.Ma lihtsalt mõtlesin et siin oleks ebamugav."
"No muidugi,sulle kõlbab siis ainult kahe meetrise paksusega madratsid?" Vihjasid ta voodile,mille jalad olid ära tulnud,kuna jah..olite liiga hoogu sattunud.
"Ei." ütles ta trotsilt,kui hakkas siis muigama.Ronisid tagasi ta sülle.

[SikuftAlice]

"Aga ikkagi,lähme koju nüüd tagasi."ütles ta ja üritas mind enda küljest lahti kangutada.
"ooota,oota!ma naudin hetke."kuid lõpuks solvusn ja lasin tast lahti.:"olgu.mine tegele oma asjadega.mina lähen ujuma.särk niikuiniist täitsa märg...ja ILANE!"nähvasin talle ja astusin jalgupidi vette.
Lõpuks ta leebus ja tuli minu juurde:"Ma luban sul koju ratsutada."ja kergitas mulle kulme.
"Päriselt?"
"päriselt."
"No,mine siis puu taha,muutu ja lähme koju!"lükkasin teda kergelt suure kuuse poole.
"Kohe,kannata."ning ta läks digimuutuma.()
Juba vaid paari sekundi pärast tuli puu tagant välja suur punakaspruun hunt ja naeratas.Läksin vaikselt tema poole,sest ta siiski tekitas väikest kõheduse tunnet.Hunt hakkas itsitama.
"Mida?mis on?"ja silmitsesin ennast.mul polnud pluusi seljas.;"Okei,kuhu sa selle panid?"küsisin ja panin käed puusa.
Äkitselt tegi ta suu lahti ja sülitas välja midagi punast,minu pluusi ja naeris haukuval moel.
"No tore..."pomisesin :"Kummarda,ma ei ulata sulle selga ju ronida."ning ta lamas.Kui olin seljal,ütles ta vist midagi,mis pidi tähendama,hoia kinni või midagi selle sarnast.Haarasin ta pikast kasukast tugevasti kinni ja läks start lahti.
Tuhisesime kiiresti läbi metsa ja olime õige kiiresti tagasi maja juures,metsatukas.
ronisin ta seljalt maha ja küsisin:"ega billyt kodus pole?"
Jake-hunt raputas pead,kuid miski andis mulle põhjust tema mitte usaldamiseks.Läksin akna juurde ja piilusin sisse.
"Või,et ei ole jah?Minuarust on ta vägagi kodus."ütlesin ja ta tuli mu selja taha juba inimesena,need samad jänesekõrvad peas.
"Mul on kuulmine kehvaks jäänud."ja irvitas jänese moodi.Ma ei suutnud mitte selle peale naerma hakata.
"Aga ,kuidas me sisse saame?"küsisin,ja hakkasin keergelt lõdisema.
"Mitte me,vaid kuidas sina sisse saad.Ma võin vabalt ilma särgita käia."
"olgu,ma siis lihtsalt trambin uksest sisse!"ja hakkasin juba nurga tagant ukse poole minema,kuid tardusin.Jake tuli järgi ja jäi samuti hingetult seisma.Billy seisis seal ja ütles:"Kui ´tahate omaette olla,võite mulle öelda,ja ma võin lahkuda,aga te ei pea metsas niimoodi käima...Sam juba rääkis."
Mul hakkas juba väga külm:"hkmm.Billy,kas ma võin sisse minna?"
"Ma arvan et küll.peale sellist suplust."ja Billy naeratas omaette.
Läksin kiirustades Billyst mööda ja Kuulsin,kuidas Billy seisatas Jakei:"Sina ei lähe kuhugile.Sam rääkis mulle päris detaiselt.Embry ja Paul jälgisid teid.Siin metsas ei ole privaatset kohta." ja edasi ma ei kuulanud.

(Cullenite mõnus ja tervete voodijalgadega häärber.)


"Kuidas see saab võimalik olla?"küsis Maya väga hämmeldunult;"Ta on ju lapsvampiir."
"Ta on meie tütar,ning ta jõuab veel kasvada.Palju kiiremini,kui tavaline inimlaps.Nagu Jonathangi."vuristas Edward.
"No see on ju päris tore!"ütles Daniel kergelt käsi kokku lüües.
"ja õnneks on sinna veel mõnda aega aega..."pomises Etu,taibates,millest jutt käib.
"Ära ole kullake nii pessimistlik.Tead ka,kui kaua me oleme seda hetke oodanud?alates selles,kui Jonny meile seda rääkis."üritas Maya etut lohutada.;"Ja meie veel elame igavesti,meil oleks muidu kaua oodata,aga ma ei saa aru.meie arvamused peaksid just vastupidised olema."
"Mis?"küsis Etu.
"Ära pane teda tähele.ta lihtsalt sattus mõttevooogu."ütles Daniel.

[Miss Swan]

(DIGIMUUUTUMINE!!! Digimon..!!! mäletan kui kunagi sai soomest alati neid vahvleid ostetud XD XD XD )

"Mõttevoogu?" küsisin üle.Daniel naeratas ja noogutas mulle.
"Jonathan rääkis et te oskate lennata.Kuidas see võimalik on?" küsis Carlisle.
"Jah,ma tahan ka lennata,aga ma ei oska." ütles Esmelie käsi laiutades ja natuke kurvalt.Kõik naeratasid seepeale.
"Me ise ka ei tea,kuidas see võimalik on." vastas Maya õlgu kehitades.
"Kas te ei võiks meile näidata kuidas see käib?" küsis Carlisle ja Esmelie hüppas diivani peal püsti ja sirutas ennast pikaks.
"Kallis,mida sa teed?" küsisin natuke turtsatades.
"Äkki teie võim nakatub minusse ja siis mina oskan ka lennata!" hüüatas Esmelie ja naeratas oma naeratus,mis oli armsam kui inglil.Kõik naersid kergelt.
"Esmelie." ütles Maya ja vaatas talle sügavale silma.
"Mis on?" küsis ta,ja langetas käed.
"Sa oled kõige armsaim tüdruk,keda ma näinud olen."
"Ma tänan." ütles ta ujedalt naeratades.Hakkasime kõik uuesti naerma.
"Viisakas tüdruk." kostis Danieli suust.
"Te siis tahate näha,kuidas me lendame?" küsis Jonathan.Kõik noogutasime.
"Toas ei tasuks proovida..harva on neid juhuseid,kus oleme õnnestunud lae tervena hoida.Ja teil on nii ilus maja." ütles Maya ,hääletoonis imetlemist kuulda.
"Kas siis teil on kole?" küsis Esmelie kulmu kortsutades.
"Esmelie." ütlesin noomivalt.
"Pole midagi.Ei,meil ei ole kole kodu...meil on vanaaegne,kuid ka väga korralik.Teie oma on selline moderne..täpselt nagu ma olen siin üritanud mõnele mehele selgeks teha." ütles Maya ja vaatas Danieli silmanurgast.Daniel ainult turtsatas ja tõusis püsti:
"Aga lähme õue?"
Kõik olid nõus.
---
(kas Billy mitte ei ole ratastoolis ? Või on ta nüüd jalul?)
Vahetasid ruttu märjad riided kampsuni ja teise paari teksapükste vastu ja panid märjad riided kuivama.Peale seda läksid tagasi,kus nad endiselt õues rääkisid ja paistis et nad tülitsevad.Otsustasid suurestoas olla ja neile rahu anda,kuigi sind huvitas mida nad rääkisid.Üsna varsti tuli Jacob tuppa,suurte sammudega oma toa poole minemas.
"Kuhu sa lähed?" küsisid ja keerasid ennast diivani peal tema poole.Jacob jäi seisma.
"Ma pean Billy Charlie juurde viima.Tahad kaasa tulla?"küsis ta ja naeratas,millepeale sa ohkasid kergelt.
"Jätan vahele." pomisesid vastuseks ja naeratasid korraks.Jake(hakkasin just Taylor kirjutama ) läks oma tuppa ja tuli¨kohe tagasi,uute riietega.
"Ma olen kohe tagasi." ütles ta ja kummardus üle diivani seljatoe,et sind suudelda.Võtsid ta kukla tagant kinni ja tõmbasid teda lähedamale suudeldes,kuid ta eemaldus naeratades.
"Nagu ma ütlesin,olen kohe tagasi." ja läks toast välja.Ohkasid ja vaatasid aknast,kuidas Jacob aitas Billy autosse ja sõitsid minema.

[SikuftAlice]

(digimon oli kunagi mu lemmikmultikas... ja siiski ratastoolis.)

"Kui hiljem...Siis hiljem."pomisesin veidi pahaselt ja igavlevalt omaette ning läksin külmkapi juurde ja hakkasin seda laastama.


(Cullenite õue päääl.)

Kui Cullenid õue läksid,
ETu oma sõrme näksis.
Muretses,kui tütreke suureks sirguks,

Koheselt abieluranda maabuks.
Kõik pingsalt vaatasid lend-vampiire,
kes nende pea kohal õhus tegid lennutiiire.
Esmelie rõõmsalt neile kilkas,
ning ka järgi lenneldes järgi silkas.
Cullenid imestunult vaatasid,
kuidas Maya(mmm...megaaan.)Daniel ja Jonny rahulikult taas maandusid.


(issand:| millega ma hakkama sain...mingi luulehoog tabas:D ära pane tähele:D)

[Miss Swan]

(digimon oli kunagi ka mu lemmikmultikas mäletan kui neid mis plassmass asjakesed tulid krõpsupakist või kust? neid kogusin ja siis mäletan kui esimeses klassis rääkisin õhinal digimonidest)

okei,ei pane su luulehoogu tähele.

Kui (hmm...) Montgomeryte ()perekond maandus vaatasin suu lahti neid.
"VAu!" hüüatas kellegi helisev hääl ja plaksutas täpselt meie taga.Keerasin ennast ümber ja nägin kuidas Alice,kes oli jälle suurepäraselt riides, plaksutas elavalt.Esme kõndis ka meie poole,lehvitades ja laialt naeratades.Rosalie ja Emmett,kes olid veel kõige kaugemal Emmetti auto juures,olid liiga kannatamatud ja juba nad olid mu kõrval.
"Te olete tagasi!" hüüatas Esmelie,kes oli Jonathani jälginud ja hüppas nüüd Emmetti kaela,kallistas teda ja hüppas siis Rosalie kaela.
"Tibuke,sind on ka nii tore näha." pomises Rosalie Esmelie juustesse teda kallistades.Järgmiseks hüppas Esmelie Alice'i kaela,kes oli ka meie juurde tulnud.Ehmatasin kui Jasper ühtäkki oli Edwardi kõrval,teiselpool seltskonda.
"Kõik on nüüd kohal." teatas Carlisle kui Esme ümbert kinni võttis ja enda vastu tõmbas.Esme saatis Esmeliele õhumusi ja Esmelie saatis talle Alice'i kaelas rippudes tagasi.
--
Leidsid külmkapist nii mõndagi söögikõlblikku ja läksid diivani peale tagasi istuma.Kui olid ära söönud,sirutasid ennast ja heitsid end diivanile pikali ja sulgesid silmad.Natukese aja pärast tundsid Jacobi sooje käsi enda ümber...
(sorri,ideedepuudus..ära pane tähele )

[SikuftAlice]

(ma kogusin kaaa neid:D)

"Hmm."mõmisesin ja sirutasin uuesti ennast täispikkuses välja.Alles paari minuti pärast avasin silmad.
"Tere."ütles ta poolsosinal ja hakkas uurima diivanilaua pealset:"Paistab et kellegil on kõht päris tühi olnud."
"Mul oli hundiisu."ütlesin kergelt muiates.
"Aga kuidas on HUNDi-isuga?"
"Kohutavalt suur ja ärakadumatu."ütlesin veidi erksamaks muutudes ja tõusin istukile.
"Oi,näe,üks küpsis on isegi alles jäänud."võttis ta küpsisekarbist viimase küpsise ja sõi ära.
"Tegelikult kavatsesin ma seda veel süüa."ütlesin ja vaatasin seda paberite kuhja ja hakkasin seda ära koristama.
"Vaidlesite Billyga?"küsisin,kui ta juurde elutuppa diivanile tagasi tulin.

(Cullenid...Ja Etu()

Alice sammus Etu juurde ja patsutas kergelt ta õlale:"KAs ma saaksin sinuga toas korraks rääkida?"
"Muidugi."ning ta noogutas teistele vabanduseks ja läks Aliceiga kõrvuti majja,Alicei tuppa.
"Ma tahtsin sinuga veel viimaseid detaile arutada,kuna need on sinu pulmad ikkagist."ning ta naeratas ingellikult;"Pulmad on siiski 1,5 nädala pärast.kui pisikesed paari päeva pärast sünnivad,siis kleidiproovi teeme...4 päeva pärast sobib?"hakkas ta kähku ette vuristama.
"Äkki ootaks selle ära,kuniks nad on ikka sündinud ja siis vaatame edasi."
"Muidugi!Kuidas ma võisin unustada! Sa saad ju kaksikud,sa oled ometigi peale seda raudselt kurnatud.Aga nüüd ülejäänud asjad,mille kohta tahtsin ma sinu arvamust arutada..."ning nii jäid nad arutama pulma viimaseid detaile ja kavasid ettevalmistusteks.
Saabud õhtusöögi aeg ja Maya (mmmmmmegaaan...grrrrr()) ning Esme olid teinud suurejoonelise õhtusöögi.Peamisteks sööjateks olid muidugi eesotsas ajutise isukuse all kannatav kolme eest sööja Etu(võiks arvata et lausa kümne...aga rasedaid ei tasu solvata...te veel kahetsete seda)Jonathan ja Esmelie.

[Miss Swan]

(sellel raseduse puhul mul ei olnud ju üldse söögi-isu ja pulmad pidid peale sünnipäeva olema,kuu aja pärast!)
Isegi Carlisle oli hematogeenipakid taldriku peale pannud ja need olid keset lauda.Kui olin natuke salatid söönud,võtsin natuke hematogeeni.
"Sa oled sellest vist päris sõltuvuses?" küsis Carlisle.
"Lapsed on." vastasin muiates ja hammustasin tüki hematogeenist.Edward jälgis mu kõrval,mu käes kinni hoides.
"Edward,tahad maitsta?" küsisin.
Edward natuke kõhkles kuid nõjatus mulle lähemale ja hammustas tüki hematoegeenist.Ta mälus seda mõtliku näoga.
"Kas tunned maitset?" küsisin ja vaatasin teda uurivalt.
"Natuke." vastas kui oli alla neelanud.
Õhtusöök koosneski mul ainult natuke salatist ja siis ülejäänud hematogeenist.Jonathan ja Esmelie veel sõid kui tõusin vabandades lauast püsti ja heitsin Edwardile pilgu.Ta tõusis samuti ja kõndisime minu kiirel sammul treppide juurde,kus ta mind sülle võttis ja olimegi omas toas.Ta pani mind ettevaatlikult voodi ette seisma ja vaatas mulle küsivalt otsa ja siis vuristas:
"Sa tahtsid minuga siin rääkida ja ma sain aru,et sul vaevab midagi hinge kuid ma ei saanud aru.Räägiksid?"
Olin juba ümber mõelnud,et ma ei räägi sellest.Edward tõstis oma käe ja silitas korraks mu põske:"Palun räägi."
"Olgu...ma tahtsin öelda et ma pabistan. Ja väga kohe.Kõik see...Esmelie ja Jonathani värk,pulmad,kaksikud."
"Ära pabista.Tegelikult on ju Jonathan väga tore.Ta mõtted on puhtad ja ta on väga sõbralik.Võib-olla kunagi,järelikult tuleb temal ja Esmeliel vb midagi olema-"
"Oota,nüüd sa arvad sedasi?" segasin ebaviisakalt ta lausele vahele.Edward ei paistnud sellest häirivat,vaid ainult noogutas.
"Ja pulmadeks sa ju mahud kleiti kui kaksikud sünnivad paari päeva pärast."
"Ma ei muretse siin kleidi,ega peo pärast.Ma muretsen kaksikute pärast kõige rohkem."
Edward võttis mu käest kinni öeldes:"Kaksikud on ju terved.Kõik läheb plaanipäraselt.Sul peaks kergem olema,kui Esmelie-" seletas ta madalal toonil kui segasin uuesti ta jutu vahele.
"Edward,ma tunnen et ma ei ela seda sünnitust üle."
Edward jäi mulle hirmunult otsa jõllitama aga hetke pärast ta nägu tõmbus tagasi endiseks:
"Sulle tundus ju eelmine kord ka nii.Kõik läheb hästi."
"Ei Edward.Ma tean et ma ei ela seda üle.Siin pole midagi sellega seoses et ma nüüd lööksin kartma aga need lapsed on liiga tugevad."

(La Pushis)

"No,kui seda just väga riidlemiseks saaks nimetada?" pomises Jacob.(hakkasin JÄLLE Taylor kirjutama..meil mõlemad omad kiusatused...MITTE SELLESMOTTES )
"Aga mis te siis rääkisite.Billy paistis vihane olevat ja sina olid ka üsnagi pahur." võtsid ta ümbert kinni ja panid pea ta õlale.Ta sõlmis oma tulikuumad käed ümber sinu ja ohkas:"No,Sam läks Billyle rääkima,et me metsas...ameleme," Jacob hakkas muigama kui muutus tagasi tõsiseks "ja siis need kaks hundimõlgust jälitasid meid."
"Mida?Nad nägid meid?" küsisid ja tõstsid pea ta õlalt üllatunult.Teadsid keda ta selle all mõtles.
"Jah,nad jälgisid meid."
"Sa siis ei teadnud et nad olid seal?"
"Ma teadisn et nad olid lähedal,kuid ma ei teadnud et vägagi lähedal..mu mõtted keerlesid sinul."

[SikuftAlice]

(tegelikult 3 nädalat oli plaanitud alates mingi esmelie sünnist ja ma üleeile lugesin üle!)

"Haa-Haaa-haa.Kindlasti."ütlesin parastavalt.
Ta vaatas mulle imelikult otsa ja turtsatas ainult:"Sa oled tõsiselt imelik."
"Polegi kunagi väitnud et ei ole.Aga...ma olen ühe asja peale mõelnud..."hakkasin kõhklema,kas ikka räägin talle sellest või mitte.
"Nooh?"ütles jake pinges näoga:"Mida sa mõtlesid?"
Närisin kergelt seestpoolt oma põske ja mõtlesin:"Ah,ei midagi.Ei tasu sellest rääkida."
"Äkki ikka tasub?"he insisted again.
"No olgu.Ise tead..."hingasin sügavalt sisse:"Kas meil on veel kaua koos olemise lootust?"ta vaatas uuestimulle otsa ja lasi kramplikult must lahti.Hingasin uuesti sügavalt sisse,katkendlikult:"Sellesmõttes,et sa võid igal hetkel kellegi imprintida ja siis ei tähendaks ma sulle midagi.Ma ei tahaks seda moodi haiget saada ning-"kui jäin kiiresti vait,sest ta oli kergelt värisema hakanud.Ta oli sedasi veel paar minutit ning mina vaikisin kogu selle aja.

([c]Cullenid[c/])

Edward vaatas Etut veel mõnda aega sünge pilguga,kuid lõpuks sõnas:"Ärme palun sellest praegu räägi.Igatahes mitte täna.JA ma luban sulle,et teen ükskõik mida,et sind kaitsta."
"MA tean,selles ma ei kahtlegi."muigas ta.
"Ürita nüüd magada ja ära juretse üleliia."ütles Edward ja hakkas Etul aitama riideid seljast võtta,sest ise ta ei olnud selleks enam kõige võimelisem isik.
"Head ööd."ütles Edward ja suudles kergelt Etut laubale.
"Head ööd."
Mõne aja pärast hakkas Etu kergelt omaette itsitama.
"Mis sulle nii palju nalja pakub?"päris Edward kuid lugedes Etu mõtteid hakkas isegi veidi naerma.
"Grissu nägu-...UNUSTAMATU!"ning nii uinusid nad(või üks osapool) Grissu imeliku ja ebamäärase näo üle naerdes.(Grissu nägi ikkagi peaagu kõiki vampiire...)

[Miss Swan]

Unes näen et kõik on imelikult valge,värvitoonid on heledamad kui muidu.Kuulen kaugelt kuidas keegi naerab ja saan aru et see on Siku.() Tõusen sambla pealt püsti,kus ma olin pikutanud ja läksin nüüd naeru poole.Mul oli tunne,nagu ma oleks lennanud,või hõljunud.Ma liikusin nii kergelt.Siku naer lõppes kuid hakkas siis teine naer..väikese poisi naer.
Astusin muude vahelt välja,mis paistis lagendik olevat,kuid kui nägin kaugelt suurt,punast maja,sain aru,et olen metsast välja astunud.Hakkasin selle maja poole minema,kui kui olin paar sammu astunud,jäin seisma.Mingi asi nagu takistas mul minna.Nagu oleks klaassein ette pandud.Kaugemal nägin Sikut väikse poisiga murul mängimas.Teadsin et see poiss oli Siku ja Jacobi poeg..(ÄRA MIND MAHA LÖÖ ..aitäh)Siku pani mind tähele ja tõusis püsti.Poiss aga jooksis liivakasti,mis oli maja küljel.Siku jõllitas mind ja siis tuli ettevaatlikult mu poole,aeglaste sammudega.Mõltesin et mida ta venitab.Üritasin uuesti edasi astuda,kuid ei suutnud..mingi või hoidis mind tagasi.Ootasin üsna kärsitult Sikut.Lõpuks ta jõudis minu juurde:
"Etu,mida sina siin teed?Kas midagi on juhtnunud?" küsi ta ja jõllitas mind nagu hullu.
"Hmm.Ei ole."
"Sa ei peaks siin olema.Liiga lähedal oled piiril.Ja sa tead et Jacobile see ei meeldi." vastas Siku ja korraks vaatas taha,et kontrollida kus poiss on.
"Talle ei meeldi?" küsisin ja jälgisin Siku igat liigutust hoolega.
"Sa tead ju et te ei tohi La Pushi tulla," ütles Siku ja astus sammu minust eemale."pealegi,sa peaksid vist minema.Su silmad ei ole eriti heledad." ütles Siku aeglaselt tagasi astudes..

[SikuftAlice]

Etu hakkas kergelt ärkama ja tundis läbi õrna une,kuidas ta mõmiseb.Ta ka kuulis Edwardi kerget itsitamist.
"Kas emme on juba ärkvel?"kuulis ta läbi une enda kõrval,Edwardi juures Esmeliet sosistamas.
"Peaaegu."sosistas Edward talle vastuseks.
"Kas ajan ta üles?"
"Ei,las ta magab.Ta näeb suurt vaeva ,et terved päevad sinu õde ja venda kõhus kanda ja ta on seetõttu väga väsinud."
"Oh olgu."vastas veidi pettunult Esmelie ja nõjatus Etu kohale,kuulatades ta kõhtu.
"Tere hommikust."mõmises ETu ja pitas kergelt Esmelie pead.Esmelie võttis ta käe õrnaltenda käte vahele.
"Tere hommikust."ütlesid Edward ja Esmelie korraga.
"Kohe näha,et sugulased."tegi Etu killu.
Edward turtsatas selle peale,kuid oli selgelt aru saada,et Esmelie ei saanud sellest aru.
Etu tõusis raskesti istukile.
"Soovid midagi süüa?Esme juba valmistab."päris Edward hoolitsevalt.
"Kas te,tüübid,kunagi ka ei maga=?"sõnas Etu.
"Mina magasin aga kõht läks tühjaks.Püüdsin ühe puuma ja tulin koju.Issi ei maga kunagi.Ka sa siis emme ei tea?Ise ju kutsusid koos issiga kurgesid."
Mõlemad vanemad hakkasid selle peale naerma,üksteisele sügavalt silma vaadates.

[Miss Swan]

Nägin et Esmelie vaatas enda ette keskendunult ja Edward jäi ka must mööda jõllitama.Mõtlesin et kas nad kuulevad midagi või räägivad üksteisega mõtete kaudu.Sellel samal hetkel Esmelie lajatas Edwardile põsele musi ja mulle ja lippas toast minema.
"Kuhu ta läks?" küsisin Edwardi käest endiselt ust vaadates.
"Allakorrusele.Räägi mulle nüüd unest." ütles Edward ja paistis et ta oli ootusärevil.

(La Push)
Lõpuks ta värises järjest vähem ja paari minuti pärast ta ei lõdisenud enam ,vaid ohkas.
"Vabandust." pomises ta sulle ja võttis su käes kinni.Vaatasid maha.
"Aga kuidas sa reageeriksid kui ma ütleks..et..et ma olen juba imprintinud?"
"MIDA?!" hüüatasid sa shokeeritult talle otsa vaadates.
"Sinusse." ütles ta naeratades laialt.

()
(sorry,lühike tuli)

[SikuftAlice]

"Wow..."kogelesin:"See...See on päris...ootamatu.Issand mu pea hakkas nii jubedalt ringi käima."ja toetasin oma pead kergelt ühe käega.
"JA miks sa mulle seda varem ei ole öelnud?"küsisin,sama ajal hakates ka teise käega peast kinni võtma.Ta avas juba seletamiseks suu,kui ma minestasin.

(Etu ja (kirjutasin robi) Edwardi magamistuba.Täpsem asukoht:voodi)

Etu keris seda unenägu oma peas,uurivalt kaalutledes.
Edward ohkas selle peale:"PAlun lõpeta.MA ei taha seda rohkem näha."
Etu jäi vaikseks kuniks tuppa tuli Esmelie:"Emme,tädi Esme kutsub sind sööma."
"Jah kallis,kohe tuleme."ütles Etu oma tütrele kergelt masendunud alatooniga.
"KAs ma kannan sind?"küsis Edward ta käest.
"Ei,ma kõnnin ise."
"Ei sa ei kõnni ise."ja tõstis ta enda kätele:"Ma ei taha et sinuga midagi juhtuks."
"Kuidas saaks minuga midagi juhtuda vampiire täis majas."kuida ta katkestas ennast,sest Edward manas ette imeliku näo:"JA ära võta seda unenägu nii tõsiselt..."

[Miss Swan]

Edward ei vastanud midagi,vaid läks aeglaselt treppidest alla,morni näoga.
"Hommikust!" soovis kellegi hääl allkorrusel.Keerasin pea teisele poole ja nägin Me..(kurat) Mayat*.
"Hommikust." soovisin tagasi ja Edward pani mind maha.
Esme ilmus nagu ei kuskilt ja juba ta juhatas mind söögilaua juurde ja pani mind istuma.

(La Push)
Kui avasid enda silmad,nägid Jacobit,kelle naeratav nägu oli peaaegu su näos kinni.Ta lajatas suure musi su huultele ja tömbas ennast eemale:"Ma juba jäin muretsema su pärast."
"Kui kaua ma-?"
"Paar minutit." vastas ta su küsimusele ,tõmbas sind istukile ja siis endale sülle ja embas sind.
(aww)

[SikuftAlice]

Hakkasin uuesti kiiremini hingama ja süda tahtis rinnust välja hüpata.
"Ma ei taha paanikat tekitada...aga ma vist minestan uuesti."vaatasin ta nöoilmet:"Aga vist mitte."ja naeratasin kergelt.
"Phew.No siis on küll tore."tegi ta nagu pühiks laubalt higi.
"Sul täna rohkem valvekordi pole?"küsisin kavalamalt.*
"Ei ole."

(uh,tahan kogu aeg tärne panna...)

(Cullenid (megaaaaaan))

Etu vaatas mõnda aega enda ees olevat toitu ja näksis natuke siit-sealt.Tema kõrvale ilmus Edward.
"Sa peaksid rohkem sööma.Kaksikud ju ikkagi."kõlas ta murelikuna.
"MA tean,aga mul ei ole üldse millegipärast isu."
"Ehk räägin Esmega,et ta rohkem ei teeks nii suurtes kogustes süüa."ja naeratas mahedalt,ning kadus kööki.
Etu vasta istus Maya:"Nii vähe söödki?Ma kuulsin Esmelt,kui palju sa Esmeliet oodates sõid."ja ta naeratas väga armsalt.

[Miss Swan]

"Juhtub." vastasin ja kirusin et nii ütlesin.Maya naeratas ikka veel sõbralikult.
"Ära lase mind ennast häirida..söö nagu mind poleks siin."
"Mul pole isu." ütlesin ja lükkasin taldriku kaugemale ja jäin oma unenäole mõtlema.
Edward tuli mu kõrvale tagasi istuma ja võttis mu käest kinni.
"Palun,ära mõtle seda.Ma ei taha tõesti seda näha." ütles ta kohe ja silitas mu nägu.Siis võttis ta õrnalt mu lõuast kinni ja keeras mu pea enda poole.Tema kiusteks kujutasin ennast unenäos kõrvalvaatajaks ja kujutasin ennast vampiirina ette.
"Lõpeta!" hüüatas ta järsku,et ma ehmatasin.Jõllitasin teda hirmunult ja ta vihane ilme muutus kurvaks ja ta hakkas mu juukseid silitama.
"Vabandust." palus ta vaikselt andeks,pilku maas hoides.Võtsin ta käe oma juustelt ja tõstsin selle ta põlve peale.Ta lõi kohkunult pilgu mu peale ja pigistasin ta kätt tema poole nõjatudes.
"Vabandust,ma tegin väga lollisti.Ma poleks pidanud seda tegema." ütlesin silmi kinni pigistades ja raputasin vaikselt pead.Üritasin hoida pisaraid eemale.Edward tõstis oma vasaku käe ja hakkas uuesti mu põske silitama,parem käsi samas hoidis tugevalt mu käest kinni.
"Palun ära ole kurb." ütles ta samethäälel.
"Ma tegin sulle haiget." sosistasin ja avasin enda silmad et ta kuldpruune silmi näha.Samas veeres pisar mu põsele,mille Edward koheselt ära pühkis.Vaatasime üksteisele otsa ja hetke pärast ta tõsis püsti,endiselt mu käest kinni hoides.
"Sa enam ei taha süüa?"
Raputasin pead.
"Tule,lähme õue.Jalutama." Ta aitas mind ettevaatlikult püsti ja vaikides läksime suurdetuppa.Maya tuli meie järgi ja läks Danieli kõrvale diivanile istuma.
"Me lähme jalutama.Esme,hoiaksid sa nii kaua Esmelied?" küsis Edward ja võttis mu ümbert kinni.Esme noogutas laialt naeratades ja läksime esikusse.
"Kus Esmelie üldse on?" küsisin ,kuna ma ei näinud teda suurestoas.Edward aitas mulle jopet selga.
"Mängib Alicega oma toas." vastas Edward kui ukselinki vajutas.Lehvitades lahkusime majast.Õues oli külm ja pime.Edward jäi mu ette seisma ja sättis mu salli paremini.Vaatasin et taevas oli täiesti selge ja täiskuu valgustas maad.Isegi üksikuid tähti oli näha.Soe valgus,mis tuli majast,valgustas Edwardi ja ta kuldseid silmi,toodes neist esile rohkem kulda.Jälgisin vaikselt kuidas ta keskendunult mu sallist jopeni liikus ja nüüd tõmbas selle luku mu kurguni.
"Ega ometi ei ole liiga pingul?" küsis ta ühtäkki murelikult ja tõstis oma pilgu ja vaatas mulle murelikult otsa.Naeratasin ainult ja ta murelikus haihtus näolt ja hakkas taevalikult muigama.Ta võttis mu käest kinni ja hakkasime kõndima.
"Miks me pimedas jalutame?" küsisin paari minuti pärast.
"Me ei jaluta pimedas."
Jäin talle küsivalt otsa vaatama.
"Kuu valgustab.Sama hästi nagu päike." ütles ta ja hingas sügavalt.
"Ja kas sul on mingi põhjus minuga kuuvalguses jalutada?"
"Kas sul on selle vastu midagi?" hüüatas ta kergelt,hämmaldust teeseldes.
"Ei." ütlesin ja muigasin.Edward muigas mulle tagasi ja me asusime mööda väikest teed läbi metsa kõndima.

(La Push)
"See on to-" hakkasin ütlema kuid Jacob katkestas sind suudlusega.Ta käsi läks su pluusi alla() ja liikus mööda selga ülesse,kuid siis..ta rebis su pluusi lõhki.
"Jake!" hüüatasid eemale tõmbuses "see oli juba kolmas pluus,mille sa oled katki rebinud!"
"Vabandust.Ma hüvitan selle." pomises ta asus sind uuesti suudlema.
"Grr." urisesid talle vastu huuli ja avasid ta teksapükstenööbi

[Sponsored content]