Re: Mida sa teeksid kui...

[Miss Swan]

Tegin testi ära.
Jätsin testi vannituppa ja läksin tagasi magamistuppa,kus Edward istus kirjutuslaua taga.Läksin ta juurde ja ta võttis mind oma sülle.Naeratasime üksteisele ja toetasin oma pea ta õla peale.
"Kas sa tahad poissi või tüdrukut?" küsis ta mu käest.
"Hmm,ma ei teagi.Sa tahad poissi?" muigasin seda küsides.
Ta naeratas:"Väike poiss võiks ju tulla.Ega mul tüdruku vastu ka midagi pole."
Olime natukest aega vaikselt.Tõusin püsti ja ütlesin:"Nüüd on aeg."
Läksime koos käestkinni vannituppa ja võtsin testi kätte.See näitas positiivselt...

[SikuftAlice]

"ohhh."ohkasid.edwardi näole kerkis kerge muie.
"nii,et siis juba teine laps meil."ütleb muiates.
"nii see on.homme siis ärkan juba kerge kõhuga..."
"ära muretse.nädala pärast läheme perega reisile."
"reisile?"
"jah.sina,mina,esmelie ja see väike sell."
"teised ei tulegi?"
"ei,see on pigem puhkus sulle raske töö eest."
"jaaa.väga raske töö."naeratad...

[Miss Swan]

Mulle meenub üks asi.
Edward pani mu jahmunud nägu tähele ja võttis mu ümbert kinni:"Pole midagi.Sul on palju kergem nüüd,kui teine laps on."
Vaatasin teda nagu hullu ja siis raputasin pead.See polnud see,milleüle ma muretsesin.
"Ma pean emale helistama ,et ma ootan last.Ta vist isegi ei tea,et Esmelie on üldse olemas." ...

[SikuftAlice]

"sa ei saa seda teha!"hüab,sinust tugevamini kinni võttes.:"mida sa arvad,mida su ema mõtleb,kui sab teada,et sa mingi 2 nädalaga 2 last sakasid?mida vähem ta teab,seda parem."ütles ta nüüd juba vihasena näiv.

[Miss Swan]

(õõh ,ma tahan igale poole neid * toppida harjumus )

Vaatan teda silmad suurtena.Ta rahuneb maha ja laseb mu käevartest lahti.Punased jäljed jäid.Ühtäkki ta on kadunud,aken on lahti tehtud.Otsustan alla minna...

[SikuftAlice]

sul oliig kõht juba jube tühi.esme ootas sind all.ta naeratas.oli näha,et ta oli uudist juba kuulnud.
"esmelie,sa saadendale õe või venna."ütlesid talle.
"kas kurg tuligi?"
"jah,käis küll."ütlesid muiates...

[Miss Swan]

"Miks mina teda ei näinud?" küsib kurvalt.
"Ta käis hästi kähku." naeratasid seda öeldes.Esme,kes oli toitu valmistanud,serveeris selle mu ette.Sõin natuke ,kuid mul ei olnud söögi-isu.Nälg oli,kuid ma ei suutnud süüa.Mul polnud paha olla ka ega midagi.Mul tuli siis meelde,et Edward ütles.Et ma võin teistmoodi käituda.See tähendab ka,et ma näiteks ei söögi nii palju.Esme,kes juba hakkas muretsema,miks ma ei söö,istus mu kõrvale ja hakkas mu juukseid silitama.Nägin kuidas Rosalie naeratades kööki astus...

[SikuftAlice]

märkaisd hetkeks rosalie jaoks ebaharilikku meeleolu,kuid pöörasid kähku sellelt tähelepanu,arvates ,et asi on esmelies.
"misk sul söögiisu pole?"
"ma ei tea.lohtsalt pole."
"sa peaksid siiski sööma."
"ma söön ehk hiljem."ütlesid vaikselt...

[Miss Swan]

(kas Esme küsis?)

Esme noogutas ainult.Rosalie,kes oli rõõmsa näoga,istus mu kõrvale.Vaatasin teda kurm kõrgel:
"Mis on?" küsis ta oma meeletult kaunilt naerdes,mis tegi mind natuke kadetaks.
"Kas ma võin küsida,miks sa nii rõõmus oled?Kas see on Esmeliest?"
"Ei ole.Lihtsalt üks asi juhtus." seda öeldes naeratas ta õnnelikult.
"Mis siis juhtus?" küsisin naeratades.
"Olgu,ma räägin....

[SikuftAlice]

"...aga ma ka ei tea,kas ma räägin."hakkas ta ringi ajama.vaatasid,et ta on ikka päris imelikult õnneliku näoga.
"kui sa juba rääkima hakkasid,siis räägi."ütlesid talle banaani näksides.
"olgu,asi on selles et..."...

[Miss Swan]

(mhhmhhh)
"..et ma olen õnnelik teie üle!" naeratab.Vaatan teda imestunult.Hakkab mind kallistama.Vaatan teda natuke imelikult.
"Midagi on veel juhtunud." ütlesin ainult ja nägin kuidas ta kergelt hämmeldus.
"Olgu,ma räägin.Asi on ,et..."

(säh sulle pannkooki moosiga )

[SikuftAlice]

(rosalie räägib?)

"et me saame edwardiga teise lapse ja äkki aitaksid sa nime valimisega?"küsiisid talt.
ta nägu lõi särama...'


( )

[Miss Swan]

"Loomulikult!" hüüdis ta nüüd.Hakkasime naerma.Sõin banaani lõpuni ja tõusin toolilt.Mul oli imelik tunne.Mitte paha olla ,vaid selline...imelik.Esme,kes pani tähele,et ma mõtlen midagi,hakkas ta hoolitsema:
"Kas midagi on lahti?"
"Ei,mul on selline väga imelik tunne." ütlesin raputades pead.
"Äkki peaksid Carlisle juurde minema?" küsis ta murelikult.
"Ma lähen homme ültse kontrolli." noogutasin ainult ja ta naeratas.Vaatasin kuidas Rosalie Esmeliega mängis.Naeratasin ja küsisin Esme käest:
"Kas te hooliksesite natuke Esmelie eest?Ma käin jalutamas."
"Ikka.Lähed Edwardiga?" küsis ta naeratades.
"Ei.Ta läks kuhugile." ütlesin kurvalt ja hõõrusin kohti,kust ta mind kõvasti oli pigistanud.Mõtlesin ,et kas neist tuleb sinikad.Esme pani tähele.
"Kõik saab korda." ütles ta ainult ja silitas väga õrnalt mu käsivarsi.See külm tegi head.Naeratasin ainult ja läksime koos esikusse.Võtsin oma pruuni jope ja Esmelie juba jooksis mu juurde.
"Emme,kuhu sa lähed?" küsis ta murelikult.
"Emme käib jalutamas.Ole tubli tüdruk ja käitu ilusti tädi-Rosaliega ja vanaema Esmega." ütlesin seda naerdes.Esme ja Rosalie hakkasid ka naerma.Nägin Esmelie murelikku pilku.
"Emme ei ole kaua ära." ütlesin ainult.
"Tule Esmelie.Vanaema teeb sulle maasikasmoothie." ütles Esme Esmeliele ja naeratas mulle.
"Hei,näeme varsti!" hüüdsin lehvitades ja Esmelie jooksis mind kallistama.Kallistasin kõiki kolme ja astusin õue.
Õues oli vägagi külm tuul ja tõmbasin jopeluku kurguni.Kõndisin metsa ja hulkusin seal tükk aega.Olin juba vähemalt kaks tundi kõndinud kuhugile suunda.Ma ei olnud väsinud,kuid istusin kivile.
Ühtäkki sain aru,et ma ei ole üksi.Tardusin enda kohale.Tuul ,mis tuli põhja poolt,tõi kaasa väga isuäratava lõhna.Nägin,kuidas tundmatu mees,kuid uskumatult kaunis astus puude vahelt välja.Ta oli sama hele kuid natuke inimlikum kui Cullenid.Vaatasin teda silmad pärani ja üritasin sügavalt hingata.Mees naeratas mulle ja astus sammu lähemale.Ta oli minust kümne meetri kaugusel ja kõndis aina lähemale.
"Seis!Ära tule lähedamale!" hüüdsin talle ainult.Ta jäi seisma,olles minust viie meetri kaugusel.Ta juuksed olid tumepruunid ja ta oli üsna kõhnavõitu,kuigi ta käed olid kergelt musklis.Tal seljas oli punane t-särk ja mustad kitsad teksad.Ta paistis natuke üle kahekümne aastane välja.Nägin veel mis pani mind imestusest ja kergendudest ohakama.Tal oli kuldpruunid silmad.
"Tere,mu nimi on Jonathan." tutvustas ta ennast naeratades silmipimestavat naeratust.Ohkasin.
"Ma tean küll,kes sa oled." ütlesin ainult.Ta nägu tõmbus mõttesse.Tundsin kerget torget mu kõhus,kummardusin ja võtsin ohates kõhust kinni.Juba ta oli mu kõrval.
"Palun ära tule nii lähedale." sosistasin ja ta astus paar sammu tagasi.Natukese aja pärast ta hakkas rääkima:
"Nii,sa siis tead kes ma olen.Kas sa tead ka,kus Cullenid elavad?" küsis ta tõsiselt.
Tundsin uuesti torget oma kõhus.Kuid see läks kohe ära.
"Miks sa Cullenitest teada tahad?" küsisin samal ajal kivilt ettevaatlikult maha ronides.Mul oli selline tunne,et ma võisin teda usaldada.Kuid ma mäletan mida Edward mulle on öeldnud:Inimesi,vampiire ega ka teisi olevusi ei võinud usaldada.
"Kuna me saime Tanya ja ta perega natukest aega tagasi kokku ,kes on samuti "taimetoitlased".Nendelt kuulsime ,et Cullenid on samuti "taimetoitlased".Mu isa arvas,et hea oleks kui me kõik teineteisega tutvuksime." seletas ta mulle.
"Mitu teid on omas peres?" küsisin.
"Neli.Isa,ema,vanaisa ja mina."rääkis ta mulle naeratades.
"Kui vana sa oled?"
"18."
Ma jäin mõtlema,et miks ta mulle seda kõike ütles.Panin tähele,et ta ei olnud ültsegi nii hele kui Edward.
"Sa eriti ei paista vampiiri moodi välja." ütlesin ainult.
"Ma olen tegelikult poolvampiir." ütles ta tõsiselt...

(Kirjutan edasi )

"Poolvampiir." kordasin omaette uuesti.
"Jah." noogutas ta muiates.
"Mu tütar on samuti poolvampiir." pomisesin ja keerasin pilgu talle.Ta vaatas mind silmad pärani.
"Cullen?" küsis ta natukese aja pärast.
Ma ei jõudnud vastatagi,kui tundsin kellegi külmi käsi enda ümber.Keerasin pilgu Edwardile.Ta jälgis ainult Jonathani.Natukese aja pärast Edward naeratas kergelt ja ütles:
"Tore ,et me siin ainukesed "taimetoitlased" pole."
"Jah.Ma tunnen väga suurt kergendust ,et siin elab meie sarnaseid ka,mitte ainult neid punasilmalisi." naeratas ta seda öeldes.Edward naeratas talle tagasi.
"Kas siis Kanadas on veel meiesuguseid?" küsis Edward tõsiselt ja me kõndisime kuhugi suunda.
"Meie pere lisaks on veel ainult mõned üksikud punasilmalised."
"Kanadas?" küsisin nüüd.
"Jah,ma olen sealt." vastas Jonathan mulle naeratades.Edward võttis tugevamini mu ümbert kinni.
"Kuidas teil läheb?" küsis Edward mu käest.Nägin,et Jonathan vaatas meid uudishimulikult.
"Hmm,hästi.Kõhus käis valus torge läbi.Ja vahepeal oli selline imelik tunne." vastasin Edwardile.
"Imelik?" küsis ta.
"Selline,mitte füüsiline.Nagu midagi oleks teistmoodi." naeratasin talle.
"Äkki see on märk et on poiss?" küsis Edward naeratades.Naeratasin talle tagasi ja pöörasin pilgu Jonathanile,kes meid oli vaikides jälginud...

(Ma kirjutan edasi )

"Sa rääkisid,et sul on tütar.Minusugune." ütles Jonathan mulle silmad pärani.Edward vaatas teda korraks mõtlikult kuid siis vaatas mulle otsa.Ta muigas ainult.
"Ta on alles väike." ütles Edward talle naeratades.Jonathani näost nägi,et ta sai aru.Mõtlesin,et kui Jonathan on poolvampiir,nagu Esmeliegi,võiksin ta käest küsida mõningaid küsimusi.
"Jonathan,kas sa räägiksid,milline on olla poolvampiir?Ja kas sa vananed?" küsisin ja mul oli veel küsimusi,kuid jätsin need küsimata.
"Ma enam ei vanane." ütles ta lühidalt ja huult närides.Olime seisma jäänud.
"Kas sul on...võimed?" küsisin uuesti.Edward pööras ka pilgu tema poole.
"On."
Mõtlesin ,et miks ta enam ei vanane ja kui vanaks siis Esmelie jääks.
"Küsi."müksas Edward mind kergelt muiates.
"Jonathan,kas ma võin küsida,et mis määrab,et sa jääd 18 aastaseks?" küsisin samas kui ennast Jonathani poole keerasin...

(edasii,kuna suht igav )

"Mu isa füüsiline vanus." ütles ta naeratades.
"Sinu isa vanus?" küsisin uuesti.Edward tegi musi mu laubale.
"Füüsiline.Ta on muidu 89 aastane." muiates seletas.Edward naeratas.
"Ja su ema?" küsisin neelatades.
"Mu ema on 18 aastat vampiir olnud.Ta on füüsiliselt 17 aastane."
Neelatasin.Tundsin kuidas Edward mu ümbert tugevamini kinni võttis.Mulle tuli meelde,et Esmelie on meid juba koju ootamas.
"Edward.Esmelie ootab meid koju." seletasin Edwardile vaikselt.Ta ainult noogutas.
"Kus su ülejäänud pere on?" küsis Edward Jonathanilt.
"Nad on hetkel Denalis."
Edward noogutas ainult.
"Ma tahaks teie perega kokku saada." ütles Jonathan naeratades.Mulle tundus,et ta oligi selline,kellel on koguaeg naeratus näol.Vaatasin Edwardi poole,kellel oli mõtlev nägu peas.
"Kus su auto on?" küsis Edward naeratades.
"100 kilomeetrit loode." vastas Jonathan naeratades.Mul vajus suu lahti,kuid klõpsasin selle ruttu kinni.
"Ega sind ei häiriks,kui me sõidaks sinu autoga meile? küsis Edward ja Jonathan naeratas nüüd laiemalt.
Edward võttis mind oma selga ja nad hakkasid jooksma.Hoidsin oma silmi kinni ja nuusutasin Edwardi imelist lõhna.Tundsin kuidas ta naeratas.Tegin silmad lahti.
"Jonathan on aeglasem kui mina." ütles Edaward muiates ja oli õnnelik.Naeratasin samuti.
"Ega sa ometi liiga kiiresti jookse?Kas ta jõuab meile järgi?" küsisin Edawardilt.
"Ma olen kohe teie taga!" hüüdis Jonathan ja naeratasin.
Natukese aja pärast jäime seisma.Nägin puude vahelt musta porschet .Sama auto mis Alicel on ,kuigi Alicel on kollane.Läksime autosse.Edward seletas ruttu kuidas maja juurde sõita ja siis tuli minuga auto tagapingile.
Tundsin kuidas mu silmad kinni vajusid.Ärkasin ülesse,kui Edward mind kergelt toksis:
"Ärka ülesse unimüts."
Vaatasin autoaknast välja ja just saabusime Cullenite maja ette...

(E-D-A-S-I )

Kui silmi hõõrusin ,nägin et isegi Carlisle on kodus kuna ta auto oli maja ees.Jonathan parkis oma porsche Carlisle mercedese kõrvale.Astusime autost välja ja tundsin uuesti kerget torget mu kõhus.Keerasin ennast Edwardi poole,kui me auto kõrval seisime.
"Kas see on normaalne,et mul käib nüüd mingid torked kõhust läbi?" küsisin murelikult.Ta mõtles hetke.
"Me peaksime Carlisle käest küsima." ütles ta vaikselt ja hakkasime kolmekesi maja poole kõndima.Kui me sisse astusime,olid kõik Cullenid reas.Kõige vasakul oli Jasper ja Alice ,kes olid jahilt tagasi tulnud,Emmett ja Rosalie,kes uurisid pingsalt külalist.Esme ja Carlisle seisid natuke teistest eespool ,ja Esmelie oli Carlisle süles.Esme naeratas laialt.
"Hei,ma olen Jonathan." tutvustas Jonathan ennast teistele.Nägin,et Rosalie kulm tõusis kõrgele.
"Kust sa tuled?" küsis Emmett natuke üleolevalt.
"Kanadast.Hintonist." vastas Jonathan Emmettile naeratades,kuid ta naeratus kadus.Ta jäi Esmelied jälgima.
Nägin ,et Esmelie uuris Jonathani vaikselt,kuid põhjalikult.Esmelie muigas Jonathanile ,mida ma ennem ei olnud näinud ja Jonathan muigas talle tagasi.
Tundsin uuesti torget oma kõhus ja oigasin vaikselt.Edwardi näole tõusis murelikkus ja ta küsis juba Carlisle käest:"Kas sa vaataksid Etu üle?"
Carlisle ainult noogutas,andis Esmelie Esme sülle ja viipas käega,et ma talle järgneksin.Edward oli juba kaasa tulemas kuid ma ütlesin,et ta jääks teistega.Pika näoga ta jäi teiste juurde ja võttis Esmelie sülle.
Kõndisime Carlislega treppidest ülesse ja läksime ta töötuppa.
"Mine siia pikali." ütles ta mulle vaikselt ja ma kobisin diivanile pikali.Ta tuli mu kõrvale istuma.
"Kas sa tõstad seekord ise pluusi ülesse,või pean seda jälle ise tegema?" küsis ta naeratades.Naeratasin ja kergitasin pluusi.
"Mul on mitu korda juba kõhus mingit torked käinud.Nagu keegi lööks noaga." seletasin samal ajal kui ta mu kõhtu katsus.Ta tegi mõtleva näo pähe.Ta lõpetas varsti kõhu katsumise.
"Ma arvan,et midagi hullu pole,kuid oleks hea,et me läheks nüüd kohe ultraheli tegema." vastas ta naeratades.Noogutasin ainult ja tõusin istukile.
Läksime aeglaselt allakorrusele.Suurdetuppa jõudes istusid kõik diivanil ja pärisid Jonathanilt.Edward oli ainuke,kes seisis käed risti rinnal,mõtlev nägu peas.Ta keeras enda pea minu poole ja juba ta oli mu kõrval.
"Ma tulen sinuga kaasa." sosistas ta mulle kõrva samal ajal mu ümbert kinni võttes.
"Me lähme nüüd kontrollima,et kas kõik on korras." ütles Carlisle kõigile ja kõik noogutasid välja-arvatud Esmelie ja Jonathan.
"Emme,kuhu sa lähed?" küsis Esmelie ja juba ta oli mu ees ja kallistas mu jalgu.Edward tõstis ta enda sülle.
"Emme ja issi lähevad kontrolli ja vaatavad,kuidas beebil läheb." ütlesin muiates ja silitasin Esmelie juukseid,mis olid viimasel ajal karamellipruunist blondimaks muutunud.Edward tegi musi tüdruku põsele ja pani ta maha.Esmelie jooksis Rosalie ja Alice vahele ,kus mõlemad kallistasid teda.
"Lähme." ütlesid Carlisle ja Edward koos ja me astusime lehvitades välisuksest välja...

(Lol ,mul on igavvv!)

Mõtlesin veel ,et kelle autoga me lähme.Olin kindel ,et lähme Edwardi autoga ,kuid nägin et Carlisle läks oma auto poole.Edward võttis mu käest kinni ja me läksime Carlisle mercedese tahapingile.Carlisle käivitas auto ja me hakkasime sõitma.Edward,kes mul turvavöö kinni pani,silitas nüüd mu kõhtu.
"Ta on kasvanud." ütles ta muiates.Mu silmad läksid suureks ja ma katsusin oma kõhtu.Tõepooles,mu kõht oli kasvanud.Ohkasin ainult ja panin pea Edwardi õla peale.Ma panin silmad kinni ,kuigi ma ei olnud väsinud.
Tegin silmad lahti kui me seisma jäime.Carlisle oli juba autost väljas ja Edward oli mu turvavöö lahti teinud.Kobisime Edwardiga autost välja ja läksime haiglasse.
"Päris vähe inimesi." sosistasin Edwardile.Ta noogutas kergelt.
Läksime palatisse,kus ma ennem olin olnud.Panin nendest pehmetest loomadest tähele,mis riiulitel olid.Need olid laste mänguasjad.Hakkasin naerma.Edward vaatas mind väga imelikult kuid siis ta luges mu mõtetest ,mille üle ma naersin.Ta hakkas muigama.
"Mine pikali." ütles Carlisle mulle ja läksin voodi peale pikali ja Edward istus kõrvaltoolis ja hoidis mu käest kinni.Carlisle kes oma ultraheli aparaadiga tuli tagasi istus teisele poole ja võttis külmageeli riiulist.Edward tõstis mu pluusi ülesse muiates.
Carlisle määris geeli mu kõhu peale ja see kõditas uuesti.Hoidsin naeru tagasi,närides huult.
"Mul tuli jälle see imelik tunne." ütlesin ja vaatasin Edwardile otsa.
"Kas sa oskad täpsemal seletada,kuidas imelik?" küsis ta tõsiselt.
"Selline,noh...Mul oli eelmine kord ka ,aga nüüd on selline üpriski teistmoodi tunne." ütlesin huult närides.
"Ma tean ,miks sul imelik on olla." ütles Carlisle naeratades.Vaatasime Edwardiga talle küsivalt otsa.
"Te saate kaksikud." ütles ta naeratades.Mul vajus suu lahti ja Edwardil vajus samuti ...

[SikuftAlice]

(TEADSIN SEDA,ET SSA sEDA KAVATSED TEHA.ja ausalt öeldes röövisid minu idee ära )

"k-kaksikud?"kogelesid.
"jah."
hakaksid mõtlema,mis sind üsna varsti ees ootab.kaksikud.kohutavalt suur kõht.
"ära ole nii negatiivne."*ütles edward poolsosinal.
"üritan mitte olla:"
siis egas carlisle vahele:"seekord peaksid sa tõesti rohkem sööma ja igaks juhuks varun ma juba ette ära hematogeeni,piisavas koguses."muigas ta ja hakkas asju tagasi panema.
varsti hakaksite kodu poole tagasi suunduma.

(muide,kui sul eelmine kord igav oli,siis oli su jutt pikem )

[Miss Swan]

(ma tean jah.Ma kirjutasin oma juttu ka vahel)
(Ma olen suht mõelnud välja,milline see Jonathani pere on ,ja kes mu kaksikutest tulevad,ja mis võimed)

"Appi,kaksikud!!!" hüüdis Esme kui me talle vaikselt esikus rääkisime.Ta võttis oma külma käega mu käsivarrest kinni ja me läksime suurdetuppa.Kõik tulid meid kallistama,välja-arvatud Jonathan.
"Sa võiksid ju Etut kallistada." ütles Alice Jonathanile natuke trotsilt.
"Ma ei saa." ütles ta muiates.Kõik vaatasid teda imelikult ja Edward hakkas naerma.
"Miks siis?" küsis Rosalie.
"Mu võim takistab." naeratas ta uuesti.
"Su võim on,et sa ei saa kallistada?" küsis Esmelie ta käest.Jonathan muigas talle sõbralikult.
"Ei.Mu võim on,et kui ma puudutan mõnda naissoost isikut,armub too minusse." muigas ta seda öeldes.
Meil kõigil jäi suu lahti ...

[SikuftAlice]

(hahahhahahahahahahahhahahahahahaha )
"siis on jah parem,kui sa teda ei kallsitaks."naljatas emmett.
edward tegi sellsit nägu,kui ta vaatas korduvalt janthanile ja esmeliele otsa,nagu üritajks ta jälgida,et jonathan esmeliet ei puuduks.
"edward,rahune."ütlesid talle.

[Miss Swan]

"Esmelie,ära siis igaksjuhuks Jonathani kallista." ütles Rosalie naerdes Esmeliele.Kõik hakkasid naerma.Mulle tuli meelde üks tõsiasi,mida lapsed teevad.Nad tavaliselt teevad kõike asju vastupidi,mida öeldakse.Edward pani mu mure tähele ja ta võttis mu ümbert kinni.
Ühtäkki kõik jäid vaikseks.Vaatasin kõiki ja kõik jälgisid Esmelied ja Jonathani.Edward hüppas Esmelie ette,just ennem kui Jonathan Esmelied jõudis puudutada.Tundsin kuidas Esme mind kaasa haaras.Rosalie ja Alice tulid meiega,ja Carlisle andis Esmelie Alicele.Kõik tõmbusid Jonathani ümber.
"Mis toimub?!" küsisin täiesti paanikas.
"Esmelie manipuleeris Jonathani ennast kallistama." hüüdis Edward vihaselt...

[SikuftAlice]

"esmelie!lõpeta lollitamine!"hüüdsid vihaseks saades.
"rahune,"võttisedward su käest nüüd kinni.tundsid taaskord mingeid torkeid kõhus...


(omg,ideed otsas.)

[Miss Swan]

HEH

"Okei emme." ütles Esmelie mulle ainult.Jonathan lõpetas Emmetti tagumise.
"Vabandust." pomises ta meile.
"Pole midagi.Loodan et seda ei juhtu enam." ütles Esme naeratades.
"Tegelikult see,et kui ma naistsoost isikut puudutan ja armub,siis selle armumise saab ära ka võtta.Kuid siis ta hakkab mind vihkama,ja soovib mu surma.Minuarust see pole eriti tore." naeratas ta meile seda rääkides ,kui kõik istusid tagasi diivani peal,naised natuke rohkem eemal.Emmett hakkas naerma...

[SikuftAlice]

mõtlesid,et mille peale ta naerda võiks.aga nagu vastuseks sinu küsimusele ütles ta:"loodame,et am nüüd sinusse ei armuks."
"kas sa oled siis nii naiselik meil?"küsisi alice.
enamik ruumis viibijaid hakaksid naerma.

[Miss Swan]

(haha)
Emmett vaatas trotsilt Alicet.
Jonathani telefon helises ja ta vabandades võttis vastu.
"Ema!Kuidas teil läheb?" küsis ta telefoni ja kõik teised jäid teda jälgima.
"Jah,ma sain Cullenitega kokku.Olen hetkel nende juures.....Jah ,väga ilus maja on neil." ütles Jonathan naeratades ja Esme naeratas tagasi.
Jonathan hakkas ühtäkki naerma.
"Ei ema,ma pole kedagi Cullenite naisisikut puudutanud." Enamus toasolijad hakkasid itsitama.
"Carlisle,mu ema tahab sinuga rääkida." ütles Jonathan Carlislele ja ulatas telefoni talle.
"Tere....Jah Carlisle Cullen...Tänan." ütles Carlisle naeratades telefoni ja võttis Esmelt ümbert kinni.Natukese aja pärast lõpetas ta kõne.
"Maya ja Daniel tulevad homme siia." ütles Carlisle meile.
"Kes nad on?" küsis Emmett pahuralt.
"Mu vanemad." ütles Jonathan muiates...

[SikuftAlice]

"meil oleks nii tore teie vanematega kohtuda,"ütles esme.
kõik noogutasid,ainult sina ja edwaRD jälgisite pungsalt jonathani ja esmeliet...

[Miss Swan]

"Kas sul on veel mingi võime ? küsisin nüüd ,kui istusin Jonathani vastu.Edward tõmbas mind eemale.
"On.Ma saan tuju halvemaks teha,väga halvaks.Ma saan isegi inimsi ennast vihkama panna.Seda ma väga vähe kasutan." muigas ta seda öeldes.
Kõik noogutasid ainult vaikselt.
"Siis on veel üks..." ütles ta huult närides.Nägin Edwardi näost,et ta kuulas Jonathani mõtteid.Ta silmad läksid suureks.
"Päriselt ka?!Sellepärast sa ei jooksegi nii kiiresti?" hüüatas Edward nüüd.Kõik vaatasid teda segaduses.
"Ah,jah,vabandust.Räägi teistele." ütles Edward naeratades ja Jonathan naeratas meile.
"Noh,ma ei tea,miks ainult meie perel see võime on,kuid...me oskame lennata."...

[SikuftAlice]

"lennata?"küsisiisd kõik imestades.
"jah,seda küll."
"te olete ühed isevärki imelikud vampiirid."ütles emmmett...

[Miss Swan]

"Nojah.Seda küll.Mu vanemad on.Ma olen tegelikult ju poolvampiir."
"Kui vana su vanaisa on?" küsis Carlisle nüüd Jonathanilt.
"Füüsiliselt 39.Kuid ta on tegelikult 128 aastane." ütles Jonathan naeratades.
"Kuidas ta muutus vampiiriks?" küsis Esme.
"No,mu vanaisa Gabriel ja mu isa olid koos metsas,jahil.Siis nad sattusid ühe vampiiriga kokku ,kes neid mõlemaid hammustas ja põgenes.Me ikka veel ei tea,miks ta hammustas,kuid nii nad muutusid."
Tundsin kuidas mu silmad vajusid vägisi kinni,kuigi ma ei tahtnud magama jääda.Tahtsin Jonathanist rohkem teada saada...

[Sponsored content]