Siis kui sa enam ei ära üles...

[Rikkie]

Kas sa oled mõeldnud, õhtul magamaminekul, et äkki järgmine päev olen surnud.
Et tänased sõnad sõpradele, vanematele või kes iganes muule inimesele OLID VIIMASED.

Kirjelda seda tunnet?

[KillerCandyFuck]

jah, olen . ma ei usu, et ma väga midagi kahetseks ja mul oleks kahju ainult oma emast ja mõnest sõbrannast . ma üritan alati olla oma lähedastega sõbralik ja mitte tülli minna kuna ma ei taha, et neile jääks minust halb viimane mälestus .

[TearsDontLie]

Ma suudan inimesi kergesti närvi või solvuma ajada ,

Ja mingi eriti ei usu et homme nt. ei ärka , aga tahaks viimastel kuudel ikka head sõprust lüüa ,

[loveuedward]

ma ei ole sellele mõelnudki

[Forever&Ever]

Kusjuures olen ja samal ajal jäi mul hing kinni ja ma ei hinganud . Siis läks eest mustaks ja ma võpatasin ja hakkasin hingama. Enam ei taha sellele mõelda.

[SikiOlen]

olen mõelnud jh ,aga enam ei mõtle

[Marion]

Kusjuures olen ja samal ajal jäi mul hing kinni ja ma ei hinganud . Siis läks eest mustaks ja ma võpatasin ja hakkasin hingama. Enam ei taha sellele mõelda.

Oeh, vaeseke.
Mina ei ole mõelnud, ega tahagi mõelda. Elu on liiga hea, et mõelda selliste asjade peale.

[Bree]

Enam ammu pole sellele mõelnud. Väiksena mõtlesin ikka, aga siis tekitas ssee kerget elevust paanika asemel .D

[Seventheen]

Ma olen ka mõelnud, kuid ikka ärkan. Ja tahangi ärgata.

[Forever&Ever]

Meil oli teise poolveerandi lõpus loovtööde päev . Vaatasime "Videviku" meie nõudmisel ja saime töö kirjutada vabal teemal ja ma kirjutasin " Kui ma enam kunagi ei hinga, ei näe, ei taju ehk surm" .

[TwilightForeva-]

hellu miks sa sellise kirjandi kirjutasid ? ( ei ole mõeldud solvanguna,, niisama tekitas huvi )

[Forever&Ever]

Ma ausaltöelda ei tea, mul oli lihtsalt selline, kuidas ma ütlen, edna-sees-kinni tunne peale "Videviku vaatamist. Kui mul selline tunne vahel on ja unistama jään, siis tulevad sellised kahtlased mõtted.

[Marion]

ma enda nagu.. surmale pole mõelnud. teiste omadele küll. ja krt kui paha tunne hakkab, et kuidas ma saan nii mõelda. aga need mõtted ei lähe ära. need tulead just õhtuti. õnneks väga harva.

[merkkka]

ma enda nagu.. surmale pole mõelnud. teiste omadele küll. ja krt kui paha tunne hakkab, et kuidas ma saan nii mõelda. aga need mõtted ei lähe ära. need tulead just õhtuti. õnneks väga harva.

ma pole siis ainuke kellel sellised mõtted peas siis !! ma hakkan alati hullult nutma ja näen seda veel siis unes kah

[SikuftAlice]

Mina kaotasin alles paar päeva tagasi oma klassiõe ja parima sõbranna.Ma kaotasin kaks inimest oma elust.
Raske on kujutleda ette,et see inimene,kes alles oli,teda enam ei ole.MA loen meie vestlusi ja naeran nende üle,vaatan pilte,nad naeratavad.Kuidas on nii et neid enam ei ole?! Keegi eksisteeris,kuid nüüd on ta vaid paljas mälestus.Mitte miski.Nagu poleks teda kunagi olnud.Tema riiete lõhn on nüüdseks kadunud,kuigi seda oli iga kord tugevasti tunda,kui teda kallistasin või ta mulle lähedal seisis.Ta asjad...Need on seal aga ei kuulu enam talle.Nüüd mängib nendega noorem õde või vend.
Südames on tunne,et kohe ta nüüd helistab ja ütleb et ta poisssõber ütles talle nii armsaid asju või tahab niisama rääkida...Aga telefon vaikib.Ja nii pean jälle omale teadvustama kurba tõsiasja-Ta on läinud.Surnud-ja ma ei saa talle enam mitte kunagi seda öelda,kui kahju mul on.Ma ei saa enam kunagi öelda seda,mida ta südames talle alati öelda tahtsin.Ma ei saa enam seda teha,mida ma teha tahtsin.Ma ei saa teda enam kallistada ja öelda:" Ma armastan sind igavesti,mu sõber." Maei öelnud talle seda kunagi ja nüüd ei saagi ma seda enam öelda.Ma teadsin südames et ta teab,et mina teda armastan,aga kas ta ka päriselt seda teadis? Ma ei saa seda enam teada! See on kohutav!
MA juba paariaastasena sain aru,mida surm tähendab.MA nutsin iga jumala öö ennast magama.Ma kartsin surma.Kohutavalt.Üritasin igat moodi leiutada viise,kuidas igavesti elada.Iga mu soov oli-Ma tahan elada igavesti! Ma ei taha surra! MA ei taha et mu ema või mu vend või keegi teine mu lähedane sureb!!! Ja kui ma neile mõtlesin...Ükskõik millal,ma nutsin.Südamest,luksudes.Olen elanud vaid pool aastat rahus,ilma hirmuta surma ees.Ja nüüd...Surevad kaks inimest mu elus,ning tundes,mida kõike ma tahtsin neile öelda.Mõtlen,et on hea,kui ma olen elanud nii,et ma võiksin kohe praegu surra,et ma ei pea enam kahetsema.Aga ma ei taha veel minna.MItte sellepärast,et ma tahan ehk kunagi mõnda poissi suudelda,või peret luua,ei.MA tunnen et minul on veel elus eesmärk,mille poole ma pean püüdlema.Ja mitte ainult enda pärast,vaid see eesmärk haarab ka teisi inimesi.Ja kui ma nüüd enda tervise ja elu eest võitlemise lõpetaksin-siis tulevikus kannataksid teised inimesed.MA elan nii,et ma muudan teiste elu paremaks! Ma elan nii,et minu elu on hea ja ma ei pea seda kahetsema! Ma elan nii,et ma teen iga päev ühe väikese heateo! Ja ma soovitan seda teil kõigil teha.Elada nii,nagu see päev oleks su viimane.Või vähemalt olla selleks valmis pikemas perspektiivis.Oleme oma surmaks valmis juba nüüd,noorte lastena,et me vanaduspõlves ei peaks meenutama,mida oleme teinud ega kahetsema seda ning tundma süümepiinu.
Me peame elama hästi.Ja mitte kartma sellepärast,et me kellegile oma surmaga haiget teeksime.Seda teeme nii või teisiti.Aga paremon,et see on ainus hingevalu,mida oma lähedastele tekitame,sest paremon,et nad tunnevad meist puudust ja igatsevad ning nutavad meie pärast,kui et nad oleksid õnnelikud,et maailmast on üks halb inimene vähem.Neid halbu on piisavalt kes iga päev surevad.Ja ka nende pärast nutetakse.Aga meie tahame et MEIE pärast nutetaks! MA tahan,et kui mina suren,et nutetaks sellepärast,et neil on kahju,et ma olen läinud.Et nad tunneksid,et maailmast on lõpuks miskit puudu,et nende elus on nüüd tühimik.Mitte,et nad nutaksid sellepärast,et ma olin hea ja rõõmus,et ma neid aitasin.Need on vaid sõnad.Need sa mõtled ise välja,et kuidagi mind iseloomustada.Aga kui sa nutad-keegi seal teispoolsuses tunneb su hingevalu.Ja ta naeratab sulle,ta teab,et sa hoolisid temast.Ja ta jääb sind ootama...

[Marion]

kui ma su juttu lugesin... kogu mu keha oli külmavärinaid täis, mu silmadesse valgusid pisarad, kuid need ei voolanud põskedele. ma ei tea, mida sa tunned. ma ei tea, kui valus sul on. ma ei tea seda. aga ma tunnetan seda. ma oskan tunnetada su valu ja panna ennast sinu olukorda. ma tean, kui suur auk sinu südamesse on löödud. ja mul on kahju.

[Marion]

naine istus diivanile, heitis mulle kurva pilgu ja palus mul istuda. potsatasin tema kõrvale ja vaatasin empsile küsivalt otsa.
"kurb uudis. Morfi ei elanud ööd üle,"

mu koer polnud juba kaks nädalat midagi söönud. kui leidsin ta jälle söömast, olin õnnelik. kõik saab korda! kilkasin oma mõtes. kuid kõik algas uuesti. ta sõi vaid kaks päeva - ja sedagi ainult kaks korda kahe päeva jooksul. möödus nädal, kui ta polnud jälle midagi suu sissegi võtnud. masendus haaras mu endasse. koolis lasin end vabaks, unustades kõik; olin koos sõpradega ja olin õnnelik. koju minnes olin kui teine inimene. jälle pahur, jälle masenduses. koera allakäik muserdas mind väga.
ja siis tuli see saatuslik õhtu... 12 aprill. läksin istusin Morfi juurde maha ja sügasin teda kõrva tagant. ta ei liputanud saba, nagu tal alati kombeks oli, koer langetas vaid pea, andes märku, et see on vähim, mida ta teha jaksab. loom oli ülekurnatud, ta piinles. ta oli valudes.
ma viisin talle vorsti; ta isegi ei nuusutanud seda. pisarad voolasid mööda mu põski alla. "sa saad hakkama. sa elad selle üle," laususin koerale, kes mulle murelikult otsa vaatas. ta silmades oli tohutu valu, kuid ma teadsin - ta armastab mind.
jooksin majast välja, õue. istusin kiigele ja lihtsalt olin. ei suutnud tagasi minna. tuppa tagasi minnes, läksin otsejoones oma tuppa.
hommikul, ärgates, et mõelnud ma millegile. mul ei olnud meel ei mu koer, ei mu sõbrad. teadsin vaid seda, et pean kooli minema. ma naersin, rääkisin... koju minnes, olin millesti nii õhinas, et jutustasin sellest empsilegi. jällegi ei olnud mul miski meeles.
emps läks elutuppa. naine istus diivanile, heitis mulle kurva pilgu ja palus mul istuda. potsatasin tema kõrvale ja vaatasin empsile küsivalt otsa.
"kurb uudis. Morfi ei elanud ööd üle,"
mu maailm varises kokku. pisar pisara järel. nad muudkui voolasid. voolasid kohe pärast seda, kui emps oli mulle seda öelnud ja voolasid terve ülejäänud õhtu, öö, kui ka järgmise päeva.
ma vaatasin ta elutut keha, mis oli suures augus; me matsime ta oma aeda. vaatasin ta suud, mis oli veidi paokil. ta ilusaid, teravaid hambaid. ta silmi, mis olid avatud. ma ei julgenud neid kinni panna, ei julgenud. nüüd kahetsen seda väga.
kuna ma nutsin ka terve öö, olid mu silmad järgmiseks koolipäevaks täiesti paistes. ma ei pööranud endale väga tähelepanu, teadsin vaid, et näen kohutav välja. mul ei tulnud mõttesegi nägu külma veega loputada, see oleks ju aidanud... oeh.
nii ma siis läksin kooli, olin kindel ei suudan, et saan hakkama.
"kellelgi on veits padjakas, mis?" küsis mu klassiõde, nägu naerul.
"ei. see on pisaratest," olles avastanud, mida ma just ütlesin, sõimasin ennast mõttes.
kui mu klassivend mind nägi, küsis ta küsimuse, mille peale ma murdusin. "sul on mingi leinapäev või?"
ja nii ma seal olin, ei teinud kaasa, istusin. vaatasin Morfi pilti, paitasin seda... muide, meil oli mingi keskkonnapäev.

nüüdseks on sellest möödas nii palju, aga nii vähe. ma pole sellega leppinud. algul oli väga raske. keegi ei tulnud ukse peale tervitama. esimene päev, kui koju tulin, kuulsin enne ukse avamist samme. Morfi! oli mu esimene mõte, aga siis avastasin, et see on mu vend.

jään siiski oma arvamusele kindalaks, surm ei ole miski, millega saab leppida. ajapikku sa lihtsalt mõistad. mõistad seda, et see ei tule enam tagasi.
aa. mu koera surmapõhjus? ta mürgitati. keegi naaber arvatavasti. kellegile ei meeldinud ta, ta kaitses meid, oli parim koer. ta armastas meid. teda on üritatud juba 3 kolm mürgitada.

[Marion]

see pole küll sama mis inimese surm, aga... ka minu südames on suur auk

[SikuftAlice]

Ma austan inimesi,kes võtavad südamesse ka looma surma.See on nii südamlik.Ma ennast parem näiteks ei too,sest ma nutan iga lemmiku surma pärast ja loomade varjupaigas käin ka aitamas,nutt kurgus.
Ma vihkan seda kui jälle kellegile öeldakse:" Mdia sa selle kassi pärast ulud.Toome sulle uue." Iga loom on eriline ja teistest erinev,nagu ka inimesed.Mõni inimene on tõesti nii kalk,et tal ei ole lemmiku srumast sooja ega külma.Neid on paraku väga palju.On vähe neid,kel tekib lemmikuga side.Lapsed on põhilised.MA arvan,et iga laps hoolib südamest oma lemmikust.
Mina aga hoolin igast elavast hingest.MA ei suuda ühtegi elusolendit tappa,ilma süümekaid tundmata,isegi taime mitte.Paljude arust on see hale.Okei,olgu siis hoolimine hale,aga ka lemmikloomast hoolid sa kohutavalt palju-mõneti sama palju kui oma emast või isast.
Ma olen täheldanud,et mul on looma surmast tihti raskem üle saada kui inimese surmast...Naljakas.Kui mõni loom sureb,nutan kohutavalt.MA ei suuda pisaraid tagasi hoida.Aga kui mõni inimene...Siis ma sulgun endasse.MA olen sisemiselt kurb ja ei suuda seda välja näidata.Olenmõelnud,et see on ehk sellepärast,et loomade eluiga on lühem ja juba kutsikat võttes pead arvestama,et enne kui saülikooli lähed sureb ta ära.Ja sisimas loodad,et ta elaks nii kaua et ta ka su lapsi näeks.
Aga sinu lähedasi juba iga päev ei sure...JA siis see uudis tuleb lihtsalt šokina.Sa ei tea mida teha.Ei oska mitte midagi selle peale kosta.Minu reaktsiooniks oli "ahah".Aga seekord ma nutsin mitu päeva.
JA nüüd nutan ka.Appikene kui kurb lihtsalt.
Sa kirjutasid ka nii kurvalt ja see pani mind meenutama 4 aasta tagust seika.MA siis ka kirjutan ühest väga imelikust inimese ja looma suhtest.

Kui ma olin 5-aastane( mainin ära,et elasin väiksena maal,pidasime perega suurt talu.) ,oli taaskordne talv,kus lehmad hakkasid poegima.Kuskil märtsis,nagu see alati oli.Seekord sündis edukalt 8 vasikat.Mina nimetasin nad kõik(Mulle anti see au). Mulle oli alati meeldinud vana lehm nimega Mustik ja ta tõi ilmale lapsukese nimega Esta. Ta oli ainus vasikas kes oli nii rahulik ja see kuidas ta mulle silma vaatas...See oli täiesti teistmoodi,mitte nagu loom,vaid ta vaatas mind nagu inimene.Me kasvasime koos üles-käisin teda iga päeva kammimas,silitamas,isegi ronisin tal seljas(ainus lehm,kes seda lubas),samuti õppisin tema peal lüpsmist. Ta oli minu lemmikloom,minu ainus.
Lõpuks hakkas meie talul halvasti minema.Lehmad surid kümnete kaupa.Väidetavalt sünnitushalvatusse.Kartsin kohtavalt kui ka Esta poegis,kartsin et äkki saab ka tema halvatuse ja sureb ära.Kui ka ei sureks,oleks tulnud talle hädatapp teha.Seekord jäi ta ellu.
Aga talu läks pankrotti.Üks mees ähvardas meie laudad käest ära võtta ja ka raha oli vähe.Kuna Esta andis koos kolme teise lehmaga vähem piima,otsustas vanaema nad rahaks saata,ehk tapamajja saata.Kui seda kuulsin,hakkasin mõtlema ulmelisi plaane,kuidas ta lahti lasta,et ta leiaks parema elukoha.MUl oli see võimaus kuna mina karjatasin lehmi.
Ja siis viimane õhtu enne seda,kui ta tapamajja viidi...Olin temaga veetnud karjamaal viimase päeva.Seisime lauda ees,oli lautaajamiseaeg.
MA rääkisin temaga,kui väga ma teda armastan,et ta on mulle väga kallis ja ma ei unusta teda kunagi-Võtsin temalt isegi karvatuusti mälestuseks.Olin sel ajal väga teadusehimuline ning olin otsustanud teda kunagi kloonida.
JA me nutsime,koos.Mina luksusin nutust ja uskuge või mitte-Esta ka.Ma ei unsuta seda kunagi kuidas ma teda paitasin,nutsin ja läbi nutu üritasin temaga rääkida.Ja ka tema silmad olid täiesti märjad ja suured,tohutud pisarad voolasid tema põski mööda alla.
Järgmine päev pidin vaatama kuidas teda autosse aeti,pidevalt korrutasin endale mõtetes ideed,et ta võiks üära joosta...
Peale seda ei söönud ma tükk aega liha,sest ma ei tahtnud omaparimat sõpra süüa.Siiamaani olen pooleldi taimetoitlane.

Sellega ütlen seda,et kellelgiei ole õigust öelda,et looma surm ei ole mõnele inimesele päris sama mis inimese surm.On ikka küll!
Ja nüüd on mu klaviatuur märg...

[TwilightForeva-]

Ma tean mida te tunnete .

Mul oli kass . Maiki . Ta oli mu esimene kass ja ma mäletan ta armsaid silmi , kui ta mulle otsa vaatas, täis sära ja elevust ja ta nurru , kui ta mul süles oli . Olin alles väike laps , kui ta sain . Mäletan seda , et ma olin nii õnnelik , kui ma ta sain . Ta oli mulle sünnipäevaks ema-isa poolt kingitud . Kõik meie peres jumaldasid Maikit . Ta oli mulle parima sõbra eest . Ma sain talle rääkida kõik oma saladused , teades , et ta ei räägi neid edasi . Mäletan , et vanas korteris , oli mu isal tugitool , milles ta armastas istuda . Kass valvas seda tugitooli , ja ei lubanud kellelgi teisel sinna istuda . Kõik oli täiuslik . Ja siis jäi Maiki haigeks . Väga haigeks . Ta ei söönud midagi , ei joonud midagi , ei nurrunud , ei teinud teda ümbritsevatest asjadest välja .Ta silmis polnud seda tulukest , mis ta silmad särama pani. Mäletan neid kahte viimaseid päevi nii selgelt . Hommikul läksin ma kooli , mäletan , et enne veel kui ma kooli läksin , ütlesin talle , et armastan teda ja ütlesin talle , et ta peab ruttu terveks saama . Kui ma koolist tulin , polnud kedagi -ei vanemaid , ega kassi . Mind saadeti vanaema juurde . Ema ja isa viisid kassi arsti juurde , kus (ema rääkis ) hiljem teda piinati . Ema rääkis mulle (nüüd kui ma vanem olen ) , et ta kuulis kassi näugumist , mis oli täis valu ja piina . Lõpuks saime ta koju ja talle kirjutati talle rohtusid . Mäletan , kuidas ma lootsin , et rohud teevad tal olemise paremaks . Aga ta oli vait , ta oli nagu laip . Isa arvas , et kuna ta tõesti enam ei näugu , siis tal pole enam valus , et rohud tõesti tegid tal olemise paremaks . Sellele päevale järgnev öö oli raske , meile kõigile . Kass ei söönud endiselt . Ta lihtsalt oli . Hommikul ta üles enam ei ärganud . Mäletan , kui tohutult ma nutsin , kui ema ütles , et kass ei elanud ööd üle . Polnud enam nurrumist , polnud neid armsaid silmi , polnud kassi . Siiamaani nutan , kui teda meenutan .
----
Pärast juhtumit olen saanud palju kasse . Aga üksiki neist pole suutnud täita seda auku mu südames . Ma ei unusta teda kunagi ja armastan teda igavesti .

[SikuftAlice]

NII armsad lood.Nagu meie esimesed armastused

[SikuftAlice]

Ma tean omast käest,et mitte keegi ei kao päriseks.Ja kui ikka ei ole kellegi aeg minna ning ta läheb omal ajal,on koht talle paremas kohas valmis pandud ning ta väib minna.
Tegelikult on surm ilus.Me ei sure-mitte sellises mõttes nagu meie füüsis seda teeb.Me liigume edasi järgmisele tasandile,paremasse kohta.Müüt paremast kohast ei ole naljalt välja mõeldud-inimesed on sinna läinud aga nad on tagasi tulnud või tagasi saadetud.Ka ei olnud minu aeg tol kohutavalt perioodil minna-pärast sain ühe inimese kaudu kinnitust,et kui mind ei oleks,muutuks paljugi.Mulle öeldi:"Ma usun,et sina hakkkad kunagi teisi inimesi aitama.Sa oled elus nii paljut näinud ja kogenud-sa oled tark." ja nii ongi.Kõik liigub selle pole.
Ja mina saan mõelda-kui ma oleksin selle aasta jooksul võitlemisest taganenud,oleks teie elu paras S*** Olgu,ma tegin nali.Aga umbes midagi sellist võib ta olla.
Natuke kahju on küll,et keegi mind igatsema ei jääks,aga nagu ma armastan oma sõpradele öelda,kes on lähedasi kaotanud:Saigi teist töllmokkadest lahti,näe istub seal pilve peal ning naerab kui palju parem tal on.(mu vanaema armastab seda täiendada-...ning kui sajab, kuseb ta teie peale.)Okei rõve...
Paljud inimesed on avaldanud soovi,et kui ta sureb,oleksid õnnelikud matused,kus kõik naeravad,tantsivad ja laulavad.Minu arust on see parem.Mõtled et su sõber saadeti igavikureisile suurte ovatsioonidega!

Ma kahetsen seda aega,kui kartsin kohutavalt surma,nüüd ma tean,et mul ehk midagi karta sellest pole.Vahest tekib kahtlus,et äkki ma tõesti lihtsallt lakkan olemast.Süda jääb seisma ning ongi kõik.Seda on raske ette kujutada,aga kui seda suudad,tekib südamesse hirm.PÄHH! eemale hirm.
Ja mina jätkan võitlemast ka siis,kui olen terve.elan igavesti....teispoolsuses

[bella19]

Mina jääksin küll teid kõiki igatsema.
Mul suri ka lähedane inimene ära-Vanaema,6.päeva pärast mu 3aastaseks saamist. :'(

[phenomenal]

Ma surin ära vahepeal ja ärkasin uuesti ellu. Problem?

[OmGomK`O]

Igaüks on ma pakun

[Sponsored content]