Re: La mort ect facile

[k2llu]

Sorry, et pole uut osa tulnud. Aga noh nüüd siis uus osa Ma ei tea milla uus osa tuleb, kuna rohkem pole mul kirja pandud

Uus osa:
Ma avasin silmad. Ma olin mingis valges ruumis. Mu silmadel võttis aega kuni nad harjusid selle valgusega. Sain aru, et ma olin haiglas. Clara istus minu kõrval toolil. Ta vaatas mulle otsa.
„Chris!“ tõstsin häält. Lükkasin teki pealt tahtsin teda otsima minna.
„Sophie rahu!“ sõnas Clara ja proovis mind peatada.
„Chris, Kus ta on. Ma tahan teda näha!?“ karjusin juba. Miks Clara mind tema juurde ei vii – mõtlesin ma. Clara silmadesse tekkisid pisarad. Ta vaatas mulle ikka otsa ning ütles : „Mul on kahju!“ ta langetas pea. Need 3 sõna tungisid läbi mu südame.
„Eii! Eii!“ soolased pisarad hakkasid voolama jõena mööda mu põski. Clara proovis mind kallistada, aga ma lükkasin ta endast eemale. Läksin palatist välja. „CHRIS!“ kiljusin, karjusin ja nutsin korraga. Ma jooksin haiglas ringi. Ma tahtsin teda näha. Arstid proovisid mind rahustada. Ma lõin üht arsti. Kuid mu märatsemine ei kestnud kaua. Nad süstisid mulle rahusteid.
„Chriss....!“ nuuksusin ma. Ma ei tundnud enam oma keha. Enne silmade kinni vajumist nägin oma isa. Ta jooksis minu poole. Nägin veel Chrisi vanemaid. Nad vaatasid mind. Nuttes. Ükskõik kui palju ma ei proovinud ei suutnud ma oma silmade kinni minemist takistada. Ma andsin alla. Ma lasksin neil kinni vajuda, lootes, et kõik see on suur õudusunenägu.
Me vaatasime Chrisiga telekat. Me suudlesime diivanil. „Kas sa arvad, et me oleme kaua koos?“ küsis Chris rõõmsalt.
„Muidugi, ma arvan, et me oleme koos igavesti! Ma loodan, et sinuga ma abiellun ja SUREN..“ ütlesin tõsiselt. Chris naeratas mulle. Suudles mind laubale. Ta tõusis püsti ja kõndis ukse poole. Ta pani oma käe ukse lingile.
„Mul on kahju!“ sõnas ta. „Ma armastan sind. Igavesti!“ sõnas ta.
„Chris ei! Sa ei tohi! Sa ei tohi mind jätta! Ma armastan sind!“ karjusin ma. Ma tõusin diivanilt. Ma jooksin tema juurde. Kuid ma kukkusin. Ma sirutasin oma käe tema poole. Lootes, et ta ei lase sellest enam kunagi lahti.
„Ära jäta mind!“ karjusin ma. Ta vaatas korra minu poole. Naeratas korra. Vajutas lingi alla. Tuli ere valgus, mis pimestas mind. Ja Chris oligi läind.
UNI.
Ainult osa sellest. Ma olin jälle palatis. Tuba oli magavaid inimesi täis. Tahtsin ennast sellest voodist välja ajada, aga avastasin, et mind oli voodi külge kinni pandud. Kõik käis korraga mu silme eest läbi. „Teda pole!“ kajas mu kõrvus. Mu silmad täitusid pisaratega ning need hakkasid jälle voolama. Mul oli seest nii valus. See aina suurenes mu sees. Kas tõesti on võimalik , et sa oled korraga õnnelik ja siis õnnetu? Mida ma teinud olen, et väärin sellist kohtlemist? Miks võeti mult ära inimene, keda ma tõesti armastasin. Miks? Chris ei saa olla surnud! Ei saa! Meil on pikk tulevik ees. Ma tahtsin karjuda, kuna mul oli nii valus. Oleks tahtnud surra, koos temaga. Nii kerge on lihtsalt kaotada mõte elule. Kuidas ta suri? Millal on matused? Nii palju küsimus oli mu peas.
Inimesed palatis hakkasid vaikselt ärkama. Kui nad nägid, et mul on silmad lahti, sammusid nad minu poole. Ja siis nad kõik korraga hakkasid küsima: Kuidas mul on? Kas ma vajan midagi? Kas ma tean, mis päev täna on? Kas ma tean, mis juhus?. Mu silmad käisid inimeselt inimesele. Mul läks süda pahakas. Mu pea hakkas ringi käima.
„Palju minge mu palatist välja!“ tõstsin häält, lõpetades nende küsimused. Nad vaatasid mind nagu nad ei saaks aru, mida ma räägin. Mitte keegi ei liikunud paigast. Nad hoopis alustasid uute küsimustega. Ma vajutasin oma käe vahel olevat punast nuppu. Mõne hetke pärast astus arst palatisse ja küsis: „Kas kõik on korras?“ Minu armas perekond kuhu kuuluvad Isa, vend, kasuema, tädi, onu, vanaema ja vanaisa hakkasid seletama arstile, et kõik on korras. Clara oli ka seal, aga ta vähemalt ei öelnud midagi.
„Ma tahan rahu! Palun minge minu palatist välja, ma soovin üksi olla!“ ütlesin iga sõna rõhutades. Arst noogutas ja ajas kõik palatis välja. Ise jäi sisse. Ta vaatas mind kahtlaselt. Ta tõmbas tooli mu voodi juurde. Istus selle peale.
„Kas sa tead, mis päev täna on?“ küsis arst ettevaatlikult.
„Täna on 29 märts,“ sõnasin ma. Arst nõustus.
„Kas sa tead, mis juhtus?“ küsis ta. Ma rapputasin pead.
„Ma räägin sulle, aga sa pead rahulikuks jääma,“ ütles ta igat sõna aeglaselt. Ma noogutasin. „Sa kukkusid kokku viru keskuse keerd ukse lähedal. Sa nägid pealt ränka arvariid, kus oli ka sinu poisssõber Chris Helland,“ seletas arst ja ohkas. Mälestus sellest päevast, tõi pisara silma, jälle. Nüüd ta elabki ainult minu mälestuste.
„Kuidas temaga on?“ küsisin ma, kuigi teadsin, et teda pole. Kuid soovisin, et ta ütleks, temaga on kõik korras. Arst ütles: „ Ta suri teel haiglasse, kuid enne kui ta siit maailmast lahkus, ütles ta, et tahab anda selle sulle ja , kiirabi arst pidi sulle ütlema, et ta armastab sind,“ ütles arst ja ulatas mulle karbi. Ta tegi mu voodi küljest lahti ja lahkus. Ma vaatasin seda karpi pikka aega. Mida ma peaksin nüüd edasi tegema? Lihtsalt ära unustama, mis juhtus ja oma suurepärase eluga edasi minema? Avasin karbi. Sealt vaatas mulle otsa hõbedane kett. Seal karbis oli ka kiri.
Avasin selle: Ükskõik kuhu ma ei lähe nüüd ma olen alati sinuga.
Panin ketti kaela. See oli tõesti väga ilus kett. Ja jälle mu silmad täitusid pisaratega. Ning siis hakkasid need jälle mööda põski voolama. Tõusin püsti ja vaatasin aknast välja. Väljas oli Märts. Sadas märga lund. Jälgisin üht lumehelvest, mis maapeale sattudes kohe kadus. Soovisin, et saaksin ka nii ära kaduda. Keegi koputas ja astus palatisse sisse. Keerasin pilgu ukse poole. Isa. Mu silmad läksid tagasi aknale.

[bella19]

k2llu ma oleks praegu nutma hakkanud kui lugesin et Chris suri
Aga edasi ikka

[Alice21]

kurb

Kirjta edasi kindlasti.

[k2llu]

Uus osa.

Isa kõndis minu juurde. Sain aru, et ta ei osanud midagi öelda. Ma lihtsalt ei kujutanud ette oma elu, kui teda pole. Seisin päris pikk aega akna juures. Isa ei lahkunud palatist, kuid ta ei öelnud ka midagi, mis oli hea, sest ma tõesti ei taha kellegiga rääkida.
"Sa saad haiglast välja," sõnas isa lõpuks. Vaatasin talle otsa ning noogutasin. Isa andis mulle mu riided. Lonkisin palati wc-sse. Vahetasin riided ära ning tulin välja. Isa toetas mind, kui suundusime autoni. Marissa ja Paul kõndisid järgi. Isa avas mulle auto ukse ning käivitas selle, mis ärkas suure mürinaga tööle ning jäi vaikselt nurruma.
"Kas me lähme täna kuhugi sööma?" küsis Paul vanematelt. Isa ja Marissa vaatasid üksteisele otsa ning muigasid.
"Lähme sööme täna McDonaldsis!" kilkas Paul taga pingilt. Ma toetasin oma pea vastu akent ja jäin mõtlema. Mõne aja kestis vaikus. Sain aru, et nad kõik ootasid, et ma hakkaks vaidlema söögikoha üle. Isa vaatas peeglist mind ning sai vist aru, et mul pole tuju kuhugile minna.
"Täna ei lähe kuhugi Paul, su õel on raske, palun saa aru," ütles isa. Paul oli pettunud, kuid ta nõustus. Jõudsime koju. Loivasin aeglaselt oma tuppa. Esimest korda oma elus, ei tahnud ma oma toas olla. See tuba tuletas mulle teda meelde. Iga väiksem kui osa sellest toast meenutab teda. Ilmselgelt hakkasid pisarad voolama. Avasin oma läpaka, mis asus mu kirjutus laual. Ekraan lõi valgeks, siis siniseks ning lõpuks tuli ekraanile tema. Ta naeratas mulle arvuti ekraanilt. Vaatasin läpaka taustapilti pikk aega, pisarad ikka voolamas. Ma ei suutnud enam seda valu enda sees taluda. Lükkasin klappi kinni. Istusin voodi peale ning jäin järjekordselt mõtlema. Teadsin, et see teeb haiget, kuid valu mu südames tuletas teda mulle meelde. Üllataval kombel magasin isegi natuke. Kell oli 10 kui voodist püsti tõusin.
"Sophie, kas sa magad?" kostus teiselt poolt mu toa ust.
"Ei," sõnasin. Uks läks lahti ning Marissa tuli sisse. Tal oli käes mingi must kleit ning kontsad.
"Ma tõin sulle riided, mis sa selga saad panna," ütles ta. Vaatasin talle otsa, mitte midagi ütleva näoga.
"Miks?" küsisin tuimalt.
"Täna on matused," ütles ta lihtsalt ning läks mu toast ära. See sõna jäi mind kummitama. Matused. See tundus nii lõplik.
Silmitsesin seda kleiti, mis Marissa mulle tõi. Pole vist kunagi aru saanud, miks peab ennast matuste jaoks ilusalt riidesse panema ning pärast seda lõbusalt aega veetma. Viskasin selle kleidi prügikasti, koos kingadega. Võtisin kapist dressid ning pluusi. Otsisin kusagilt kapi nurgast tossud, mida pole juba sada aastat kandnud. Suundusin alla korrusele. Isa, Paul ja Marissa sõid hommikust.
"Tere hommikus Sophie!" sõnasid nad kooris. Viipasin lihtsalt peaga nende poole ja võtsin suuna köögi poole. Valasin endale klaasi mahla. Jõin selle ära ning pesin klaasi puhtaks. Läksin tagasi söögituppa.
„Mina pane ennast valmis, hakkame kohe minema,“ sõnas isa. Keerasin oma pea viltu. Näitasin talle oma näo ilmega, et ma olen valmis.
„Sa ei tule nende riietega!“ noomis ta.
„Mina ei tule peo kleidiga matustele. Kui selline riietus ei sobi, siis ma ei tule ültse,“ proovisin pisarad tagasi hoida.
„Ohh. Tule siis nendega, hakkame siis minema!“ lõpetas isa lõpuks. Suundusime autosse ning peagi olime kiriku ees, kus inimesed valgusid sisse. Kõik olid ennast nii üle löönud. Kõndisime sinna sisse. Nägin paljusi tuttavaid. Sain aru, et nad kõik vaatavad mind ning on üllatunud. Loivasin oma kohale, mis oli ees reas. Preester tuli oma kohale ning ta alustas oma juttu. Poole jutu pealt läksin ma lihtsalt Chrisi kirstu juurde.
„Ma armastan sind,“ sõnasin talle. Tundsin kõigi pilku endal. Keersin ennast ümber ning kõndisin õigemini loivasin kirkikust välja. Ma ei suutnud enam edasi kõndida. Pisarad ja kurbus said minust jõudu. Ma lihtsalt kukkusin trepi peale. Pisarad jooksmas. Isa tuli minu juurde ning aitas mu püsti.
„Tule ma viin su koju,“ sõnas ta. Nuuksusin terve auto sõidu koju. Isa aitas mind mu tuppa. Ta andis mulle rahusteid ning ma uinusin.

[bella19]

mul pisarad voolavad praegu k2llu
Kirjuta ikka eddasi on juu

[k2llu]

Kirjutan edasi loomulikult

Ma ei tea, mulle meeldi tegelasi üless panna Nii nagu mina siis neid kujutan

Sophie Collens - https://2img.net/r/ihimg/f/88/sophiebefore.jpg/
Chris Helland - https://2img.net/r/ihimg/f/864/chrisf.jpg/
John Collens(isa) - https://2img.net/r/ihimg/f/854/johnstamos1119479.jpg/
Marissa Collens(kasuema) - https://2img.net/r/ihimg/f/691/jennaelfmanmissionimpos.jpg/
Paul Collens(vend) - https://2img.net/r/ihimg/f/580/joshhutchersonf.jpg/

Kui tegelasi juurde tuleb, siis panen neid veel, kui keegi tahaB

[Alice21]

kirjuta edasi. Väga põnev.

[k2llu]

Lühike osa tuli, kuna pole eriti aega kirjutada Kuid siiski loodan, et meeldib.


Avasin vaevaliselt oma silmad. Nad puiklesid vastu, kuid lõpuks sain ma nende üle võitu. Lükkasin teki pealt ning läksin vannituppa, silmitsesin ennast peeglist. Ma nägin välja nagu elav surnu. Suundusin alumisele korrusele. Avastasin alla jõudes, et täna on esmaspäev. Läksin tagasi oma tuppa, panin kooliriided selga, võtsin kooli asjad ning lonkisin tagasi alumisele korrusele. Isa nägi mind ja jäi mulle küsivalt otsa vaatama.
"Kuhu sa minema hakkad?" küsis isa. Tõstsin oma silmad tema omadele.
"Kooli," vastasin lihtsalt.
"Sa ei pea veel kooli minema, jää veel koju," sõnas ta.
"Ma lähen kodus hulluks ja ma ei saa koolis maha jääda," selgitasin. Isa vaatas mind murelikult, kuid andis alla. Panin esikus jalatsid jalga ning jaki peale. Jalutasin kooli. Vihma hakkas poole teepeal sadama. Esimene piisk langes mööda mu põske alla. Nii mõnus tunne tekkis.
Jõudsin kooli. Tunnid algasid. Teadsin, et paljud tulevad kaastunnet avaldama ja nii see läkski. Esimesed kolm tundi olid piinarikkad, kuna nende vahele jäävades vahetundides käis peaegu pool kooli õpilastest mulle kaastunnet avaldamas. Kõige hullem asi oli veel ees. Söögivahetund. Neljantasse tundi minnes, soovisin, et see tund kestaks hästi kaua, et ma ei peaks minema kooli kõige suuremasse kohta, söökla, kus on terve kool. Minu kahjuks, läks tund väga kiiresti. Proovisin sööklasse minekuga viivitada. Võibolla oleks parem olnud, kui ma poleks läinud, aga ma tahtsin midagi näksita, enne kui kokku kukkun. Viimane samm ning olengi uksest sees - mõtlesin ma. Tundisn kuidas kõikide pilgud mulle suunatud olid. Nägin juba kaugelt oma gruppi, kus ma enne alati istusin. Esimest korda istusin ma lauas üksi, mis oli kõige tagumises nurgas.
Vaatasin aknast välja ning jäin unistama, et ta lihtsalt ilmub mu selja taha ning kõik on korras. Minu mõtelõnga katkestasid inimesed, kes olid minu laua juurde kogunenud. Ilmselglt hakkasid nad kaastunnet avaldama. Proovisin pisaraid tagasi hoida. Kui nad kõik minema läksid tundsin, kuidas tahaks nutta. Ülejäänud päev möödus kiirelt. Möödus nädal, kõik oli sama, ma istusin koolis üksi, ma ei suhelnud kellegiga, isegi mitte Claraga. Üleültse temaga õnnestus mul tülli minna.
1 kuud möödas
2 kuud möödas
3 kuud möödas
4 kuud möödas
5 kuud möödas
6 kuud möödas

[Selena-gomez]

sa oled hea kirjanik, mul tulid pisarad silma
kirjuta ikka edasi

[Alice21]

kirjuta aga edasi.......

[k2llu]

Tahaks veits kriitkat kellegilt Loodan, et meeldib.

Järjekordne päev õues lesides. Tundsin kuidas vitamiin D mu nahka toidab. Õues oli soe. Suvi. Mõnus. Taevas oli peaaegu pilvitu. Mõned väiksed tupsud lendlesid ainult. Puud olid rohelised ja päike oli kõrgel taevas sillerdamas. Mu mõtelõnga katkesdas isa, kes karjus mulle toast: "Pane oma asjad kokku, sa lähed homme varajase lennukiga!" Ajasin ennast istukile. Mulle meenus päev mil isa mulle teatas, et ta ei suuda enam minuga koos elada.

"Sophie! Sa ei tee enam midagi, sa sööd väha. Sul oleks nagu elu isu otsas.Sa istud päevad otsa toas. Millal sa viimati kellegiga suhetlesid!" karjus isa mu peale.
"Ahah, oli kõik, ma tahaks aeda minna," pomisesin ma vastuseks.
"Nii see jääda ei saa. Rääkisin su vanaemaga ja ta oli nõus sind enda juurde võtma," sõnas isa muuseas. Põõrasi ennast ringi ja jäin teda arusaamatult vaatama. Ta tahab must lahti saada, kuna tema ei saa minuga enam hakkam? Milline isa nii teeb?
"Ma ei lähe!" protestisin. Isa silmad hakkasid juba vihast punaseks muutuma. Kui ma kaua nii jätkan, astun ma juba täna lennukile ja suundun vanaema juurde.
"Sa lähed ja kõik!" ütles isa ning sain aru, et mul pole temaga mõtet vaielda. Jätkasin oma teekonda õue.

Jah põnev. See kõik juhtus juba nädal tagasi, kuid mulle tundub nagu oleks mu isa alles eile mulle öelnud, et ta ei taha minuga enam koos elada. Või noh ta ei saa minuga hakkama. Ma pole temaga juba mitu päeva rääkinud ja ei kavatse ka. Kõndisin vastutahtmist valgest klaasuksest sisse. Isa istus laua juures ning jõi midagi. Ma totaalselt igroneerisin teda.
"Nii on parem," ütles ta. Vaatasin ringi nagu ma ei saaks aru, mis toimub.
"Lõpeta pirtsutamine!" kas ta rääkis minuga?
"Ma ei pirtsuta, ma lihtsalt ei taha kuhugi minna ja minujaoks nii parem ei ole," pomisesin.
"Selge. Sa lähed sinna, oled seal mõne kuu ja siis vaatame kas seal on parem või ei?" pakkus isa. Noogutasin vastuseks. Lohistasin ennast oma tuppa. Panin oma asjad valmis, homseks. Mõte juba sellest, et ma kuhugi mujale lähen tekitas külmavärinadi. Ma pole 6 kuu jooksul majast väljas käinud va. hoovis olemine ja kool. Homne päev juba uues linnas.

[Selena-gomez]

super
tahaks juba uut osa

[Alice21]

kirjuta edasi

[bella19]

Kirjuta edasi

[k2llu]

Tõusin hommikul üles vastu tahtmist. Isa käis mind juba kontrollimas, et kas ma ikka olen üleval. Vahetasin ööriided välisriiete vastu, võtsin oma kohvri ning suundusin alla. Kõik sõid hommikust ja kui alla jõudsin jäid kõik mind vaatama. Nägin enda koha peal taldrikut, kus oli kaks magusat prae saia.

"Tule sööma!" sõnas isa pilku ajalehelt tõstmata.

"Ma ei taha," sõnasin vastu. "ootan sind autos," võtsin kohvri ning kõndisin ukse poole.

"Oota," karjus Paul. Ta jooksis minu juurde, võttis mult tugevalt ümbert kinni. "tule kiirelt tagasi, õde!"

Kallistasin teda tugevalt vastu: "Luban sulle, et olen peagi tagasi,"

Isa lõpetas söömise ning minu teekond vanaema juurde võis alata. Mind kummitas peas mu lubadus, et olen peagi tagasi. Ma ei mõistnud, kuidas ma sain lubada midagi, mida ma ise ka ei tea. Ma ei tea, mis mind ees ootab. EI tea isegi, kas tahan tagasi tulla. Võib öelda, et ma ei teadnud mitte midagi. Mul oli kõigist ja kõigest siiber. Tahaks lihtsalt alla anda. Kes mind ikka igatsema hakkab? See küsimus kummitas mind peas terve sõidu aja lennujaama . Isa - tema saaks ajapikku üle, et mind pole, ma arvan. Marissa - ta tunneks kergenust, võibolla. Paul - temas polnud ma kindel. Vanaema - ohh. Viskasin selle mõte peast. Surm, see pole lahendus.

Kallistasin isa lennujaamas, hüvastijätuks. Astusin sisse ning mõne aja pärast tõusis lennuk õhku.

Head aega kodumaa.

Tere tulemast Ameerika Ühendriigid.

Lend läks üllatavalt kiirelt. Astusin lennukist maha. Mind paitas kuum Los Angeles-i päike, mis oli kõrgel taevas, ilma vähimagi pilvekeseta. Nägin kaugelt meest, kellel oli minu nimega silt käes. Astusin tema juurde ning andsin märku, et see olen mina. Ta noogutas mulle. Olin päris kindel, et vanaema saatsin kõige uhkema limusiini mulle järgi, sest vanasti ma keeldusin sõitmast mingi tavalise auto või koleda limusiini või siis odava. Kuid täna, praegu soovisin, et vanaema oleks mulle kasvõi kõige jubadama auto järgi saatnud. Minu kahjuks ootas mind roosa limusiin. Ohkasin ning istusin kiirelt sisse, enne, kui autojuht mulle ust oleks avama tulnud. Auto ärkas ellu ning jäi vaikselt nurruma.

Mulle on alati meeldinud vanaema juurde tulla. Ta elab rikaste linnaosa. Tänu temale on palju minu unistused tõeks saanud. Olen paljusid kuulsusi näinud. Ma pole küll nende rääkinud, kuid näinud olen ja see on ka midagi.Vanaema ei käi enam töö. Peamiselt ta aitab lastekodusid, varjupaikasid ja teisi asutusid. Mu vanaema enda sõnade järgi on ta tänu vanaisale igavesti rikas. Vanaisa suri 6 aastat tagasi ja jättis ülisuure päranduse. Ta töötas mingis riigiasutuses ning nad vanaemaga kogusid raha terve nende eluaja. Ja tänu sellele mu vanaema ei pea puudust tundma mitte milestgi.

Keerasime suurest ajast sisse ning puude vahelt hakkas õrnalt paistma suur valge maja. Terve mu keha läbisid külmavärinad.

[bella19]

Edasi

[Alice21]

palun edasi
Supper.

["GFYS"]

Lugesin esimest korda seda ja väga hea , edasi !

[Selena-gomez]

edasi, see on super jutt

[AliceTwilight]

väga hea jutt,tee ruttu palun uus osa

[k2llu]

Sain midagi kirja ülepika aja Arvan, et see tuli natuke igav osa. Kuid järgmised osad peaksid minema huvitavamaks. Igastahes nagu alati loodan, et meeldib

Limusiin peatus suure valge maja ees. Igakord, kui seda maja näen on tunne, et see läheks suuremaks. Autojuht avas mulle ukse, kuna olin jäänud mõtlema. Pomisesin talle aitäh ning võtsin oma kohvrid kätte.

"Sophie Maria Hermione Collens!" kriiskas Vanaema toast. Ta oli ainuke, kes mind vahepeal mu täisnime pidi kutsub. Panin kohvrid uuesti maha ning nägin toast tulemas kaht teenrit, vist. Nad võtsid mu kotid ning tassisid need sisse.

Vanaema viskus ennast mulle kaela ning kallistas mind. Mul oli hea meel teda näha, mis pani mu suunurgad kerkima.Nägin ühte meest, palja ülakehaga meie poole kõndimas. Kuna vanaema oli väga ametis mu kallistamisega, ei saanud ma pead eriti tõsta, et tema nägu näeksin. Praegu seisis, too isik meist umbes kaks meetrit kaugemal ning ma nägin ainult tema treenitud lihastes keha.

"Kuidas sul läheb? Kuidas isal läheb? Paulil? Marissal?" pommitas vanaema kohe, kui ta end minu küljest lahti oli lastnud.

"Normaalselt," vastasin napisõnaliselt. Vanaemaga oli kerge suhelda, ta sai alati aru, kui ma ei tahtnud rääkida, või kui mul ei olnud tuju. Ilmselgelt on isa talle juhtunust rääkinud. Kuulsin kedagi vanaema seljataga köhatamas. Vanaema tuli eest ära ning minu ees seisis mees. Tundmatu. Polnud kunagi teda näinud.

"Erik," sõnas mees ning ulatas mulle käe. "meeldiv tutvuda, Maria on mulle sinust rääkinud," jutustas ta edasi. Noogutasin talle vastuseks ning surusin tema kätt. Mind läbis mingi imelik elekter ning tõmbasin käe ära

"Sophie, mis juhtus?" küsis vanaema.

"Ma sain elektrit." Vaatasin talle korra otsa. "Minu nime sa juba tead," see kõlas üpriski ülbelt, mis mul plaanis polnud, kuid mis tehtud see tehtud. Kõndisin majja sisse. Väiksena meeldis mulle siin väga peitust mängida. Siin ei leita peaaegu kuna kedagi üles. Ei tea miks vanaema ültse seda maja maha ei müünud ning midagi väiksemat endale ei ostnud. Muidugi ei oleks minaga tahtnud sellest majast loobuda.Siin on palju mälestusi. Isegi mu emast.

Minu ema pilt rippub ikka suures toas, kamina kohal. Ei tea, kas olen juba maininud, et vanaema on isa poolne. Ma ei mäleta oma ema, ei saakski, kui ta lahkus enne, kui sain teda tundma õppida. Kui isa uuesti armus, oli vanaema üpris kuri. Talle meeldib Marissa sama vähe kui mulle. Kuid kõige rohkem tegi haiget, et Marissa tahtis, et pilt emast maha võetaks ning tema oma asemele pandaks. Õnneks polnud vanaema sellega nõus ning ema pilt on ja jääb sinna kohale.

Kõndisin suurest uhkest trepist üles. Erik oli koguaeg meie kannul nagu takjas, kes lihtsalt ära ei lähe. Maja oli kolme korruseline. Korrusel, kus olime just läbi käinud on bassein, saun ning tušširuum. Järgmisel korrusel oli suur söögituba keskel. Trepist paremale jäi suur elutuba ning vasakule jäi köök, wc ja rõdu. Kolmandal korrusel olid kõik toad magamiseks mõeldud. Väljaarvatud keskel oli lahtine arvuti tuba. Paremal vanaema tuba ning vasakul oli minu tuba ning mõned külaliste toad ja wc. Vanaema tuba oli ainuke, millel oli toas sees mulli vann ja wc. Keerasime vasakule ning astusime minu toa uksest sisse. Kohvrid olid toas juba sees. See tuba polnud apsoluutselt muutunud sellest ajast millal viimati siin käisin.

"Me jätame sind siis asju lahti pakkima," ütles vanaema ning nad koos takjaga(Erik) läksid ära. Siiamaani pole midagi hullu olnud - mõtlesin voodi peale istudes. Jumal olgu tänatud, et siin aed on, kus ma saan oma järgmised suvepäevad veeta. Mina. Taevas. Värske Õhk. Muru. Juba mõtlemine ajas lesides tekitas mõnusa tunde. Lesisin päris pikalt oma voodil, kuni keegi mu uksele otsutas koputada ning mind mu mõtemaailmast tagasi tõi. Ajasin ennast püsti.

"Sisse!" Erik astus edasi.

"Ma polegi siin toas kunagi käinud," mind nagu polekski olnud siin toas. Vaatasin talle küsivalt otsa.

"Ma tahtsin sulle lihtsalt öelda, et Maria su vanaema läks minema," ütles ta uurides ikka mu toa igat väiksematgi, kui detaili.

"Kuhu?" küsisin. Ikka istudes oma voodil.

"Tead ju küll, lastekodusid vaatame ning igasuguseid teisi muid tegevusi," ta paljastas oma lumivalged hambad ning naeris.
"Ahah selge ja miks sa siin oled? Töötad siin?" pärisin ma, kuna mul oli õigus teada, miks ta siin majas viibib.

"Ma elan siin," ütles ta lihtsalt. Noogutasin talle lihtsalt ning suunasin silmadega uksele. Ta vaatas mulle otsa nagu ta ei saaks aru, mida ma mõtlen.

"Ma sooviks üksi olla, " laususin talle. Ta ei öelnud midagi vaid lihtsalt läks minema. Jäin üksinda, koos oma mõtedega. Igatsesin oma tuba, kodus. Suutsin oma mõtlemisega magama jääda.

[Alice21]

Oioi, kes see Erik küll olla võiks???
Aga väga hea jutt.. Jätka.

[Selena-gomez]

see on üks super jutt
kirjuta edasi

[bella19]

Sorry et nii hilja loen aga tegemist on olnud!
Väga hea

Jätka samas vaimus!

[k2llu]

Vabandan selle suure pausi pärast. Kuid jah elu on kiire. Tegelt ajan selle laiskuse kraesse. Loodan, et keegi veel tahab seda lugeda. Ülten lihtsalt, et see jutt hakkab vaikselt läbil saama. Kolm kuni neli osa tuleb veel, siis kõik .
Igastahes,,,,, ENJOY!

Ärkasin hommikul suure valusa peavaluga. Ajasin ennast voodist püsti ning lonkisin vannituppa. Tegin ennas korda ja läksin alumisele korrusele. Vanaema istus köögis ja luges ajalehte.
"Hommikust kullake!" ütles vanaema ja kallistas mind. Istusin vanaenam kõrvale toolile, kui tema hakkas mulle kuuma šokolaadi valmistama. Vanaema ulatas mulle tassi kuuma joogiga. Ohkasin ning võtsin liiga kiiresti suure sõõmu ja kõrvetasin oma keele ära. Vanaema istus toolile minu kõrval ning jäi mind vaatama.
"Sophie," lausus ta. " ma lihtsalt tahtsin sulle öelda, et su elu ei ole veel läbi," jäin teda vaatama.
"Palun, ära tee," pomisesin ma vaikselt. Kuid see ikkagi ei takistanud vanaema edasi rääkimast.
"Kui su vanaisa suri, arvasin ma ka, et mu elu on läbi ja, et ma ei suuda enam edasi elada. Ma tahtsin, tähendab olin juba valmis ennast ära tapma, kuid siis tulid sina koos isaga siia. Sa jooksid minu juurde ja kallistasid mind tugevalt ja ütlesid, et sa armastad mind. Sa olid kümne aastane, aga sa said asjatest paremini aru, kui sinust vanemad inimesed. Sina sophie tõid mind tagasi masendusest ja soovist surra," seletas vanaema. Pisarad lihtsalt voolasid mööda põske alla.
"Ma ei suuda, " pomisesin ma läbi pisarate. Vanaema pani oma käe minu peale.
"Kas sa arvad, et Chris oleks tahtnud, et sa lõpetaksid oma elu siin, tema pärast. Sa armastad teda. Sa kogesid midagi, mida palju inimesed kardavad. Armastuse kaotus," rääkis vanaema edasi. Ma ei suutnud enam midagi öelda, sest teadsin, et tal on õigus. Chris, poleks tahtnud mind sellisena näha. Juba tema nimele mõtlemine tegi haiget.
"Ma ei ütlegi, et sa pead uuesti armuma, aga ehita oma elu uuesti üles," vanaema kallistas mind.
"Ma luban sulle, et proovin," sõnasin talle vastu. Tõusin toolilt püsti.
"Kuhu sa lähed?" küsis vanaema.
"Ma pean midagi ära tegema," ütlesin lihtsalt. "aitäh, et olemad oled!" tunnistasin ma. Kõndisin suurde tuppa ja jäin mõtlema, kuidas ma sinna kohale saan. Nägin Ericut trepist alla tulemas.
"Sul on auto?" pärisi ma Ericult. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas.
"Jah on, mis siis?"
" Lähme, sa pead mind kuhugile viima," sõnasin ma talle ning tirisin ta kaasa. Istusime autosse. Auto ärkas ellu ning teekond koju võis alata.
Sõitsime autos vaikselt. Ainult muusika mängis vaikselt taustal. Eric otsutas lõpuks vaikuse katkesdata.
"Kuhu me suundume?" küsis ta.
" Surnuaeda," sõnasin lihtsalt. Ta ei pärinud rohkem midagi. Kuid sain aru, et ta oli üllatunud minu vastuses. Sõitsime vaikuses edasi. Nägin enda maja, me möödusime sellest. Pisarad tahtsid tungida silmadesse, mitte kurbus, vaid õnn. Ma olin tagasi kohas, kus ma olin kasvanud. Mu sees oli nagu kõik kergem. Olin kodunt ära olunud nii vähe aega, aga juba igatsesin kõike seda, mis mind selle kohaga sidus. Möödusime sildist, mis näitas, et oleme õiges kohas. Auto jäi seisma ning ma klõpsasin turvavöö lahti. Vaatasin suurt väravat.
"Lähed üksi?" küsisi Eric. Ma ei vastanud talle midagi, vaid kõndisin suurest väravast sisse. Ta kõndis mulle järele, olenemata sellest, et ma talle vastust ei andunud. Mul polnud õrna aimugi, kuidas ma kavatsesin õige koha üles leida.
Tundsin kuidagi suurt kergenudst, olles siin. Ma olin jõudnud nii kaugele, ma ei tohtinud alla anda. Kuigi osa minust tahtis lihtsalt ära joosta ning mitte kunagi siia tagasi tulla. Sundisin ennast edasi liikuma. Olime Ericuga juba mitu tundi lihtsalt haualt hauale kõndinud. Kui ma järsku nägin nime

Armastatud poeg. Poiss sõber. Lapselaps.
Chris Helland
1991. 12.27 - 2008. 03.28.

[Sponsored content]