La mort ect facile

[k2llu]

Mõtlesin ka oma järjejutu siia lisada Loodan, et meeldib. Kriitika on loomulikult oodatud.

La mort ect facile

Aasta 2010 . 27 Märts.
Ma olen Sophie Collens, 17 aastane. Õpin inglise kolledzis. Tundun täiesti tavaline teismeline? Seda ma ei ole. Olen oma elus tohutult kannatanud. Ei sooviks sellist kogemust isegi oma verivaenlasele. Olen jõudnud arusaamisele, et ma ei suuda enam elada. Tahaks lihtsalt lõpetada eksisteerimise selles maailmas. Mu peas keerles ainult üks mõte. Surm. See on kõige lihtsam ja valutum lahendus.
Astusin viimased sammud kuristikule lähemale. Silmad läksid märjaks ning soolased pisarad langesid mööda minu põske.
„Ma armastan sind!“ laususin ma.
Kõik käis nii kiiresti. Nägin kuidas ma mängisin liivakastis. Nägin oma 1 koolipäeva. Kõik, mida ma olin oma elus kogenud, käis silme eest läbi. Tundsin, et nüüd on kõik.......


Aasta 2008 31 Jaanuar.

„Samad teed mu ees, avatud kui liigun ma veel, ainus valgus ja kuu..“ helises mu tobe äratuskell. Lükkasin teki pealt ära. Tõusin aeglaselt püsti. Lonkisin vannituppa.
„Issand! Ma olen nagu mingi koletis!“ ütlesin ma, kui olin peeglisse vaadanud. Pesin näo, tegin kerge meigi ja läksin kappi juurde. Võtsin sealt mustad kitsad teksad ja kollase pluusi. Läksin peegli juurde sättisin oma soengut natuke.
„Hommik!“ sõnasin ma, kui olin alla jõudnud. Mu isa, Marissa( kasuema) päris ema suri minu sünnitusel ja siis muidugi minu väike vend Paul, kes on 13 aastane istusid laua taga ja sõid hommikust. Võtsin laualt ühe pannkoogi ja keerasin selle rulli ning hakkasin jäsama.
„Palun söö korralikult! Istu lauda!“ noomis Marissa.
„Sunni mind!“ võtsin ühe pannkoogi veel ja tegin sama, mida esimesega.
„Sophie ära ülbitse oma emaga!“ tõstis isa häält.
„Ära sa tule ütlema, et see naine siin on minu ema, kuna seda ta ei ole! EGA SAA KA KUNAGI!“ karjusin ma, kuna mind ajas närvi, kui kõik rääkisid mulle, et Marissa on minu ema. Alates päevast, kui ma teada sain, et too naine, kes istus minu ees pole minu ema ei salli ma teda. Pole ime, et mina teda, ei salli. Tema mind ka ei salli. Ta pole kunagi mind sallinud.
„NoorDaam!“ isa tõusid toolilt püsti.
„Isa ära näe vaeva, sest sa tead, et ma ei muuda oma meelt. Ma pole seda siiani teind ega tee ka nüüd,“ võtsin oma koolikoti, pakkisin ennast sisse, talv ikkagi siin ju. Suunasin sammud kooli poole. Olin suht kindel, et Chris sõidab must mööda ning võtab mu peale. Chris on üli kuum poiss. Kooli kõige popim. Mina muidugi ka. Arvata on. Ma olen ju Sophie Collens. Meil käis mingi sebimine. Ma ei jõudnud oodata enam millal ta mu juba välja kutsub.
„Hey!“ karjus Chris, ma tundsin ta kohe häälest ära. Ta tuli oma autoga kõnni tee äärde.
„Hüppa peale!“ ma noogutasin ning läksin autosse. Ma muigasin üksinda ja vaatasin aknast välja.
„Kuule Sophie! Ma ei saa enam aru, kas sa tahad, et me oleks ainult sõbrad?“ uskumatu ja ta küsisgi. No mitte teoreetiliselt, aga ikkagi. Ma meeldin talle.
„Ahmm...“ ahmisin õhku. „Sul läks eriti kaua, et mind välja kutsuda, kuigi sa tegelt ei kutsunudki, aga jah. Chris loomulikult ma ei taha olla sinuga ainult sõber,“ ütlesin sõnad aeglaselt välja. Auto jäi seisma ning sain aru, et me oleme kooli jõudnud. Chris tegi mulle ukse lahti. Kohe kui olin autost välja saanud. Ta haaras mind endale käte vahele ja suudles mind. Ma tundsin kõikide pilke endal. Ma olin seda nii kaua oodanud. Ja nüüd lõpuks on kõik paika loksund. Nüüd on Chris Helland minu.
[center]

Et, siis tahaks teada, kas kirjutan edasi või ?

[Alice21]

Kirjuta ikka edasi.

Aga kas sul on nagu kõik valmis ette kirjutatud muidu w???

[k2llu]

6 osa on kirjutatud

[AliceTwilight]

norm

[Alice21]

mitu osa kokku on???

[k2llu]

Mõteid jagub, aga pole kindel mitme osaga see jutt piirneb

[AliceTwilight]

tee liccalt edasi

[Alice21]

millal uue osa kirjutad?

[k2llu]

Tahaks kriitikat Mida võiks nagu paremini teha või nii ?


Uus osa :



Kõndisime koos käest kinni hoides kooli uksest sisse.

''Ma peaks sulle vist ütlema, et ma oleks sind juba ammu välja kutsunud, aga siis, kui sa nõustusid mingi teise tüübiga välja minema....." sõnas Chris ja tegi väikese hingetõmbe ning jätkas ,,siis arvasin ma, et sa ei tahagi minuga välja minna!" lõpetas ta. Ma jäin seisma, vaatasin tema tume siniseid iiriseid.
"Sa oled loll! Ma tahtsin koguaeg, et sa mind välja kutsuksid ," suudlesin teda, kui olin oma lause lõpetanud.

Tundsin, et keegi oli meie juures seisma jäänud ja vaatas meid. Ma lõpetasin suudluse ja naeratasin Clarale( minu parim sõbranna olnud juba 15 peaaegu 16 aastat). Me pole kunagi tülitsenud.

Tean, ma ise ka mõtlesin, kuidas see võimalik on. Puberteedi ja kõik selle elasime üle ilma tülideta.

Clara silmad olid punnis ja suu lahti. Chris ütles midagi vaikselt, suudles mind põsele ja lahkus.
"Tead Lallu kui sa oma suud kinni ei pane, siis süda jahtub ära!" sõnasin ma, astusin tema juurde nipsutasin tema silme ees, aga ta ei reageerinud. Kõndisin minema, klassi poole. Ta sammus mulle järgi.

Panin koti aknalauale, kuna klassi ei saanud veel. Clara jõudis minu juurde ning tal oli kas-sa-mulle-midagi-ütlema-ei-peaks nägu. Ma muigasin korraks. Tegin näo, et ma ei saa midagi aru.

"Kas sa mulle midagi ütlema ei peaks?" küsis Clara ja vaatas mind. Ta pani käed puusa ja ootas.
"Tead ma ise ka ei tea, mis juhtus! Ma pole kindel, mis meie vahel nüüd on, mõte selle peale, et see võis olla ainult täna või ma olen tegelikult unes. See poleks isegi imestusväärne, kui ma seda unes näen," tõmasin hinge "näpista mind, igaksjuhuks!" Clara tegi mida ma palusin.

"Usu mind Sophie sa ei ole unes, sina ja Chris suudlesite ja vist ka käite!" kilkas Clara. Ma mõtlesin korra.
"Appiiii!! Lallu mu soovid ja unistused hakkavad täituma!" Karjusin ma . Korrusel olnud teised õpilased jälgisid meid. " mitte miski ei saa seda ära rikkudu," Clara kallistas mind. Ma olin totaalselt õnnelik. Mu kõhus lendasid liblikad.

Õpetaja otsustas siiski tundi ilmuda. Ta vabandas, et oli hilinenud. Läksin klassi. Õpetaja alustas uue teemaga, see uus teema sarnanes väga vanaga nii, et ma ei viitsinud õpetaja seletamist kuulata.

Ma kritseldasin vihiku äärele südamekesi ja enda ning Chrisi nimesid. Ma ei suutnud absoluutselt tunnile keskenduda. See tund venis nii kaua, 1 minut möödas viimati kui ma kella vaatasin. 2 minut....3 minut....

Võib mainida, et ma lugesin minuteid 30 korda. Lõpuks helises päästev kell. Pakkisin asjad ja sammusin koridori. Inimesed möödusid minust ning vaatasid mind.

"Hey!" kuulsin kedagi karjumas. Mu süda tahtis rinnust välja hüppata. Keerasin ümber ja pidin suht pettuma. Martin, Helena, Hannah ja Toomas sammusid minu poole. Nad on minu ja Clara sõbrad. Me oleme nagu grupp või midagisellist.

Ma nootasin neile. Ma olin üpris kindel, et nad on juba kusagilt kuulnud, minu ja Chrisi värgist. Kui nad minuni jõudsid, vaatasid nad mind üksipulki. Mul hakkas korraks imelik. Kas mul oli midagi viga?- mõtlesin ma.

"Kuule! Tead mul on sünna tulekul, tuled eks?" küsis Hannah.

"Muidugi tulen, kus pead ja millal?" küsisin.

"Läbu nagu alati," sõnas Tom rõõmsalt.

"Kuule mis sinu ja Chrisi vahel toimub?" küsis Helena. Ta pilgutas mulle silma.

"Ma arvasin, et seda te küsida tahate," ütlesin ja ohkasin. Tahtsin just rääkima hakkata, aga tundsin järsku, et keegi oli oma käed mulle ümber pannud. Mul hakkas süda sees kiiremini lööma.

[AliceTwilight]

Uut osa! nii huvitav oli!

[Alice21]

Paluk uut

[k2llu]

3 osa:

„Kas ma kuulsin läbu?“ küsis Chris. Mind läbis mingi elektrivool, kui ta rääkima hakkas. Ta kallistas mind nagu ei tahaks kunagi minust lahti lasta.
„ Sa oled loomulikult ka kutsutud, minu suurele sünnipäeva peole,“ lausus Hannah rõõmsalt. Nad hakkasid arutama Hannah sünnipäevast. Meie Chrisiga sulasime sealt välja ilma, et nad meid tähele paneks. Ma keerasin ennast ümber, et saaksin vaadata talle silma.
„Tead, ma pole sinu käest veel küsinudki, kas sa tahad minu tüdruk olla?“ ma ei osanud midagi vastata, ma ei oodanud, et ta seda veel küsib. Ta vaatas mind küsiva näoga.
„Chris, ma juba olen su tüdruk,“ tuli mul suust välja lõpuks. Ma pressisin oma huuled tema omadele. Ta embas mind pärast meie suudlust. Tema käte vahel olla oli nii hea. Nii turvaline. Nagu ma oleksin kodus. Mind valdas tunne, et mu elu on suurepärane. Seda see ka oli. Mul on palju sõpru. Mu isal ja kasuemal on head töökohad nii, et rahast puudust meil ei tule. Ja nüüd on mul maailma parim poiss. Mis saaks veel paremaks minna?
Me lõpuks ühinesime teistega ja arutasime Hannah sünnipäeva. Sellest pidi tulema suur PIDU, õigemini Läbu. Ülejäänud koolipäev möödus koos Chrisiga, loomulikult. Viimasesse tundi ma ei viitsinud minna seega kõndisin garderoobi poole. Võtsin kapist vajalikud asjad, kui järsku kuulsin, et keegi tuli. Need inimesed rääkisid omavahel päris kõvasti.
„Sa nägid Sophiet Chrisiga täna? Nad on paras paar, mõlemad endast üli heal arvamusel,“ rääkis üks tüdruk teisele.
„Caro, kas ma kuulen su hääles kadeduse nooti,“ pärast seda lauset proovisin isegi hinge kinni hoida. Tahtsin teada, kas neil on veel midagi huvitavat minust rääkida.
„Nagu, hallooo mida Chris temas näeb, ta on mingi suvaline bimbo. Sophie on ülbest ülbeim inimene,“ ma ei suutnud seda enam taluda. Ma astusin kappide vahelt välja. Vaatasin neid tüdrukuid. Kui nad mind nägid, pidid nende suud küll maani vajuma. Neil ei tulnud suust midagi väljaarvatud äämm, ööm, uumm jne.
„Nüüd pole midagi öelda?“ nähvasin ma.
„On küll ja palju!“ nähvas üks tüdrukutest mulle vastu.
„Lase käia siis !“ sõnasin ma üsna vihaselt. Ma ootasin, et midagi tuleks, aga nagu ma aru sain, siis selle inimese suust ei saa ma muud kui ääm ja oom.
„Tead, kui sa mind ei tea ja sa pole minuga suhelnud, hoia oma väike suuke kinni!“ ütlesin vihaselt.
„ Sa arvad, et sa oled kõige laheda ja, et sinuga ei juhtu kunagi midagi halba,“ hakkas teine tüdruk vihaselt kisendama.“sinu ümber tiirleb kõik. Kõik peab käima nii nagu Sophie Collens tahab!“
Mul pidi suu lahti vajuma.
„Teate, kui te nii arvate, siis nii ka on, minul on teist suva. Teil on õigus arvate, mida tahate,“ sõnasi võidukalt ning kõndisin garderoobist ära.
Jõudsin koju, lõpuks. Keerasin võtmega ukse lahti, astusin tuppa. Kuulsin, et keegi oli kodus. Läksin suurdetuppa ja Paul vaatas multikaid. Ma läksin kööki, võtsin ühe kohukese ja suundusin tagasi Pauli juurde.
„Kas sa midagi normaalsemat ei taha vaadata, sa oled juba piisavalt vana, et midagi muud vaadata,“ sõnasin ma muuseas.
„Õeke kallis, multikad on normaalsed, kui ei meeldi mine oma tuppa,“ ütles Paul ning näitas mulle keelt.Okei, ei pea kohe ülbitsema – mõtlesin ma. Läksin oma tuppa. Viskasin ennast voodile pikali ja hakkasi lugema Vampiiri päevikuid. Ma jäin magama.
Avasin hommikul silmad pimestava päikese valguse peale. Jälle uus päev ja Chris.
Kuu läks mööda: kool, Chris, kodu ja igasugused peod.
„Just the way you are, when you smile, my whole world stops and stares for the wil,“ helises mu telefon. Haarasin oma telefoni kummutilt ja vajutasin answer nuppu.
„Speak! Ja parem oleks, et sul on hea põhjus mulle helistada,“ vaatasin kella, mis näitas 11.39.“ ja veel nii vara,“ ohkasin ma.
„Emm, ma pidin täna sinu juurde tulema, ma olen juba teel sinna,“ sõnas Chris. Ma kargasin voodist püsti.
„Sorry! Muidugi, ma mäletan. Ootan!“ klõpsasin telefoni kinni, jooksin kähku duši alla. Tegin ennast kiirelt korda. Läksin alla ja mida üllatust Paul oli ennast jälle teleka ees mõnusalt sisse seadnud.
„Kas sa oma toas ei saa multikaid vaadata?“ küsisin ma. Ta tõstis oma silmad ja vaatas mulle otsa.
„Ja miks ma peaksin ?“ ülbitses ta. Oh jah.
„Kobi oma tuppa ja kohe ning palun ära sealt välja ennem tule, kui ma olen lubanud!“ sõnasin ma kiirelt ja viipasin näpuga trepile. Ta võttis oma mõmmi kaasa ning sammus vihaselt ülesse. Tegelt ma ei saanud aru oma vennast. Ta oli 13 aastane ja kaisutas ikka mõmmit.Ma maandusin diivanile. Panin mingile mõtetule seebikale ning jäin seda vaatama. Päris maailma tõi mind tagasi ukskell. Ma algul ei saanud aru, mis värk on, kuid kui ma lõpuks mõistsin. Ronisin diivanilt maha. Komistasin enda jalatsite otsa ja avasin ukse.
„Tere kallis!“ kilkasin ma ja hüppasin Chrisile sülle. Me läksime tuppa samas asendis. Chris lükkas jalaga ukse kinni. Ronisin lõpuks maha.
„Tahad kohvi, teed, kakaod?“ küsisin ma. Ma läksin alati närvi, kui me kahekesi jäime.
„Kakao sobib,“ ütles ta. Läksime koos kööki. Askeldasin seal, tegin paar võileiba. Kakao sai valmis panin sinna veel vahukomme peale. Chris tuli mulle lähemale. Ta pani oma käed mulle ümber ja hakkas mu kaela suudlema. Ma keerasin ennast ümber. Ta tõmbasin mind enda vastu. Tema käed liikusid mu pluusi alla. Mu keha läbisid külmavärinad. Ma lükkasin ta endast eemale, muigasin korraks. Võtsin kakao tassi ja andsin selle talle. Võtsin võilevaid ja oma tassi ning läksime suurde tuppa. Sõime võileivad ära. Ma istusin Chrisile sülle.
„Sa pole kellegiga olnud!“ see polnud küsimus. See oli fakt. Ma tundsin kuidas ma näost punaseks läksin ja õhetama hakkasin. Ma istusin tal süles liikumatult.
„Kas sul on sellega probleeme?“ küsisin ma saia viilu mäludes.
„ No ma ei teagi ,“ ma hakkasin ennast juba sülest püsti ajama, kui ma järsku olin diivanil pikali ja Chris oli mu peal.
„Mul ei ole sellega probleeme, vastupidi,“ ta suudles mind.
„Mis mõttes vastupidi?“ ei jätnud ma rahule.
„Mm...ma loodan lihtsalt, et sinu esimene kord on minuga, ma armastan sind,“ mul läks pikk aega , et ma suutsin midagi vastu öelda. Mu süda lõi 3000 korda minutis.
„Mina armastan sind ka,“ ütlesin ja Chris suudles mind. Tema käed läksid jälle pluusi alla. Mina sasisin tema juukseid. Järgmisel hetkel ei olnud mul ja Chrisil särki seljas. Nüüd hakkas mu süda veel kiiremini lööma, sest ma polnud veel valmis.
„Ma....pole....veel...valmis!“ pressisin läbi oma huulte.“ Ma armastan sind väga, aga ma pole veel valmis.“ Sundisin ennast rääkima tõtt. Ta vaatas mind korraks tõsisise näoga, aga siis naeratas. Me vaatasime lihtsalt filme ja rääkisime ülejäänud õhtu. Ta jäi minu juurde ööseks. Ta pidi magama külaliste toas.Ma küll palusin isa, et ta lubaks tal minu tuppa jääda, aga siis ta vaatas mind väga kahtlase pilguga. Võib mainida, et järgmised päevad möödusid kiirelt. Käisin isegi vahepeal shoppamas.
26 Märts, istusin õhtu pimeduses oma toas. Vaatasin aknast, kuidas lapsed mängisid õues. Mul oli seest kuidagi väga halb tunne. Ma polnud kunagi ennast nii halvasti tundnud. Silmitsesin kella, mis näitas 17.43. Kella vaatamine ajas mulle külmavärinad peale. Mis minuga toimub? Kas ma hakkan haigeks jääma? Läksin alla. Isa, Vend ja Marissa vaatasid koos mingit filmi.
„Mul, on paha...,“ ma kukkusin kokku.

[Alice21]

Vääga hea juuu.....

Ootan uut.

[bella19]

Väga hea on!!

Tee edasi

[missBella Cullen]

Edasi pliiiiis !!!

[k2llu]

Uus osa :
Järgmine hetk, mida ma mäletan. Avasin oma silmad ja ma olin enda toas. Ere valgus paistis kardinate vahelt välja. Kõik tundus nii valge ja avar. Midagi oli juhtunud? Ajasin end vaevaliselt voodist püsti, panin oma jänku sussid jalga ning sammusin alla korrusele. Kõik tundus nagu eile. Isa, Paul ja Marissa vaatasid filmi. Ainuke vahe oli, et täna oli hommik juba ning seega 28 märts. Mis tähendas, et täna pean ma minema Claraga shopigule. Meil on alati 28 kuupäeval minek poodidesse.
„Kuidas sul on?“ küsis isa, kui ma alla olin jõudnud. „Parem, ma isegi ei tea mis juhtus,“ sõnasin ausalt. Mul polnud õrna aimugi, mis minuga toimub.
„Arst käis sind vaatamas, ta ütles, et sinuga on kõik korras, aga ta tahab ühe testi veel teha,“ sõnas isa. Ta tõusis püsti ja vaata mind küsiva näoga.
„Jaah...?“ ei saanud ma aru. Tal oli ikka sellina küsiv nägu peas. Kuid tema silmades oli näha ka kurbust. Mis toimub?
„Arst...arvab, et sa oled rase,“ ma ei suutnud seda uskuda. Mul vajus vist suu lahti. Ma seisin seal isa ees, oskamatamidagi öelda.
„Isa,“ sundisin ennast rääkima. „ Mida me nüüd teeme, sa olen nii noor, oh kuidas ma küll olen selle ära teeninud, et sind niimoodi karistatakse. Sind ootab veel palju ees, aga laps,“ need sõnad ajasid mind muigama. Kuid lõpuks ma ei suutnud, enam oma naeru tagasi hoida.
„Isa, kallis ma ei ole rase,“ ütlesin aeglaselt igat sõna rõhutades.
„Kust sa tead? See võis ju kogemata juhtuda..“
„Lõpeta! Ma ei saa olla rase, kuna ma pole kunagi olnud kellegiga, ma olen süütu,“ sundisin ennast tõtt ütlema. See oli väga piinlik moment. Isa ohaks ja sõnas: „Ah, nii,“ ja kõik ta istus tagasi diivanile. Nii naljaks oli vaadata, kuidas isal on piinlik oma tütre ees. Ma andsin isale põse musi ja ütlesin: „Juhtub“
„Muide, ma tahaks minna Claraga poodidesse, täna ?“ tegin nii armast nägu, kui võimalik.
„No, kui sa ennast hästi tunned, mine. Raha on vaja?“
„Ikka, ma arvan, et 5000 piisab,“ ütlesin ma. Isa võttis oma rahakotis 10 Jacobsoni ja ulatas need mulle. Jooksin oma tuppa, haarasin telefoni.
„Hallo,“ kostus teiselt poolt toru. „ Saame viru ees 14.30 kokku,“ ja kõik klõpsasin telefoni kinni. Panin heledad katkised teksad ja kollase pluusi selga. Läksin alla. Panin musta mantli peale ning jalga oma lemmikud kontsad, millega sobib täpselt vara kevadel käia. Astusin uksest välja. Hakkasin oma ipodi kõrva panema, kui tundsin, et mu telefon vibreeris.
„Speak!“ sõnasin telefoni kõrva äärde pannes.
„Tere, kallis. Saaks täna kokku, hiljem?“ küsis Chris. Mu tuju tõusis kohe mitu protsenti.
„Ikka, ma lähen praegu Claraga poodidesse, aga sa võid õhtupoolikuks viru juurde tulla,“
„Olen seal, love you ,“ sõnas ta ning pani toru ära. Ma ei saanudki talle öelda, et ma teda ka armastan – mõtlesin ma. Mind valdas ikka see nõme tunne, mis eilegi. Mu süda valutas, kuid ma ei tahtnud seda kellelegi rääkida. Ma proovisin ennast maha rahustada.
Ma jõudsin viru juurde. Clarat seal veel polnud. Ma ootasin veits ning Clara ilmus väja. Ta tuli minu poole, kallistas mind ning me koos karjusime : „It’s Shopping time!“ inimesed seal juures vaatasid meid imelikult. Me läksime poodi sisse ja hakkasime endale riideid valima. Õnneks unustasin ma enda nõmeda valu südames ära. See kadus lõpuks täitsa ära. Kui me olime juba 2 tundi poodides viibinud, otsustasime kuhugi sööma minna. Tellisime söögi ja hakkasime sööma. Toit pole kunagi nii hea tundud, kui täna. Tundsin jälle, kuidas mu telefon vibreeris.
„Speak!“ Sõnasin answer nuppu vajutades.
„Ma jõuan umbes poole tunni pärast kohale,“ ütles Chris. „mul on sulle üllatus,“ sõnas ta kavalalt. Ma tahtsin juba midagi öelda, aga telefonist kostus ainult tuut, tuut.
„Chris jah?“ küsis Clara ja ma noogutasin.
„Tead, ma olen mõelnud, et see on nii naljakas, et mulle ja Chrisile meeldivad samad asjad. Nii imelik on, kui su poisil on samad huvid, mis sul endalgi,“ mõtlesin ma kõvasti oma mõtted välja.
„Mida sa selle all mõtled? Kas heas või halvas mõttes?“ päris Clara. Me lõpetasime söömise ja hakkasime välisukse poole kõndima. Möödusime mitmest poest, kui jõudsime keerd ukseni.
„Heas mõttes!“ sõnasin ma lõpuks. „mis kell on?“ Clara vaatas oma käe peal olevat kella.
„17.40,“ ütles ta. „ Tead sul on nii vedanud. Sul on üli hea poiss, armastavad vanemad, raha probleeme sul ei ole ja ise oled ka üli ilus,“ ma hakkasime talle juba midagi ütlema, aga me jõudsime välja. Särav päike pimestas mu silmi, võttis aega, kui ma sellega kohanesin. Kui ma sain lõpuks silmi korralikult lahti hoida nägin Chrisi enda motikal ja sõitis minu poole. Ta tõstis oma käe ja hakkas mulle lehvitama. Saatsin talle veel kaks õhusuudlust. Ma viipasin käega, et ta minu juurde tuleks. Ta tegi ohtliku pöörde. Kõik käis mu silme ees nii kiiresti. Kõik hakkasid karjuma ja kisama. Mu pea tundus nii raske. Ma viskasin kotid enda käest maha ning hakkasin karjuma : „ CHRIS! EIII! Ma hakkasin jooksma ja soolased pisarad hakkasid mööda mu põski voolama. Mu keha oli nõrk, ma tundsin kuidas mu jalad ei kanna mind enam. Ja oligi kõik, ma kukkusin kokku.......

[missBella Cullen]

edasiiiii super jutt

[Alice21]

paluun edasi
V2ga hea on!

[missBella Cullen]

Teed veel edasi seda juttu ?

[AliceTwilight]

no ikka teeb! Pooleli ta ei jäta

[missBella Cullen]

Tore oleks jah

[bella19]

Edasi ikka,me ei luba pooleli jätta

[AliceTwilight]

täpselt

[missBella Cullen]

Ei luba jah

[bella19]

E-da-si Edasi

[Sponsored content]