"Kõlav vaikus."

[Forever&Ever]

Nimi tuli täiesti suvakalt pähe. Idee eelmise aastal alustatud jutukesest . Miks selline nimi , see selgub kusagil loo keskel. Hetkel ähmaselt tean kuidas.

"Kõlav vaikus."

Esimene peatükk .
„Kibe kaotus.“

Pilvine taevas mu akna taga oli sama õnnetu kui mu süda. Matuseriideid valides kippus kibe nutt ikka ja jälle peale. Ma ei suuda , enam ei suuda.
„Kallis Renaata, palun tee rutem. Ma ei tahaks hiljaks jääda.“ hõikas isa alumiselt korruselt. Ka tema hääles oli tunda sügavat kurbust. Õnneks pole ma ainus, kes tänasel kurval päeval peab seda kõike taluma.
Ma panin selga oma tavalise musta kleidi. Juuksed kammisin ruttu ära ja et liiga tavaline poleks, panin pähe musta peenikese peavõru. Sädelev.Sädevead pisikesed ringikesed pärlendasid mu kurva heleda näo varjus. Ainus mis täna suutis minuga samas ruumis olles jääda endiseks , kenaks ja rõõmsaks. Meikimiseks mul tuju polnud. Ka lõhnade virna ma puudutada ei tahtnud.
Jalga lohistasin mustad kingad, pisikeste kontsadega. Läksin alumisele korrusele ootava isa juurde. Kallistasin teda ja läksime autosse. Sõitsime Mendocino linna poole mis oli vaid mõne kilomeetri kaugusel.Kirikusse.Seal ootas juba kirikuõpetaja ja mu ema parimad sõbrad. Poemüüja Merly Monter. Emaga nad vahel ikka käisid kohvitamas. Isa töökaaslane Tom Yerris oma naise Melodiga. Tütre Annahi olid nad koju jätnud. Kahju , ainus kes mind sel hetkel natukenegi lohutanud oleks. Lisaks neile oli mu ema õde , Rose Tonell . Üksik naine, noor ja kena . Töötab arhitektina New Yorgis . Ja me kõik olime kogunenud minu kalli ema , Esta Neweri , matustele .
Eelmisel nädalal , täpselt nädal aega tagasi , kui oli samasugune pilves ilm, läks ta autoga poodi, mulle söögi kõrvale saiakesi ostma. Ja tagasi ta enam ei tulnud. Autoõnnetus. Oh , sellest on raske mõelda. Ma läksin teiste järel kirikusse. Jutlus oli jube, masendav ja ajas iga sõna järel üha enam nutma. Kõige raskem oli vaadata, kuidas ema kirstule laskusid pisikesed mullatükikesed . Raskelt ja kiirelt . Kuidagi liiga kiirelt. Ma tahtsin neid sealt ära võtta ja veel kord ema kallistada aga isa hoidis mind kõvasti tagasi. Ma peaaegu pusklesin ta käte vahel, kui pisarad voolasid mu silmist.
Lille , mille isa mulle andis, valge pika varrega roosi, ma panin pärast kaetud hauale . Pisarad mu silmist kadusid mulla sisse ja mõned neist läksid roosilehtede vahele. Isa matusekimp jäi kõige peale.
Hakkasime kohvikupoole sõitma. Mu tädi oli kohale tulnud proua Monteriga. Nad said hästi läbi. Nüüd aga tuli ta meiega. Meie pisikesse hõbehalli autosse mille marki ma ei tea ja ausaltöelda , ei taha ka.
„ Kallis Renna, mul on nii kahju. Ma oleksin pidanud sinu ja ema juurde jääma kui ta mind palus. Ma igatsen teda ja kujutan ette sinu valu. Ka mina kaotasin kord oma ema.“ lausus ta sõnu venitades, silmad maas, pisaraid tagasi hoidmas.
„Tädi , see pole sinu süü. See juhtus tänu hirvele kes auto eest mööda jooksis. Ma igatsesin sind väga aga ma ei lootnud, et kohtume sellise sündmuse pärast. Jääd täna ööseks minu tuppa? Ma ei taha täna öösel üksi magada . „
„ Muidugi , kullake , alati sinu jaoks olemas.“

Kui kurb ja napisõnaline söömaaeg otsa sai läksime koju. Teel ei lausunud keegi midagi. Ainult minu nuuksed. Ma teadsin , et ema lahkub. Ka isa lahkub tulevikus siit ilmas , aga ma ei tahtnud seda juba praegu , kus ma olen alles seitseteist . SEITSETEIST , ja seda olen olnud vaid napilt kaks kuud.
Oma tuppa jõudes silmitsesin ma seda pisikest sinise tapeediga, kurva peegeldusega tuba. Väike pehme voodi , peeglilaud , kapike riietele ja pisike laud õppimiseks. Seal oli ka arvuti mille ema mulle sünnipäeval kinkis. Uudne versioon, tema sõnul. Küllalt kiire ja hea aga mitte nii vajalik kui oli mu ema. Esta , minu emme Esta Newer . Ma mäletan kui lasteaias tutvustasin teda oma sõbrale Katei´le. „Tema on minu emme Esta. Ta on ka juuksur nagu sinu tädi.“ . Ma olin siis nii rõõmus ja uhke oma ema üle. Ka minu isa Jacob oli ja on tema üle uhke . Vahel kui ta haiglas teistega puhkeruumis vestles, kiitis ta alati ema. Ta on meie linnakese haigla kirurg. Meie pisike doktorihärra meeldis emale alati öelda.

„ Renaata, kas soovid seltsi? Su isa läks puhkama. Telekast ka ei tule midagi. Tahad ma pakun sulle seltsi?“ astus aeglaselt pisarsilmi tädi Rose mu voodi juurde.
„ Muidugi tädi, mul oleks vaja kellegagi üle tüki aga juttu rääkida.“
„Kuidas soovid. Mina võin alati su muresid kuulata ja sulle abiks olla.“ vastas tädi . Näol natuke rõõmsam maik kui enne. Ta istus minu ette ja vaatas mulle otse silma. Tema silmad polnud päris sellised nagu mu ema omad. Minul on mu ema silmad.
„Ma tahaksin sinuga lihtsalt lobiseda ja ema kohutava õnnetuse natukeseks kõrvale jätta. Ma pole enam tükk aega naistejutte rääkida saanud.“
„ Oi neiu Renaata, kas te olete lõpuks ometi armunud?“ naeratas tädi , kuid ma teadsin, et selle naeratuse nimel pidi ta päris palju pingutama..
„Oh eiei. Ma ei mõelnud neid jutte.“ ja ma tõesti ei mõelnud. Kohutav oli endale tõdeda , et tõesti mulle pole keegi kunagi meeldinud. Ainult kolm aastat tagasi üks poiss kes oli minust kaks aastat vanem. Pikk , kõhn ja ilus. Aga ta kolis ära ja tal oli oma pruut. Kuigi ta rääkis minuga, ei tulnud meil kordagi juttu meist. Ma pole kedagi suudelnud. Neid musimänge ja lihtsalt põsemusisi on ikka ette tulnud aga mitte suudlust.Seda, millest unistavad kõik tüdrukud ja nagu öeldakse raamatutes, tõelise armastuse suudlust.
„Millest siis täpsemalt?“päris tädi ja hakkas vatrama.
Ja nii me laterdasime terve õhtupooliku. Erinevatest poodidest, oma sõpradest, ajakirjadest ja kuulsestest. Mõnest filmist ka. Kuigi tädi üritas alati ikka natuke poisse ka mängu tuua aga see tal ei õnnestunud.
„Okey , mina lähen ja pesen ennast nüüd puhtaks. Siis on sinu kord dušši alla minna . Magamise aeg on käes. Mina olen igatahes juba väsinud.“ haigutas tädi ja läks toast välja.
Kell oli alles pool kaheksa, aga tõesti, väsimus hakkas juba kimbutama. Väljas oli vahepeal hakanud tasakesi tibutama. See kiskus kohe mõtted hommikusele. Minu kallile emale.
Tädi tuli tagasi ja läks kohe endale madratsit täis pumpama ja aset valmistama. Mina läksin pesema. Mõnus oli üle tüki aja kuumas vees sulistada. Ma hakkasin mõtlema tädile. Ta kavatses ära kolida ja suure maja osta. Imelik, ta on kolmkümmend kuus ja üksik. Tal pole meest ega lapsi . Miks talle suur maja ?
Kui ma oma tuppa tagasi jõudsin, magas tädi juba päris sügavalt. Õnneks ta ei norska nii nagu mu isa Jacob. Temaga ühes toas on võimatu magada. Ma ei saa siiamaani aru, kuidas emal see õnnestus ja üle 20 aasta! Uni tuli ka minule peale kui ma end teki sisse mässisin ja silmad sulgesin. Uni, mida ma nägin jäi mulle arusaamatuks. Ma kõndisin mööda surnuaeda, otsides ema hauda. Tema haua koha peal oli suur tühimik. Mustast august vaatas mulle vastu kellegi ingellik nägu. Alguses oli see hele ja tema suured rohelised silmad särasid. Ühtäkki valgus neist pärlisuurused sädelevad murepisarad ja tema naeratus kadus. Ma püüdsin talle appi minna kuid miski hoidis mind kinni. Ehmatades ärkasin üles.

[Forever&Ever]

Kuidas tundub ? Kohutavalt igav jahh .

[TwilightForeva-]

vääga hea ,, kirjuta aga edasi

[Forever&Ever]

Päriselt meeldib ? O.o

[nellu12]

mega hea. mulle meeldib:D kindlasti jätka

[TwilightForeva-]

jaa päääriselt jätka

[Forever&Ever]

„Teine peatükk .
„ Tädi Rose.“

Mu ninasõõrmetesse tungis mõnus, rahustav, kohviaroom. Avasin aeglaselt silmad ja silmitsesin oma kella. Juba oli kell üheksa. Aeglaselt tõusin istukile ja silmitsesin ootavat tädi. Ta oli oma madratsil, hoides kahte kohvitassi. Ühest rüüpas, teist lihtsalt hoidis.
„ Kas kohvi soovid? Sa magasid päris kaua, mina olen juba kella seitsmest üleval. Su isa läks tööle juba kella kuue paiku. Hea, et sul suvevaheaeg on ja õnneks alles kolmas nädal Juunist. Mul on vaja sinuga natuke pikemalt vestelda ja kui sa nõus oled siis kuluks terve suvevaheaeg ära.“
Kui ma nõus olen? Mida pidi see tähendama? Tõesti, suvevaheaeg alles algas ja mul oli endal ka selle üle hea meel. Millest küll tädi tahaks rääkida.
„Lao lagedale, mul on aega rääkida aga mida ma otsustama pean? Muide, on see kohv minule?“ vuristasin ma haigutust tagasi hoides ja kohvitassi silmitsedes.
„Jah, aga palun.“ ta ulatas tassi mulle ja alustas siis särasilmil.
„Ma mõtlesin tükk aega ja hommikul rääkisin su isaga. Ta oli põhimõtteliselt nõus. Vaata , isa sõnul sul siin koolis eriti sõpru pole. Mõned üksikud kellel on rohkem tegemist oma asjadega kui sinuga. Samas pole siin ju ka midagi erilist. Äkki sa tahaksid minuga kolida kusagile? Läheks koos mõnda kohta elama. Ostame maja. Sul on vaja veel lõpuklassi minna. Kuigi tõesti on natuke imelik viimaseks aastaks kooli vahetada aga samas seda juhtub tihti. Isa lubas osa maja rahast kinni maksta. Mina maksan suurema osa. Sulle hangime ka su oma auto. Kuidas tundub ? „
Ma vaikisin tükk aega, pea mõtetest tühi. Lõpuks avastasin, et mul oli suu kõik see aeg lahti olnud. Klõpsasin suu kinni ja hingasin sügavalt sisse.
„No tegelikult plaan pole halb. Samas isa jääks ju üksi, ma ei usu, et ta tagelikult seda tahaks ja Annahil olen mina tema ainus sõber.“
„Njah , ma arvasin, et sulle meeldiks. Su isa oli nõus kuna temal pole sinu jaoks eriti aega ja kunagi on sul niikuinii aeg kaugemale kolida.“
„Ma arvan jah, et kunagi see juhtub aga ma ei uskunud, et juba sel aastal.“ ma ei kujuta ette kui ehmunud mu nägu olla võis.
„ Kas sa vähemasti linna tead, kuhu me kolima ?“
„ Ei.“ ta vastas natuke kurvemal toonil, kui siis lõi ta silmadesse sära “Kui sa nõus oled tulema siis ma hakkan otsima. Olen kaalunud paari pisemat linna. New York on suur ja sinna me ei jää. Ehk oleks sul lihtsam mõnes pisemas linnas.“ hakkas tädi, kulm kortsus, täiesti tõsiselt mõtlema.
Minul ei tulnud ühtegi sobivat kohta pähe. Lõpuks selles vaikuses mis mu peas kõmises, tõusin ja läksin riidekapi poole. Selga tõmbasin vana sinise pulloveri ja jalga mustad teksad. Kunagi ema ostis need mulle, jõuludeks. Siiamaani sobivad veel.
Juuksed kammisin ja panin hobusesabasse. Jalga tõmbasin veel sokid ja lahkusin toast. Alumisele korrusele, kõht korises juba päris korralikult.
Isa tõesti polnud. Nõud olid tema järel pestud. Tädi Rose, kindlasti, tema on meil pisike puhtusearmastaja. Kallasin endale klaasi apelsinimahla ja kõrvale võtsin külmkapist kohukese. Muud hetkel ei tahtnud, kuigi kõht arvas hoopis midagi muud.
„Renna, ega sa nüüd ära ehmatanud? Ma tõesti tahaks sind enda juurde.“ tuli tädi tasaselt kohvitassidega alla. Ta oli endale kollase tuunika selga tõmmanud ja helesinised teksad jalga.
„Ei, ma ise ka tahaksin tulla aga isa. Ta jääb liiga üksikuks. Ma hakkasin mõtlema, kes tema juurde jääks.“ ja tõesti, see tegi mu südamele kõige rohkem valu. Isa, üksi. Mulle lõi korraks mõtetesse valu, isa üksi. Nagu oleks ta peale ema jäänud ilma ka minust.
„Sa saad tal hakata tihti külas käima. Aga ta võib ju ka kellegi endale seltsiks tuua. Kas tal mõnda vanemat sõpra pole kes ka üksi on? Äkki tuleks mõni tema poole. Või ostame talle mõne lemmiku. Kalad näiteks, või hampstri.“ hakkas tädi taas kulmu kortsutades mõtlema.
Ta nägi nii armas välja, kui ta tõsiselt mõtlema hakkas. Meenutas natuke mu ema, kui ema millegile pinksalt mõtles.

„ Kalade vastu poleks tal midagi aga närilised talle ei meeldi. Sõpru, samas sõpru tal selliseid küll pole aga Tom Yerris hakkaks kindlasti tihedamini läbi hüppama. Ta töötab ka haiglas, ta on lastearst ja saab isaga hästi läbi. Tema tütar ongi Annah.“
„Hih , närilised jah pole ei sinu isa ega ka su ema lemmikud.“korraks jäi ta mõttesse, ilmselt kartis, et kurvastab mind ema jutuga
„ Aga kui mõtlema hakata siis kalad võiks talle tõesti muretseda. Need sobiksid kenasti suurde tuppa kapile. Kappi te ei kasuta muuks kui kinkide peitmiseks „ tegi ta kavala näo, kuna tõesti sinna me kinke peitsime ja tädi oli koha avastanud „ning kapi peal on ainult vana lillevaas ilma lilleteta. Ma hiljem lähen poodi aga sina surfa netis ja otsi kus oleks mõni pisem linnake meile kahele. Oh, ma lähen sellele mõeldes juba hulluks. Meie kaks koos kusagile! Nagu taas ühikakaaslastega arutaks kuhu minna edasi .“ ütles tädi ja läks elutuppa teleri ette, ees võidurõõmus nägu. Mul oli hea meel teda rõõmustamas näha. Ikkagi, ta on üksik naine kellel pole võimalik lapsi saada. Seega ta ka ei ole ühegi mehega tõsist suhet tahtnud. Lisaks kaotas nüüd ta ka oma kalli õe, igaveseks.
Ma pesin oma tassi, kassi pildiga, tükk aega. Ei pannud tähelegi, kuna olin mõtetes kinni . Kuhu tõesti kolida? Kas mind võetakse seal hästi vastu? Kuidas isal üksi elada oleks? Ma ei suutnud muud mõelda, kui et helistan Annah´ile ja puhkan veidi mõtetest. Klaas puhas, kõndisin aeglaselt, igat sammu lugedes ülemisele korrusele oma tuppa.
Otsisin telefoni. Paaniliselt. Kuna olin selle taas ära kaotanud. Lõpuks leidsin, ja muidugi, oli see jälle kuidagi voodi alla sattunud. Pisike hõbedane liugklapiga vidin. Sain selle oma kolm aastat tagasi. Töötab väga hästi aga on juba natuke kannatada saanud. Ta on koos minuga rannas liiva sisse kadunud, kraanikaussi veejoa alla sadanud, aknast alla kukkunud koos lillepotiga ja isegi nädal aega isa garaazis kusagil värvipottide vahel lebanud. Aga ta on ikka terve! Ime.
Kõne kutsus kaua kuni lõpuks õhku ahmiv Annah vastas.
„Tsau Renna ! Ma kartsin, et pean terve tänase päeva isaga veetma.“ vastas ta rõõmustades.
„Hih, jälle. Mis sel korral? Jalgrattasõit oli ära, basseinikülastus ka, rula lõhkusite te päris korralikult ära. Ehk autoralli?“ mu tuju tõusis veidi kuid mitte kauaks.
„Oh ei. Täna tuli talle pesapalli-isu peale. Kohutav on elada spordihuvilise isaga kes ise on tõielik koba . Mul on higimull otsa ees ja käes sinised. Tuled külla ja aitad välja?“
„ Jah, mul hakkas suht igav siin. Mul vaja sinuga natuke rääkida. Tädi tegi ühe magusa pakkumise. Saaks kokku kusagil poole tunni pärast. Kas pargis sobiks ?“
„Oojaa, ma hakkan siis minema. Tänud, elupäästja! Hiljen näeme.“
„Jap, ootan juba.“
Ma võtsin koti. Viskasin sinna oma telefoni, rahakoti ja igaks juhuks paki plaastreid. Mul on neid tavaliselt vaja läinud. Eriti suvel. Ma olen selline, kobakäpp, nagu isa ütleb.
Läksin alla, tõmbasin jope selga ja tennised jalga. Kotist otsisin autovõtmeid. Isa oli tööle läinud tädi autoga. Võtmed oli ta mulle hommikul kotti pistnud nagu tavaliselt.
Terve tee ma mõtlesin, kuidas Annah reageeriks. Temal on klassis paar tüdrukut, kellega ta läbi saab. Mina peaksin ta parim sõber olema, aga ei või iial teada. Ma lootsin tol hetkel esimest korda, et ta on mõne parema sõbra leidnud, et ka tema üksinda ei jääks. Tema klassis on küll tõesti hullud tzikid. Neid ei saanud kunagi usaldada. Ka minu klass polnud parim. Jäi loota noorematele.

Muutsin natuke.

[nellu12]

supper:D ootan järge

[TwilightForeva-]

ootan järge

[Forever&Ever]

Hetkel vaja abi . Kas keegi teab Ameerikas mõnda pisemat linna nagu Forks ?

[TwilightForeva-]

vaata google-st

[Forever&Ever]

Hakkan otsima aga aidake teie ka .

[Forever&Ever]

Mina leidsin linna Lockesburg . Pange google mapsi Lockesburg , AR . Kuidas tundub ? Ma eriti rohkem infot ei leidnud seega eriti ei tea selle linna kohta.
http://en.wikipedia.org/wiki/Lockesburg,_Arkansas

[nellu12]

kui sulle sobib siis ma arvan et ka lugeatele sobib:D

[Forever&Ever]

Kolmas peatükk .
„Annah.“

Kui ma autoga pargi juurde sõitsin, ootas Annah juba pingil. Ma tulin autost ja lukustasin uksed. Kõndisin aeglaselt tema poole, teeseldes naeratust aga nagu teadagi, ma ei oska näidelda.
„Hei Rella! Sa oled tõeline elupäästja. Ma ei oska üldse pesapalli ja mu isa on veel kobam kui mina. Millest sa rääkida tahtsid? Jälle kurvad uudised? Sa ei oska teeselda, lao lagedale.“ vuristas ta sõnad üksteise järel huultelt tuulde.
„Oh, mis elupäästja. Mul on vaja natuke värsket õhku ja tõelist sõpra.“
„Sa võid minule loota alati. Sa tead seda.“ nüüd vaatas ta juba kahtlustavalt.
„Muidugi. Vaata, mu ema ju suri.“tegin peatuse, et ennast ruttu kokku võtta ja rahulikult edasi rääkida „Nüüd on nii, et tädi palus mind endaga koos kolima. Kusagile väiksemasse linna. Tal on isaga juba ammu plaan valmis, ainult me ei tea mis linna.“
„Sa lähed ära! Mis saab minust! Sa oled mu parim sõbranna! Mis saab Jacobist? Ta jääb ju täiesti üksinda siia.“ Annahi nägu läks üha enam kurvemaks ja ta silmad muutusid märgadeks, kuid ta püüdis võidelda, et mitte nutta. Ma tean, et ta ei tahtnud mulle haiget teha aga millegipärast tegi see mulle veel rohkem valu. Ma ei suuda rohkem kedagi kurvastada.
„Ma tean. Isa oli nõus. Arvatavasti Tom hakkab nüüd tihedamini külas käima. Vahest ta ikka käib meie pool isaga sporti vaatamas. Ainult ta läks vara ära minu ja sinu pärast. Me pidime ju vara magama minema ja ema ka. Ja sul on ju teisi sõpru ka.“ Viimase lause juures hakkas mu hääl murduma.
„Teisi sõpru? Kui sa mõtled Samanthat, siis temaga olen jälle tülis kuna ma ei näidanud talle bio töö ajal tabelit maha ja Rikki on hakanud tuupuriks kes enam sõpradega kinos ei käi. Muideks, mis isa puudutab siis enam ta telekast sporti ei vaata, nüüd olen mina keda ta piinab.“
Valitses pikka aega vaikus. Täielik vaikus. Mu mõtetesse kogunes üha rohkem mõtteid ja ma ei tahtnud Annahile haiget teha. Tema pisikestest pruunidest silmadest voolasid pisarad mööda õhetavaid põski alla. Lühikesed mustad juuksed kippusid näo ette. Ta oli tõesti kurb, liiga kurb. Ma läksin, et teda korraks kallistada kuid ta hoidis mind nii kõvasti ja ei tahtnud enam lahti lasta. Ma kallistasin teda tugevasti vastu. Pisarad voolasid ta silmist mu jopele. Lasin suve mahedal tuulel meie sõprust veel kinni hoida.
„Aga kuhu sa kolid? Kas väga kaugele? Kirju saame saata? Sünnale tuled mulle?“ venitas ta iga sõna, lisades vahele mõned nuuksed. Ikka veel ei tõstnud ta nägu. Kartis vaadata mulle silma. Ma olin surmkindel, et ta silmad punetavad pisaraist. Ka mina jätsin võistluse ja puhkesin nutma.
„Ma ei tea veel. Vaja on leida sobiv linnake. Aga kirju saame ikka saata. Ise valid kas
e-mailiga või postiga ja muidugi, msn on ju meil ka.“
„Täpsustan, msn oli, mul on aasta lõpuni msni keeld kuna sõitsin isa autole korraliku mõlgi sisse. Niiet natuke aega peame e-maili teel suhtlema.“
„Jah, ma juba unustasin kõige selle keskel. Meil on ju ka telefon.“
Taas oli hetkeks vaikus, kuniks mu telefon helises.
„Jah tädi, mis viga?“
„Ei midagi. Ma lihtsalt tahtsin küsida kuna sa tagasi tuled. Ma pidin ju su isale akvaariumi ostma ja samas ma leidsin paar linna ka. Sulle kindlasti meeldivad mõned. Söök on valmis kui sul lõuna isu peaks tulema. Kell on juba üks, kui sa oled tähele pannud.“ seletas tädi õhinas ja samas oli tunda ka tema kannatamatust. Arvatavasti ta ei pannud mu nutust häält tähele.
„Kohe varsti. Ma räägin veel paar minutit Annah´iga ja siis naasen.“ vuristasin, ja klõpsasin kõne kinni.

„Kiire?“
„Mitte väga. Tädi on nii õhinas. Tahab isale kalu osta, et tal väikegi tegevus oleks.“
„Olgu. Ega ma ise tahaks ka koju sööma minna. Isa on ilmselt juba naabrimehe poolsurnuks ajanud oma spordihuviga. Kuna me veel kohtume?“
„Me võiks täna õhtul koos kohvikus süüa. Kui sul selle vastu midagi pole?“
„Ei, see on päris hea mõte. Ma pole tükk aega enam kohvikusse mineku jaoks aega leidnud. Ehk siis tead ka mis linna sa kolid. Kuna täpsemalt?“ ta tõstis lõpuks pea ja pühkis pisaraid. Tõesti, ta silmad punetasid. Tänu minule. Ma ei tahtnud oma üksikule tädile haiget teha, ei tahtnud Annahile haiget teha, ega ka isale.
„Kuna on koolivaheaeg siis saan veel Juuli alguses siin olla ja siis hakkab pakkimiseks. Sa võid aidata, kui tahad aga ei pea. Ma niigi teen sulle haiget.“
„Kuna pidu tuleb?“ ta silmadesse tekkis pisike sära ja naeratus kippus suule.
„Ma ei tea, kas tuleb aga meie võime küll ühe õhtu koos veeta. Mingit suur pidu ei tule ja kinke pole vaja.“
„Selge. Anna teada kui teada saad kuna su viimane õhtu siin linnas on. Siis ma organiseerin enda poole dvdsid ja popkorni. Sinul pole vaja midagi teha.“
„Kas ma midagigi võiksin tuua ise ka? Jook minult?“
„Okey, kõlbab. Aga muud pole vaja. Õhtupoole näeme, kell seitse meie pisikeses kohvikus sobib?“
„Jah, siis näeme.“
Ma keerasin selja ja läksin aeglasel sammul auto poole. Poolel teel peatusin ja kiikasin seljataha. Annah oli juba kaugel, ainult pisike vari temast paistis. Arvatavasti jooksis.
Ma tegin autouksed lahti ja hakkasin sõitma. Koduteel mõtlesin juba pinksamalt linnadele. Ma pole just palju erinevates linnades käinud. Ema ja isaga olen reisinud nädalakaese üle-eelmisel suvel Londonis. Klassiga käsime New Yorkis, aga pisikestes linnades pole käinud ja seega ei tea ka milline kool mulle sobiks.
Kui keerasin maja juurde, oli tädi juba trepiuksel. Kena must seelik ja punane topp. Jalas punased kingakesed. Kaunis, naiselik. Oli ju ikkagi suvi, aga mina käisin riides nagu kevadel või sügisel.
Läksin tädi juurde ja ulatasin võtme sõnagi lausumatta. Tädi arvatavasti taipas, et mul polnud tuju rääkimiseks. Ma panin jalanõud nende kohale ja kõndisin otsejoones trepist ülesse oma tuppa. Avasin riidekapi oma üksikute riietega. Selga mõtlesin panna midagi natuke suvisemat. Teksad ja pikade varukatega pullover ei ole just kõige parem lahendus. Samas kuum mul ka polnud.
Leidisn endale põlvedeni ulatuvad, pruunist riidest püksid. Ilusad ja moodsad. Meeldivad mulle. Ülespoole valisin kollase T-särgi. Meresinised sokid viskasin kapipõhja. Mõtlesin vaid suvele, et mitte jälle kolimisele mõelda. Kuid see ei õnnestusnud. Tädi oli jätnud mu lauale kirjakese ja arvutilt vaatas vastu linnakese kaart. Nimekiri oli lühike, lühem kui ma kartsin.

Linnad meile. Vali milline sulle sobib.
Jätsin asukoha tuvastamiseks sulle ka kaartid ette.

Halfway
Forks
Lockesburg
Bison

Hetkel rohkem linnu ei leidnud.

Hakkasin siis vaatama milliste linnadega oli tegu. Kõige enam jäid silma Lockesburg ja Bison. Otsustamise jätsin tädile. Tõmbasin neile kahele linnale ringid ümber.
Tõusin ja sammusin alumisele korrusele, kööki. Mõnusat lasanje lõhna oli tunda poolelt trepilt. Võtsin külmikust paki mahla ja kallasin klaasi. Tükist lasanjest ma ka ära ei suutnud öelda. Kõht sai korralikult täis. Nõud pestud läksin elutuppa teleri ette. Film oli hea, aga ma jäin tukastama, üpris kauaks.

[HANNNA]

jätka, kohe kindlasti!

[Forever&Ever]

Nüüd läks asi eriti segaseks ja ma ise ka ei saa aru aga püüdke teie aru saada .

Neljas peatükk .
„ Pisikesed kalad ja magus jäätis.“

Kui ma silmad avasin, vaatas laualt vastu kena akvaarium. Pisike, piisavalt pisike, et mahtuda meie kapile. Akvaariumis ujusid kolm kollakas-oranzi kala. Üks neist oli natuke suurem ja paksem kui teised. Vaatas ka natuke tõsisemalt ringi kui teised kaks. Teine kala peitis ennast aegajalt kunsttaimede varju. Ta oli keskmise suurusega ja tumedam kui teised kaks. Viimane oli pisem ja kõhnem, samas ka heledam kui teised aga ta ujus palju erksamalt kui teised.
Hakkasin aeglaselt ka ülejäänud tuba vaatama. Kedagi peale minu ja kalade polnud. Tädi ümisemist oli natuke kuulda. Arvatavasti küpsetab jälle midagi. Isa on kindlasti veel tööl. Kiikasin aknast välja, õuel oli ainult isa hall auto.

Kõndisin jalgu järgi vedades kööki. Tädi mötsis midagi taignast ja ümises seejuures kõvasti mingit oma väljamõeldud viisijuppi. Tädi vaatas mulle otsa ja naeratas.
„Oi neiu, lõpuks ärkasid ka sina. Lõunast saadik magasid. Kell saab varsti kuus, seega su isa on üsna pea tagasi. Mul on teile valmistatud praekartuleid ja varsti saab ka kaneelisaiakeste tainas valmis. Kalad meeldivad?“
„Jah.“tuli tõdeda „Väga armsad.“
„Muidugi on. Su isa veel ei tea. Ma jätsin hetkel lauale, küll isa ise tõstab kapi peale. Valisin kuldkalad, või vähemalt nii neid kutsutakse. Sildil oli „Golden Fish“ . Kõikidele kolmele on mul ka nimed välja mõeldud. Nad on tegelikult päris erinevad. Kõige suurem ja tundub ka karmim, tema sai endale nimeks Hull Piraat. Kui tahad võid hellitusnime mõelda, näiteks Hulluke või Piraadipoiss. Nii, keskmisele sobiks Ninnu-Nännu, sest ta on lihtsalt sellise näoga. Aga kõige pisemale mõtle ise. Ma ei hakanud rohkem pead vaevama.“
„Oh tädi Rose, sa ikka ei oska loomadele nimesid valida. Hea, et sul koera või kassi pole. Kõige pisemale... hmm... ma pakuks siis sinu järgi Pisike Hele Armsake. On sinulik nimi?“
„Oojaa. Sa hakkad juba pihta saama.“
„No eks ma üritan. Mu valikuid nägid?“
„Jah, ma ise ka arvasin niimoodi. Tegelikult on Lockesburgis üks kena valge kahekorruseline maja müügiks. Kahjuks on see linnast natukene väljas, metsa ligidal, kooli pole küll pikk maa ja sa oskad autoga sõita aga ehk tahad lähemale?“
„Eiei, sobib ka seal.“
„Kena. Tööd ma seal ka saaks ja tegelikult ma helistasin ja nad palusid CV saata. Majaomanikud tundusid ka väga sõbralikud. Bisonis kahjuks polnud ühtegi sobivat töökohta ja me oleks saanud ainult korterite vahel valida. Seega ma helistan homme ka kooli ära ja siis saame varsti sõitma hakama. Kaks kuud on veel aega ja ma tahaks ennem ära kolida kuna ma saan tööle hakata juba järgmise kuu keskel. Sina võid seniks siia jääda.“
„Tore. Ma tegelt tahaks seni juba seal olla ja ümbruskonnaga tutvuda. Muide, ma täna söön väljas. Annah kutsus mind jäätist sööma.“
„Väga hea. Ma panen siis pisikesse karpi paar saiakest ka.“
„Nojah, ma lähen oma tuppa. Sean veel asju korda enne kui lähen.“
„Sa kammi oma juukseid neiu.“ naeratas tädi ja hakkas uuesti ümisema.
Ma kõndisin oma tuppa ja istusin voodiservale. Vaatasin tükk aega aknast välja. Pilvi polnud enam. Päike paistis õrnalt tuppa. Ma mõtlesin kolimisele, Annahile kes jääb nüüd üksinda ja kas mind üldse seal koolis tahetakse. Olin juba ajataju kaotanud kui kuulsin automürinat maja ees. Võtsin ruttu peeglilaualt kammi, kammisin kiiruga juukseid ja jooksin alla. Isa oli juba tuppa jõudnud. Ma kallistasin teda.
„Oi tirts, kuidas täna läks ka?“ küsis ta, imelikul hääletoonil mida ta tavaliselt ei kasuta.
„Päris hästi. Ma käsin pargis Annahiga ja meil on kell seitse kokkusaamine.“
„Mhm, siis pead sa hakkama varsti minema. Pool tundi veel aega.“
„Jah, ma võtangi kampsuni ja koti. Sina vaata kalad üle.“
„Kalad? Ahjaa. Tädi lubas mulle natuke asendust tuua sinu asemele. Ta juba nimed ka mõtles?“ ise kortsutas naljakalt kulnu, nimedest rääkides.
„Ooojaa. Kõige suurem on Hull Piraat. Keskmist kasvu kala on Ninnu-Nännu ja kõige väiksem ja heledam on Pisike Hele Armsake.“
„Hmm, viimase nimi ei kõla tädi moodi. Sina mõtlesid?“
„Ma üritasin natuke tädilikult mõelda.“
„Õnneks sul ei tule see päris nii välja. Sa meie esimese koera nime tead? Meil emaga oli kunagi koer kui sind veel polnud. Ta suri siis kui sa olid aastane. Ta oli pisike must taks ja tädi pani talle nimeks Dortonoltus. Ma ei suuda siianii seda korralikult häädada. Kutsus teda Dortoks.“
„Miks ma küll ei imesta.“ pööritasin silmi ja läksin jooksuga oma tuppa. Haarasin kapist sinise kampsiku ja jooksin uuesti alla. Elutoast leidsin oma koti. Tädi ootas ukse juures karbike käes. Ma võtsin selle ja pistsin kotti.
„Minu autot tahad proovida?“
„Ikka. Isa, võtmed on sinu käes?“
„Jah. Võta need alutoa laualt. Minu auto omad ma juba leidsin.“
„Tänud, pärast näeme.“
Kallistasin tädi ja läksin. Tema läikiv punane auto juba ootas. Ma kiusu pärast ei vaadanud marki aga teadsin, et arvatavasti mõni kallis on, seega täna võtan aeglaselt ja üritan mitte kraavi sõita.
Keskmisel kiirusel jõudsin lõpuks veidike enne seitset kohale. Annah juba ootas. Läksin tema juurde istuma. Meie laud oli kõige tagumine akende juures.

„Hei! Lõpuks jõudsid. Uus auto?“
„Ei, tädi oma. Sain proovida. Ootasid kaua? Aega ju tegelikult veel on seitsmeni.“
„Njah aga mul hakkas kodus igav. Mida tellime?“
„Ma ei tea veel. Muide, tädi saatsis teile paar kaneelisaiakest. Äsja tulid esimesed ahjust. Tulikuumad veel karbis.“ ulatasin karbi talle mille ta kohe oma kotti pistis.
„Mina ise arvan, ma võtan friikaid, nagu tavaliselt ja juurde viinamarjamahla. Pärast ehk jäätist ka. Mis sa võtad?“
„Eks ma võtan sama mis sina ja kõrvale jõhvikamahla.“
„Sobib. Ma lähen ja tellin ära. Oota, mul ei lähe kaua. Muide, ma teen välja. Vanaisa meie pool ja palus sulle ka välja teha.“
„Ok, tervita teda minu poolt.“
Ootasin kuni Annah tagasi tuli. Mahlad käes. Alguses ei tulnud meil kummagil sõna suust kuni ma tüdinesin vaikusest mis mu peas kumisema hakkas.
„Et siis kolimisest rääkides. Me kolime Lockesburgi.“
„Aa, seal elab üks mu kirjasõber Angelin. Tore paik peaks olema. Kas ma võin kunagi enne kooli sinna sinu poole tulla?“
„Aga muidugi. Sa tegelikult võiksid terveks nädalaks tulla. Mul seal enne kooli igav lihtsalt linnapeal kõndida. Samas saaksid Angelini näha.“
„Tal peaks ka lõpuklass olema.“
Meie juurde sammus lühikeses mustas kleidis naeratav naine. Käes olid tal meie praadid. Ta pani need kenasti meile ette .
„Laske heal maitsta neiud!“
„Muidugi.Tänan.“ ütlesime Annahiga nagu ühest suust.
Aeglaselt süües ja välja vaadates ei tulnud jälle midagi pähe millest juttu alustada. Natuke piinlik hakkas. Lõpuks tegi Annah suu lahti.
„Ma mõtlesin siin siis et, mis sul kavas on vaheajal. Ma ise lähen ülehomme New Yorki. Onu Ben Carter otsustas abielluda. Rääkisin sulle?“
„Ei. Kas tõesti? Kellega? Ega ometi...“ tahtsin naeru tagasi hoida aga ei suutnud.
„Ooojaa. Preili Jessica Drowen. Ma tõesti ei taha sinna minna. Ma hakkan oksele, kui nad suudlevad. Kuidas onu saab võtta endast meeter pikema naise kes on lisaks sellele ka ülbe ja ta pole ju üldse ilus.“
„Ei vea sul. Ta on tõesti jube naine.“
„Lisaks sellele me läheme Augustis enne kooli kaheks nädalaks Saksamaale mu nõbudele külla. Vahepeal saan ehk sinu juurde minna.“
„Ma tahaks küll, et sa tuleksid. Selle kuu lõpuni on vaid nädalake. Juulis me hakkame tasapisi kolima ja Augusti veedan juba Lockesburgis.“
„Seega pole enam kaua jäänud meile. Söödud?“
„Jah.“
„Jäätist? Ma ise küll tahaks.“
„Muidugi ja kindlasti, tervita vanaisa. Kuidas ta paraneb?“
„Päris hästi. Operatsioon läks ootuspäraselt ja nüüd paraneb ka tublisti. Saab ise juba kõigega hakkama.“

Läksime leti juurde ja tellisime naeratavalt naiselt kaks jäätist. Annah banaanimaitselise ja mina karamelli oma. Jäätise söömise ajal olime mõlemad vait ja keskendusime jäätisele. Kohutavalt magus jäätis oli. Kui olime lõpetanud, viis kelneritädi meie klaastopsid ära.
„Eks siis näeme kunagi. Helista siis kui teada saad, kuna su viimane päev siin on.“
„Kindlasti helistan. Kui sa ülehomme ära lähed, siis mis päeval tagasi tuled ?“
„Ma ei tea aga ma helistan. Homme näeme ?“
„Jah, ma helistan kui ärkan. Tsau. Tervita teisi ka.“
„Muidugi, tsau.“
Ma sõitsin aeglaselt ja silmitsesin iga puud eraldi. Lõpuks andsin alla ja panin maki tööle. Midagi head peale vana hea klassika ei tulnud. Lõpuks andsin endale alla ja vajutasin gaasi natuke rohkem alla. Auto läks sujuvalt üle uuele kiirusele ja mingit üleliigset müra ei tulnud. Fantast auto. Muidu, isa hall on mu vana hea lemmik aga see auto on super. Vajutasin veidike veel. Lihtsalt ei suutnud vastu panna aga kuna maja oli juba läheduses, siis võtsin taas aeglasemaks.

[TwilightForeva-]

vääga hea,, jätka

[Forever&Ever]

Kahjuks probleem selles , et ma ei tea peale Forksi Ameerikas ühtegi väikelinna ja selle linna Lockesburgi keskkoolil pole kodulehte (või ma lihtsalt ei leia) . Väga raske on seletada selles linnas toimuvat aga üritan sinnani midagi tekitada.

[Forever&Ever]

Hakkasin juttu algusest lugema , parandan kirjavigu ja muudan osa tekstist ära. Suuri muudatusi enam ei tee. Varsti lisan osad uuesti mis olid pisikeste uuendustega ja siis krijutan sealt edasi kust pooleli jäi.

[Külaline]

Jutt on väga hea, aga kirjavigu on ikka suht palju.

[Forever&Ever]

Ma üritan neid parandada aga tõesti, ma ei suuda neid leida kuna keskendun tekstile ja nendele kirjavahemärkidele. Samas kõikaeg mõtlen ka mis linna nad elama sokutada. Pealegi ma ei tahaks edasi vampiiridest teha seega mõtlesin, et mõtlen ise mingid tegelased välja kes on veidike vampiiride sarnased. Aga mitte palju. Mis arvate? Võite ise ka nende kohta soovitusi kirjutada.

[Forever&Ever]

Viies peatükk.
„Kolimine.“

Oli möödas juba rohkem kui kuu. Augusti algus paistis mõne päeva kauguselt. Pakkisin oma asju kohvrisse. Annah ei saanud tulla. Ta oli juba varem Saksamaale läinud. Tädi ootas õhinas sõitu. Ma lihtsalt mossitasin oma voodil ja panin asju üksteise järel kohvrisse. Isa ostetud uuest empekast laulud muutkui möödusid ja möödusid. Neil oli juba vähemalt neli ringi ära tehtud. Kahjuks hakkasid asjad osta saama ja viimane asi, mille ma kohvri panin oli raamitud pilt. Mina ja ema. Koos rõõmsalt suvel rannas. Mul tuli pisike pisar silma. Panin pildi kohvri kõike peale ja sulgesin selle. Läksin aeglaselt trepist alla, kohver kaasas.
„Miks sa siis ise tassid? Kohver on ju raske. Oleksid võinud minu ka ju kutsuda.“ vaatas isa kurja pilguga kohvrit. See oli tõesti raske, aga mitte nii raske kui ta arvas.
„Ma saan ise ka veel hakkama. Sa ju vedasid tädi kohvreid. Ta on siin olnud umbes kuu aega ja ikka on tal poole rohkem asju kui minul on kogunenud oma seitsmeteistkümne aasta jooksul.“
„Selles on sul täielik õigus tirts. Ta ootab autos. Ma tulen veel Augusti lõpus sinna. Elage seal hästi ja ma loodan, et leiad uusi sõpru ka. Ainult ära ootama jää Annahit. Tom ütles, et ta tegelikult ei taha eriti sinna minna.“
„Sellest pole midagi. Ma tulen ju sügisvaheajal siia ja jõulude ajal ka.“
„Vaata, et poisid mu iluduse pead segi ei ajal.“ ta naeratas nii kenast.
„Eks ma üritan. Tädi on paras...“
„Ma mõtlesin sind, kullake.“
Me kallistasime päris tükk aega ja mu silmist hakkasid taas jooksma pisikesed pisarad.
„Ära hala tirts. Ma panin tädi kohvrisse fotoka ka. Tee endast, tädist ja uutest sõpradest pilte ka ja saada mulle postiga. Õhtuti helista mulle. Kui kohale jõuad anna teada.“
„Muidugi.“
Lehvitasin isale ja läksin autosse. Kohver läks tagaistmele teiste tädi kohvrite keskele.
Sõit oli päris pikk. Me tegime mitu peatust ja magasime ka hotellis. Rääkida saime päris pikalt ja palju. Empekale pidime patareisid ka tihti ostma. Lõpuks aga jõudsime.
„See on super maja meile!“ tädi oli seitsmendas taevas.
„Jah, ma usun ka. Lõpuks oleme kohal.“
Me vaatasime majas ringi. Kõik oli nii kena. Juba suur koridor pani pea ringi käima. Meil oli alumisel korrusel suur köök. Suurem kui enne oli. Hele ja avatud. Elutuba oli ka suurem kui enne. Pisike vets mahtus ka ära. Trepist üleval leidsime kolm magamistuba ja veel ühe vetsu. Ülemine vets sai minu omaks. Kolmas magamistuba jäi külalistele, kui neid meile tuleb.
Terve päeva me ainult uurisime oma uut maja. Koos küpsetada oli ka väga tore. Mul oli nii hea meel, et olin nõus kolima. Suur köök täitus koheselt mõnusa koogilõhnaga.
Äkitselt torkas mulle pähe, et pean isale helistama. Tormasin ruttu oma uude tuppa kohvri järele. Käisin ka tädi kohvrites ja leidsin mis tarvis.
„Hei tirts. Jõudsite kohale?“
„Jaa, juba hommikul aga meil kadus ajataju ära. Uudistasime siin ja nüüd hakkasime küpsetama.“
„Muidugi, on kena maja?“
„Ikka. See on suur ja päris avatud maja. Suured kenad aknad.“
„Siis on tore. Nüüd on mul süda rahu. Ma lubasin Merly Monteri mehele Jonasele, et aitan teda peale tööd. Ta jalgratas andis otsad.“
„Sa oled tööl?“
„Jah. Erakorraline juhtum. Üks neiu Keithi sai autoõnnetuses päris korralikult kannatada aga kõik on temaga korras. Oled temast kuulnud?“
„Ei ole. Siis on kena kui kõik on hästi.“
„Mine siis kooki sööma. Helista homme õhtul.“
„Muidugi, maga hästi kui koju saad.“
„Ikka.“
Jooksin alla, leitud vidin käes. Panin selle tööle ja kohe kasutasin juhust ära. Tädi võttis koogi ahjust. Õigel ajal õiges kohas. Hüppasin ukselävele, ust muidugi polnud aga läve oli, ja tegin kiire klõpsu. See fotokas on päris heas korras.
„Oi sind. Sa ju tead, et ma pole üldse fotogeeniline.“
„No kui sina pole fotogeeniline siis ei ole seda mitte keegi. Muide fotokas töötab väga kenasti ja pildi kvaliteet on ka päris hea. Sa oled nii kena.“
„Küll ma siis imetlen, kui sa ära laed arvutisse. Anna see nüüd mulle ja lõika kooki lahti. Ma klõpsan sinust ka mõne pildi.“
Terve õhtu me klõpsutasime üksteise võidu ja saime päris kenasid pilte. Lõpuks olime terve koogi ära söönud ja sinna kõrvale hunniku röstsaiju. Uues kodus oli päris hea magada.

[TwilightForeva-]

Niihea kirjuta edasi

[Forever&Ever]

Mis arvate kas teen ka selle loo vampiiridega?
Muidu, tänud, ma üritan kiiresti oma fantaasia tööle saada.

[Sponsored content]