"Imedetuba"

[Kikael]

Riley ja Keilyn, mander, teel Goodofi sadamasse
Riley tõmbas number 34 maha. „Minu võit,” kuulutas ta valjult. „Päh,” sõnas Keilyn, „ma võin kihla vedada, et sa tegid sohki!” Riley vihastas ja lükkas õde. Keilyn lõi pea vastu autoust ära. „Ai!” kiljatas ta. Tüdrukute ema pööras ennast autoistmel ringi. „Tasa-tasa, ärge kakelge. Kohe oleme kohal. „Ma vihkan autosõitu,” teatas Riley, „laeva peal saab vähemalt ringi liikuda. Pealegi on kolimine üleüldse tobe!” „Sadam juba paistab,” hüüatas Keilyn, kes aknast välja vahtis. „Kus, kus?” sattus Riley ärevusse ja pistis pea avatud autoaknast välja. „Vau!” kiljatas ta. „See on tõesti uhke,” sõnas ema esiistmelt.

Mia Marlene, Tunduru saar, Weliofi linnake
Kahju, et Cadence nädalavahetuseks Jaksavale peab sõitma. Aga õnneks on see viimane nädalavahetus enne suve. Ta ütles, et kui ta sinna nädalavahetusteks sõidab, võib ta suveks Weliof’i jääda, mõtles Mia Marlene. Ta istus kõnni tee äärekivil ja igavles. Siin linna piiril elasid ainult väikesed lapsed, kellest enam kui pool ei osanud korralikult rääkida ja igavad, tavalised tunduru täiskasvanud. Ja siis veel loomulikult Mia Marlene ja Cadence, oma peredega. Mia Marlene’l õdesid-vendi polnud. Cadence peres olid nelja aastased kaksikud, tüdruk ja poiss, Yoline ja Yared.
Mia Marlene, hüüdnimega Maia, viskas viimase kivi üle tee kraavi ja hüppas püsti. Ikkagi, lõpuks ometi suvi, mõtles ta ja hakkas jooksma mööda tänavat kesklinna poole.

[Eleanora]

Lahe, huvitavad nimed(pole kuulnud)

[Kikael]

Ma tuletasin need teistest sarnastest nimedest. Üritasin võimalikult ainulaadsed saada.

Alessa, Tunduru saar, Weliofi linnake
Alessa kõmpis mööda tänavat kodu poole. Miks mul peab nii palju õdesid ja vendi olema, küsis ta endalt, õnneks ei pea ma neid hoidma, seda teeb Aidan, jumal tänatud. Tal on neid vist päris tüütu olla. Täna tal veab, ainult Sara ja Sadie on kodus. Tahaks teada kuidas ta hakkama saab kui kogu kamp kohal on. Nojah, Luke eest ta ei pea veel hoolitsema, ema tassib teda igale poole kaasa. Kahju, et meil peres kaksikuid pole. Ema läks täna Lykase ja Lukega vanaema poole, vist. See on idarannikul, kaugel. Arvatavasti jääb ööseks. Alessa haigutas. Oli hommik, kell oli alles kümme. Peaks vist referaadi hiljem ära viima, Oyliva ei ole just kõige varasem ärkaja. Ta pööras oma kodutänavasse. Kuidas ma küll ära unustasin, Riley pidi ju täna saabuma. Tahaks teda juba näha. Huvitav, kas ta tuleb meie klassi? Ja kas ta on sama lahe, kui kirjade põhjal tundus. Alessa komistas. Keset tänavat oli kivi. Suur kivi. „Auu!” karjatas Alessa valust. „Kuidas see kivi siia sai?” Porises ta ja avastas, et teiselpool kivi algab teerada mäkke. Ma läksin ma kodust juba mööda, pahandas ta endaga mõttes ja hakkas naerma. Lähen vist ikkagi Oyliva juurde.

Oyliva-Kaylee, Tunduru saar, Kenlstufi sild
Alessa eksis, Oyliva-Kaylee ärkas hommikuti varakult. Ta oli sel hommikul varakult sillal, et üritada seda, mida ükski tüdruk ei julgenud mõelda. Ta kavatses mööda silla tugiposti alla orgu laskuda. Ja seda ilma julgestusköieta. Oyliva vaatas üle silla ääre alla. Ta ei olnud silla keskel, vaid Weliofi poolse külje peal. Keskel oleks olnud raskem ronida. Weliofi poolset külge aga oli parandatud ja seal oli tugisambaga risti olevaid pulki ja laudu, mida mööda oli Oyliva jooks kerge alla ronida. Kõrgust tüdruk ei kartnud. Ta ohkas ja ronis üle käsipuu. Teisel pool käsipuud ei olnud tema jaoks jubedam olla kui silla keskel kõndida. Üle käsipuu oli ta mitmeid kordi roninud. Kuid alla ronimise plaan oli tal tulnud alles pärast seda, kui silda parandati õigemini toestati. Oyliva võttis kõige alumisest käsipuu otsast kinni ja lasi ennast rippu. Ta jalad puudutasid ühte toestuspulka. Oyliva jätkas laskumist. Poole tunni pärast seisis ta orus. Orgu ei pääsenud muud moodi, kui helikopteriga või sillalt benji hüpet tehes või ka nii nagu Oyliva oli tulnud.

[ArestedBoy]

Täiesti mõnus Järjejutt, soovitan jätkata .

[bella19]

Lahe,Jätka

[Sponsored content]