Kellu kirjutab

[Hapukurk]

Kuna mul aeg-ajalt samuti loomepuhanguid tekib, siis tahaksingi oma kirjutisi teiega jagada.

Siin siis üks väike jabur jutuke, mille kirjanduse tunnis kirjutama pidime:
Avasin silmad, kui tundsin hommikusi päikesekiiri õrnalt oma nägu paitamas. See oli üks neist haruldastest päevadest, kui mul kohe ärgates hea tuju on.
Läksin vannituppa. Peeglist möödudes märkasin, et ... mulle on vuntsid ette kasvanud. Siiski suutsin end piisavalt hästi talitseda ega sattunud paanikasse. Otsustasin need maha ajada. Kui olin lõpuks vuntsidest lahti saanud, kasvasid need minu õuduseks hetkega tagasi. „Kõss, vuntsid, kaduge juba ära!“ üritasin seekord sõnadega. Ent siis tõmbas peegel mu endasse.
Ma sattusin täiesti teistsugusesse ning naljakasse maailma, mida ma isegi unenägudes näha polnud osanud. Seal oli palju vuntsidega inimesi, nii mehi kui naisi, ning nad kõik naeratasid mulle.
Läksin edasi ning nägin ülekäiguraja juures kahte tomatit, kes vaidlesid selle üle, kas muna oli enne kana või vastupidi. Tomatid vaidlesid ka siis, kui nad teed ületasid, ja üks neist jäi auto alla. „Hahaa, ketšup, ma ju ütlesin, et muna oli enne ,“ parastas teine tomat õelalt irvitades ja kadus.
Nagu vaidlevatest tomatitest veel vähe oleks, jalutas mulle vastu ka praemuna, kes hirmsasti tahtis mind kallistada, ja veel kohtusin ma kodutu juustuga, kelle suurimaks unistuseks oli saada kodujuustuks.
„Kas see on unenägu?“ küsisin endalt. „Jah, see on unenägu,“ sosistas keegi mulle vastuseks. Siis kuulsin mingit läbilõikavat heli.
Leidsin end toas oma voodist ning läksin, näol kerge muie, vannituppa. Pilku peeglisse heites avastasin, et olen kiilas. „Miks ma kiilakas olen? Kas ma näen jälle und?“ küsisin endamisi. „Ei, sa unustasid oma juuksed voodisse,“ kuulsin kelleltki vastust.

Ja lihtsalt üks väike luuletus ka:

Oi batsill, sa kuri loom,
Haiguse sa majja tood.
Sellepärast õuna söön
Ja su kohe sodiks löön.

Sõber on mul vitamiin,
Sinu jaoks on ta miin.
Vitamiin su laseb õhku
Kui ta satub minu kõhtu.

Oi batsill, sa mind ei murra,
Kaela sul keeran kahekorra.
Ütlen, parem anna alla,
Niikuinii su laiaks tallan.

[Alice21]

lahe

[Hapukurk]

Ja täna suutsin lühijutuga maha saada!

On reede õhtu. Sügis näitab taas oma sünget ilu. Õhukesed kiudpilved triivivad keset tumedat sügavat taevamerd ja heledat valgust kiirgav kuu justkui mängiks pilvedega peitust, kadudes kord-korralt pilve taha nii, et kuuvalgusest jääb hetkeks järele vaid hägune kuma. Pilveribade vahelt on näha ka üksikuid tähti, mis oma vilkumisega selle lummava õhtu veelgi maagilisemaks muudavad. Samal ajal kõnnib inimtühjal tänaval üks tüdruk kodu poole. Ta kuulab kõrvaklappidest muusikat ning sulgeb silmad, et süveneda laulu kaasahaaravasse meloodiasse ja sõnadesse, mis annavad täpselt edasi tema hetkemeeleolu. Varsti avab tüdruk aga uuesti silmad, sest vastasel juhul võinuks ta vastu puud koperdada. Tüdruk naeratab endamisi, kui imetleb seda sünget ilu, mida ta sügisõhtute juures kõige rohkem armastab ja taipab siis kui võrratu sügis tegelikult on.

Kuigi esialgu oli tüdruk kavatsenud kohe koju minna, mõtles ta seda imelist õhtut nautides, et ei lähe veel koju ning jalutab veel pisut. Ta kõnnib ja kõnnib edasi, kuni jõuab ühele pimedale, valgustamata teele ning mida isegi kuu ei suuda piisavalt valgustada. Tüdruk ei karda pimedust, pole kunagi kartnudki, ning kõnnib edasi, kuni näeb eemalt valgust. See oli vaid üks osa teest, kus mõni tänavalamp oli. Tegelikult oli see tee aga palju pikem ning terve ülejäänud osa sellest oli sama pime. Seda teed pidi kõndides jõudis tüdruk aga ühe väiksema ning veel pimedama teerajani, mis viis sügavale hirmuäratavasse metsa.

Tüdruk jäi seisma. Ta oleks justkui läbi laulusõnade kuulnud, et keegi nagu anuks teda, et ta metsa tuleks ning olles kui hüpnotiseeritud, tegi tüdruk nii, nagu oli kuulnud. Viimaks mõistusele tulles ei saanud tüdruk aru, kuidas ta metsa sai ning taibates, et ta on eksinud, mõtles ta, et temaga on kõik, sest keegi ei tuleks teda otsima. Tüdruk oli aga piisavalt vapper ja suutis tavaliselt ka kõige keerulisematest olukordadest välja tulla. Ta oli ellujääja. Seega ei jäänudki tüdruk keset metsa passima, vaid üritas mööda rada edasi liikuda, kuni leidiski eemalt maja, kus põlesid tuled. Maja uks oli lahti ja laual oli toit, kuid seal polnud kedagi. Tüdruk otsustas, et peatub vähemalt hommikuni selles majas, ehkki seal võis juba keegi elada ning väsinult läks ta magamistuppa. Magamistoas oli kolm voodit: Üks neist vooditest oli kahekorruseline nari, teine tavaline kahekohaline voodi ja kolmas pisike lastevoodi. Tüdruk valis kahtlemata kahekohalise, sest seal oli tal kõige rohkem ruumi laiutada ning heitis pikali.

Mõnda aega hiljem tundis tüdruk pannkoogilõhna ja endagi üllatuseks leidis ta end oma voodist. Keegi ei teadnud ega tea siiani, kas see „Kolme karu“ muinasjuttu meenutav olukord oli vaid tüdruku unenägu või hoopis midagi, mis temaga päriselt juhtus. Tüdruk on sellest kogu aeg vaikinud ning kui keegi temalt selle kohta küsib, saab ta vastuseks kavala muige.

[Skinny]

Väga hea !!!

[Sponsored content]