Unforgettable

[k2llu]

Jätkan teise jutuga:D kuid lihtsalt tahtsin seda ka üless panna. Hope you like it ! See jutt keskendub puhtalt armastusele. Kui see jutt läbi saab, siis hakkan midagi fantaasiast kriblama.

Ma poleks vist kunagi arvanud, et kaotan oma vanemad. Mis kahjuks juhtus, kui ma olin 5 aastane ja selle tulemusena sai minust orb. Mul polnud mitte kedagi ega midagi. Ma nutsin ennast igal öösel magama. Mu ainus soov oli, et keegi mind lastekodust päästaks. Kuid peab vist mainima, et mu soov sai tõeks.

Mind lapsendati McHalede perre, kui ma olin 6 aastane. Ma olin sellest nii vaimusutuses. Barbara, mu kasuema rääkis, kui me sõitsime mu uute koju, et mul on 3 õde ja üks vend. Ma algul arvasin, et enam ei saa paremaks minna. Kõik oli väga hea. Kuid ma ei saanud apsoluutselt oma 2 õega(mõlemad minu vanused) läbi. Nad tirisid mind koguaeg juustest ja kamandasid mind.Barbara oli nende poolt ning mul ei jäänud muud üle, kui kõik alla neelata ja edasi elada.Kolmas õde oli alles 7 kuune. Ta oli nii armas. Ma pidin teda koguaeg vaatama, kui kasuema ja isa välja kuhugile läksid. Ainuke hea asi, mis mind iga päev aitas oli, Jason. Mu vend. Ta kaitses mind alati, kui tema õed mind proovisid lüüa või juustest tirida.Ta aitas mind vahepeal mõndade asjadega , kui ma tõesti ei saanud nendega üksi hakkama. Ta oli minust neli aastat vanem. Me tegime kõike koos. Ta oli mulle tõesti nagu vend, kõigeparem ültse siin maailmas.

Sulgesin fotoalbumi ning panin selle tagasi riiulisse.Sellest ajast on möödas juba 10 aastat. Ja viis aastat tagasi läks Jason( mu vend) siit majast ära. Ameerika Ühendriikidesse õppima. Ta pole mitu aastat seda maja külastanud. Igatsesin teda. Ta oli ainuke, kes kaitses mind enda õdede ja vanemate eest. Ma tõesti ei taha enam, et mind sõimatakse mitte millega pärast. Jesseka on mind isegi ühe korra löönud. Olen mitmeid aastaid püüdnud Barbarale ja Marcusele selgeks teha, et see on julm. Kuid nad mõlemad olid oma armsate tütarde poolt.

Istsin tugitoolis ning nautisin vaikust, mis siin majas on harva juhtuv. Vanemad olid praegu väljas teatris ning Jessika ja Felicia olid kusagil peol. Terve maja oli tühi ning minu päralt. Kuid mitte kauaks. Ja ma teadsin, et ma pean süüa tegema. Muidu jään jälle koduaresti.

Läksin kööki. Tegin külmkapi ukse lahti ning vaatasin, mida ma siis täna süüa teen. Võtsin liha, mille ma olin eile marinaadi pannud. Topisin selle ahju. Koorisin kartulid ja panin need keema. Kuulsin telefoni helinat ning jooksin seda vastu võtma. Mu käed olid mustad kartuli koorimisest.

"Hallo!" ütlesin toru kõrva äärde tõstes.

"Tere, kas ma saaksin Barbaraga rääkida?" küsis mees hääl, mida ma kohe kindalt ei teadnud. Esimene mõte, mis mulle pähe kargas oli, et tal on armuke.

"Teda pole hetkel ta on Marcusega väljas," sõnasin vastuseks. Kuulsin ainult ohet.

"Kas ma saan teid kuidagi aidata?" küsisin viisakalt. Kuid seda armukese mõtet polnud ma ikkagi veel maha jätnud.

"Te võiksite mu emale siis edasi öelda, et ta poeg helistas ja ma tulen 2 päeva pärast külla," seletas ta. "ja kui võib küsida, siis kellega ma räägin?" mu telefon kukkus maha. Esimene mõte, mis mulle nüüd pähe kargas, et keegi teeb mulle praegu tünga.

"Ämm, öm, äm, õõõ, see, et, ma ei tundnud sind häälest äragi, nii imelik, ma pole sind nii tükk aega näinud. See olen mina Elena!Oled sa ikka kindel, et oled Jason?" patrasin ma telefoni.

"Issand, uskumatu! Kuidas läinud on? Muidugi see olen mina!Mitu aastat sellest on, kui viimati sind nägin?Kolm?" pommitas Jason küsimustega.

"Viis tegelikult," parandasin ma. "uksumatu, sa tõesti tuled 2 päeva pärast koju?Mul läheb normaalselt"

"Tulen jah, ma pole seal pikk aega käinud. Ja kuna mu töö asjadega on praegu üli heas korras, siis võib ju natuke oma peret ka külastada," sõnas ta. Ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda.

"Ma ütlen Barbarale edasi, et sa tuled. Ma arvan, et tal on sama hea meel sind näha nagu mul," ütlesin ma. Jason küsisi veel oma õdede ja teiste kohta ning siis ta pidi kahjuks minema, töö kutsus.

Läksin tagasi kööki, et õhtusöök valmis seada. Katsin söögitoas laua. Ja tegin köögi korda. Lõpuks jõudsid teised kõik koju.

"Kas söök on valmis?" küsis Barbara ülbelt. Kui ta kööki tuli ja söögituba silmitses ta naeratas ning võtis koha sisse.

"Jason helistas, ta tuleb 2 päeva pärast külla," ütlesin muuseas. Barbaral jäi peaaegu toit kurku. Marcus koputas talle selja peale.

"Okei," ütles Barbara. Tema näost oli näha, et ta polnud eriti vaimustese. Kehitasin õlgu. Võtsin külmkapis ühe kohukese ja mahla paki ning läksin oma tuppa. Lülitasin teleka käima ja sõin oma kohukese ära. Panin mahla paki maha. Viskasin ennast voodile pikali. Ma lihtslt ei osanud enam isegi Jason kuidagi ette kujutada. Võtsin kapi äärelt pildi, kus olin mina ja Jason väiksena. Tahtsin nii väga, et päevad läheksid kiiremini ja ma juba näeksin teda.

Käisin dušši alt läbi ning pugesin teki alla. Uinus.

Ärkasin üles, kui mu nõme äratuskell virisema hakkas. Lükkasin teki pealt, panin jänku sussid jalga ning suundusin vannituppa. Tegin ennast kiiresti korda. Kahjuks pean ma jagama vannituba, oma armsate õdedega. Nende pärast ärkan ma kella 6 asemel hoopis pool kuus, et saaksin ennast korda teha. Jõudsin endaga valmis. Kõndisin alla korrusele. Sõin köögis kausi hommikuhelbeid ning siis viskasin ennast diivani ette. Ootasin, et saaksin kooli minna. Lõpuks oli ka aeg minema hakata. Mina käin koolis jala, milline ime. Ja sellepärast hakkan kooli poole minema päris varakult, et mitte hiljaks jääda. Olin just jõudmas kooli, kui keegi mu selja taha jõudis.

"Tsau!" ütles Liisbeth, kui minuni jõudis. Noogutasin talle vastuseks. Ma lihtsalt olin nii ärevil, et homme tuleb Jason siia.

"Sa oled kuidagi imelik, Elena! On kõik korras?" muretses Liisu. Vaatasin talle otsa ning naeratasin.

"Jason tuleb homme tagasi," laususin ma. Liisbeth jäi kohe seisma.

"Tõesti?"

"Jah tõesti,"

"Kas ma võin ta ära sebida, kui ta on kena?" küsis Liisu pärast pikka pausi ja tegi oma kutsika silmi. Naersin tema üle. Rohkem me sellele teemal ei rääkinud. Õnneks. Ma ei teagi, kas see oleks imelik, kui mu sõbranna mu vennaga käima hakkaks. See mõte ei kadunudki mul peast terve päeva. Kooli lõpuks olin saanud oma otsusega ühelepoole.
Kõndisin Liisbethi juurde, kes mind garderoobis ootas.

"Kui sulle mu vend meeldib. Lase käia. Sa isegi võibolla saad mulle külla tulla see laupäev. Kõik on kodust nagunii ära," ütlesin. Võtsin kapist oma jaki ja vajalikud kooliasjad ning seadsin sammud kodu poole.

Ma ei saanud ikka mõtet ja kujutlust enda peast välja. Jason ja Liisbeth. See oleks vist lahe. Kuid Jason elab Ameerikas ning Liisbeth siin. Jason on 20 Liisbeth 15. Jah, imelik. Ja teada on, et kaugsuhtet ei toimi.

"Lõpeta juba Elena! Vaatab, mis saama hakkab!" pomisesin endale. Jõudsin koju ja minu kahjuks olid Jesseka ja Felicia auto maja ees. Mis tähendas ainult ühte. Sõimamist. Ülbitsemist. Kõike.

Astusin vastu tahtmist toa uksest sisse.

"Oii Felicia vaata, kes koju jõudis!" karjus Jesseka, kui mind nägi. Pööritasin silmi. Võtsin jalatsid jalast ning hakkasin enda tuppa kõndima. Minu kahjuks, oli neil tuju mind piinata.
"Mida sa teed? Sa pead mu toa ja Jesseka oma ära koristama!" ülbitses Felicia, kui suurde tuppa jõudis. Proovisin neid eirata, kuid Jesseka haaras mult käest ning tiris mu trepist alla. Ma kukkusin põlvili maha. Nad irvitasid.

"Hale!" ütles Felicia ja naeris koos Jessekaga. Minu õnneks nad jätsid mu rahule. Pisarad tungisid mulle juba silma. Jooksin oma tuppa, lõin ukse kinni. Toetusin vastu toa seina ning lasin pisaratel voolata.

[Alice21]

mõnus jutt

[bella19]

Lahe
Kirjuta edasi

[AliceTwilight]

Päris hea jutt

[k2llu]

Hihii, head uut kooli aastat haha.

Nuuksusin oma toas päris tükk aega. Läksin vannituppa ja tegin ennast korda.

"Ma ei tohi nende pärast enam nutta. Nad pole seda väärt," sõnasin endale peegli ees. Teadsin, et mul oli õigus, kuid haiget teeb see ikkagi. Väljusin vannitoast ja põrkasin kellegagi kokku. Ja minu kahjuks oli see Felicia.

"Vaata ette, kuhu sa lähed!" karjus ta ja ülbitses edasi: "Greta jõudis koolist koju, mine teata talle ka Jasoni tulekust," sõnas Felicia. Kõndisin Greta toa juurde koputasin ning asutsin sisse. Greta on ainuke, kellega ma siit majast läbi saan.Ta on 10 aastane.

"Hey! Ma mõtlesingi millal sa tuled? Kumb barbie sulle rohkem meeldib?" küsis Greta, kui sisse jõudsin. Ta hoidis ühes käes Barbiet, kes oli blond roosade triipudega ning teises käes brünett roheliste triipudega.

"See," suunasin brünetile barbile. Greta naeratas.

"Tegelt ma tahtsin sulle öelda, et su vend Jason tuleb külla, " sõnasin nagu muuseas. Greta jäi mind vaatama.

"Kes?" küsis ta üle.

"Jason su vend, ta läks 5 aastat tagasi välismaale õppima," ütlesin.
Ta noogutas mulle ning jätkas oma barbietega mängimist. Mina pidin mängima blondiga. Kell oli üsna palju, kui ma magama jõudsin. Greta kukkus ära, poole mängu pealt ja kõik teised juba magasid õntsat und, kui mina oma toas internetis passisin, kuna und lihtsalt ei tulnud.

Kuulsin järsku all toast mingit imeliku häält, algul ma ei teinud sellest väljagi. Aga kui seda juba mitu korda olin kuulnud, siis otsustasin vaatama minna, mis toimub. Läksin alla. Ma värisesin hirmust. Kõik toad olid pimedad. Olin just trepist alla jõudnud, võtsin julguse kokku. Jooksin kiirelt kööki, haarasin panni ning jätkasin oma teekonda, selle hääletekitaja juurde. Ja siis ma pidin šoki saama, minu ees seisi must kogu. Tegelt nagu inimese kuju. Ma virutasin talle koraliku hoobi vastu pead.

"Ma oskan kung fud. Ja ma oskan seda panni kasutada!" ähvardasin ma. Tuled läksid järsku põlema ja siis kukkus pann mult käest.

"Jaa..ii..ss..oon," kokutasin ma. Ma olin šokis. Ta seisi minu ees.

"Au, sa ikka virutasid korralikult, Elena, " naeris ta ja hoidis oma peast kinni. Võtsin sahtlist esmaabi karbi.

"Lähme, mina selles süüdi olen, mina seda ka parandad püüan," ütlesin kurvalt. Kuulsin Jasonit ikka naermas. Istusin diivnile.

"Võta nüüd käsi sealt ära," ütlesin talle. Ta kuulas mu sõna. Ma virutasin ikka päris korralikult. Lausa veri oli väljas. Puhastasin haava natuke.

"Aii, " vingus Jason.

"Ära olen selline beebi," ütlesin naljatades. Panin plaastri haavale peale. "nüüd on korras ja tõesti ma vabanda, ei olnud vist eriti lahe vastuvõtmin, võimis?"

"Haha, juhtub. Aga räägi, kuidas läheb? Koolis? Üleültse?" küsis Jason. Rääkisin talle, kõike mida olen teinud. Muidugi jätsin ma jutust välja tema õed, kes mind ikka kiusavad. Jason haaras järsku mu käe ning terve mu keha läbis külmavärinad ning ma lihtsalt jäin teda jõllitama.

"Sa kannad ikka seda käevõru, mis ma sulle 5 aastat tagasi tegin," ütles ta ikka mu käest kinni hoides ja käe peal olevat võru uurides.

"Jah, sa ise ütlesid, et see kaitseb mind kõige halva eest. Ja see pidi mulle sind meenutama, sinu sõnad," vaatasime pikk aega silma, vaikuses.

"Sa oled nii muutunud," katkesdas Jason vaikuse. Pöörasin oma pilgu tema silmadelt ära.

"No, sa arvasid, et leiad eest tüdruku, hamba klambrite ja suure kõhuga?" küsisin ma.
"No, ei uskunud, et sa nii ilusaks muutusid," kommenteeris ta edasi.

"Ma tänan, aga tead, mul homme kool. Ma jääks hea meelega siia sinuga juttu ajama, kuid kohustused ootavad," sõnasin talle ning naeratasin.

"Hmm, ma lootsin, et teed endale vaba päeva minu jaosk," ta tegi oma kutsika silmi. " veedaks koos aega, me pole ju nii ammu suhelnud ja sa ju mäletad, kui lahutamatud me olime," naersin, kuna mälestused meist olid lihtsalt võrratud.

"Ma ei usu, et Barbara seda lubab, " ütlesin ma.

"No küll ta hakkab, " sõnas Jason ning siis soovisin talle head ööd ja läksin oma tuppa tagasi. Ohkasin, kui olin oma tuppa jõudnud. Ronisin kiiresti teki alla ja proovisin mitte mõelda Jasonile.

[Alice21]

jube hea ootan uut

[bella19]

Täeiga lahe

Eriti veel see osa kus Elena Jasonile panniga virutas

[Sponsored content]