Pimevik

by Hanzy Esm 4 Okt - 21:33

Lubasin mingis teemas ühe loo üles panna. Mainisin seal ka seda, et kunagi hakkasin Potterile järge kirjutama, paar osa sai valmis ja inimestele meeldis, aga need on nüüdseks lännu.

Mul ei ole see kirjas, ainult peas, nii et nüüd panen siis midagi üles, aga ei garanteeri küll, et midagi superhead tuleb. Pealkiri tuli lambist, seotud pimedusega, aga see oleks liiga igav pealkiri nii et miksisin kenasti videvikuga kokku. =)

Algul teen lühidalt, siis saab tagasiside põhjal otsustada, kuidas oli ja saan motivatsiooni edasi kirjutada. Inspiratsiooni aga peaks jaguma. Razz

Ehh, keerulisem asi on peategelase nimi, kui kellegil on paremaid variante, andke teada. Üritan videviku ja potteri nimesid vältida, kuna kõik ei ole peas, loodan, et õnnestub. =)
Hint: http://www.behindthename.com/random/

--

Taas oli kätte jõudnud sügis. Ja nagu iga sügis, mõtlevad inimesed ikka aeg-ajalt tagasi suvele. Sam Engel oli nagu iga tavaline inimene, vähemalt talle meeldis nii mõelda. Ent talle meeldis too sügisene pimedus, need müstilised varjud ja see kummastav valgus, see oli vaat et romantilinegi. Ta ei tahtnud tunnistada, et see nii on, kuid ta ei saanud sinna midagi parata. Ta mäletas, et keegi olevat öelnud, et sügis on justkui teine kevad. Igatahes meeldis talle antud hetkel sügis palju rohkem kui kevad. Miskil kombel andis see talle inspiratsiooni, et mitte öelda valgust. Mis valgusesse puutub, siis ka pimedusel oli oma valgus, seda tuleb lihtsalt nägema õppida.

Võib-olla, mõtles Sam üksi mööda hämarat puudealleed jalutades, võib-olla on pimedus hea selle poolest, et see laseb mõelda. Kummaline, aga mõtlemiseks vist ei ole valgust vaja, kuigi pikapeale tekib kahtlemata väsimus. Mis Samile aga ei meeldinud, olid hallid ilmad - kuigi vahel nautis ta ka neid. Igatahes ei meeldinud talle aga vastandada pimedust ja valgust ega ka hallust.

Tegelikult oli Sam üsna mõttes. Mitte mures, vaid mõttes. Ei saanud öelda, et ta oli kuidagi õnnetu, talle meeldis see. Ta mäletas ühest raamatust ühte meest, kes oli ka selline öine ringikondaja. Aga ei, ta ei saanud end päriselt selle tegelasega võrrelda, tegelasega, kellele nooruses meeldis üksinda pimeduses ringi käia, et mitte öelda hulkuda. See tegelane ei olnud kindlasti hulkur, ta oli üsna intelligentne, ehk otsis midagi sellist nagu elu mõte. Sam aga nii keeruliselt asju ei võtnud ning tegelikult oli ta üsna, et mitte öelda väga positiivne inimene, täis leidlikke ja vaimustavaid mõtteid. Kas ka kavalad võtted sinna alla kuulusid, on igaühe enda otsustada.

Muidugi, elu üle mõtles Sam ikka, kuna leidis et vahetevahel tuleb seda teha, võtta enda jaoks aega, mõelda. Varem talle meeldis palju mõelda, kui ta oli noorem. Imelik kas pole? Ent elu oli vahepeal läinud väga kiireks. Palju uusi väljakutseid, võimalusi ja mida kõike veel. Talle tundus, et ta elu on kui pea peale keeratud ja seda positiivses mõttes ning et midagi tagasi muuta ei ole enam võimalik. Ja pimedus ja vaikus lubas tal kõige paremini mõelda. Jah, ta oli oma muusika täna koju jätnud, ilmselt mitte plaanipäraselt, kuna tal ei olnud plaanis nii sügavalt mõtlema hakata. Mõnikord need lihtsalt tekivad iseenesest ja just seepärast talle meeldiski pimedus. Loodame, et see sai nüüd üsna põhjalikult ära seletatud.

Ta oli oma sammudega jõudmas mere äärde ja nägi üht jalgteed, mida mööda ta polnud varem käinud. Võrreldes hämara tänavavalgusega oli seal päris pime, kuid uudishimu viis teda edasi. Õnneks oli meri otse tema kõrval, mis tegi olukorra palju meeldivamaks. Algul oli kõhe, pea kottpime. Veepinnal virvendasid linnatuled, mis taamal särasid, kuid nende valgus oli sealt kaugelt liiga nõrk, et kogu metsaalust valgustada. Kõndides mööda pimedat teed oli ainsaks teeviidaks talle seesama tee, mis selles pimeduses nagu kiirgas mingid udust valgust. See ei olnud udu, see oli lihtsalt pimedas nähtav valgus. Või valge pimedus? Ta eeldas, et see tee oli päeva ajal beežikas-hall, kuid hetkel eraldas ta ainult pimedust ning natuke heledamat pimedust.

Mida edasi ta läks seda enam ta sai aru, et enam tagasi minna ei ole mõtet. Pealegi suundus ta linna suunas, seega lõppeb see tee kunagi ikka ära. See teadmatus eestuleva ees oli tema arvates muidugi põnev. Mida aeg edasi, seda enam hakkas talle asi tunduma üha ebareaalsemana ja sürreaalsemana. Kõik ümbritsev ei tundunud selline nagu päeva ajal. See oli kõikjal su ümber, ainult veidike eemal, ometigi nii lähedal. Maapind ei tundunud sile ning keset heledamat teed olid mingid imelikud mustemad kohad, mis ei näinud varjude moodi välja. Kuid oli ka varje.

Seal ei olnud loomulikult kedagi, vähemalt ta eeldas nii. Ta kahtles, kas keegi sellises pimeduses oleks julgenud kõndida. Enda teadmata ta kasutaski seda ära. Kuid äkki seal keegi siiski oli. Ta nägi lähedal ühte autot, kus olid inimesed. Ta ei hakanud väga huvi tundma ja läks mööda, kuna arvas end niigi teadvat, mis seal toimus ning see ei häirinud teda absoluutselt. Mida ta mõtles, oli see, kas keegi peale tema võis ka seal olla, täiesti üksi, just nagu temagi. Võrreldes selle pimedusega, millega ta oli suhteliselt ära harjunud - muidugi ta kartis, et võib kuskil komistada või järsku millegi otsa joosta, kuid ta leidis, et selle kartmine on mõtetu, sama mõttetu kui millegi kartmine, mida kunagi ei juhtu - oli varem olnud suhteliselt valge, mis sest et hämar ning ta arvas, et kui jõuab tagasi välja, on see tema jaoks lausa pimestavalt valge, mille kohta tal tuli üks teine romaan meelde.

Seega on paljud asjad väga suhtelised. Ta mõtles ka, et kui tema seal kõndis, siis ta ei saanud kindlasti olla ainuke. Isegi kell ei olnud väga palju, kuigi kohutavalt pime oli lihtsalt. Ta lootis muidugi, et tema kohta ei arvataks, et ta on mingi mõttetu hulkur või luuser, aga ega see teda eriti e huvitanud. Kuid ta ei hakanud lootma, et ta seal kedagi kohtab. See oleks tundunud kuidagi... mitte veider ega kohatu, aga pigem maagiline. Või vähemalt nii ta mõtles. Muidugi ta ei uskunud mingisse maagiasse ega mingitesse vampiiridesse, kes kusagil salaja ringi hiilivad - sel juhul oleks ta pigem ise selline, kuid talle meeldis enda lõbustamiseks nii mõelda. Kuid mis siis, kui ta tõesti kedagi näeb? Ta üritas olla tähelepanelikum, et mitte jätta kedagi märkamata paljalt seepärast, et ta ei usu, et seal kedagi ei ole. Oli seal ehk keegi? Keegi sama segane kui tema, lisas ta mõttes naljaga pooleks.

--

See sai nüüd täiesti ühte jutti kirjutatud, sest see oli mul põhimõtteliselt valmis mõeldud, kuigi ei olnud võimalust kirja panna. =)