Emmett ja Rosalie

[Twilight♥]

Emmetti ja Rosalie esimene suudlus siis, ja Emmetti vaatenurgast.

Rosalie. Sellest ajast peale, kui ma temaga tuttavaks sain ei saanud ma teda enam oma mõtetest välja. Ma ajasin Edwardit juba hulluks. Ta ütles, et 2 kuud mõtteid Rosalie’st on täielik piin. Rosalie oli minu isiklik ingel. Peale seda, kui mu muutumine läbi oli vabandas ta minu ees tuhandeid kordi selle eest, et ta lasi mind vampiiriks muuta. Ma lihtsalt ei saanud aru, mille eest ta vabandas. Kui üldse midagi, siis olin ma talle lõpmata tänulik. Kui ta ei oleks mind päästnud, siis ma ei oleks mitte kunagi temaga kohtunud.
Ma kõndisin enda toast välja ja läksin elutuppa. Esme ja Carlisle istusid koos diivanil ja lugesid koos raamatut, nagu alati. Edward oli jälle klaveri taga. Ja minu ingel istus laua taga, pliiats käes ja joonistas midagi. Ma kõndisin Rosalie juurde ja vaatasin mida ta joonistab. Roos.
„Kas sa tead, et sa oskad väga hästi joonistada?“ küsisin ma, kui olin tema selja taha jõudnud.
Rosalie võpatas. Ta pööras pea minu poole ja naeratas. „Aitäh.“
Ma kõndisin eemale, võtsin riiulist mingi suvalise raamatu ja istusin tugitooli. Ma üritasin keskenduda raamatus seisvatele sõnadele, kuid ainuke asi millest ma suutsin mõelda oli rosalie. Ma oleks tahtnud teda hoida. Teda suudelda...
„Emmett, äkki mõtleksid vahelduseks midagi muud ka!“ kostis Edwardi hääl teiselt poolt tuba, klaveri tagant.
Ah, jää sina üldse vait, keegi ei käse sul minu mõtteid kuulata, kobi mu peast välja!
Rosalie tõstis pilgu oma joonistuselt ja vaatas Edwardile otsa.
„Millest ta siis mõtleb, et ta sind hulluks ajab?“ küsis Rosalie.
Kui sa just mõnest oma jäsemest ilma ei taha jääda, siis hoia suu kinni! hoiatasin ma teda mõttes.
Ma kuulsin kuidas Edward vaikselt naeris aga ei vastanud Rosaliele.
„No millest ta siis mõtleb?“ ei jätnud Rosalie järgi.
„Ei millestki huvitavast,“ ütles Edward ja hakkas uut lugu mängima.
Rosalie vaatas hetkeks mulle otsa, kuid pöördus tagasi oma pildi juurde.
Umbes tunni aja pärast tõusin ma püsti. Põletus mu kurgus hakkas kannatamatuks muutuma. Ma pidin jahile minema.
„Ma lähe jahile, keegi veel kaasa tahab tulla?“ küsisin ma ja vaatasin oma perele otsa.
„Mina tulen. Ma pole juba mitu nädalat jahil käinud,“kostus laua tagant minu ingli hääl.
„Mm, olgu,“ vastasin ma natuke närviliselt.
Me läksime majast välja ja suundusime metsa poole. Metsa jõudes hakkasime jooksma. Me peatusime, kui tundsime 2 puuma lõhna. Me mõlemad võtsime ühe puuma maha. Kui me mõlemad nendega lõpetanud olime ütles peitsime me puumade laibad ära.
„Ma ei tea kuidas sinuga on, aga mina olen veel janune,“ ütles Rosalie ja vaatas mulle otsa.
„Sama siin. Umbes 2 km kaugusel on üks põdrakari. Oled huvitatud?“ küsisin ma ja naeratasin.
„Mhm, kahju, et mõnda karu läheduses ei ole“, ütles ta ja naeris.
„Kahju tõesti.“ vastasin ma talle, ise ka naerdes.
Me võtsime suuna põdrakarja poole. Me mõlemad võtsime veel ühe põdra maha. Ma sain enda põdraga kiiresti ühele poole. Ma tõusin ja vaatasin Rosalied. Ta oli kõige ilusam ja graatsilisem olend, keda ma kunagi näinud olin. Ta lõpetas ka oma põdraga ja pani tähele, et ma teda vaatan.
„Mis sa vaatad?“
„Ei midagi,“ vastasin ma ja pöörasin kähku pilgu kõrvale.
Me peitsime ka põtrade kehad ära ja võtsime suuna kodu poole.
„Ma ei tea kuidas sinuga lood on, aga mina küll joosta ei viitsi,“ ütles ta mulle naeratades.
„Kui aus olla, siis mul ka eriti jooksmis tuju ei ole.“ Ma haarasin kinni igast võimalusest temaga kauem koos olla.
Me hakkasime koos koju kõndima. Kui Rosalie poleks minu kõrval kõndinud oleks inimkiirusel kõndimine mulle väga närvidele käinud, aga praegune hetk meeldis mulle väga. Ma ei suutnud meie vahel olevad vahet taluda ja võtsin tal vaikselt käest kinni. Üllataval kombel ei võtnud ta kätt ära. Ma ei kujutanud ette, et keegi oleks võinu olla õnnelikum, kui mina praegu.
„Me peaksime ka teine kord kahekesi jahile tulema, mulle meeldis tänane jaht,“ ütles ta naeratades. Tal oli kõige ilusam naeratus mida ma olin eales näinud.
„Nõus, ka mulle meeldis tänane jaht,“ vastasin ma, oodates juba järgmist jahti.
Me kõndisime edasi. Koduni oli jäänud veel vaid 1 km. Me olime ühel välul. See oli väga lillederohke. Ma nägin ühte sinist lilleõit, korjasin selle üles ja ulatasin selle Rosalie’le. Ta paistis alguses natuke üllatunud, kuid siis tänas mind.
„Miks sa just selle lille valisid?“ küsis Rosalie sinist õit nuusutades.
„Sest see on nagu sinagi, kõige ilusam,“ vastasin ma, enne kui jõudsin midagi muud mõelda.
„Sa arvad, et ma olen ilus? Koletised ei saa ilusad olla,“ ütles ta mulle otsa vaadates.
„Rosalie, sa ei ole koletis.“
„Jah, olen,“ ütles ta pilku kõrvale pöörates.
„Rose, nii ilus, hooliv ja armastusväärne olend nagu sina, ei saa olla koletis,“ vastasin ma ja nende sõnadega surusin ma enda huuled tema omade vastu. Ta oli pinges ja hetke pärast tõmbusin ma eemale.
„Rosalie, mul on kahju. Ma luban, seda ei juhtu enam. Ma ei tea mida ma mõtlesin. Sul on täielik õigus minu peale vihane olla,“ütlesin ma ja hakkasin eemale minema.
Rosalie haaras mul käest ja asetas enda huuled minu omadele. Ma olin üllatunud, kuid hakkasin teda vastu suudlema. Hetke pärast ta tõmbus eemale.
„Ma armastan sind“, ütles ta naeratades.
„Ma olen sind armastanud sellest hetkest alates, kui ma sind nägin, ja ma armastan sind igavesti,“ ütlesin ma ja surusin enda huuled taas tema omadele. Ta oli minu elu armastus, minu hing, minu elu, minu hingesugulane.

[TwilightForeva-]

edasiii

[Bella&Edward]

Need ei saagi edasi ju minna. Need on vist lühijutud.
Mulle meeldis see jutt kohutavalt ja mulle meeldivad sinu teised jutud ka, mis sa oled kirjutanud.

[Twilight♥]

Need lühijutud jh
Ma aegajalt, kui aega on, siis kirjutan neid. Ja valmis jutud lisan sinna teemasse, kellest ma kirjutasin
Nt, Carlisle'st ja Esme'st lisasin just ühe juurde

[Sponsored content]