Jasper ja Alice

by Twilight♥ Esm 8 Veeb - 23:42

Me jalutasime koos, inimkiirusel kohvikust välja. Meie käed olid ikka veel ühendatud.Jasper. Mulle meeldis see nimi. Mulle tundus, nagu me oleksime juba aastaid tuttavad, kuigi me tutvusime vaevu 5 minuti eest. Ta meeldis mulle väga.

„Kuhu me lähme?“ katkestas Jasper mu mõtted.

„Linnast välja, kuskile, kus me saame rääkida ilma, et peaks muretsema, et meid pealt kuulatakse,“ vastasin ma ja suunasin teda metsa poole. Kui me olime metsa jõudnud hakkasime me jooksma. 5 minuti pärast arvasin ma, et me oleme linnast piisavalt kaugel metsasja peatusin. Jasper peatus minu kõrval.

„Nii, äkki nüüd seletad mulle kes sa oled ja kuidas sa minust nii palju tead?“ küsis Jasper ja vaatas mulle silma.

„Mu nimi on Alice,“alustasin ma. „Ära küsi minult midagi minu inimelu kohta, sellest ma ei mäleta mitte midagi. Ma tean sinust nii palju, sest ma näen tuleviku. Kuid tulevik pole alati kindel. See muutub, kui inimene mõne asja suhtes meelt muudab.Aga aitab minust, räägi endast. Ma tean, et ma olen sinust natuke näinud, aga mulle ikkagi meeldiks sinult endalt sinu lugu kuulda,“ ütlesin ma ja istusin ühele murdunud puutüvele. Jasper istus minu kõrvale.

„Ma sündisin 1843. aastal. 1861 aastal ühinesin ma sõjaväega. Kui ma olin 20 aastane muutis vampiir nimega Maria mind vampiiriks. Et ma oskan manipuleerida inimeste tunnetega, siis oli minust väga palju abi verinoorte vampiiride taltsutamises, keda Maria kasutas sõduritena. Kuid minu töö oli ka kasututest vampiiridest vabaneda, nendest kelle algne jõud hakkas raugema. Ühel ööl tuli tagasi üks vampiir, Peter, kes oli põgenenud koos oma hingesugulasega Maria juurest. Ta rääkis mulle, et elada saab ka ilma sõdimata ja ma läksin Peteri ja Charlottega kaasa. Alguses olin ma õnnelik, sest ma ei pidanud enam nii palju tapma. Kuid ma polnud ikkagi õnnelik. Peter pani tähele, et ma muutun õnnetuks alati peale jahti. Lõpuks ei suutnud ma enam Charlotte ja Peteriga olla ja hakkasin üksi ringi rändama,“ rääkis Jasper ja peatus. Ta vaatas mulle otsa, naeratas ja jätkas: „ Ja edasi ei olegi midagi juhtunud kuni tänaseni kui ma sind nägin.“

„Ja ma oletan, et kõik need armid said sa ka sõdades?“

„Jah. Ja kui aus olla, siis sa oled esimene vampiir, keda ma olen kohanud ja kes ei ole mind üritanud rünnata või kes ei ole ära jooksnud, kui nad minu arme näevad,“ vastas Jasper ja naeris.

„Mul polnud mingit põhjust minema joosta. Ma ju teadsin, et sa pole ohtlik,“ ütlesin ma naerdes ja panin tähele, et ta vaatas ainiti minu silmi. „Mis on?“ küsisin ma, kui ta ikka mu silmi vaatas.

„Sinu silmad. Need on kuldsed. Kas need ei peaks mitte olema punased või mustad?“

„See on selle pärast, et ma ei jahi inimesi. Ma jahin ainult loomi. Ma sain üks kord nägemuse vampiiride perekonnast, kes ei jahi inimesi ja ma otsistasin ka ise inimeste jahtimisest loobuda. Ja, ma tegelikult tahtsin sinu käest küsida, et kuna sa tapmist vihkad, et äkki sa tahad ka „taimetoitlaseks“ hakata. Ma kavatsen taimetoitlaste perekonna üles otsida ja nendega liituda, kui nad muidugi lubavad. Ja ma oleksin väga õnnelik, kui sa minuga kaasa tuleksid,“ ütlesin ma talle ja vaatasin talle lootusrikkalt otsa.

Ta vaatas mulle otsa ja naeratas. „Mulle meeldiks väga sinuga kaasa tulla. Aga kus kohas nad praegu asuvad?“

„Nende kodu on hetkel Forksis. See on väike linn Olympia poolsaarel. Sinna jooksmine ei tohiks eriti kaua aega võtta. Kuid ma arvan, et enne me peaks jahile minema. Ma panin tähele, et su silmad on väga tumedaks muutunud,“ laususin ma, tõusin puutüve pealt püsti ja hakkasin liikuma sinna poole, kus ma haistsin 20 pealist põdrakarja. Jasper järgnes mulle. Me mõlemad võtsime maha 2 põtra. Otsustasime veel ühe põdra kahe peale võtta. Sel ajal, kui me viimase põdra verd jõime vaatasime teineteisele silma. Meie näod olid teineteisest kõigest 10 cm kaugusel. Kui me põdraga ühelepoole saime peitsime põtrade kehad ära ja suundusime jõe äärde, et Jasper saaks end puhtaks pesta. Ta ei olnud harjunud jahtima midagi peale inimese ja oli küllaltki verine.

„Oota siin, ma lähen muretsen meile uued riided. Ma pole päris pikka aega endale uusi riideid muretsenud ja ma arvan, et sa ei taha peale pesemist endale veriseid riideid selga panna,“ ütlesin ma ja kadusin. Ma läksin metsa, kus mul oli raha tagavaraks pandud, võtsin raha ja läksin linna. Ma ostsin meile mõlemale riided. Ma olin 10 minutiga jõe ääres tagasi. Jasper ujus vee all. Ta oli pluusi kaldale jätnud ja tal olid jalas ainult teksad. Mind nähes tuli ta pinnale ja küsis: „Tuled ka ujuma?“

Alguses ei suutnud ma teha muud, kui tema keha vaadata. Ta oli lihaseline ja terve ta keha oli arme täis. Kuid mulle meeldis see, ma ei saanud aru, kuidas keegi üldse sai keegi tema arme nähes arvata, et ta on ohtlik. Mõne sekundi pärast tuli mul meelde tema küsimusele vastata.

„Muidugi,“ ütlesin ma ja võtsin teksa jaki seljast, ma jätsin selga ainult oma musta värvi kleidi.

Ma olin vaevu suutnud jaki maha asetada, kui Jasper mu vette tõmbas.

„Hei, mille eest see nüüd oli?“ ütlesin ma, ise naerdes.

„Niisama, sa olid lihtsalt väga aeglane,“ vastas Jasper ja naeris koos minuga.

Me olime peaaegu tund aega ujunud, kui Jasper mulle natuke lähemale tuli. Ta hoidis käes hõbedast ketti, mille küljes rippus hõbedane süda.

„See kett on mul olnud sellest ajast saati kui ma kodust lahkusin. See kuulus mu emale ja ma tahaksin selle sulle kinkida. Tänu sinule tunnen ma, et minu elul on ka mingi mõte,“ ütles Jasper mulle vaikselt.

„Jasper, ma ei saa seda vastu võtta. See on ilmselt ainuke asi, mis sul enda perekonnast alles on,“ vastasin ma vaikselt, peaaegu sosistades.

„Ma tahan selle sulle anda, pealegi, kui kõik hästi läheb, siis jääb see koos sinuga minu juurde,“ vastas ta ja pöördus nii, et me olime näoga teineteise poole. Ma sulgesin silmad ja ta pani mulle kaelaketi kaela. Mõne minuti pärast avasin ma oma silmad, tema käed olid ikka veel ümber minu kaela. Ma vaatasin üles tema poole ja nägin, et ta vaatas mind. Jasper naaldus aeglaselt minu poole ja surus oma huuled minu omade vastu. Alguses püsisin ma täiesti paigal, suutmata uskuda, et ta mind tõesti suudles. Hetke pärast ma lõdvestusin. Ta pani käed ümber mu piha samal ajal, kui ma enda omad ümber ta kaela asetasin. Mõne minuti pärast tõmbus ta eemale.

„Ma armastan sind. Ma tean, et seda on raske uskuda, arvestades, et me saime alles täna tuttavaks, aga see on tõsi. Ja ma saan aru, kui sina minu vastu sama ei tunne,“ sosistas Jasper vaikselt, kõhklevalt.

„Ma armastan sind ka. Ma olen sind armastanud sellest ajast peale, kui ma sinust esimese nägemuse sain. Ma tahan olla koos sinuga, igavesti,“ ütlesin ma vaikselt ja suudlesin teda.

Ta tõmbus veel korra eemale.

„Igavesti,“ kordas Jasper minu järel ja suudles mind uuesti.