PealehtLogi sisse
Juhtkonna teated
20.03.2013 - Ilusat kevadet kõigile!Similar topics
Latest topics
» mis raamatut ...by Alice21 Reede 15 Aug - 6:49
» Film/sari mida vaatasid viimati?
by Alice21 Reede 15 Aug - 6:48
» Sõnakett - Eesti keeles
by Alice21 Reede 15 Aug - 6:48
» Sõnakett - Inglise keeles
by Alice21 Reede 15 Aug - 6:48
» Kaebustest.
by Halvorsen Kolm 30 Apr - 11:25
» Müüa kõik 4 videviku saaga raamatut+režissööri märkmik
by Twiligd Laup 1 Veeb - 18:19
» Parima selgitamine
by Alice21 Teis 5 Nov - 18:56
» Laul vs. laul
by bella19 Püh 29 Sept - 11:57
» Uus foorum - Eurovisiooni foorum
by Hennu2 Teis 3 Sept - 20:54
Top posting users this week
| No user |
Kes on foorumil
Foorumis on hetkel kokku 3 kasutajat :: 0 Liitunud, 0 Varjatud ja 3 Külalist Puudub
Rekordarv külastajaid(50) oli siin foorumil Kolm 20 Sept - 11:07
Carlisle ja Esme
Videviku Foorum :: Muu :: Omalooming
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
Carlisle ja Esme
by Twilight♥ Esm 8 Veeb - 17:20
Esme vaatenurgast, enda kirjutatud.
Ma ohkasin vaikselt. Carlisle’il oli 2 päevane vahetus. Iga kord, kui ta minust eemal oli, oli mul tunne nagu ma poleks täielik, nagu mingi osa minust oleks tema juures. Ma tõusin voodist ja kõndisin aeglaselt alumisele korrusele. Edward oli taaskord klaveri taga ja mängis. Ma istusin vaikselt tugitoolile ja kuulasin kuidas Edward mängis. Ma nägin laua peal Romeo ja Julia raamatut. 3 päeva tagasi olime me seda koos Carlislega koos lugenud. Kui ta oma käe ümber mu õlgade asetas oli see ilmselt minu elu kõige õnnelikum hetk. Iga kord kui ta mind puudutas oli mul tunne nagu hakkaks mu seisev süda uuesti lööma. Taaskord ma mõtlesin Carlisle peale. Ma tahtsin, et ta juba koju jõuaks. Ma igatsesin teda ja lootsin, et kui ta koju jõuab loeme me jälle Romeot ja Juliat edasi. Iga kord, kui me midagi koos tegime ja üksteise läheduses olime tundsin ma end õnneliku ja täielikuna. See oli väga imelik tunne minu jaoks. Ma ei osanud sellele nime panna.
„Armastus,“ segas Edward mu mõtetele vahele.
„Mida sa ütlesid?“ küsisin ma pead tema poole pöörates.
Ma nägin kuidas ta muigas. „Armastus. See on selle tunde nimi.“ Edward pööras enda tähelepanu jälle klaverile.
Armastus. Sellele olin ma mitu korda mõelnud. Kuid see ei saanud olla armastus. Armastus on vastastikune, ja ma olin endas täiesti kindel, et Carlisle mind ei armasta. Ta on minu jaoks liiga täisulik, liiga hea. Ma olin kindel, et ma pole tema jaoks piisavalt hea. Ta ei saanud mind armastada, seega, ei ole võimalik, et mina teda armastasin. Kuid teist nime ma sellele tundele panna ei osanud.
„Esme!“ Edward segas jälle mu mõtetele vahele.
„Mis on?“
„Äkki vahetad oma mõtete kanalit. Sa ajad mind juba hulluks,“ vastas Edward silmi pööritades.
„Mida? See on ju tõsi,“ ütlesin ma vaikselt. Ma lootsin, et kurbus mu hääles liialt välja ei paista.
„Kas sa oled selles täiesti kindel?“ Ma nägin jälle kuidas Edward muigas.
„Jah, ma olen selles täiesti kindel. Inimene nagu Carlisle ei saa armastada mind.“
„Mina soovitaksin sul seda temalt küsida. Kes teab?!“ Edward muigas jälle, tõusis klaveri tagant püsi ja läks enda tuppa. „Ja muideks, Carlisle jõuab 15 minuti pärast koju,“ kuulsin ma ülevalt korruselt tema häält.
15 minutit venisid teo sammul. Ma vaatasin kella. Kell oli 19.25. 5 minuti pärast peaks Carlisle koju jõudma.
Ma kuulsin kuidas auto garaaži sisse sõitis ja kuidas Carlisle autost välja astus. Carlisle astus tuppa, ühes käes kohver, kus ta töö asjad sees olid ja teises käes musta värvi samet karb. Ma vaatasin talle otsa ja naeratasin. Ta naeratas vastu. Ta viis oma kohvri oma kabineti ja tuli siis tagasi elutuppa. Ta istus minu kõrvale.
„Ma tõin sulle midagi,“ lausus ta väga vaikselt ja ulatas mulle musta värvi samet karbi. Ma võtsin selle vaikides kätte ja avasin selle. Selle sees oli hõbedane kaelakett, ripatsiteks olid 3 rubiinidest südand.
„Carlisle, sa poleks pidanud.“
„Aga ma tahtsin. Ma nägin seda poe aknal ja mõtlesin, et see sobiks sulle. Kas sulle meeldib?“ küsis ta vaikselt.
„See on imeilus,“ ütlesin ma vaikselt ja naeratasin talle.
Carlisle võttis õrnalt kaelaketi, ma tõstsin juuksed üles ja ta pani selle mulle kaela.
„See sobib sulle,“ lausus ta vaikselt ja naeratas. „Mis sa arvad, kas loeme edasi, kust eile pooleli jäi?“
Ma noogutasin vaikselt ja ta võttis laua pealt raamatu ja avas selle. Ta võttis selle kätte nii, et me mõlemad saaks seda lugeda. Me saime vaevalt tund aega lugeda kui raamat läbi sai. Ma olin natuke kurb. Kas ta tahab veel midagi lugeda või tahab ta nüüd üksi olla?
„Ja tänaseks õhtuks ongi lugemine läbi,“ ütles ta vaikselt ja naeratas. Ma muutusin natuke kurvaks. Aga ma olin oodanud, et ta tahab üksi olla.
„Ma arvan, et ma lähen jahile. Tahad ka tulla?“ küsis ta ebakindlalt. Kohe kui ta oli seda küsinud tundsin ma end jälle rõõmsamana. Ta ei tahtnudki üksi, ega minust eemal olla.
„Muidugi, ma pole peaaegu 2 nädalat jahil käinud,“ ütlesin ma ja naeratasin talle taas.
Me kõndisime vaikselt majast välja. Kui me olime metsa piirile jõudnud võttis Carlisle mul vaikselt käest kinni. Sel hetkel olin ma õnnelik, et mu südame löögid ei saa reeta, kui õnnelik ma olen. Me jooksime kuni tundsime põdrakarja lõhna. Ta lasi mul vaikselt käest lahti, et me saaks mõlemad endale põdra püüda. Tegelikult püüdsime me mõlemad kokku 5 põtra. Peale seda, kui me olime põtrade laibad ära peitnud hakkasime me tagasi kodu poole kõndima. Meil kummalgi ei olnud kuhugi kiire ja me jalutasime, inimkiirusel.
„Kas tahad midagi imeilusat näha? See on siit vaid paari kilomeetri kaugusel. Sinna minek ei võta kaua aega.“ Carlisle paistis pisut kõhklev, kui ta seda küsis, nagu ta oleks kartnud, et ma lükkan ta kutse tagasi.
„Muidugi, juhata mind,“ vastasin ja ei saanud panna vastu sunnile talle taaskord naeratada.
Ta võttis mu käe ja me jooksime. Mets möödus meist kiiresti. Ma nägin päris mitut põdrakarja ja mitut luuravat puumat. Ma vaatasin Carlisle ja minu ühendatud käsi ja tundsin kuidas ma jälle vaikselt naeratasin. Carlisle peatus. Me olime imeilusa kose ääres. Kosk langes veel vähemalt 10 meetsid alla poole. Me olime kaljunukil, kus kosk meid mööda langes. Päikeseloojang tegi selle veel ilusamaks.
„See on imeilus,“ vastasin ja vaatasin Carlisle’le otsa.
„Mhm,“ pomises ta ja vaatas mulle sügavalt silma. „ Aga ma tean midagi, mis on palju ilusam, kui see vaade.“
„Kahtlen. Mis see on?“ küsisin ma, teades, et sellest vaatest on ilusam vaid tema ise.
„Sina,“ ütles ta ja surus oma huuled vastu mu laupa.
Ma tundsin kuidas ta käed mulle ümber piha pani. Ma panin oma pea vastu ta rinda ja ohkasin vaikselt. See hetk muutus iga hetkega järest täisulikumaks. Mu käes toetus tema rinnale ja ma vaatasin üles. Ta naaldus vaikselt alla poole ja surus oma huuled minu omadele. Ümbritsev maailm kadus ja minu jaoks oli alles vaid Carlisle. Tema käed ümber mu piha ja tema huuled õrnalt minu omade vastas. Ma panin oma käes ümber ta kaela ja tõmbasin teda lähemale ja suudlesin vastu. Sel hetkel tundsin ma, et ma olen täielik. Ma soovisin, et see hetk kestaks igavesti, et ma saaks teda igavesti siin suudelda, et tema käed oleks igavesti minu ümber.
Hetke pärast, mis tundus minu jaoks liigagi kiirest, tõmbus ta eemale. Ta näol oli ilme, mis väljendas selgelt, kui õnnelik ta oli. Sa oli sama õnnelik nagu mina.
„Ma armastan sind. Olen alati armastanud ja armastan alati,“ lausus ta vaiksel ja suudles mind uuesti. Sel korral tõmbusin mina eemale.
„Ma armastan sind rohkem.“
„Kahtlen. Pole võimalik armastada kedagi rohkem, kui mina sind,“ ütles ta vaikselt ja surus oma huuled vastu mu laupa, vastu mu põske ja lõpuks taas vastu mu huuli. Ma tõmbusin jälle eemale.
„Mm, nagu näha, siis ma tõestasin just vastu pidist,“ laususin ma vaikselt ja suudlesin teda. Ta vaid naeris vaikselt ja suudles mind vastu.
„Ma armastan sind, igavesti,“ sosistas ta vaikselt minu huulte vastas. Ma oleks talle vastanud, aga ma lihtsalt ei suutnud tema huultest eemale tõmbuda. Kuid ta tõmbus lõpuks eemale ja ütles mulle vaikselt: „ Mis sa arvad ujumisest? Ookeani rand on kõigest poole kilomeetri kaugusel“
Ma noogutasin vaikselt ja ta tõstis mind järsku enda kätele.
„Kuule, ma saan ise ka joosta.“
„Tõsi, aga mulle meeldib, kui sa mulle lähedamal oled,“ vastas ta vaikselt ja hakkas jooksma. Randa jõudes pani ta mind maha. Hetkeks muutusin ma närvilisemaks, kui mulle meenus, et meil pole ujumis riideid. Kuid Carlisle oli mu hingesugulane, temaga koos olles ei ole mul tarvis midagi karta. Me asetasime oma riided ühele puutüvele, võtsime kätest kinni ja suundusime ookeani poole kui me olime rinnani veest pöörast ma mind nii, et ma oleks näoga tema poole. Ta pani oma käes ümber mu piha ja ma asetasin enda omad automaatselt ümber tema kaela.
„Ma armastan sind,“ sosistas ta mulle vaikselt ja asetas enda huuled taas minu omadele. Terve maailm kadus peale Carlisle. Tema käed ümber mu piha ja tema huuled minu omade vastas. See oli kõik mida ma olin tahtnud, ja ma tahtsin, et see jääks nii igavesti.
Ma ohkasin vaikselt. Carlisle’il oli 2 päevane vahetus. Iga kord, kui ta minust eemal oli, oli mul tunne nagu ma poleks täielik, nagu mingi osa minust oleks tema juures. Ma tõusin voodist ja kõndisin aeglaselt alumisele korrusele. Edward oli taaskord klaveri taga ja mängis. Ma istusin vaikselt tugitoolile ja kuulasin kuidas Edward mängis. Ma nägin laua peal Romeo ja Julia raamatut. 3 päeva tagasi olime me seda koos Carlislega koos lugenud. Kui ta oma käe ümber mu õlgade asetas oli see ilmselt minu elu kõige õnnelikum hetk. Iga kord kui ta mind puudutas oli mul tunne nagu hakkaks mu seisev süda uuesti lööma. Taaskord ma mõtlesin Carlisle peale. Ma tahtsin, et ta juba koju jõuaks. Ma igatsesin teda ja lootsin, et kui ta koju jõuab loeme me jälle Romeot ja Juliat edasi. Iga kord, kui me midagi koos tegime ja üksteise läheduses olime tundsin ma end õnneliku ja täielikuna. See oli väga imelik tunne minu jaoks. Ma ei osanud sellele nime panna.
„Armastus,“ segas Edward mu mõtetele vahele.
„Mida sa ütlesid?“ küsisin ma pead tema poole pöörates.
Ma nägin kuidas ta muigas. „Armastus. See on selle tunde nimi.“ Edward pööras enda tähelepanu jälle klaverile.
Armastus. Sellele olin ma mitu korda mõelnud. Kuid see ei saanud olla armastus. Armastus on vastastikune, ja ma olin endas täiesti kindel, et Carlisle mind ei armasta. Ta on minu jaoks liiga täisulik, liiga hea. Ma olin kindel, et ma pole tema jaoks piisavalt hea. Ta ei saanud mind armastada, seega, ei ole võimalik, et mina teda armastasin. Kuid teist nime ma sellele tundele panna ei osanud.
„Esme!“ Edward segas jälle mu mõtetele vahele.
„Mis on?“
„Äkki vahetad oma mõtete kanalit. Sa ajad mind juba hulluks,“ vastas Edward silmi pööritades.
„Mida? See on ju tõsi,“ ütlesin ma vaikselt. Ma lootsin, et kurbus mu hääles liialt välja ei paista.
„Kas sa oled selles täiesti kindel?“ Ma nägin jälle kuidas Edward muigas.
„Jah, ma olen selles täiesti kindel. Inimene nagu Carlisle ei saa armastada mind.“
„Mina soovitaksin sul seda temalt küsida. Kes teab?!“ Edward muigas jälle, tõusis klaveri tagant püsi ja läks enda tuppa. „Ja muideks, Carlisle jõuab 15 minuti pärast koju,“ kuulsin ma ülevalt korruselt tema häält.
15 minutit venisid teo sammul. Ma vaatasin kella. Kell oli 19.25. 5 minuti pärast peaks Carlisle koju jõudma.
Ma kuulsin kuidas auto garaaži sisse sõitis ja kuidas Carlisle autost välja astus. Carlisle astus tuppa, ühes käes kohver, kus ta töö asjad sees olid ja teises käes musta värvi samet karb. Ma vaatasin talle otsa ja naeratasin. Ta naeratas vastu. Ta viis oma kohvri oma kabineti ja tuli siis tagasi elutuppa. Ta istus minu kõrvale.
„Ma tõin sulle midagi,“ lausus ta väga vaikselt ja ulatas mulle musta värvi samet karbi. Ma võtsin selle vaikides kätte ja avasin selle. Selle sees oli hõbedane kaelakett, ripatsiteks olid 3 rubiinidest südand.
„Carlisle, sa poleks pidanud.“
„Aga ma tahtsin. Ma nägin seda poe aknal ja mõtlesin, et see sobiks sulle. Kas sulle meeldib?“ küsis ta vaikselt.
„See on imeilus,“ ütlesin ma vaikselt ja naeratasin talle.
Carlisle võttis õrnalt kaelaketi, ma tõstsin juuksed üles ja ta pani selle mulle kaela.
„See sobib sulle,“ lausus ta vaikselt ja naeratas. „Mis sa arvad, kas loeme edasi, kust eile pooleli jäi?“
Ma noogutasin vaikselt ja ta võttis laua pealt raamatu ja avas selle. Ta võttis selle kätte nii, et me mõlemad saaks seda lugeda. Me saime vaevalt tund aega lugeda kui raamat läbi sai. Ma olin natuke kurb. Kas ta tahab veel midagi lugeda või tahab ta nüüd üksi olla?
„Ja tänaseks õhtuks ongi lugemine läbi,“ ütles ta vaikselt ja naeratas. Ma muutusin natuke kurvaks. Aga ma olin oodanud, et ta tahab üksi olla.
„Ma arvan, et ma lähen jahile. Tahad ka tulla?“ küsis ta ebakindlalt. Kohe kui ta oli seda küsinud tundsin ma end jälle rõõmsamana. Ta ei tahtnudki üksi, ega minust eemal olla.
„Muidugi, ma pole peaaegu 2 nädalat jahil käinud,“ ütlesin ma ja naeratasin talle taas.
Me kõndisime vaikselt majast välja. Kui me olime metsa piirile jõudnud võttis Carlisle mul vaikselt käest kinni. Sel hetkel olin ma õnnelik, et mu südame löögid ei saa reeta, kui õnnelik ma olen. Me jooksime kuni tundsime põdrakarja lõhna. Ta lasi mul vaikselt käest lahti, et me saaks mõlemad endale põdra püüda. Tegelikult püüdsime me mõlemad kokku 5 põtra. Peale seda, kui me olime põtrade laibad ära peitnud hakkasime me tagasi kodu poole kõndima. Meil kummalgi ei olnud kuhugi kiire ja me jalutasime, inimkiirusel.
„Kas tahad midagi imeilusat näha? See on siit vaid paari kilomeetri kaugusel. Sinna minek ei võta kaua aega.“ Carlisle paistis pisut kõhklev, kui ta seda küsis, nagu ta oleks kartnud, et ma lükkan ta kutse tagasi.
„Muidugi, juhata mind,“ vastasin ja ei saanud panna vastu sunnile talle taaskord naeratada.
Ta võttis mu käe ja me jooksime. Mets möödus meist kiiresti. Ma nägin päris mitut põdrakarja ja mitut luuravat puumat. Ma vaatasin Carlisle ja minu ühendatud käsi ja tundsin kuidas ma jälle vaikselt naeratasin. Carlisle peatus. Me olime imeilusa kose ääres. Kosk langes veel vähemalt 10 meetsid alla poole. Me olime kaljunukil, kus kosk meid mööda langes. Päikeseloojang tegi selle veel ilusamaks.
„See on imeilus,“ vastasin ja vaatasin Carlisle’le otsa.
„Mhm,“ pomises ta ja vaatas mulle sügavalt silma. „ Aga ma tean midagi, mis on palju ilusam, kui see vaade.“
„Kahtlen. Mis see on?“ küsisin ma, teades, et sellest vaatest on ilusam vaid tema ise.
„Sina,“ ütles ta ja surus oma huuled vastu mu laupa.
Ma tundsin kuidas ta käed mulle ümber piha pani. Ma panin oma pea vastu ta rinda ja ohkasin vaikselt. See hetk muutus iga hetkega järest täisulikumaks. Mu käes toetus tema rinnale ja ma vaatasin üles. Ta naaldus vaikselt alla poole ja surus oma huuled minu omadele. Ümbritsev maailm kadus ja minu jaoks oli alles vaid Carlisle. Tema käed ümber mu piha ja tema huuled õrnalt minu omade vastas. Ma panin oma käes ümber ta kaela ja tõmbasin teda lähemale ja suudlesin vastu. Sel hetkel tundsin ma, et ma olen täielik. Ma soovisin, et see hetk kestaks igavesti, et ma saaks teda igavesti siin suudelda, et tema käed oleks igavesti minu ümber.
Hetke pärast, mis tundus minu jaoks liigagi kiirest, tõmbus ta eemale. Ta näol oli ilme, mis väljendas selgelt, kui õnnelik ta oli. Sa oli sama õnnelik nagu mina.
„Ma armastan sind. Olen alati armastanud ja armastan alati,“ lausus ta vaiksel ja suudles mind uuesti. Sel korral tõmbusin mina eemale.
„Ma armastan sind rohkem.“
„Kahtlen. Pole võimalik armastada kedagi rohkem, kui mina sind,“ ütles ta vaikselt ja surus oma huuled vastu mu laupa, vastu mu põske ja lõpuks taas vastu mu huuli. Ma tõmbusin jälle eemale.
„Mm, nagu näha, siis ma tõestasin just vastu pidist,“ laususin ma vaikselt ja suudlesin teda. Ta vaid naeris vaikselt ja suudles mind vastu.
„Ma armastan sind, igavesti,“ sosistas ta vaikselt minu huulte vastas. Ma oleks talle vastanud, aga ma lihtsalt ei suutnud tema huultest eemale tõmbuda. Kuid ta tõmbus lõpuks eemale ja ütles mulle vaikselt: „ Mis sa arvad ujumisest? Ookeani rand on kõigest poole kilomeetri kaugusel“
Ma noogutasin vaikselt ja ta tõstis mind järsku enda kätele.
„Kuule, ma saan ise ka joosta.“
„Tõsi, aga mulle meeldib, kui sa mulle lähedamal oled,“ vastas ta vaikselt ja hakkas jooksma. Randa jõudes pani ta mind maha. Hetkeks muutusin ma närvilisemaks, kui mulle meenus, et meil pole ujumis riideid. Kuid Carlisle oli mu hingesugulane, temaga koos olles ei ole mul tarvis midagi karta. Me asetasime oma riided ühele puutüvele, võtsime kätest kinni ja suundusime ookeani poole kui me olime rinnani veest pöörast ma mind nii, et ma oleks näoga tema poole. Ta pani oma käes ümber mu piha ja ma asetasin enda omad automaatselt ümber tema kaela.
„Ma armastan sind,“ sosistas ta mulle vaikselt ja asetas enda huuled taas minu omadele. Terve maailm kadus peale Carlisle. Tema käed ümber mu piha ja tema huuled minu omade vastas. See oli kõik mida ma olin tahtnud, ja ma tahtsin, et see jääks nii igavesti.
Twilight♥- Videviku Fänn
- Postituste arv : 555
Vanus : 27
Asukoht : Viljandi
Liitunud : 08/12/2009
Re: Carlisle ja Esme
by Twilight♥ Esm 1 Märts - 15:07
Kirjutasin ühe ingliskeelse jutu ka Carlisle'st ja Esme'st 
I opened a door slightly and walk into my bedroom. I saw Esme, sitting on sofa and read "A tale of two kitties". It was her favourite book. When I walked in, she sat up and run toward me. I wrapped my arms around her waist and laid a gentel kiss to her neck.
"Hey sweety," I said and stroke her hairs.
"Hi." Esme answered and wrapped her arms around my neck.
"I missed you. Two days shifts's are way to long. I hate when I have to be away from you.
"So do I honey, so do I," she answered.
I cupped her face and kissed her lightly.
After a long moment Esme pulled away and smile.
"I love you," I murmured and kissed her again.
"I love you, too. Forever and ever."
I picked her up pridal style and laid her into the bed. I laid next to her. Esme put her head onto my cheast and I felt how he smile.
I inhaled her scent. Esme smelled like roses and tulips. My favourite scent in the world.
We laid in bed for hours, Esmes head on my chest and my arms around her.
I still remembered our first kiss.
We were hunting. It's been only three weeks since her transformation. I quit my job, to help her to get used to vampire life. And I don't regrett it. I really enjoyed the time I spent wiht her.
After she was done with drinking we walked slowly toward the house.
I turned my face and look in to her eyes.
" Do you want to see something beautiful? It's only few miles from here," I asked her.
"Sure, just lead my there."
I took her hand and started to run.
After a minute we were in the forest, next to a beautiful waterfall.
"How did you find this place?" she asked.
" I was just hunting one day when I saw it. And this is, as a matter of fact, second time when I come to here."
"It's beautiful," Esme sighed and turned to look into my eyes.
" Quite, but I know something way more beautiful."
"I really doubt. What is it?"
"You." And with this word i pressed my lips gentely to hers.
She froze. When she didn't kiss me back I started to pull away. But before I could get to far away for her lips she wrapped her arms aroun my neck , tugged my closer and kissed me.
After a moment I pulled away.
" I love you. Forever," I whispered and wrapper my arms around her waist.
"I've love you since I first met you. Ten years ago," Esme answered and kissed me again.
"What are you thinking about?" Esme asked and pulled my out of my memoryes.
"You, and about how much I love you," I answered and kissed her passionetly.
"I love you, too," she said against my lips. " Forever."
PS: See, mis on kaldkirjas on nagu mälestus
I opened a door slightly and walk into my bedroom. I saw Esme, sitting on sofa and read "A tale of two kitties". It was her favourite book. When I walked in, she sat up and run toward me. I wrapped my arms around her waist and laid a gentel kiss to her neck.
"Hey sweety," I said and stroke her hairs.
"Hi." Esme answered and wrapped her arms around my neck.
"I missed you. Two days shifts's are way to long. I hate when I have to be away from you.
"So do I honey, so do I," she answered.
I cupped her face and kissed her lightly.
After a long moment Esme pulled away and smile.
"I love you," I murmured and kissed her again.
"I love you, too. Forever and ever."
I picked her up pridal style and laid her into the bed. I laid next to her. Esme put her head onto my cheast and I felt how he smile.
I inhaled her scent. Esme smelled like roses and tulips. My favourite scent in the world.
We laid in bed for hours, Esmes head on my chest and my arms around her.
I still remembered our first kiss.
We were hunting. It's been only three weeks since her transformation. I quit my job, to help her to get used to vampire life. And I don't regrett it. I really enjoyed the time I spent wiht her.
After she was done with drinking we walked slowly toward the house.
I turned my face and look in to her eyes.
" Do you want to see something beautiful? It's only few miles from here," I asked her.
"Sure, just lead my there."
I took her hand and started to run.
After a minute we were in the forest, next to a beautiful waterfall.
"How did you find this place?" she asked.
" I was just hunting one day when I saw it. And this is, as a matter of fact, second time when I come to here."
"It's beautiful," Esme sighed and turned to look into my eyes.
" Quite, but I know something way more beautiful."
"I really doubt. What is it?"
"You." And with this word i pressed my lips gentely to hers.
She froze. When she didn't kiss me back I started to pull away. But before I could get to far away for her lips she wrapped her arms aroun my neck , tugged my closer and kissed me.
After a moment I pulled away.
" I love you. Forever," I whispered and wrapper my arms around her waist.
"I've love you since I first met you. Ten years ago," Esme answered and kissed me again.
"What are you thinking about?" Esme asked and pulled my out of my memoryes.
"You, and about how much I love you," I answered and kissed her passionetly.
"I love you, too," she said against my lips. " Forever."
PS: See, mis on kaldkirjas on nagu mälestus
Twilight♥- Videviku Fänn
- Postituste arv : 555
Vanus : 27
Asukoht : Viljandi
Liitunud : 08/12/2009
Re: Carlisle ja Esme
by Twilight♥ Nelj 11 Märts - 19:52
Veel üks ingliskeelne.
Esme's POV
I walked slowly throught the house. It was first day when Carlisle went to work into the Forks hospital. Kid's were out. They decided to hunt before school start tomorrow. It was a last day of summer. We moved into Forks only a week ago and I haven't even went out to see the town. So I decided to wisit Carlisle. I took my car keys and went to garage. I had a white Mercedes.
I drove quikly toward the hospital and went inside.
Nurse Ashley POV
'God, he is gorgeous,' I thougt when the new doctor first walked into the hospital. He's very pale and he has the most beautiful eyes. He's blond and looked very young. I knew, that other nurses were already ask him out, but he always decline.
I saw Dr.Cullen walking toward to his office. I was suddenly very nervous. I knew, that I was the most sexyest nurse in the hospital. He could never decline me. Do i decided to ask him out.
"Dr.Cullen!" I called him. He turned around.
"Yes, nurse?" he asked politely and looked into my face.
"I was just wondering, that maybe you want to go out after you finish your work. I can show you a town," I said and looked into his eyes.
" Im sorry, but I have to decline. I have plans already," he said. turn around and walk away.
How could he ever decline me. Im probalby the sexyest woman in the town. We belonged together.
I walked through the hospital when a woman walked in. She looked aroun and saw me. She walked toward me and said:
"Hello"
"Hello, can I help You?" I asked.
"Maybe, Im here to see someone."
"Just say me the name and I can show you the way."
"Carlisle Cullen," she said and smile.
"Oh, you know Dr.Cullen?" I asked. She's problaby his cousin. They look quite alike.
"Quite well. You?"
"Well I saw him first time today. I asked him out, but he said he already have plans. But Im sure, if I ask again then he agree," I said, and I saw her smirking, "May I ask your name?"
"Esme, and good luck."
"Good luck? For what?" I asked confused.
"For asking Dr.Cullen out," she answered and smirk ," Anyway, may I see Dr.Cullen now?"
"Sure, I show you the way."
Carlisle POV
I sat down. It was my first day at work and female doctors and nurses are already get on my nerves. I missed Esme already. I love her, more than anything. But I like helping peoples. Besides we have all eternity. I wish I could see her already, but my shift last 4 more hours.
Suddenly I catch my favourite scent in the world. Esme was here, in the hospital. I heard Esme and one of the nurses walked toward my office. I decided that I show to nurse, that Im already taken. I heard a knock. I opened a door before nurse could leave. It was Ashley, the one who asked me out before. I decided to show to the nurse, that Im already taken.
"Esme," I said as lovingly as I could.
"Hi Carlisle," Esme answerd and before nurse could go away I wrapped my arms aroud her waist and kissed her passionetly. Esme put her arms around my neck. I had to pull away or I couldn't control my self any longer. We're going to end this kiss into my office.
I turn around and looked into her face.
"Thank you for leading Esme to my office," I said politely.
"Sure, anytime. Are you to like together or something?"
"You could say that. Were married," I answered and kissed Esme's hand.
"Oh, ok. I think I should go now. Bye Esme, Dr.Cullen." And with those words she disappeared.
I pulled Esme into my office. As soon as I closed the door Esme pulled me against her and kissed me.
"I missed you," I whispered against her lips.
" I missed you too, so much."
I pushed Esme gentely againts the wall and kissed her even more passionetly than before.
"I love you, more than anything," she murmured against my lips.
I kissed her neck and answered :" I love you too, more than anything in the world."
Esme's POV
I walked slowly throught the house. It was first day when Carlisle went to work into the Forks hospital. Kid's were out. They decided to hunt before school start tomorrow. It was a last day of summer. We moved into Forks only a week ago and I haven't even went out to see the town. So I decided to wisit Carlisle. I took my car keys and went to garage. I had a white Mercedes.
I drove quikly toward the hospital and went inside.
Nurse Ashley POV
'God, he is gorgeous,' I thougt when the new doctor first walked into the hospital. He's very pale and he has the most beautiful eyes. He's blond and looked very young. I knew, that other nurses were already ask him out, but he always decline.
I saw Dr.Cullen walking toward to his office. I was suddenly very nervous. I knew, that I was the most sexyest nurse in the hospital. He could never decline me. Do i decided to ask him out.
"Dr.Cullen!" I called him. He turned around.
"Yes, nurse?" he asked politely and looked into my face.
"I was just wondering, that maybe you want to go out after you finish your work. I can show you a town," I said and looked into his eyes.
" Im sorry, but I have to decline. I have plans already," he said. turn around and walk away.
How could he ever decline me. Im probalby the sexyest woman in the town. We belonged together.
I walked through the hospital when a woman walked in. She looked aroun and saw me. She walked toward me and said:
"Hello"
"Hello, can I help You?" I asked.
"Maybe, Im here to see someone."
"Just say me the name and I can show you the way."
"Carlisle Cullen," she said and smile.
"Oh, you know Dr.Cullen?" I asked. She's problaby his cousin. They look quite alike.
"Quite well. You?"
"Well I saw him first time today. I asked him out, but he said he already have plans. But Im sure, if I ask again then he agree," I said, and I saw her smirking, "May I ask your name?"
"Esme, and good luck."
"Good luck? For what?" I asked confused.
"For asking Dr.Cullen out," she answered and smirk ," Anyway, may I see Dr.Cullen now?"
"Sure, I show you the way."
Carlisle POV
I sat down. It was my first day at work and female doctors and nurses are already get on my nerves. I missed Esme already. I love her, more than anything. But I like helping peoples. Besides we have all eternity. I wish I could see her already, but my shift last 4 more hours.
Suddenly I catch my favourite scent in the world. Esme was here, in the hospital. I heard Esme and one of the nurses walked toward my office. I decided that I show to nurse, that Im already taken. I heard a knock. I opened a door before nurse could leave. It was Ashley, the one who asked me out before. I decided to show to the nurse, that Im already taken.
"Esme," I said as lovingly as I could.
"Hi Carlisle," Esme answerd and before nurse could go away I wrapped my arms aroud her waist and kissed her passionetly. Esme put her arms around my neck. I had to pull away or I couldn't control my self any longer. We're going to end this kiss into my office.
I turn around and looked into her face.
"Thank you for leading Esme to my office," I said politely.
"Sure, anytime. Are you to like together or something?"
"You could say that. Were married," I answered and kissed Esme's hand.
"Oh, ok. I think I should go now. Bye Esme, Dr.Cullen." And with those words she disappeared.
I pulled Esme into my office. As soon as I closed the door Esme pulled me against her and kissed me.
"I missed you," I whispered against her lips.
" I missed you too, so much."
I pushed Esme gentely againts the wall and kissed her even more passionetly than before.
"I love you, more than anything," she murmured against my lips.
I kissed her neck and answered :" I love you too, more than anything in the world."
Twilight♥- Videviku Fänn
- Postituste arv : 555
Vanus : 27
Asukoht : Viljandi
Liitunud : 08/12/2009
Videviku Foorum :: Muu :: Omalooming
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele|
|
|