Kadunud mälestused

[Forever&Ever]

KADUNUD MÄLESTUSED

1 raamat .


1 peatükk .
„ Kõige kauni lõpp „

Kui tavaliselt algab lugu lausega „ elas kord kuri võõrasema „ , siis selles loos ei ole see ka väga võõras teema . Oli kaunis päev Washingtonis , aastal 1995 . Kevadine päike esimesel Aprillikuu päeval paistis haigla sünnitusosakonna neljanda korruse pisikesse palatisse . Esimest korda paitas päike pisikese tüdruku , Dorlence Abbey , pead. Tema järel pisikese poisi , kes aga suri mõni minut peale ema üsast väljumist . Tema nimeks oleks saanud Charlie , nagu oli ta isal ja vanaisal . Verivärske ema , Kelly Abbey Morris , suri sama päeva õhtul .
Päev peale naise ja poja surma sõitis Charlie koju oma kalli tütrekesega kellel oli ikka veel seljas vaid kollane kostüüm mis haiglas talle selga panti ja roheline tekk ümber. Tibukallane kombinee meeldis talle ikka öelda aga enam talle see sõna ei meeldinud. Teel ta kiikas vahest oma tütrele ja ohkas. Mis küll ta elust edasi saab ?
Koju jõudes helistas ta oma emale ja isale . Teatas kurva uudise ja heitis siis masendunult diivanile . Võttis tütre sülle ja nuttis tükk aega enne kui klimbi alla surus ja lõpuks ka käriseva hääle kuuldavale tõi .
„ Mis küll sinust saab ? Su ema on surnud , isal pole elu jaoks enam mõtet . Emapoolsed vanavanemad on mõlemad juba vanadekodus . Minu isa on surnud ja ema on liiga vana , et sinu eest hoolt kanda . Ka temal on varsti aeg vanadekodusse minna. Minul vendi ja õdesid pole. Sul jääb üle vaid oma emaõe tädi Elle Revendellile loota. Aga pea alati meeles , su ema Kelly Abbey Morris ootas sind nii väga ja su isa , Charlie Morris armastab ja igatseb sind igavesti . Nüüd on aga aeg kus sa pead minema , mina ei suuda sinu eest hoolt kanda. „
Siis tegi ta pisikese musi tütrekese pealaele ja läks teise tuppa. Tagasi tuli oli tal käes pisike pruun nahast kohver. Sinna sisse pani ta raamitud pildi millel oli tema ise koos emaga . Noored ja õnnelikud. Pikkade punakate juustega Kelly Abbey naeratamas , käes sügislehtede kimp ja tema kõrval pikk ja kõhna mustade juustega Charlie. Pildi kõrvale pani ta kaelakee . Lille ripats punaste kivikestega . Enda mälestuseks leidis ta vaid musta lipsu mis sel hetkel talle isegi talle imelik ei tundunud .
Tagatoast leidis ta pisikese roosa kootud mütsi mis oli Dorlence Abbeyle natuke suur.
„ Su emme kudus selle kui sa tal kõhus olid , kallis Abbey . „ lausus ta nagu vana rahu ise.
Veel oli tal käes sinine kampsik ja pisikesed rohelised papud.
„ Need papud olid kunagi minu omad ja selle kampsuni kudus su emme sinu vennale . „
Enne lahkumist Charlie võttis külmikust paki piima ja soojendas pool pakist ära . Pani pisikesse lutipudelisse ja andis Abbyle süüa.
„ Nüüd sa enam kunagi siia ei tule , ma tean seda . Ma loodan , et kunagi sa saad oma pere ja oled õnnelik nagu mina ja sinu emme . Ma armastan sind , iludus , sul on emme silmad , rohelised ja suured , ning minu kulmud . Nina on sul pisike , vanaema järgi. Lähme , tädi ootab.“
Veel üks telefonikõne ja tuligi ette pikk sõit Halfway linna . Tee oli pikk ja sinna sisse jäid ka mõned pikemad teatused ja öö hotellis. Ainus kord kus Charlie magas peale haigast tulekut . Kuigi ta oli ikka väsinud . Ja lõpuks nad jõudsidki pärale , Halfway linn . Sel hetkel , õhtul hilja juba nagu väljasurnud . Vaid mõned pidutsevad noored.
„ Ma armastan sind , Abbey . Minu Dorlence Abbey Morris . „ Need olid viimased sõnad mis Charlie oma tütrele ütles .


2.Peatükk.
„ Aastad , mis täis valu ja piinu .“

Aastatega kasvas pisike Abbey suureks ja kauniks. Oma koolis kohe kindlasti kauneimaks , kuid ükski poiss ei julgenud talle sõnakesti öelda tema täditütre pärast. Tema uueks pereks sai perekond Revendell . Tema tädi Elle , lühike ja veidi pontsakam , veidi lokkis heledate juustega . Karm ja nõudlik . Onu Volle Revendell . Pikem kui tädi ja kõhnem ka . Tema oli natuke ükskõiksem Abbey suhtes ja ei nõundud peale puhtuse ja rahu erilist midagi. Lisaks sai ta ka toakaaslase , täditütre Mery – Ly Revendelli . Tema oli pikk ja kõhna , heledapäine ja ennast täis. Uhkustav ja tähelepanu nõudev . Tark ta just polnud. Veel oli neil ka poeg , Tomias Revendell . Tema oli keskmist kasvu tumedapäine . Tark ja aktiivne . Targutaja .
Tuba oli jagatud nii , et Abbeyle jäi tema voodi , pisike öökapp ja vana laud . Mery-Ly sai suure kaheinimese pehme voodi , laua , kolm kappi ja peeglilaua . Arvuti mis oli õppimislaual kuulus täielikult Mery-Ly´le . Abbey sai arvutit kasutada ainult koolitööde jaoks .
Kõrvaltoas oli tädi ja onu magamiskoht ja nende kõrval omakorda Tomiase tuba . Abbeyl lubati käija ainult tema toas , köögis ja suures toas . Tädi tuba ja puhketuba oli temale keelatud.
Läbi sai ta ainult onuga . Temaga sai ta vahel rääkida aga ainult mitte vanematest . Tädi keelas selle ära. Abbey teadis vaid seda, et ta vanemad surid. Ema kohe peale tema sündi ja isa jõi ennast peale ema surma maha . Tädi päevad läbi kamandas teda ja nõudis palju. Söögi tegemine oli Abbey rida . Koristuspäeval jäid kõik toad peale tädi toa ja puhkeruumi teame peale. Kui peod olid siis tema jäi koju koristama .Mery-Lyga ta ei saanud üldse läbi. Mery oli koolis popp ja kuna tema ei lubanud kellegil Abbeyga läbi käija siis polnud tal ka sõpru. Tomias koolis ei teinud Abbeyst väljagi aga kodus muutkui kõnnib Abbey järel ja lööb külge. Kui asi üle piiri läheb käratab Abbey jälle „ Tomias ! Me oleme sugulased ! Lõpeta ära . „
Ta oli kohutavalt ilus tüdruk , kõik imetlesid teda sisimas . Kõik tahtsid temaga rääkida ja olla tema sõbraks kuid Mery keelas selle ära. Riided olid tal kas Mery vana riided millele ta ise õmmeldes lisa tõi või mõni soodustuseda tädi ostetud riie mille ta sai sünnipäevaks või jõuludeks, kuid tavaliselt juhtus seda väga harva .

3.Peatükk
„ Sünnipäev , masendav.“


Jõudis kätte päev , 1. aprill , mil sai Dorlence Abbey Morris juba 13 aasta vanuseks. Hommikul , kalendrisse vaadates avastas ta oma sünnipäeva laupäevasel päeval. Koristuspäev . Midagi enamat polnudki loota. Ta ärkas , pani riided selga , kammis ruttu juuksed ja läks sööki tegema.
„ Noh , kas sünnipäevalaps tuli mulle süüa tegema ? Kuna sinu sünnipäev , siis teed ise muffineid . Vaata , et kauss täis saaks. Kõht on väga tühi. Sünnipäeva puhul võin ma ise Tomiase toa ära koristada aga muud erilist midagi . Ajhaa , onu hankis sulle kingi ka. See on kamina peal.“
Tüüpiline , Abbey teeb ise enda sünnipäeval muffineid . Ise saab heal juhul ühe. Kingitus ka midagi erilist ei tohiks olla. Ja muidugi , ei olnudki . Kaminale oli pandud pastakate kolmplekt , eelmise nädala soodukaga saadud . Kaks sinist , üks punane ja üks must pastakas. Loomulikult , mida tal paremat loota oli ?
„ Aitähh , mul hakkasidki pastakad otsa saama . „ Tänad Abbey viisakalt .
„ Ma olen alati öelnud , sulle läheb vaja praktilisi asju , Abbey . Siis saad aru , et elu pole lust ja lillepidu .“ Manitses tädi taas.
Praktilist , tema suust kõlas see nii loogiliselt. Aga kas Meryle kingitud punased tikk-kontsaga kingad ja kolm DVDd olid praktilised ? Mery on 14 , varsti saamas 15 . Ja ta käib koolis tikk-kontstega kingadega . Loogiline .
„ Õnne , täditütar. Põrandad pestud ? „ Naeris Mery kui kööki astus .

Tema järel tulid ka onu ja Tomias.
„ Mery , sa võiksid natuke viisakam olla . Palju õnne Abbey ! „ , ütles onu ükskõikselt ja naeratust teeseldes.
„ Õnne , õnne jah . Muffinid valmis ? Mul on nälg ! „ Virises Tomias.
„ Varsti saavad valmis , oodake natuke . „ ütles Abbey kurval toonil , südames veel kurvemad lood kui ta välja näitas.
„ Siis tee kiiremini ! „ Nöökis tädi.
Kui muffinid valmis said , läksid kõik oma kohtadele laua taha . Muffinid kadusid minutiga . Abbey ise ei söönud ühtegi .
Peale lõunast koristust küsis Abbey end natukeseks jalutuskäigule vabaks . Tal oli vaja aega mõelda. „ Ma olen kolmteist ! „ , mõtles Abbey , „ Ma ei tea isegi oma vanemate nimesid , mul pole neist pilte ega mälestust . Ma tean vaid , et nad surid . „
Tagasi jõudes pani ta jope varna , võttis julguse kokku ja läks puhketoa poole. Tädi ja Mery vaatasid all telekat ja vestlesid poe uutest soodusmüükidest . Tomias oli oma toas ja laulis mingi räppari järgi. Onu oli arvatavasti puhketoas. Abbey avas ettevaatlikult ukse ja läks kiiresti ja vaikselt sisse.
Onu tõstis kiirelt pilgi ja vaatas Abbeyle suurte silmadega otsa .
„ Dorlence Abbey ! Kes sind siia lubas ? Kui tädi kuuleb on sinuga jokk . Mis sind siia tõi ? „
Alguses ei pööranud Abbey onule tähelepanu vaid jälgis kõiki neid raamatutevirna . Ta oli alati enda raamaturiiulit soovinud ja raamatuid ka . Siis ta sai aru , et oli liiga kaua vaikinud ja vastas.
„ Kas ma istuda tohin ? Ma ei küsinud luba . Ma tahaksin küsida .... oma ema ja isa kohta. „
„ Oh sind , kallis Abbey „ , ta ütles esimest korda , kallis Abbey , „ ma tahaksin rääkida , tõesti tahaksin aga enne pean tükk aega tädit moosima . Mul on sulle palju rääkida . Hetkel ei saa ma sulle erilist öeda. Tõesti , sa oled juba 13 , aga ei tea midagi . Ma luban , küsin öösel tädilt luba ja siis räägin . Praegu saan vaid öelda , et su vanemad olid kohutavalt targad , ilusad ja toredad inimesed . Ja kallis Abbey , sul on su ema silmad ! Suured ja rohelised . Nii ilusad . Nüüd aga , lahku enne kui tädi tuleb . „
Abbey lahkus ja kohe uksetaha jõudes laskus ta maha rätsepistesse.
„ MUL ON MU EMA SILMAD ! „ mõtles ta .
Siis jooksis ta vannituppa peegli ette . Ta imetles end tükk aega . Uuris ja puuris on silmi ja muutkui kordas endale „ mu ema silmad , emme silmad , tema silmad „ .



Kuidas algus tundub ? Ma ise pole väga rahul ja vb muudan midagi .

[TwilightForeva-]

Väga hea on .. See ajas mind nutma

[Forever&Ever]

Tore , kui sulle meeldis. Soovitusi ? Peaksin midagi muutma esimeses peatükis ?

[HANNNA]

muutma küll mitte, super hea. jätka

[TwilightForeva-]

ei peaks jah midagi muutma ,, jätka

[Forever&Ever]

Jätkan siis . Tore on positiivset tagasisidet saada , kuna ma ise kartsin täielikku läbikukkumist .

[Forever&Ever]

Ausalt , mulle endale väga järg ei meeldi. Midagi tähtsat on puudu . Kuidas tundub ? Neljandat peatükki pole veel alustanud . Kirjutan koheselt seda mis esimesena pähe tuleb ilma läbi mõtlematta . Muidu ma muutkui muudaks ja uuendaks . Aga hetkel on norm ?

[Forever&Ever]

Minu kujutlus Abbeyst .

[Forever&Ever]

4.Peatükk
„ Mina , mina ise „

Abbey vaatas ennast peeglist .
„ Mul on rohelised suured silmad , ema silmad. Pikad pruunikas-punakad juuksed . Pisike nöbinina . Ma olen päris pikk ja kõhna . Ei tea kelle nina mul on ? Kelle juuksed ? Kellelt suu ? Kelle oma ma tegelikult olin ? „ mõtles ta.
„ Abbey , ma tahan vetsu !“ röökis Mery ukse taga. „Mida sa ilutsed , ise oled kohutav !“
„ Ma pole kohutav , mul on ema silmad !“ mõtles ta jälle.
Siis lahkus ta aeglaselt , Mery tormas ise vetsu . Abbey seadis sammud oma tuppa voodi poole. „Lugemisaeg , ema silmadega . „ mõtles ta taas. Ema silmadest mõtlemine meeldis talle , üle tüki aja midagi erilist tema elus.
Õhtul kuulis ta tädi ja onu tüli. Mery magas . Onu ja tädi karjusid üksteise võidu Abbey vanemate kohta. Onu jäi peale ja lõpuks lausus tädi , Abbyle vaevukuuldavalt.
„ Okey , sa räägid aga kõige minimaalsemalt. Nimi , surm , tema vanavanemad , isa kaasa antud asjad mälestuseks . Mitte midagi üleliigset . „
Just seda sõna Abbey ootas juba kolmateist aastat . „ Isa kaasa antus asjad.“ Seda oligi vaja .


Järgmisel päeval , pühapäeva hommikul , kutsus onu Abbey puhkeruumi. Istus maha ja võttis
sahtlist pisikese pruuni nahast kohvri . Pigem meenutas see suurt karpi kui pisikest kohvrit. Siis tõmbas ta kopsud õhku täis , ohkas sügavalt ja alustas vurnal .
„ Sinu isa nimi oli Charlie Morris . Kui sina sündisid oli ta 24 aastane . Töötas Washingtonis pisikeses elektritarvete poes . Ema oli Kelly Abbey Ventel . Peale abiellumist Kelly Abbey Morris. Sinu sündimise ajal oli ta 21 aastane . Abiellisid nad siis kui Kelly Abbey oli 19 aastane . Nad ootasid sind ja lobisesid sinust palju. Lisaks sinule sündis ka poeg aga tema suri paar minutit peale ilmale tulekut. Su ema suri mõni tund peale sinu sündi. Isa tõi su meie juurde . Ise lahkus tagasi Washingtoni kus ta hiljem suri. Surma põhjust me tegelikult ei tea aga joomise tõttu ta ei surnud. Su emapoolsed vanavanemad olid siis vanadekodus ja seal surid loomulikku surma. Isapoolne vanaisa suri juba siis kui su isa oli noor , südamerabandusse. Vanaema aga suri vanadekodus . Sul pole peale meie rohkem sugulasi. Isa valis sulle nime siia sõites. Siin on sinu asjad mis isa sulle kaasa tõi.“
Siis andis ta Abbeyle pisikese kohvri. Abbey avas selle . Seal oli pildiraam tema vanemate pildiga . „ Tõesti , mul on ema silmad „ mõtles ta. Veel leidis ta sealt lille ripatsiga kaelakee mille ta kohe kaela pani ja musta lipsu .
„ Siin on ka roosa kootud müts ja sinine kampsun . Need olid sul seljas. Arvatavasti su ema tegi need . Ta oli suur käsitöö huviline ja kudus hästi „.
Abbey võttis asjad , läks ukse juurde .
„ Aitähh onu ! „ ütles ta ja jooksis oma tuppa.

Järgmised päevad peale kooli uudistas ta kohvri kallal , imetles pilti oma emast ja isast. Kaelakeed kandis ta kodu aeg ja isa lips on tal pildi ees öökapil.
„ Emme ja issi . Lõpuks ometi te olete siin . „ sosistas ta pildile iga õhtu enne magamaminekut .
„ MA IGATSEN TEID VÄGA !“

[TwilightForeva-]

niiihea,, edasi

[Forever&Ever]

Kas sulle tõesti meeldib ? Ma tõesti ei kujutanud ette , et meeldib. Loe ka mu teist "raamatut" . Selle alustasin eelmisel aastal aga idee edasi kirjutada ja muuta tuli paar päeva tagasi.

[Forever&Ever]

5.Peatükk
„ Kõik ilus on koheselt rikutud.“

„ Dorlence Abbey Morris ! Mida sa jälle unistad seal oma toas ! Ma teadsin , et see teadmine rikub su ära ja teeb laisaks. Sa oled oma töödega hiljaks jäänud. Kohe tulevad kallis Mery ja Tomias loomaaiast ja sul pole söök tehtud ! Kohe marss alla ja olgu pannkoogid olla ! Ma teeks kõike , et su peast need tobedad emme-issi-olete-kallid mõtted välja saada. Sa unistad ja unustad ennast pesema ja töök kõrbeb ka viimasel ajal liiga tihti põhja . Kooli lõpuni on kaks nädalat ja ära lase oma õppimist alla .“
Oeh , viimasel ajal ajab ka mind Elle jutt ohkama . Kallis Abbey sa lõpuks ometi oma vanemate nimed teada ja nüüd nöögib tädi kõikaeg tema kallal . Abbey vaatas veel viimast korda oma toa aknast välja . Pisikesed vihmapiisad plärtsatasid üksteise järel vastu klaasi . Tundusid nii rasked . Sama rasked nagu Abbey jalad mis ei tahtnud kuidagi voodilt tõusta . Need pisikesed ja rasked piisad tahtsid tungida ka Abbey silmile , et sealt rahulikult alla laskuda ja siis padja sisse kaduda .
Lõpuks võttis Abbey ennast kokku ja läks ukse poole.
„ Juba tulen tädi , mul on matemaatikaga raskusi.“ lausus Abbey raskelt , nutumaik kurgus .
„ Miks sa siis abi ei küsi ? Lehitse raamatut ja loe internetist . Ära mind ja onut sega . Meil on niigi raske sinuga koos elada . Oh plika , kuna sa taipad , et elu on raske ja vaja on ise tööd teha ja targaks saada „
Nende sõnade saatel läks Abbey vaikselt trepist alla köögi poole. Võttis kapist vajalikud asjad ja asus askeldama . Kui pannkoogitainas sai kokku segatud , asutsid uksest suure hooga sisse Mery-Ly ja Tomias.
„ Ema ! Me oleme tagasi !“ karjusid nad üksteise võidu .
„ Kullakesed ! Kuidas teil läks ? Kas saite kaelkirjakutele süüa anda ja ahve vaadata ? Ega keegi teid ei seganud ? „ jooksis tädi alla ja hingeldades paitas oma lapsukesi.
„ Igav oli , Mery muutkui sehmeldas ja eputas .“ nurises Tomias.
„ Nii lahe oli ! Me koos plikadega käisime kõik kohad läbi ja sõime nagu täiega jäätis ! Lihtsalt parim koolipäev .“ juubeldas Mery-Ly .
Abbey pani esimesi pannkooke pannile .
„ Noh , polegi veel valmis ?“ päris tädi kurjalt põrnitsedes . „ Kui sa nii jätkad , siis jääd oma vanemate pildist ilma ! Täna õhtuks võtan selle endale . „ Ja ta seadis sammud Abbey toa poole.
Abbey ohkas kurvalt ja hoidis pisaraid tagasi.
„ Noh kaunitar , kuidas sinul kodus oli ? Tahad , vaatame koos midagi põnevat ? Mul on toas megalt DVDsid . Tahad midagi romantilist või komöödiat ? Ma võin meile popkorni ka teha . Mul on toal lukk ka kui sa ei taha , et Mery meid segaks .“ alustas taas Tomias oma mõtetut sebimist .
„ Lõpeta , Tomias , me oleme sugulased ja sa oled kohutavalt tüütu.“ vaidles Abbey vastu ja puskles Tomiase kallistustest tagasi.
„ Ah , Tomias , lõpeta ometi ! Kuidas sa suudat tema poole vaadata ? Ta on meie täditütar ja lisaks veel kohutavalt vastik . Ta peaks mujale kolima . Saaks tast rahu.“ ägises Mery valmis olevaid pannkooke kugistades.
Abbey mõtles sel hetkel , kui tore oleks mujale kolida . Ära Mery ja tädi juurest . Kõigest eemale . Kaugele , kasvõi pilvede taha . Ja esimest korda mõtles ta surmast. Rahulik , piinadeta surm , ära kaugele vanemate juurde.

Enne magamajäämist vaatas ta kalendrisse. Homme on reede . Koolivaheajani on kaks nädalat aega . Siis ta keris end pehme teki sisse ja hakkas mõtlema oma eelmise mõtte üli pannkooke tehes . Surm . Midagi erilist , mis viiks mind emani . Midagi , millega saaks näha oma isa. Kaugele , kaugele pilvede tagusele maale , kus mu lõputul igatsusel oleks lõpp . Aga enne ta tahtis tagasi saada oma pildi mille tädi oli tõesti ära viinud . Ka lips oli kadunud . Kohvrit polnud voodi all. Ainult ema kee oli tal veel kaelas.
Abbey võttis kee kaelast ja vaatas seda. Pisike lilleke , igal lehekesel oli punane sädelev pärl . Ilus , meeletult kaunis tundus see siis. Midagi , mida ta tahtis elu lõpuni endale jätta. Ta pani kee uuesti kaela ja hakkas välja vaatama.
Väljas sadas ikka veel vihma. Vihmapiiskade vahelt oli näha naabermaja halli katust ja kaugel eemal olevat musta metsakogu . Mets , kus ta oli käinud vaid korra. Lasteaiaga jautamas . Mery sel päeval oli haige ja keegi ei kiusanud teda. See oli tal nii selgesti meeles , nagu oleks see eile juhtunud. Parim paik , kus ta kunagi on olnud . Sinna ta läheb vaheajal . Sinna , metsa, üksi ära .

[TwilightForeva-]

vääga heaa ootan järge

[Forever&Ever]

6.Peatükk
„ Mets, kus kadus kõik mis veel alles oli .“

Vaheajani oli jäänud vaid nädal. Abbey ei olnud veel oma kohvrit , pilti ja lipsu tagasi saanud . Tädi aina vingus tema kallal . Abbey ei suutnud enam ja tihti puhkes ta tädi silme all nutma, mille peale tädi kadus oma tuppa kus ta salaja kihistas ja kohvri veel sügavamale voodi alla ajas . Lõpuks see enam sügavamale ei ulatanud .
Abbey otsustas juba täna minna metsa . Tädi oli tema kallal jälle vingunud ja läks taaskord oma tuppa. Abbey jooksis alumisele korrusele. Pani oma T-särgi peale ka vana tumepruuni mantli ja jooksis välja. Peas oli mõte metsast ja tulevast sügisvaheajast . Vihma tibutas tasaselt . Mets tundus olevat nii kaugel , käeulatusest väljas , eemal kust seda oli nii raske kätte saada.



Kui lõpuks oli Abbey vaid mõne sammu kaugusel esimestest puudest , peatus ta. Tema mõtted olid lakanud tegutsemast. Pimedamaks hakkas minema. Kellast polnud tüdrukul aimugi. Tundus , nagu oleks ta jooksnud terve päeva , aga oodatud ööd polnud ju veel tulnudgi.
„Ma lihtsalt kõnnin ja kõnnin , kuni miski mu peatad.“ mõtles ta , ning avastas , et ütles selle välja.
Enne kõndima hakkamist vaatas ta veel korraks selja taha. Kaugemale jäänud teel polnud ühtegi autot ja ainult üks vanem mees jalutas oma pisikese pruuni taksikoeraga , kes Abbeyt jälgis ja valmistus uue loigu laskmiseks.
Abbey tõmbas korraga terve suure sõõmu värsket õhku oma kopsudesse , lasi selle siis aeglaselt välja ja hakkas sammuma. Ta kõndis , pea mõtetest tühi mööda metsa , puudutades kõiki puid mis talle ette jäid . Ühtäkki nägi ta eemal pisikest rebast. Ta saisatas ja laskus kiirelt rätsepistesse. Rebane , pisike ja noor , ei märganud teda vaid liikus tasaselt edasi oma teed.
Abbey mõtles , kas ta rebasel polnud oma vanemaid ? Kas ka rebane oli üksik ? Tal hakkas rabasest kahju. Korraks mõtles ta rebasele järgi joosta , kuid ajas selle mõtte kiire pearaputusega oma peast minema.
Oli möödunud juba rohkem kui tunnike , mets läks üha pimedamaks. Abbey lihtsalt istus ja vaatas ümberringi. Pisikesi oravaid , mööda hüppavaid halle jäneseid ja mõnda üksikut hirve kauguses. Mõtetes oli tal vaid oma ema.
Ta haaras käega kaela poole , mis oli tühi. Korraga tabas teda suur paanikahoog. Tema ema kaelakee oli kadunud. Ta tõusis ja raputas ennast , vaatas ümberringi ja hakkas metsaserva poole minema. Pea maas, otsides keed. Seda polnud näha. Ta puhkes nutma ja üritas pisarate vahelt leida maast punaste pärlitega keed. Lõpuks oli tal jõud kadunud , silmade eest läks täiesti mustaks ja ta lihtsalt vajus maha .

*

Kui Abbey silmad avas, nägi ta enda ees valget lage . Uni , pikk ja täis erinevaid valusähvatusi sai lõpuks läbi. Ta nägi oma ema . Ema , kes piinles valude käes opiruumis. Ta nägi kahte vastsündinut , tüdrukut ja poissi. Tüdruk karjus , poiss oli aga juba oma hingega hüvasti jätnud. Ta kuulis oma isa tumedat häält mis pisarate saatel ema rahustasid. Sel hetkel teda. Ta tundis kohutavat valu . Ja lõpuks ärkas ta silmitsedes lage , valget lage.
Ta tõusis rahulikult , vaadates ümberringi. Tema ees voodi jalutsis seisis tädi Elle , kelle kõrval oli noor heledapäine naine . Arvatavasti metõde. Siis tundis ta valu. Ta käe küljes olid erinevad voolikud ja ühed tulid välja ninast . Ta jalg oli lahases. Abbey avastas ennast valges pisikeses haiglatoas . Ta sinus mõte oli , „Kuidas ma siia sain?“
„Kallis Dorlence Abbey , miks sa metsa jooksid ?“ ütles tädi teeseldes kurba nägu , kuid ta ükskõike hääl reetis ta kohe.
„Ma tahtsin ära , mulle ei elada teadmatuses.“ vastas ta torisedes.
„Ära räägi nii . Onu ja rääkis sulle kõike . Me oleme alati tahtnud sulle head.“
„Ei , ei , ei . Te ei tahagi mind enda juurde. Ma tahan mujale. Kas mul tõesti rohkem sugulasi polegi kui ainult teie ?“ ta mõtetesse tuli väike lootusesäde.
„No tegelikult peaks olema aga sa jääd meie juurde.“ ütles tädi rangelt.
„Aga kui on siis ma ...“
„Ei . Puhka , ära aja endale lollusi kohe pähe ! „ ei lasknud tädi tal lõpetada ja lahkus koos metõega.
Abbey mõtles tükk aega tädi öeldule ja hakkas plaanima põgenemist. Kaugele . Väga kaugele ära. Kusagile kus ta saaks natuke rõõmsam olla.
Siis katsus ta oma kaela. Ikka tühi. Kõik mis tal veel emast alles oli , oli kadunud. Tal tulid taas rasked pisarad silmile . Ülejäänud õhtu kuni magamajäämiseni ta võitles pisaratega. Pisarad võitsid. Taas.

[nellu12]

vääääääga hea:D

[TwilightForeva-]

väga hea ,, järge ootan

[Forever&Ever]

Mul hetkel ideedepuudus. Jätkan küll aga pean veel mõtlema mis edasi kirjutada.

[bella19]

Edasi

[AliceTwilight]

päris hea jhh. jätka

[Sponsored content]