Pisar pisara järel - need on mu tunded.

[Kiizu]

Vihma sajab. Tänav on tühi. Vihmapiisad langevad teele ja kaovad - igaveseks. Jalutan seal vihmas ja nutan. Nutan sinu pärast.
Järsku näen sind. Sa jalutad seal oma uue tüdrukuga. Te naerate ja püüate keelega vihmapiisku. Justnagu ka meie kunagi.
Varsti märkad sa mind. Pööran pea kõrvale, kuid sa oled juba mu pisaraid märganud. Sa vaatad mind kohkunult. Ma tean, ma olen muutunud. Mu nahk on lumi valge. nagu surnutel. Ja ma kannan alati musta. Sa sosistad midagi oma uuele tüdrukule.Ta vaatab ülbelt minu poole. Ma tunnen, et tahaks teda ära tappa. Tema ajas meid lahku. Enne tema tulekut olime 2 aastat koos. Kõik ütlesid, et me oleme kokku loodud. Ja siis tuli tema. Ta rikkus KÕIK!
Koju jõudes kuulan laulu mille me nimetasime meie lauluks. Ma ei hooli, et selle kuulmine. teeb haiget. Ma tahan nutta. Tahan nutta endast välja kõik selle valu ja minna eluga edasi. Olla selline nagu enne tema tulekut. Tahan, et suudaksin uuesti naerda ja olla lihtsalt õnnelik.
Vajun enda voodile pikali, võtan padja kaissu ja nutan. Kallistan padja kõvasti, kuid ikka ei kao tunne, et midagi on puudu. Mitte miski ei suuda kaotada seda tühjusetunnet mu seest. Mitte keegi. Tundub, et mu süda on kadunud. Noh, tegelt ju ongi. Mu süda läks koos sinuga.
''Unusta'' - sa ütlesid nii lihtsalt välja selle sõna, mis muutis kogu mu elu.
''Ära tule enam iialgi tagasi, mitte kunagi ''- see murdis mu. Kas isegi unistustes mitte?Oleksin tahtnud seda küsida, kuid ma ei teinud seda. Noogutasin vaid ja üritasin mitte nutta.''Kõik on läbi, nüüd. Me ei sobi kokku.'' Sinu viimane lause mulle.
Ja siis sa läksid.sa ei vaadanud tagasi. Sel hetkel mu elu lõppes.Minu jaoks. Ma vajusin sinna trepile pikali ja nutsin nagu väike laps. Inimesed kõndisid mööda ja vaatasid mind. Kuid keegi ei aidanud. sel hetkel taipasin et maailm on hoolimatu ja külm. Keegi ei hooli. Keegi ei armasta. Iialgi.
Ärkan üles oma mälestustest.
Midagi pole muutunud. Mitte midagi. Sa oled ikka temaga.
Ja mina olen siin. Sulle nii lähedal, kuid samas nii kaugel. Ma tahaks sulle karjuda, et vihkan sind kogu südamest, kuid see oleks vale. Jah, ma tõesti vihkan sind, kuid armastan rohkem. Sa oled mu südames. Ma ei suuda unustada. Ma ei suuda unustada meie tundeid. Minu tundeid. Sa ilmselt ei mõistnud kunagi neid. Nende suurust. Nende kestvust.
Tahaksin sind nii väga vihata, kuid siiski - armastan. terve igaviku. Tahaksin sind lihtsalt unustada. Sind. Meid. Meie mälestusi ja koos oldud hetki.
Kõik ütlevad, et mine oma eluga edasi, et ma olen veel noor ja leian kellegi teise. Kellegi parema? Tahaks, neile näkku karjuda, et saagu ise haiget ja mingu siis eluga edasi. Kuid ma ei tee seda. Nende jaoks on maailm suur vikerkaar, kus pole ühtegi muret. Veel. Kuid kord tuleb aeg kui ka nemad saavad haiget. Ja just siis nad mõistavad kui raske on unustada ja eluga edasi minna.
Mõtlen jälle, et miks sa läksid. Meil oli koos tore. Vähemalt mul oli. Sinu kohta ma ei tea. Me olime kokku loodud...
Olime...
Seda on raske öelda. enam ei vaata keegi meid ega ütle et me sobime kokku. Mitte keegi ei tea, et sa olid ja oled ka siiani mulle kallim kui keegi muu.
Meie lugu oli nagu...muinasjutt. Algas pilgus, kasvas suudluses ja lõppes pisarais. Minu jaoks.
Kuid nüüd ongi ju muinasjutud ju sellised.
''Nad elasid igavesti ja õnnelikult.'' Selliseid muinasjutte pole enam.
Otsimine. Leidmine. Korraks hoidmine. Lahtil laskmine. Lahkumine. Purunemine. Sellised on muinasjutud nüüd...Miks ometi?
Tahaksin öelda, et ei vaja sind enam. Kuid see poleks tõsi. Tegelt vajan ma sind kui õhku mida hingan. Sinu pärast ma veel elan. Sinu pärast ma veel hingan. Lootuses, et tuled tagasi. Kunagi...
Ma ei taha kedagi teist. Ma tahan sind. Igavesti.
Lähen jälle välja, nagu viimasel ajal alati.Väljas sajab ikka ja vihm peidab mu pisarad.
Tee peal näen sind, kuid seekord üksinda. Sa kõnnid lihtsalt minust mööda. Sa isegi ei vaata minu poole.
Sel hetkel mõistan, et sa ei tule enam iialgi...Ei kallista, kui nutan. Ei lohuta, kui kukkun. Sul on suva mu tunnetest ja minust.
Lähen raudteele. Istun seal ja ootan rongi. Järsku näen sind seal.''ei, palun ära tee seda. Ma armastan sind.''Just nii ütled sa mulle.
Naeratan sulle ja astun raudteele. Kui sa tõesti hooliksid, tooksid sa mu siit ära. Sa vahid rongi. See läheneb mulle aina kiiremini. Ja sel hetkel mõistan, sa pole mu surma väärt. Hüppan rongi eest ära.
''Kas me oleme jälle koos?'' küsid sa mult.Ei,mitte iialgi enam. Ja seda ma ka sulle ütlen. Sa pole mu tundeid väärt.
Naertan endamisi ja kõnnin kodu poole.Sa jääd mulle mõistmatu näoga järele vaatama.
Tunnen taas et mul on süda, et ma suudan taas naerda.
Ma ei vaja enam sind ja su armastust. Iialgi.

[Forever&Ever]

Väga hea ! Palun krjuta edasi. Ma tahaks teada kes on tegelased ja mis juhtus ja kas tõesti nad uuesti lähevad kokku ja mis tüdrukust sai. Lõpp ei jõudnud mu blondiinijuhtmetest kohale. Ole hea ja kirjuta edasi ! Vähemalt mulle .

[bella19]

Jah,palun edasi

[Sponsored content]